Katus nii tervishoiule kui töötutele

Kunagise kokkuleppe alusel pidi riiklik töötu abiraha  tõusma 2010. aastal 50 protsendini alampalgast. Seejärel lükkasid Reformierakond ja IRL leppe  jõustumise aastasse 2013 ning sama teadmisega tehti ka järgmise aasta riigieelarvet. Sellel nädalal aga selgus, et valitsusliit soovib seda lubadust veelgi kaugemale tulevikku viia, tuues põhjuseks vajaduse leida raha kiirabile  ja residentidele streigi käigus kokkulepitu väljamaksmiseks. Igatpidi näotu lugu.

Kui nüüd natukene arvutada, siis töötute kulul pole vaja tervishoiuleppes antud lubadust  täita. Kogusummaks on ju 3,6 miljonit eurot ja tegelikult on see raha riigieelarves olemas.

Nii nagu mitmel varasemal korral, on valitsus ka seekord pakkumas rahvasaadikutele võimalust teha 4 miljoni euro jagu kulutusi. Käibekeeles on tegu „katuserahaks“ nimetatuga.  Ma ei häbene tunnistamast, et koos teiste fraktsioonidega on seda võimalust kasutanud ka sotsiaaldemokraadid. Oleme suunanud seda raha pea eranditult lasteaedade, koolide, raamatukogude ja muude kohalikus elus hädavajalike investeeringute tegemiseks. Ja eks need kodukandi katused tilguvad ka kõige rohkem läbi. Mäletamist mööda  läks  ühel aastal  kogu meie fraktsioonile antud võimalus  puuetega inimestele rehabilitatsiooniteenuste ostmiseks. Nii et aegu on olnud erinevaid.

Austamaks  tervishoiutöötajate väärikust, töötute vajadust ja valitsuse poolt varem antud lubadusi, teeks õige seekord niipidi, et kõik need 4 miljonit valitsuse reservis olevat eurot läheksid kiirabile ja residentidele.

Töötu riikliku abiraha suurust poleks vaja vähendada ja raha jääks veel ka haiglatele, et ei peaks visiiditasu ja voodipäevatasu tõstma.

Võitjad on arstid, õed, residendid, kiirabitehnikud, patsiendid, töötud, Vabariigi Valitsus. Ehk ka Riigikogu. Kaotavad küll „katused“, aga küllap saavad hakkama. Uskuge mind.

Streigist ja juhtkirjadest

Tänased valikud tervishoiu rahastamisel on kõik mingil moel ebameeldivad. Selleks, et viia vähegi konkurentsivõimelisele tasemele arstide ja õdede palgad, tuleks näiteks pikendada ravijärjekordade pikkust. Kui soovime ooteaega arstide juurde vähendada, siis saab seda teha tervishoius makstavate palkade arvel. Selleks aga, et väheselgi määral suurendada soodusravimite kättesaadavust (no kas või 15 protsendini Rootsi vastava nimekirja pikkusest), tuleks hoida kokku nii palkade kui raviteenuste kättesaadavuse asjus.

Selle asja nimi on surnud ring. See on lootusetu üritus.

Streik tervishoius ongi sündinud teadmisest, et ei otsita sellest ringist väljapääsu. Ja see ei ole mitte haiglajuhtide, haigekassa või sotsiaalministeeriumi ametnike tegemata töö. See on võimul olevate poliitikute soovimatus vastata meile ausalt küsimusele – kes maksab?

Ajalehtede juhtkirjad on välja pakkunud mitmeid juba aastaid teada olnud lahendusi alates sotsiaalmaksu baasi laiendamisest kuni haiglavõrgu arengukava jõulisema rakendamiseni. Vaidlustamata neist ühtki ja sisuliselt neid toetades julgen öelda, et sealt tervishoidu laekuva täiendava tulu ja parema rahakasutuse suurusjärk annab võimaluse meil mõne aja jooksul edasi liikuda. Aga rohkemat neist loota, ehk pikaajalisi lahendusi otsida, kahjuks ei saa.

Asjaolu, et solidaarse ja maksudest rahastatava ravikindlustuse toel saadakse ühiskonna jaoks parim võimalik tulemus, ei pruugi Reformierakonna endisele, tänasele ja tulevasele esimehele  meeldida, sest nii ei saa korrutada neile armsat ja lihtsameelsete hääli toovat loosungit madalatest maksudest. Aga öelgu siis ka ausalt välja, et neid valides tuleb patsientidel oma taskust rohkem tasuda. Suuremale osale meist oleks see ebameeldiv, tervishoiu korralduse asjus ebaefektiivne, kuid aus ülestunnistus.

Seniks aga, kuni Reformierakond võimul, oleme surnud ringis.

Miks vaikivad tööteaduste „doktorid“ ??

Just alles vaidlesime siin Riigikogus, et kui vabatahtlik see omal soovil töölt lahkumine ikkagi on. Ja tööteaduste „doktoreid“ oli alates Riigikogu liikmetest kuni peaministrini välja. Nende jutu järgi oli midagi veelgi vabatahtlikumat, kui töölt omal soovil lahkumine, raske ette kujutada.

Aga tegelik elu toimub kaasuse Pere pagarid näitel. Hetkel on selge, et ettevõte, kus nad töötasid, läheb haamri alla. Sama äri ajaks edasi teine ettevõte, kes on valmis tööle võtma neid, kes vanast omal soovil lahkuvad. Seejuures kõiki haamri alla mineva äri töötajaid ei vajata.

Niisiis on Pere pagarid valikute ees:

• ei lahku töölt omal soovil, säilub õigus koondamishüvitisele ja ka töötuskindlushüvitisele, võib aga ilma jääda uuest töökohast;
• lahkud töölt omal soovil ja võid saada alustavas ettevõttes oma töökoha tagasi, aga võid ka sellest töökast ilma jääda ning siis oled ilma koondamishüvitisest kui ta töötuskindlustusest.

Karm valik igal juhul ja mõiste „vabatahtlikus“ seejuures ülbuse tipp nende inimeste suhtes.

Tööteaduste  „doktorid“ võiksid nüüd konkreetse kaasuse näol oma õpetussõnu  edasi arendada . Huvitav, mis neil öelda on?

Vanemapensioni asjus

Sellel valitsusliidul oleks justkui mingi kohustus teha isegi õigeid asju valesti. Või on siis mingi needus nende peal?

Igal juhul on riigi poolt mõistlik, kui pensioni maksmisel arvestatakse ka laste kasvatamisega. See pole küll mingi sündivust tõstev tegu, kuid arvestab asjaoluga, et laste kasvatamise tõttu võis vanemate töötasu jääda napimaks ning seetõttu tuleb ka tulevane pension väiksem.

Probleem, mida lahendada, on seega olemas. Kui me teeme seda varem, kui pensionireformi kavandajad üheksakümnendate keskel Koonderakonna valitsuse ajal vajalikuks pidasid, pole midagi katki? Küsimus on, kuidas me seda teeme.

Asi on selles, et varem sündinud laste kasvatamise eest saab täna lisaks kaks aastat pensioniõiguslikku staaži iga lapse kohta, kui teda on kasvatatud vähemalt kaheksa aastat. Mõistlik on, et nüüd luuakse kord, kus hiljem sündinud laste eest, keda on samuti vähemalt kaheksa aastat kasvatatud, makstakse samuti pensionilisa. Selle väärtus vanema pensionis on sisuliselt võrdne varem sündinud laste eest makstavaga. Ehk siis hindame pensionisüsteemis vanemate panust samadel alustel ja sõltumata sellest, millal nende lapsed sündisid.

Täiesti rappa läheb aga asi nende laste kasvamise arvestamisel, kes sünnivad  1.jaanuaril 2013 ja hiljem. Siinkohal näeb valitsuse eelnõu ette täiendava makse tegemise vanema kogumispensioni kontole lapse esimese kolme eluaasta jooksul.

Ja need on kaks täiesti erinevat suurust, kas vanem kasvatas last kaheksa aastat ja rohkem või siis ta kasvatas last tema kolme aastaseks saamiseni.

Esimesel juhul võime kindlad olla, et pensionilisa saab tulevikus vanem, kes last ka tegelikult kasvatas.

Teisel juhul võib pensionilisa saada ka juhul, kui vanem last peale tema kolme aastaseks saamist enam ei kasvatanudki. Veelgi hullem – need, kes last ka tegelikult kasvatasid, jäävad pensionilisata.

Märkus: ärgu teid segagu teadmine, et seda lisa saab lapse kasvatamise eest vähemalt kaheksa aasta jooksul ja et seda makstakse ühele vanematest nende kokkuleppel. Need reeglid on kirjutanud elu ise, sest on ka peresid, kus nii ema lapsi kui isa lapsi kasvatatakse kui ühiseid lapsi.

Miks?

Täna otsustas siis riigikogu enamus kahjuks tuhanded inimesed jätta ilma õigusest saada töötuskindlustusest hüvist töötuks jäämise korral.  Lubatu täitmata jätmine on asja üks pool. Ühe kindlustusliigi maine rüvetamine teine. Aga siinkohal tahaks rääkida hoopis rahast. Kõik järgnevad numbrid on pärit valitsuse eelarvestrateegiast, mis rahandusministeeriumi koduleheküljel üleval. Olgu öeldud, et maksemäärad on aastate jooksul olnud erinevad, aga sellegipoolest on numbrid kõnekad. Miljonites eurodes siis.

Kui sotsiaaldemokraatide ettepanek oleks läinud läbi ja sisuliselt 2008 sõlmitud kokkulepe jõustuks, oleks see suurendanud 2013 aastal töötuskindlustuse kulusid 50 miljoni euro võrra. Ja sellegi poolest oleks ka madalama 3 %-lise maksemäära juures jäänud eelarve tasakaalustamiseks rohkem kui 50 miljonit eurot valitsusele ikkagi.

Kus on uudis ???

Eesti Vabariigis möllab juba mitmendat päeva teadmine, et peaministri sõnapruuk Riigikogu infotunnis oli teisitimõtlejate suhtes oli ülbe ja solvav. Minu jaoks on siinkohal uudiseks asjaolu, et tegemist on uudisega! No ei ole selles ju midagi uut! Aga näe, seekord ületas „künnise“.

Üldiselt on meil ju teada asjaolu, et Ansip reeglina esineb „varem salvestatud plaatide“ toel. Nende „sissemängimisel“ kasutatakse lihtsaid reegleid:

• Argumente toetavad suvalised nopped statistikast. Seejuures teadmine, et samast statistikast saab leida ka vastuargumente, pole Ansipi jaoks oluline. ACTA asjus pole aga statistikaga suurt midagi teha ja esimesed selle alged ilmusid alles kahetsuseks nimetatud avalduses.

• Meediaruumis käibetõdedeks muudetud väljendid, mida kasutatakse valede ja poolvaledena. Näiteks „Kreekat tegema“ ja muu sarnane. Selles mõttes ei erine Ansip ühest teisest suurest juhist, kes ka on võimeline üllitama kirjutisena spekulatsiooni /eesti keeles luulu/ ja lõpetama selle sõnadega – ma loodan, et see pole tõsi!!! Täpselt sama nipp ka Ansipi esinemistes. ACTA teemal käibetõed seni puudusid.

• „i“-le täpina üleolev suhtumine küsijasse, et jumala pärast mitte kellelgi ei jääks arusaamist, et pärimise taga on mingi suurem mure või tähelepanu juhtimine probleemile. Olgu selleks siis kas või asjaolu, et miks te seal valitsuses rahvaga ei räägi.

ACTA küsimuses polnud „plaadi sissemängijatel“ esimese kahe reegliga midagi teha ja jäi üle ainult kolmas. Seejuures oli peaminister siiras ja avameelne.

Võimalus kuulata võimul olija monoloogi, ei ole dialoog! Oma seisukoha välja ütlemist ei tohi võtta ultimaatumina! Suhtlus valijaga, ei saa käia ainult ülevürtsitatud ja tuunitud valimiskampaania ajal!

Need siin kolm ei ole mitte loosungid, vaid kibe käibetõde neile, kes võimuga püüavad suhelda.

Et see nüüd kõik uudiseks pöördus, on omaette fenomen. Ehk sai karikas täis? Oleks juba ka aeg.