MÖTE JA PAPP

Selle nädala Eesti Päevalehe alati suurepärases lugemises MÖTE mõtisklevad Margit Sutrop ja Mati Heidmets meie oleviku ja tuleviku üle. Teevad seda targalt ja tasakaalukalt, nagu teadjale inimesele kohane. Võrdlevad meil valitsevaid väärtushinnanguid nende ühiskondadega, kuhu me ennast loeme kuuluvaks. Ei NATO ega Euroopa Liidu liikmestaatus pole meie mõtlemist muutnud.
Eesti vabaühendused on vastu võtnud manifesti, milles kirjas siiras soov olla sillaks kodanike ja poliitika vahel. Suurepärane ! Pole paremat võimalust selleks, et poliitika võõrandumine valijaist ei peletaks inimesi kaugemale oma riigist. Kodanikul peab olema võimalus otsustada ja mõjutada 24 tundi ööpäevas, mitte ainult valimiste ajal. Kuulan Riigikogusse kandideerivaid erakondi vabaühenduste poolt korraldatud kohtumisel ja mõtlen – huvitav, kas see saalitäis oma riigi tuleviku suhtes murelikke inimesi ikka saab aru, kes meist kandideerijatest on valmis seda silda omalt poolt ehitama ja kes mitte? Kelle jaoks sild valijateni on ehitatud hoopis teisel moel. Läbi katteta lubaduste, läbi tähtedega tantsude ja muu meelelahutuse kaudu. Jumala pärast, ka tähtedega tuleb tantsida, aga kas selle kaudu ka edukamat riiki ehitada saab?
Sisuliselt on meie vabaühendused võtnud endale suure ja tänamatu ülesande – muuta väärtushinnanguid. Muuta selliselt, et me tahaksime selles riigis elada. Kasvada ise ja kasvatada lapsi. Olla seejuures eestlased ja eurooplased. Tunda, et meist hoolitakse ja meid kuulatakse. Väärtustada vabadust ja demokraatiat.
EMORI- valmisennustust lugedes ja valimiskampaaniat jälgides tuleb tõdeda, et Toomas Hendrik Ilvese septembrikuine üleskutse kodanikele – võtta riik enda kätte tagasi – jääb seekord tulemuseta. Ülalmainitud väärtushinnangutele tuginedes pole see üllatav, sest valijad ei tahagi seda riiki tagasi. Nad tahavad riigilt. Pappi ja kohe ! Sildade ehitamine, teadagi, on väärtushinnangutes alles kümnenda järgu küsimus.
Kõik inimesed, kes aga tõesti riigist hoolivad ja teda endale tahavad, peavad minema valima. Sillaehitajate hääl peab kostma ka siis, kui pudrulusikate klõbin seda varjutab.

Valetamisest pensioni asjus ehk vanematele valetamine pole ilus

Poliitikud seletavad ilmaelu ikka oma nurga alt ja maailmavaatele vastavalt. Ning seda mitte ainult valimiste ajal. Harvemini tuleb ette otsest valetamist ja kahjuks tundlikul pensioniteemal mõned erakonnad sellega nüüd tegelevadki. Seepärast lubage Keskerakonna ja Rahvaliidu tegelastele meelde tuletada ajalugu. Seejuures võib iga soovija seda Riigikogu stenogrammidest ja kehtinud ning kehtivatest seadustest lugeda ja kontrollida.
Valepropaganda juures on luiskajatele abiks inimeste vähene teadmine kehtivatest seadustest. Kuidas muidu seletada asjaolu, et teadmine saadud töötasu ja saadava pensioni seostest jõudis inimesteni niivõrd kaua.
Riikliku pensionikindlustuse põhialused vormiti seadusteks Koonderakonna valitsemise ajal. Seejuures kuulusid valitsusliitu ka tänase Rahvaliidu eelkäijad. Pensionäride ühendused nõudsid kümme aastat tagasi, et riiklik vanaduspension peaks sõltuma ka inimese töötasust, mitte ainult töötatud aastatest. Sisuliselt ei vaielnud ka mitte ükski erakond sellele vastu.
Et sellist arvestust luua, on alates 1.jaanuarist 1999 kehtima hakanud seaduse alusel sotsiaalmaks Eestis isikustatud ehk iga isiku kohta täpselt teada. Samast ajast kehtib ka kord, et inimese töötasu võetakse arvesse pensioni arvutamisel. Igal aastal leitakse aritmeetilise keskmise abil keskmise tulusaaja panus. Nende panust, kes teenisid kaks korda rohkem, hinnatakse ka kaks korda kõrgemalt. Nende panust, kes teenisid poole vähem, hinnatakse ka vastavalt madalamalt. Tuletan ka meelde, et tookord loodud pensionivalem koosneb kahest osast. Selle baasosa on kõikide pensionäride jaoks võrdne ning moodustab keskmisest vanaduspensionist ühe kolmandiku. Inimese panusest sõltuv osa seega siis kaks kolmandikku.
Kas teadlikult või rumalusest on selle korra väljatöötamist valimiskampaania ajal seostatud minu nimega. Lubage meelde tuletada, et Eiki Nestorist sai minister 1999 aasta kevadel ja Koonderakonna juhitud valitsusse ei saanud ma kuidagi 1998 aastal kuuluda. Olen veendunud, et aritmeetilise keskmise aluseks võtmine oli tollaste võimuparteide viga. Seejuures ei teinud nad seda viga tahtlikult vaid teadmatusest. Neil puudus selge ülevaade (ja kas neil saigi seda olla), kui suured erinevused töötasudes meil tegelikus elus eksisteerivad.
Riikliku pensionikindlustuse korda tuli muuta sisuliselt seoses kogumispensionide süsteemi käivitamisega. Seetõttu alates 1999 aasta sügisest sai välja käidud mõte pensionide indekseerimisest. Selleks, et pensionide tõus ei sõltuks teise sambaga liitunute arvust ja sinna mineva raha hulgast ning ka selleks, et mitte ühelgi poliitikul ei tuleks pähe ennast pensionäride sambaks kuulutada. Tunnistan, et see idee ei olnud poliitikutele kohe meeltmööda. Sest kardeti katteta lubaduste andmist. Hiljem õnnestus indekseerimise vajalikkuses küll poliitikuid veenda ja alates aastast 2002 tõusevad meil igal aastal 1.aprillil pensionid sõltumata sellest, kes valitsusse kuulub.
Inimese panusest sõltuva osa vigane arvutus sai must-valgel selgeks 2000 aasta varasuvel, kui eelmise aasta sotsiaalmaksu laekumise tulemused iga inimese kohta said selgeks. Seetõttu sai ka täiendatud pensionireformi kava ja lisaks indekseerimise ettepanekule tuli ka ettepanek võtta keskmise panuse aluseks mitte aritmeetiline keskmine, vaid mediaanpalk. See on palk, millest pooled palagasaajad jäävad allapoole ja pooled ülespoole. Hiljem kordas seda ettepanekut Partsi valitsuse ajal kokku pandud ekspertide töörühm. Kahjuks on see mõte ainult ettepanekuks jäänudki. Pensionäride kaitsjad olid küll mitu aastat võimul aga vastava eelnõu koostasid alles siis, kui Riigikogu seda enam arutada ei saagi. Ehk siis lihtsalt valimiste tarbeks.
On kohane küsida, miks Ansipi valitsus sellist ettepanekut ei teinud. Minu arvates on vastus selles, et Reformierakonna koalitsioon Keskerakonna ja Rahvaliiduga ei püüdnudki mõelda kaugemale, kui 4.märts 2007. Mediaanpalaga aluseks võtmine tähendab aga nii riikliku pensionikindlustuse õiglasemaks muutumist madalama töötasu saajatele, kui ka suuremaid kulutusi riigile indekseeritud pensionide väljamaksmisel järgmise kümne-viieteistkümne aasta jooksul.
Lõpetuseks lubage meenutada, et kunagise sotsiaalministri Eiki Nestori kritiseerijad on olnud võimul juba viis aastat. Kui midagi sai kunagi tehtud väga valesti, siis paremaks tegemiseks on aega olnud küll ja küll. Kahjuks pole midagi uut ega edasiviivat pakutud ega ka Sotsiaaldemokraatidel lubatud kunagi tehtut paremaks teha. Meie ettepanekud, kas või näiteks pensioniindeksi muutmiseks, on lihtsalt maha hääletatud või jäetud tähelepanuta.

Tuumajaamale "Ei". Kuniks küsimused vastuseta.

Üleeilses ETV Valimisstuudios räägiti muuhulgas ka Ignalinasse plaanitavast tuumajaamast. Ütlesin välja oma seisukoha, et ei toeta Eesti osalemist selles projektis seni kuni vastuseta on rida olulisi küsimusi. Tahan siinkohal need küsimused välja tuua.

Esiteks, puudub Eestil selge ülevaade milliseks kujuneb lähikümnenditel tegelik nôudlus elektrienergia järele ja sellest johtuvalt on raske ka planeerida oma energiatootmise vôimsusi. Energia säästmine on oluliselt otstarbekam kui uute tootmisvôimsuste rajamine. Vaatame nüüd tôele näkku - Eestil puudub ülevaade milline on meie majanduslik energiasäästu potentsiaal. Majanduslik selles môttes, et millises ulatuses me saame energiat vähem ja säästvamalt tarbida ilma et me paneks pôntsu oma majandusele vôi teeks olulisi korrektuure oma elustiilis. Me teame, et Eesti tarbib ühe SKP ühiku tootmiseks rohkem energiat kui ükski teine EL-25 liikmesriik (http://ec.europa.eu/energy/energy_policy/doc/02_eu_energy_policy_data_en.pdf). Samuti teame, et energiatarbimine kasvab Eestis kiiremini kui kusagil mujal EL-s. Me elame korralikult soojustamata korterites ja kütame neid samu elamisi elektriga. Selle kôige pôhjal vôime teha järelduse, et Eestis on ulatuslik energiasäästupotentsiaal ja see on kindlasti suurem kui 20% energiasääst aastaks 2020, mida Euroopa Komisjon kavatseb liikmesriikidele kohustuslikuks teha. Kuidas saab väita, et meil on tuumajaama hädasti vaja kui me ei tea isegi ligilähedaselt kui palju me tarbida kavatseme? Ennem kui rahvusvaheliste sôltumatute ekspertide grupp pole Eesti kohta korralikku analüüsi teinud ei saa rääkida hädavajadusest tuumaenergia järele.

Teiseks, selguseta on rida küsimusi mis puudutavad jaama ehitust. Ma ei tea tänaseni milliseks kujuneb planeeritava jaama vôimsus. Kas reaktoreid ehitatakse üks vôi mitu? Millist tüüpi reaktoreid kavatsetakse kasutusele vôtta? Milliseks kujuneb 1 MWh orienteeruv maksumus? Kuidas kavatsetakse jaama ehitamist finantseerida? Milline on jaama valmimise ajakava? Me ei tea isegi seda milline on projektis osalevate partnerite ring ja millised erinevate partnerite ôigused ning kohustused. Nende küsimuste loetelu vôib jätkata. Kas sellise olematu info pealt on vôimalik langetada teadlikku otsust? Ei, ma kahtlen selles.

Kolmandaks, vastuseta on küsimused, mis on seotud jaama opereerimisega. Kôige olulisemateks pean ma seejuures tuumajäätmete küsimust. Tuumajäätmeid ja kasutatud kütust transporditakse jaamast hoidlatesse, sealt ümbertöötlemiskeskustesse ja sealt jällegi tagasi jaama. Jäätmete transport on seotud oluliste riskidega ning on paljudes riikides kaasa toonud ulatuslikke protestiaktsioone. Ümbertöötlemisele mitte minevate üliradioaktiivsete jäätmete lôplikuks ladustamiseks tuleb leida mingi lahendus. Olgu siinkohal öeldud, et sedalaadi ladustamispaika maailmas ei eksisteeri. Soomlased küll kavandavad ühte, ent selle rajamist pole isegi mitte veel alustatud. Kuidas kavatseme meie oma jäätmetega toime tulla? Väga oluliseks pean ka küsimusi, mis on seotud tuumajaama ohutusega. Hiljaaegu Rootsis Forsmarkis toimunud intsidendi kohta lekkinud raport näitas kuivôrd madal oli sealse tuumajaama ohutuskultuur. Selliseid intsidente toimub IAEA andmetel igal aastal. Mille pôhjal väidame, et uue, rajatava jaama ohutuskultuur saab olema parem kui Euroopa turvahällis Rootsis? Anname endale aru, et kui Eesti selles projektis osaleb siis lasub meil kohustus nende küsimustega tegeleda. Minimaalselt on meil moraalne kohustus jäätmete ja jaama turvalisusega tegeleda. Seega peavad meil olema nendele küsimustele selged vastused. Mind huvitab jaama opereerimisega seoses veel üks asi. Nimelt, mulle näib, et meil aetakse (teadlikult?!) segi kaks asja: osalus jaamas ja osalus jaamast toodetava elektri tarbimises. Need kaks asja pole omavahel seotud. See kui me jaamas oleme 25% osalised ei tähenda, et Eesti 25% toodetavast elektrist endale saab. Elekter realiseeritakse ikka vabal turul ja turul on määravaks argumendiks hind. Seetôttu lubatagu mul uurida kui suureks planeeritakse toodetava elektrienergia kogust Eesti turule ja kui seda ei osata öelda, siis tekib mul küsimus miks me selles projektis siis osaleme? Sama hästi vôime ju jaamalt hiljem elektrit osta nagu Rootsi ja Norra ostavad Nordpooli vahendusel Soome tuumaelektrit.

Lôppeks, tegime täna SDE poolt avalduse kus nôudsime, et Ignalina tuumajaama tasuvusuuring tuleb avalikustada ning Eesti osalus tuumajaamas nõuab avalikku debatti. Mul ja ma usun ka et paljudel teistel on rida küsimusi, mis on senini vastuseta jäänud. Aeg oleks nendele küsimustele ausalt vastama hakata.

Uue ootuses

Valimiste eel ei ole üleliigne arutleda, mis paneb valijat langetama otsust ühe või teise erakonna poolt. Seejuures võib täheldada kahte lähenemist, üks neist on positiivse ja teine negatiivse alatooniga.

Positiivseks loen ma seda, kui valija teadvustab endale riigi või ise enda seisukohast kõige olulisemat probleemi ja leiab oma soovidele kõige sobivama valiku. Selline suhtumine on suunatud tulevikku ja loob midagi uut.
Negatiivseks alatooniks tuleb aga ilmselt lugeda sellist lähenemist, kus valija püüab valimiste kaudu heastada tema meelest ülekohtuselt toimunut või isegi hääle andmise teel kätte maksta. Selline hääletamine võib küll anda soovitud tulemuse ja isegi rõõmuhõiske valimistulemuse asjus, kuid sinna reeglina ka asi jääb. Sest uue loomisel saavad otsa nii valija kui valitute mõistus.
Millegipärast usun, et pikaajalistes demokraatiates on valijate käitumises domineeriv positiivne lähenemine. Ka seal ilmselt on võimalik kättemaksumotiiv, aga lähtuvalt loogikast – lubasite aga ei teinud.

Demokraatiat alles õppivates riikides on aga asi vastupidine. Sest eelnev elu ja ka üleminekuaeg on pakkunud ihalust kättemaksu järgi rohkem kui tarvis.
Üleminekuriikide edukus põhinebki sellel, kui palju suudavad erakonnad ja valijad mõelda tulevikule ja loobuda niivõrd magusast ja hingele lähedasest soovist teha kaotatut tagasi.
Võtan endale julguse käsitleda selles kontekstis Eesti erakondi ja nende valijaid ja loodan südamest, et keegi nende tõsiasjade tõdemistest ei solvu. Kaasa arvatud sotsiaaldemokraatide valijad. Minu kodanikumure asjade käigu üle seisneb selles, et 15 aastat poliitikas olnuna ei näe ma kahjuks, et positiivne valijakäitumus suureneks ja negatiivne väheneks. Või et erakonnad oma praktilises poliitilises tegevuses suunduksid rohkem positiivsele, kui negatiivsele hõlmamisele. Ja see pidurdab arengut.

Isamaaliidu valijate põhiline lähenemisviis on olnud siiras soov heastada Nõukogude võimu poolt kasutatud vägivalda. Seejuures isegi selle lähenemise positiivsed tulemid (liitumine NATO ja Euroopa Liiduga) on olnud pigem möödunud aegade ülekohtust lähtuvad. Kuna nii NATO kui Euroopa Liit olid “siis” pahad, siis järelikult on nad head. Konservatiivne valija ei saaks olla muidu niivõrd Euroopa Liidu aldis, mis paratamatult ühiste huvide nimel rahvuslike huve koondab. Millegipärast usun, et nüüdseks IRL-iks saanud erakonna edukus konkurentsis parempoolse valija hääle eest sõltub paljuski sellest, kuivõrd erakond suudab ise positiivsemaks muutuda. Ehk on vaja selleks lihtsalt aega.

Isamaaliiduga tänaseks ühinenud Res Publica saatus on sajaprotsendiline noore demokraatia nähtus. Res Publicat poleks kunagi sündinud, kui kunagine Isamaaliidu, Reformierakonna ja Mõõdukate koalitsioon poleks teinud vigu. Nende loomislugu ja valijate käitumus oli protest kolmikliidu tegevuse ja lagunemise vastu. Kuna selgus, et ei uue loomisel ega ka võimu teostamisel ei erineta eelkäijatest, siis pidigi nii minema nagu läinud on. Midagi tegelikult uut ju ei tulnud. Kolmikliit oli kadunud ja vajadus selle vastu protestida samuti. Täiesti sarnane on siinkohal Koonderakonna saatus, milline heastas samuti juhtimisel toimunud vigu, tegi neid siis ise ja kadus.

Minu jaoks täiesti arusaamatuid liigutusi on tegemas Reformierakond, otsustades võistelda häälte nimel negatiivses valijakäitumuses Isamaliiduga. Reformistide ja nende valijate koostöö on põhinenud usul, et tegemist on edukate erakonnaga. Valija jaoks tähendab see lihtsat tõsiasja – kui hääletad edukate erakonna poolt siis järelikult oled ise edukas. Kes ei tahaks, eks? Kindlasti on ka reformistide valijate seas olnud siiani teatud ülekohtu heastamise soov. Sest nõukogude ajal ei saanud osta-müüa-vahetada. Siis oli sellise tegevuse nimi spekulatsioon, nüüd äri. Kuid kindlasti pole olnud see määrav, sest selges ülekaalus on olnud tulevikku suunatud visioonid. Nüüdne võitlus pronkssõduri eemaldamise asjus on loodetavasti episood, mille alge peitub erakonna liidri soovis muutuda endisest nomenklatuursest tegelasest 20 aastat hiljem vabadusvõitlejaks. Hilja nagu ja ei usu et toob edu.

Sotsiaaldemokraatide kindel valija on hästi võrreldav nii Isamaliidu kui Reformierakonna valijaga. Meid valides on ilmselt inimesed heastanud niivõrd mitte ülekohut nõukogude võimu poolt, kui vabaduse puudumist sellel ajal. Kui Reformierakonna puhul on tegu “edukad valivad edukaid” fenomeniga, siis sotsiaaldemokraatide juures saame rääkida “mõistlikud inimesed valivad mõistlikke inimesi” juhtumiga. Olgu siinkohal öeldud, et valijate arusaam mõistetest konservatism, liberaalsus või sotsiaaldemokraatia, on täpselt ühesugune. Mitte väike või suur, vaid just ühesugune.

Siinkohal vahekokkuvõtteks, et vaatamata sellele, millised on kolm ülalmainitud erakonda ja millised on nende valijad, on nad suutnud luua just uut ja edasiviivat. Ükskõik, kui palju nad on seejuures vaielnud või üksteist kritiseerinud. Kõik uus on kas nende kolme maailmavaate segu või mõne nägu.

Kui ülalmainitud kolmes erakonnas on nii heastamise kui loomise motiivi, siis täiesti teise nurga alt tuleb vaadata Keskerakonda ja tema valijat. Seal on valitsev toimunud ülekohtu heastamise vajadus. Seejuures on see ülekohus loodud viimase viieteistkümne aastaga, alates rublade vahetamisest kroonide vastu ja omandireformist kuni selleni, et meie raudteel sõidavad mitte vene, vaid ameerika vedurid. Ka Savisaar fenomenina asendab Suure Juhi puudumist demokraatias, sest nii lihtne on istuda ja astuda, kui keegi ütleb, kuhu. Juhil on see hea omadus, et ta saab võtta endale kogu toimunud ülekohtu heastaja kuju ning piisab sellest, kui ta võimul on. Ainult kättemaksule põhineval valikul on aga võimatu uut luua. Siit ka näiteks peataolek Euroopa Liidu referendumi asjus. Kui valijad olid keskerakonna poolt hääletades sinnani hääletanud tegelikult millegi “vastu”, siis kuidas saakski neile selgeid juhiseid anda? Täielik segadus !Parema puudumisel heastab Savisaar ka nõukogude võimu kadumist osale valijatest, kuigi siin on tal konkurente suhteliselt edutult aeg-ajalt tekkinud. Nende ebaedu on seotud Juhi puudumisega ja uues iseseisvas Eestis on seda ka keeruline leida.

Sisuliselt samadel motiividel, aga ühes sektoris, on tegutsenud Rahvaliit. Kolhooside ja sovhooside kadumine vajas ilmselt sama moodi heastamist ja pidigi seetõttu leidma poliitilise väljundi.

Huvitav saab olema Roheliste Erakonna tulevik. Senisest rohelisemast tulevikust unistavale valijale on see kindlasti positiivse loomuga võimalus. Võib ka aru saada nendest, kes heastavad oma varasemate eelistuste mitte küllalt roheliseks olemist. Kui aga valija annab oma hääle Roheliste poolt samadel põhjustel, kui kunagi Koonderakonna ja Res Publica poolt, siis uut tulemust ei tule.

Nii et ootaks rohkem uut, austatud oponendid ja konkurendid. See viib elu edasi. Lisaks Marek Tamme suurepärasele esseele viimases Areenis julgen Teile meenutada ka vanasõna – kes vana asja meelde tuletab, sellel silm peast välja. Valimiste kontekstis tuleb siin “silma” all loomulikult hääli silmas pidada.

Energiadebati keskmes peab olema tarbija

Mul on juba jupp aega hinges kripeldanud meedia poolt kultiveeritud väide, et praegustel parlamendierakondadel (erinevalt muidugi Strandbergist) puudub oma nägemus energiapoliitikast. Vale puha. Sel ajal kui rohelised rahvast rohetehnoloogilise taevamannaga hullutavad ja kontrollimatult vasakust varrukast suvaliselt arve puistavad, peab keegi pakkuma lahendusi, mis oleksid realistlikud ja tasakaalustaksid keskkonna, tarbijate ja majanduse huve. Just nimelt selline on sotsiaaldemokraatide energiapoliitika.

Ma väidan, et tänane roheliste poolt domineeritud energiadebatt on: a) tehnoloogiakeskne, elik ei arvesta meie vajaduste ja võimalustega b) opereerib kontrollimatute arvudega c) on varjutatud Vene karust.

Ma arvan, et sotside energiapoliitikal on selgelt oma nägu ja see ei kannata ülaltoodud puuduste all.

Esiteks, tänane energiadebatt ignoreerib täielikult tarbijate huve. Ma arvan, et tarbijad tuleb tagasi tuua energiadebati keskmesse. Iseäranis just need tarbijad, kes hoolimata mühinal kasvavatest palkadest maksavad pool oma sissetulekust elektri ja soojaarvetele. 10. jaanuaril tegi Euroopa Komisjon ettepaneku kehtestada üleeuroopaline energiatarbijate harta, kus tarbijate õigused ja liikmesriikide kohustused tarbijate ees on selgelt kirja pandud. Hea plaan! Mis puudutab vähemkindlustatud tarbijaid, siis parim plaan vähendamaks elektri ja soojaarveid on oma elamise soojustamine. Leedus, Poolas, Ungaris, Ida-Saksamaal jt. ette võetud paneelmajade renoveerimised on näidanud, et põhjaliku renoveerimise korral on võimalik vähendada energiakadusid 80% võrra. See tähendab 80% väiksemaid arveid. Raha sellisteks projektideks on leitud riigivahenditest, eurorahadest, ent on ka teisi nupukaid lahendusi, millest teinekord hiljem kirjutan.

Teiseks, uute töökohtade loomine. Nõudlus alternatiivsete energiatootmise tehnoloogiate järele on kasvamas kiirusega, mis ka maailma tippsprinterid võhmale võtaks. Kui suur see kasv täpselt on, selles pole üksmeelt (minu käes olevate arvestuste kohaselt lisandub Euroopas aastas 50'000 - 100'000 töökohta sellesse sektorisse). Need on hästimakstud ja korralikud töökohad. Minu arvates peame me tegema kõik, et nendest töökohtadest osa saada. Mõtleme nüüd pisut. Kui nüüd EL lepib kokku, et aastaks 2020 peaks meie energiatarbimisest 20% tulema taastuvatest allikatest ja samaks ajaks peame suutma kokku hoida ka 20% oma energiatarbimisest, siis siin on konkreetne präänik mis peaks ärihaide rahakotirauad lahti lööma ja taastuvenergiasse rahakest tooma. Osa sellest rahahunnikust võiks Eestisse tulla. Tulenevalt meie asukohast oleksid loomulikeks sektoriteks kuhu investeerida tuul ja biomass. Viimane iseäranis, sest tuule osas on Saksamaa ja Taani teistest tublisti ette rebinud.

Kolmandaks, saastagem ja tarbigem vähem. Sellest mida täpselt ette võtta - võimaluste spekter on loomulikult lai. Aga millest siis alustada. Kõigepealt ma arvan, tuleb viia miinimumini põlevkivist saadava elektri kasutamine. Sotsiaaldemokraatide ettepanek on vähendada põlevkivienergiat 50%. Olgu see vähendamine 25%, 50% või 75%, me peame kokku leppima millega ja kui suures ulatuses me puudu tuleva osa katame. See eesmärk peab olema pikaajaline ja sisendama võimalikes investorites kindluse, et toodetav energia ka ära ostetakse. Võimalikud vähemsaastavad valikud on kõiksugu alternatiivenergiad (tuul, biomass, tõusude/mõõnade vaheldumisest vabanev energia, vähesel määral hürdo kui just Venemaaga Narva HEJ osas kokkulepet ei saa), gaas ja tuumaenergia. Enne korraliku rahvusvaheliste sôltumatute ekspertide poolt tellitud analüüsi mina pakkuma ei hakka, milliseks see eri energiate vaheline proportsioon võiks kujuneda. Ei oska lihtsalt öelda. Tuumaenergiast kirjutan ma lähiajal eraldi. Tants mis selle teema ümber toimub, väärib lihtsalt eraldi nupukest. Olgu siinkohal vaid öeldud, et tuumajaama loomist ei toeta ma seni kuni jaama propageerijad on vastanud väga suurele hulgale konkreetsetele küsimustele.

Inimesed võtke vabalt. Ärge minge igasugu kampaaniate ja hüsteeriatega kaasa. Usun, et igaüks kes minu jutu lõpuni luges tunnistab, et sotsiaaldemokraatide plaanil on jumet.

Kalevipoeg kui kajakate poolt täislastud eestluse sümbol?

Eks inimesed teevad ikka vigu. Kord suuremaid ja siis jälle väiksemaid. Vigadel on see hea omadus, et neid saab parandada. Aga on ka selliseid, mida parandada pole võimalik või on see siis väga raske.
Astun mõtetega vastu ühele suurele rumalusele. Ja ega ma ei teagi, mida peaks veel tegema, et seda maitselagedust ära hoida.
Mulle on täiesti arusaamatu, miks me peaksime rajama Tallinna lahte ühte koletult suurt kuju? Midagi jubedamat on raske ette kujutada. Selle kuju vastu on mul kaks argumenti. Üks põhimõtteline ja teine väga praktiline.
Mulle ei meeldi suured kujud seetõttu, et nad ei sobi kuidagi meie aega ja ruumi. Ja eestlasele omasesse kultuuri. Sest vaadake, suured kujud ei ole kunagi loodud vaatamiseks. Suured kujud on loodud koogutamiseks ja kummardamiseks. Selliseid koogutuskohti loovad valitsejad selleks, et lihtsurelik tunneks ennast selle kõrval väikese ja abituna. Et ta saaks aru, et temast ei sõltu siin ilmas midagi. Et tal ei tekiks jumal pärast oma mõtet või arvamust. Et ta kummardaks ja oleks tänulik, nii suurele kujule kui suurele juhile või valitsejale. Selline kuju annaks tunnistust sellest, et me polegi selga sirgu ajanud. Et me ei tahagi ise mõtelda, vaid kujudele kummardada. Et me polegi ise ilu tegijad, vaid kellelgi suurel ja võimsal on õigus meile seda ilu luua. Suured kujud on loodud valitsejate poolt alistatud rahvastele. No ei ole me ju seda! Ja ei taha ka mingil juhul alistatud olla.
Saan aru, kui sellistel kujudel on koht idamaiste uskude või rahvaste juures. Nende elu on teistmoodi seatud, nad ei räägi oma jumalatega ise, vaid vahemehe kaudu. On selleks siis valitseja või tema poolt loodud kolakas.
Eestlane mitte ainult ei mõtle oma peaga, vaid ka suhtleb oma jumalatega ise ja vahetult. Talle pole kunagi selleks abimeest vaja läinud. Kas nüüd siis järsku on? Kas me enam ise ei mõtle? Ja ise ei otsusta.
Asi pole ju mitte ainult meis, sest eestlane seda kuju kummardama ei hakka nii ehk nii. Asi on ka selles, mis pildi me endast loome. Kas ühel võõramaalasel peaks tekkima arusaam eestlasest kui inimesest, kes kujudele koogutab? See oleks küll äärmiselt vale pilt ühest põhjamaisest eurooplasest.
Vabandan ette, aga teine põhjus on äärmiselt praktiline. Vaadake, kui see kuju asub meres, siis seal teatavasti lendavad ju kajakad. Ja kui nad selle kuju kohal nüüd lendavad, siis nad selle kuju peale teevad mida? Jah, just seda nad teevad. Teil on täiesti õigus. Kes seda kõike siis koristada jõuab? Kas Kangro ise istub päevad otsa Kalevipoja õlal ja nühib lapiga? Vaevalt küll, seda laga tuleb puhastada ikkagi kellelgi teisel ja mis see kokkuvõttes kõik maksma läheb? Selle raha eest võiks mõnikümmend lasteaia kohtagi luua. Ei saa ju keegi endale lubada kajakate poolt täislastud eestluse sümbolit, mille üle kõik merelt saabujad ahhetama peaks. Ei ahhetaks nad midagi. Nad oleks arusaamatuses ja naeraksid meid välja.