Sotsiaaldemokraadid tegid täna kaheksandat korda Riigikogule ettepaneku võtta vastu seadus, mis vabastaks tööandja kulutused oma töötajate tasemekoolitusele erisoodustusmaksust. Kuna samasisuline punkt paistab silma ka võimuliitlaste koalitsioonileppest, siis võib ju esmapilgul arvata, et suuri vaidlusi ei peaks tulema, kui just poliitika „tegemise“ lustist meie eelnõud maha ei hääletata.
Võimulepe kasutab mõistet „tööga seotud tasemekoolitus“ ning siinkohal on paslik meenutada nüüd üle kümne aasta kestnud vaidlust Jürgen Ligiga. Tõesti, me oleme sellel teemal vahetanud mõtteid pea kümne aasta vältel kaunis kopsaka arvu tunde ja jääb loota, et selle Riigikogu koosseisu ajal ühel või teisel moel see vaidlus ka otsa saab ja seadus muutub.
Milles siin vaidlus, küsite. Minu arvates, ei ole mõistlik kirjutada seadusesse piiranguid, mis võivad praktikas tekitada vaidlusi maksumaksja ja maksuametniku vahel ning see vaidlus võib kerkida mõiste üle „tööga seotud“. Ehk siis, kas konkreetse kulutuse tegemine tööandja poolt on ikka tööga seotud või mitte?
Ilmselt ei teki vaidlust, kui näiteks advokaadibüroo on valmis tasuma õigusalase koolituse eest. Aga kui seda sama on otsustanud teha tööandja autobaasis või kaubandusketis ? Ning seejuures töötaja, kelle tasemekoolituse kulud kaetakse, töötab näiteks autojuhi või müüjana? Neil ametikohtadel töötamine õigusalast haridust ju ei eelda, miks te siis maksate, võib maksuametnik pärida. Seletada nüüd, et ettevõttel on vaja õiguslaste teadmistega töötajat ja tööandja tõesti usub et Jürist või Marist võib saada hea jurist, tähendaks seda, et samale seisukohale Jüri või Mari asjus peaks jõudma ka maksukoguja. Mil moel ta sellise järelduseni saaks jõuda ? Pole usutav.
Ma ei suuda kuidagi uskuda, et tööandjad oleksid valmis kinni maksma tasemekoolituse kulutusi nendel aladel, mis neile mittevajalikud või siis neile töötajatele, kellest nad ei usu diplomisaajate hulka jõudmist. Selline tööandja saaks omaniku poolt pikema jututa mõne teisega välja vahetatud. Nii et pole mingit tarvidust kirjutada seadustesse paragrahve, mis tekitavad probleeme. Kirjutagem parem neid, mis probleeme lahendavad. Ja üheks nendest on kindel teadmine, et Eesti majandus vajab arenguks suuremal hulgal parema koolituse saanud töötajaid.
Thursday, April 7, 2011
Monday, February 28, 2011
Pideva piinamise asjus
Asjaolu, et Tallinna linna maksumaksjate raha kasutatakse Keskerakonna valimiskampaanias, häirib tänaseks ainult hea valimistava valvureid. Valijad ja ajakirjandus on sellest teemast tüdinud, et mitte öelda harjunud. Ja kuna viimasele kahele asi korda ei lähe, peavad ka konkurendid õigemaks oma aega ja närvi järjekordse kohukese peale mitte raisata. Valimiskampaania ajal vähemasti mitte.
Kuidagi varakult on aga alanud Keskerakonna kannatuste saaga, mis sisult on sama tüütav ja harjumuspärane ning kordub kõigil valimistel.
Esimesena on seekord „süüdi“ sõltumatu uuringufirma ja eriti uudisteagentuur, kes küsitluse tellis. Kallutatud küsijad küsitlesid kallutatud vastajaid ja selle tulemuse avaldas kallutatud toimetus kallutatud ajakirjanduses.
Ennustan, et järgmisena põhjustab piinu kallutatud NO teater, mille kallutatud näitlejad kallutatud näitejuhi käe all etendasid Ühtse Eesti suurkogu ja kallutatud Rahvusringhääling näitas seda etendust. Kui juba BNS-iga uks avati, siis ei saa ju järg jääda tulemata.
Ning kindlasti saab oma osa ka kallutatud vabariigi valimiskomisjon, sest nii pole juba aastaid olnud, et nad poleks kallutanud.
Ja seda kõike Keskerakonna arvates.
Asjaosalised ise on kindlasti arusaamatuses – milles ja miks neid süüdistatakse. Avaldada oma arvamust on osa demokraatiast. Arvutada protsente on osa aritmeetikast. Ja ega neil polegi mingit süüd, küll aga kasutatakse neid ära kuvandi loomisel.
Valijal, kes tunneb, et tema suhtes on oldud Eesti Vabariigis ülekohtune, on nii lihtsam end Keskerakonnaga samastada ja tema poolt hääletada. Kui puudub usk, et kõikide solvatute kaitsja ka tegelikult midagi ära teha saab, siis koos kannatamist võib ju ikka lubada. „Kallutatud“ jõudude poolt näiliselt põhjustatud piinad muudavad Keskerakonna valija jaoks elu ilusamaks.
Kuidagi varakult on aga alanud Keskerakonna kannatuste saaga, mis sisult on sama tüütav ja harjumuspärane ning kordub kõigil valimistel.
Esimesena on seekord „süüdi“ sõltumatu uuringufirma ja eriti uudisteagentuur, kes küsitluse tellis. Kallutatud küsijad küsitlesid kallutatud vastajaid ja selle tulemuse avaldas kallutatud toimetus kallutatud ajakirjanduses.
Ennustan, et järgmisena põhjustab piinu kallutatud NO teater, mille kallutatud näitlejad kallutatud näitejuhi käe all etendasid Ühtse Eesti suurkogu ja kallutatud Rahvusringhääling näitas seda etendust. Kui juba BNS-iga uks avati, siis ei saa ju järg jääda tulemata.
Ning kindlasti saab oma osa ka kallutatud vabariigi valimiskomisjon, sest nii pole juba aastaid olnud, et nad poleks kallutanud.
Ja seda kõike Keskerakonna arvates.
Asjaosalised ise on kindlasti arusaamatuses – milles ja miks neid süüdistatakse. Avaldada oma arvamust on osa demokraatiast. Arvutada protsente on osa aritmeetikast. Ja ega neil polegi mingit süüd, küll aga kasutatakse neid ära kuvandi loomisel.
Valijal, kes tunneb, et tema suhtes on oldud Eesti Vabariigis ülekohtune, on nii lihtsam end Keskerakonnaga samastada ja tema poolt hääletada. Kui puudub usk, et kõikide solvatute kaitsja ka tegelikult midagi ära teha saab, siis koos kannatamist võib ju ikka lubada. „Kallutatud“ jõudude poolt näiliselt põhjustatud piinad muudavad Keskerakonna valija jaoks elu ilusamaks.
Wednesday, February 2, 2011
VANADUSPENSION EI KAO KUSKILE
No nüüd on jälle märul lahti ja pensionäridel uni läinud. Ka tulevastel.
Ei kao see vanaduspension kuskile. Muutub aga teadmine, mida me riikliku vanaduspensioni all mõistame.
Elus on palju riske, mille vastu on ennast mõistlik kindlustada. Haigestumisest auto mõlkideni. Ja üheks selliseks on ka olukord, kus inimene oma vanuse tõttu ei suuda enam teenida. See teadmine viis Bismarcki pensionikindlustuse loomiseni ja seda juba aastaid tagasi. Riiklikult korraldatud pensionil on kaks eelist. Esimeseks asjaolu, et igaüks ise ei pruugi vabatahtlikult elus ette tulevaid riske küllaldasel määral hinnata. Teiseks seetõttu, et koos tehes on riskide maandamine odavam.
Meie pensionikindlustuses on kolm sammast. Põlvkondade solidaarsusel põhinev esimene, inimese enda ja riigi panuse investeerimisel põhinev teine ja puhtalt vabatahtlikust otsusest sõltuv kolmas sammas. Riikliku pensionikindlustuse all tulebki nüüd mõista pensioni, mida saadakse esimese ja teise pensionisamba koosmõjus. Eelmise aasta lõpus oli Eestis 8237 kogumispensionäri, mis pensionäride üldarvust on väga väike osa.
Aja jooksul kogumispensioni osakaal pensionikindlustuses suureneb ja esimese samba osakaal väheneb. Tähtis on, et esimene ja teine sammas koosmõjus tagavad Eestis sama pensionide taseme, mis tänagi. Ja seda vaatamata sellele, et demograafiline olukord muutub. Kes soovib tulevikus veelgi rohkem, peab tõesti ka vabatahtlikult panustama.
Ka kogumispensionil on omad miinused. Aga tõele au andes ei ole keegi ega kuskil leidnud ka alternatiivi, kuidas vananevas ühiskonnas veelgi tõhusamalt riske maandada.
Ei kao see vanaduspension kuskile. Muutub aga teadmine, mida me riikliku vanaduspensioni all mõistame.
Elus on palju riske, mille vastu on ennast mõistlik kindlustada. Haigestumisest auto mõlkideni. Ja üheks selliseks on ka olukord, kus inimene oma vanuse tõttu ei suuda enam teenida. See teadmine viis Bismarcki pensionikindlustuse loomiseni ja seda juba aastaid tagasi. Riiklikult korraldatud pensionil on kaks eelist. Esimeseks asjaolu, et igaüks ise ei pruugi vabatahtlikult elus ette tulevaid riske küllaldasel määral hinnata. Teiseks seetõttu, et koos tehes on riskide maandamine odavam.
Meie pensionikindlustuses on kolm sammast. Põlvkondade solidaarsusel põhinev esimene, inimese enda ja riigi panuse investeerimisel põhinev teine ja puhtalt vabatahtlikust otsusest sõltuv kolmas sammas. Riikliku pensionikindlustuse all tulebki nüüd mõista pensioni, mida saadakse esimese ja teise pensionisamba koosmõjus. Eelmise aasta lõpus oli Eestis 8237 kogumispensionäri, mis pensionäride üldarvust on väga väike osa.
Aja jooksul kogumispensioni osakaal pensionikindlustuses suureneb ja esimese samba osakaal väheneb. Tähtis on, et esimene ja teine sammas koosmõjus tagavad Eestis sama pensionide taseme, mis tänagi. Ja seda vaatamata sellele, et demograafiline olukord muutub. Kes soovib tulevikus veelgi rohkem, peab tõesti ka vabatahtlikult panustama.
Ka kogumispensionil on omad miinused. Aga tõele au andes ei ole keegi ega kuskil leidnud ka alternatiivi, kuidas vananevas ühiskonnas veelgi tõhusamalt riske maandada.
Wednesday, January 19, 2011
Thursday, December 9, 2010
Kogumispensionist Ungaris
Ungari parempoolne konservatiivne valitsus on otsustanud ungarlaste kogumispensioni ehk siis teise samba natsionaliseerida.
Tegemist on õpikunäitega sellest, kuidas ei tohi ühte pikaajalist reformi teha. Või siis sellest, kuidas erakondade lühiajalised huvid (ehk siis võim) tambivad maha pikema aja jooksul ühiskonnale tulu toovad tegemised. Politoloogid ja valimisseaduste eriteadlased saavad teha ka järeldusi eri valimissüsteemide eelistest ja miinustest. Ehk mis juhtub siis, kui võim pea iga parlamendivalimisega ühest äärest teise kupatab.
Mis siis Ungaris juhtunud on? Alustati kogumispensioni loomist varem, kui Eestis. Töötava põlvkonna sissemaksed teise sambasse arvutati maha nende sotsiaalmaksust. Eesti kombel vabatahtlikku isiklikku panust ei seadustatud. Kuna riiklike pensionide väljamaksmisel tekkis seetõttu puudujääk, siis pandi kogumispensionifondidele kohustus osta Ungari riigi võlakirju. Siinkohal toonitan, et tegu polnud mitte võimaluse, vaid just kohustusega. Tekkis „surnud ring“ ning sellel ajal opositsioonis olnud poliitikud trampisid jalgu ja teatasid, et sellisel moel kogumispensionärid ei võida mitte midagi. Ja nendega oleks olnud raske ja mõttetu vaielda.
Järgmistel valimistel läks võim opositsiooni kätte, Seejuures lubati kogumispensioni rumalused ümber teha. Tulemuseks veelgi suurem segadus, valimiskaotus ja järjekordne pööre kogumispensionides. Nüüd siis toimub kogumispensionide riigistamine ja seda parempoolseks end nimetava valitsuse ettevõtmisel. Ungarlased ei kaota mitte ainult raha, vaid ka aega. Edasi lükatud probleem ei ole lahendatud probleem.
Nii et tänagem meie põhiseaduse autoreid selle eest, et kaheparteisüsteemini on Eestis keeruline jõuda. Ja valijaid, et nad pole seda lubanud erakondadel teha. Ka hüüded suunata meie pensionifondide raha ainult Eestisse, on olnud vähesed. Õigupoolest peale Janno Reiljani ja Juhan Partsi keegi ei meenugi.
Aga õppida ungarlaste vigadest võiksime meiegi. Sest riikliku pensionikindlustuse defitsiit on tõsiasi, millega tuleb arvestada veel 25 aasta jooksul ning siin vajame kindlamat lahendust, kui iga aastane eelarvedebatt. Hea, et sissemaksed teise sambasse järgmisest aastast vähemalt osaliselt taastuvad ja et meie konservatiivide katsed käru ümber keerata läksid paar aastat tagasi luhta.
Tegemist on õpikunäitega sellest, kuidas ei tohi ühte pikaajalist reformi teha. Või siis sellest, kuidas erakondade lühiajalised huvid (ehk siis võim) tambivad maha pikema aja jooksul ühiskonnale tulu toovad tegemised. Politoloogid ja valimisseaduste eriteadlased saavad teha ka järeldusi eri valimissüsteemide eelistest ja miinustest. Ehk mis juhtub siis, kui võim pea iga parlamendivalimisega ühest äärest teise kupatab.
Mis siis Ungaris juhtunud on? Alustati kogumispensioni loomist varem, kui Eestis. Töötava põlvkonna sissemaksed teise sambasse arvutati maha nende sotsiaalmaksust. Eesti kombel vabatahtlikku isiklikku panust ei seadustatud. Kuna riiklike pensionide väljamaksmisel tekkis seetõttu puudujääk, siis pandi kogumispensionifondidele kohustus osta Ungari riigi võlakirju. Siinkohal toonitan, et tegu polnud mitte võimaluse, vaid just kohustusega. Tekkis „surnud ring“ ning sellel ajal opositsioonis olnud poliitikud trampisid jalgu ja teatasid, et sellisel moel kogumispensionärid ei võida mitte midagi. Ja nendega oleks olnud raske ja mõttetu vaielda.
Järgmistel valimistel läks võim opositsiooni kätte, Seejuures lubati kogumispensioni rumalused ümber teha. Tulemuseks veelgi suurem segadus, valimiskaotus ja järjekordne pööre kogumispensionides. Nüüd siis toimub kogumispensionide riigistamine ja seda parempoolseks end nimetava valitsuse ettevõtmisel. Ungarlased ei kaota mitte ainult raha, vaid ka aega. Edasi lükatud probleem ei ole lahendatud probleem.
Nii et tänagem meie põhiseaduse autoreid selle eest, et kaheparteisüsteemini on Eestis keeruline jõuda. Ja valijaid, et nad pole seda lubanud erakondadel teha. Ka hüüded suunata meie pensionifondide raha ainult Eestisse, on olnud vähesed. Õigupoolest peale Janno Reiljani ja Juhan Partsi keegi ei meenugi.
Aga õppida ungarlaste vigadest võiksime meiegi. Sest riikliku pensionikindlustuse defitsiit on tõsiasi, millega tuleb arvestada veel 25 aasta jooksul ning siin vajame kindlamat lahendust, kui iga aastane eelarvedebatt. Hea, et sissemaksed teise sambasse järgmisest aastast vähemalt osaliselt taastuvad ja et meie konservatiivide katsed käru ümber keerata läksid paar aastat tagasi luhta.
Friday, November 19, 2010
Kuidas seletada toimuvat elavale ministrile?
Toimub etendus
Käsikiri : Vahendite Nappus
Lavastaja : Eksinud Külalislavastaja
Etendusasutus : Kultuuriministeerium
Peaosas: Minister
Eelmäng : Midagi peab tegema, sest kõike ei saa endale lubada.
I vaatus: Liitmine ja lahutamine. Juhiste, soovituste ja lubaduste jagamine. Kirjalikus ja suulises vormis.
II vaatus : Esimeses vaatuse tehtud liitmiste lahutamine ja lahutamiste liitmine. Juhiste, soovituste ja lubaduste tühistamine ja eitamine. Ikka kirjalikus ja suulises vormis. Rahvasaadikute arupärimiste korral vassimine ja puru silma ajamine. Avalikkuse kaasamine.
Finaal: Hukkamine
Etendus toimub maksumaksja raha eest. Kannatavad teatrid, muuseumid, spordialaliidud, orkestrid ja kõik teised I vaatust liiga tõsimeelselt võtnud.
PS. telegrammstiil on siinkohal sobilik seetõttu, et seletus ei oleks liig keeruline.
Käsikiri : Vahendite Nappus
Lavastaja : Eksinud Külalislavastaja
Etendusasutus : Kultuuriministeerium
Peaosas: Minister
Eelmäng : Midagi peab tegema, sest kõike ei saa endale lubada.
I vaatus: Liitmine ja lahutamine. Juhiste, soovituste ja lubaduste jagamine. Kirjalikus ja suulises vormis.
II vaatus : Esimeses vaatuse tehtud liitmiste lahutamine ja lahutamiste liitmine. Juhiste, soovituste ja lubaduste tühistamine ja eitamine. Ikka kirjalikus ja suulises vormis. Rahvasaadikute arupärimiste korral vassimine ja puru silma ajamine. Avalikkuse kaasamine.
Finaal: Hukkamine
Etendus toimub maksumaksja raha eest. Kannatavad teatrid, muuseumid, spordialaliidud, orkestrid ja kõik teised I vaatust liiga tõsimeelselt võtnud.
PS. telegrammstiil on siinkohal sobilik seetõttu, et seletus ei oleks liig keeruline.
Thursday, November 4, 2010
Poolele teele jäänud auditist sünnivad väärad ettepanekud
Puuetega inimeste kooslus on poole päevaga ärevusse aetud ja raadiot kuulav töövõimetuspensionär mõtleb tõsiselt, mis temast saab. Põhjuseks Riigikontrolli audit puuetega inimeste toetuste ja töövõimetuspensionide asjus.
Lugesin minagi seda uurimust suure huviga. Mõnes küsimuses on selguse loomisel jäädud poolele teele. Mõnes küsimuses teeks ma samade faktide alusel hoopis teistsuguseid järeldusi. On ka äärmiselt sisulisi tähelepanekuid, mis kahjuks uudistesse näiteks siiani jõudnud pole.
Lihtsast näitest alustades – riigi käsutuses olevatele numbritele tuginedes leitakse, et tööealised puuetega inimesed saavad küll toetust ravimite ostuks, aga retseptiravimeid ostab neist ainult teatud protsent. Kõigepealt selline märkus, et puuetega inimesed ei vaja ainult retsepti alusel müügis olevaid, vaid ka muid ravimeid.
Palju tähtsam aga oleks olnud uurida, kui paljude tööealistele puuetega inimeste jaoks on riigi abi tänasel kujul liiga väike selleks, et neile vajalikke ravimeid osta.
Keerulisemalt jätkates - iga sotsiaalkaitse skeem muutub aja jooksul mittetõhusaks, kui kulutused selle ülalpidamiseks ei käi ajaga kaasas. Nii on juhtunud ka puuetega inimeste sotsiaaltoetustega. Kuna me Eestis nende inimeste tööellu toomiseks abivahendite ja teenuste näol vajalikul määral ei kuluta, ei saa ka süsteem olla tõhus ja ei täida oma eesmärki mitte seetõttu, et puuetega inimesed „ei taha“, vaid seetõttu et „ei saa“.
Rehabilitatsiooniteenuste nigelale tasemele viitab ju audit selge sõnaga. Seejuures on täiesti loogikavastane ettepanek rakendada seda sama auditis laitmist leidnud skeemi ka lastele ja eakatele.
Töövõimetuspensionide määramisel lähtutakse täna sellest, mis tööd inimene varem tegi ja mida ta enam tervise tõttu teha ei saa. Kui sa olid bussijuht ja kaotasid käe, või koorilaulja ja kaotasid hääle, määratakse töövõimetuspension. Kindlasti on töid, mida saab teha ka ühe käega ja ameteid, mida saab pidada sõnagi välja ütlemata, laulmisest rääkimata. Need aga ei ole inimese varasema tööelu asjus määravad.
Audit märgib täiesti täpselt, et me teeme ja kulutame liiga vähe selleks, et neid inimesi tööellu uuesti tagasi tuua. Ja seni, kuni sellist kulutust me ei tee, oleks ka ebainimlik määrata töövõimetuspensionit selle alusel, millist tööd halvenenud tervise juures inimene võiks teha. Töövõime osaliselt kaotanud inimestele tulu teenimisele lae kehtestamine ei tooks aga peale ümbrikupalkade kaasa muud mitte midagi.
Minu jaoks on auditis kõige tõsisemad hoopis kaks muud tõdemust, kus ma Riigikontrolli arvamusega täiel määral ühinen. Need on tööõnnetus-kutsehaiguskindlustuse puudumine Eestis ja puuetega inimeste hoolduse korraldamise üleandmine kohalikele omavalitsustele aastaid tagasi.
Oht, et viimatimainitud samm loob puuetega inimeste jaoks erinevad võimalused hoolduseks, on osutunud kahjuks tõeks. Ja kui mõnes vallas on abi vajavad inimesed abita, mida seadus neile ette näeb, siis süsteemi ei ole.
Tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse asjus ei veena minda ka Sotsiaalministeeriumi ja Rahandusministeeriumi vastused Riigikontrollile. Selle aastaid kestnud keerutamise asemel võiks öelda otse, et see kindlustus jääb loomata, kuna selle eest ei taheta maksta. Ilma rahata aga mitte ühtegi kindlustust teha pole võimalik.
Lugesin minagi seda uurimust suure huviga. Mõnes küsimuses on selguse loomisel jäädud poolele teele. Mõnes küsimuses teeks ma samade faktide alusel hoopis teistsuguseid järeldusi. On ka äärmiselt sisulisi tähelepanekuid, mis kahjuks uudistesse näiteks siiani jõudnud pole.
Lihtsast näitest alustades – riigi käsutuses olevatele numbritele tuginedes leitakse, et tööealised puuetega inimesed saavad küll toetust ravimite ostuks, aga retseptiravimeid ostab neist ainult teatud protsent. Kõigepealt selline märkus, et puuetega inimesed ei vaja ainult retsepti alusel müügis olevaid, vaid ka muid ravimeid.
Palju tähtsam aga oleks olnud uurida, kui paljude tööealistele puuetega inimeste jaoks on riigi abi tänasel kujul liiga väike selleks, et neile vajalikke ravimeid osta.
Keerulisemalt jätkates - iga sotsiaalkaitse skeem muutub aja jooksul mittetõhusaks, kui kulutused selle ülalpidamiseks ei käi ajaga kaasas. Nii on juhtunud ka puuetega inimeste sotsiaaltoetustega. Kuna me Eestis nende inimeste tööellu toomiseks abivahendite ja teenuste näol vajalikul määral ei kuluta, ei saa ka süsteem olla tõhus ja ei täida oma eesmärki mitte seetõttu, et puuetega inimesed „ei taha“, vaid seetõttu et „ei saa“.
Rehabilitatsiooniteenuste nigelale tasemele viitab ju audit selge sõnaga. Seejuures on täiesti loogikavastane ettepanek rakendada seda sama auditis laitmist leidnud skeemi ka lastele ja eakatele.
Töövõimetuspensionide määramisel lähtutakse täna sellest, mis tööd inimene varem tegi ja mida ta enam tervise tõttu teha ei saa. Kui sa olid bussijuht ja kaotasid käe, või koorilaulja ja kaotasid hääle, määratakse töövõimetuspension. Kindlasti on töid, mida saab teha ka ühe käega ja ameteid, mida saab pidada sõnagi välja ütlemata, laulmisest rääkimata. Need aga ei ole inimese varasema tööelu asjus määravad.
Audit märgib täiesti täpselt, et me teeme ja kulutame liiga vähe selleks, et neid inimesi tööellu uuesti tagasi tuua. Ja seni, kuni sellist kulutust me ei tee, oleks ka ebainimlik määrata töövõimetuspensionit selle alusel, millist tööd halvenenud tervise juures inimene võiks teha. Töövõime osaliselt kaotanud inimestele tulu teenimisele lae kehtestamine ei tooks aga peale ümbrikupalkade kaasa muud mitte midagi.
Minu jaoks on auditis kõige tõsisemad hoopis kaks muud tõdemust, kus ma Riigikontrolli arvamusega täiel määral ühinen. Need on tööõnnetus-kutsehaiguskindlustuse puudumine Eestis ja puuetega inimeste hoolduse korraldamise üleandmine kohalikele omavalitsustele aastaid tagasi.
Oht, et viimatimainitud samm loob puuetega inimeste jaoks erinevad võimalused hoolduseks, on osutunud kahjuks tõeks. Ja kui mõnes vallas on abi vajavad inimesed abita, mida seadus neile ette näeb, siis süsteemi ei ole.
Tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse asjus ei veena minda ka Sotsiaalministeeriumi ja Rahandusministeeriumi vastused Riigikontrollile. Selle aastaid kestnud keerutamise asemel võiks öelda otse, et see kindlustus jääb loomata, kuna selle eest ei taheta maksta. Ilma rahata aga mitte ühtegi kindlustust teha pole võimalik.
Subscribe to:
Posts (Atom)
