Üleminek tasulisele haridusele algab hoopis töötutest?

Valitsus lubas tööturuameti kohustuste üleandmisel töötukassale jätkuvalt rahastada töötute koolitust ja muid aktiivseid tööturumeetmeid. Kui nüüd soovitakse sellest kõrvale hiilida, ei ole tegu mitte ainult antud lubaduste rikkumisega. Tegemist on vägagi põhimõttelise küsimusega.
Sinu poolt töötuskindlustusele makstud rahast lubab kehtiv seadus rahastada töötutele makstavat toetust ja mitte midagi muud. Koolituse kulud kaetakse riigi muudest tuludest. Ja nii peabki jääma, sest vastasel korral ei vastutata riik enam Eestis hariduse korraldamise eest.
Väga suur osa inimestest on ilma tööta, kuna nende oskused ja teadmised erinevad sellest, mida tööturul hetkel vaja on. Valitsuse asi on korraldada hariduselu nii, et tööturu nõudmised ja saadav koolitus oleks võimalikult hästi seotud. Mis sunniks aga valitsust korraldama näiteks kutseharidust sellisel moel, et kooli lõpetaja ka tegelikult tööle saaks ? Koolist saadud teadmised ja oskused tööd ei annaks, selle eest tuleks endal maksta ja juurde õppida. Kui see ka täna mõnel juhul nii on, siis on see valitsuse tegemata töö.
Ei maksa ka ajada udujuttu teemal, nagu poleks vahet, kas rahastada töötute koolitust tulumaksust või töötuskindlustusmaksest. On ikka suur vahe küll. Kõigepealt ei koosne riigieelarve tulud mitte ainult tulumaksust, vaid ka muudest maksudest, tuludest varadelt, Euroopa Liidu abist. Ja ka tulumaksu kui sellise maksjate ring on palju laiem, kui töötuskindlusse sissemakset tegevate inimeste hulk.
Töötuskindlustusse töötaja poolt makstust peaks hoopis laiendama kindlustusele õigust omavate inimeste ringi ja suurendama toetuse suurust.

Tööandjate manifestist

Sellel manifestil on kaks mõõdet. Inimlik ja majanduslik. Tööandjale keerukal ajal nõustus Eesti töötaja palga vähendamise ja palgata puhkusega. Härrasmees võiks selle eest lihtsalt aitäh ütelda ja ma südamest loodan, et mõnes töökohas on seda ka tegelikult tehtud.
Sotsiaalmaksu trikitamine töötaja kuluks ja soov kärpida tööinimeste õigusi ei ole nüüd mitte mingil juhul tänuavaldus. Kui väga viisakalt asju õigete nimedega nimetada.
Mitmed teadjamehed on masust heietades jõudnud väga õigele seisukohale ja rääkinud vajadusest struktuursete muudatuste järele meie majanduses. Eesti keeles tähendab see, et masu ajal kadunud töökohad peavad asenduma uute ja parematega. Parematega selles mõttes, et seal tehtav töö on targem ja osavam ning palk kõrgem.
Manifesti alusel on väga raske eeldada, et meie tööandjad nendeks struktuurseteks muudatusteks ka valmis oleksid. Kas see tähendab mugavust või ideede puudust?
Karm ja ühtlasi kurb lugemine.

Neiveltil on õigus!

Nojah, eks nüüd Indrek Neivelt ehk maalis tänases „Sirbis” Euroopa rahanduse tulevikku natukene liiga erksates värvides, ja Michal leidis järjekordse võimaluse astuda kangelasliku resoluutsusega astmelise tulumaksu vastu.
Olgu selle astmelisega kuidas on, aga laias laastus räägib Neivelt jumala õiget juttu. Kui Euroopa rahanduskriisist üldse midagi õppis, siis ainult üht. Kui me eurooplastena soovime olla maailmamajanduses konkurentsivõimelised ja selle nimel tunnistanud pühaks kapitali ja tööjõu vaba liikumise, siis 25 erinevat eelarve- ja maksupoliitikat töötavad sellele soovile vastu. Euroopa Liidu liikmesriikide ühtsem eelarve- ja maksupoliitika on normaalne asjade käik sellest hetkest, kui „euro” suurusena kasutusele võeti. Kahju, et sellest arusaamine võttis niipalju aega. Kui liikmesriigid oleks sellele teadmisele suutnud tulla varem, oleks ka kriis möödumas kergemalt.
Ka ninanips reformierakonnale on igati asjakohane, sest just oravad jutlustavad aastaid „banaanideta banaanivabariik –maksuparadiisist” Euroopa Liidu sees. Tegelikult ei ole võimalik asuda korraga Euroopas ja Aafrikas ei geograafilises ega ka rahanduspoliitilises kontekstis, eriti veel siis, kui kuulud Euroopa Liitu.
Nii et kui Jürgen Ligi rahandusministrina nõustub vajadusega ühtlustada tänasest enam eelarve- ja maksupoliitikat Euroopa Liidus, siis astub ta julge mehena vastu sellele, mida reformierakond siiani jutlustanud on.
Ja õigesti teeb. Tubli, Jürgen!