Tahaks teada

Kõigepealt pean vabandama, et pole suutnud mõne aja jooksul blogi pidada. Aega ja vaim kulusid paari nädala jooksul rääkimistele. Nende rääkimiste seis on kõigile teada ja mul puudub tahtmine lõkkesse või sütele õli valada. Ehk on uue nädala algus targem.
Aga möödunud nädalavahetusel poliitkommentaare kuulates tuli pähe üks vana küsimus, millele vastust ootaks. Tõsi, viimase viie aasta jooksul ei saanudki sellist küsimust tekkida. Nüüd, kus sotsiaaldemokraadid valitsusläbirääkimisi peavad, on üks vana plaat uuesti välja otsistud ja peale pandud. Eks sellepärast see küsimus jälle meelde tuligi.

Ma ei saa aru, miks on mõne kommentaatori arvates nii, et kui Keskerakond parempoolsete erakondadega valitsust teeb, on see saavutus. Aga kui sotsiaaldemokraadid samade erakondadega läbirääkimisi peavad, siis õnnetus. Seejuures ollakse viimases kindlad veel ennem, kui lepe allkirjastatud või koos valitsedagi mõne aja on jõutud. See oleks nagu aamen kirikus.
Olen arvamuste paljususe tuline pooldaja ja ei pane pahaks, kui kommentaatori lemmikuks on poliitik või erakond , kes minu lemmikute hulka kuidagi ei kuulu. Erinevad inimesed, erinevad arusaamad, mis siin ikka imestada. Poliitikale pühendatud saates ei ole ka seal esinejal võimalik oma arusaamu varjata. See oleks lihtsalt igav saade, kui osalejatel oma positsioon puuduks. Võib ju norida, et kas sellise n.ö. ette antud hinnangu puhul on tegu arvamussaate või eelarvamussaatega, aga see vast polegi oluline. Ma ei saa aru, miks selline arvamus kohe üles võetakse.

Vasakpoolsete ja parempoolsete erakondade koostöö valitsuses ei ole mingi ime. Riikides, kus reeglina võimul rohkem kui kaks erakonda, on see vaat et reegel, ja mitte erand. Kui see on mujal võimalik, siis kuidas Eestis võimatu?
Keskerakond on koos Reformierakonnaga olnud võimul küll vähem, kui nad tahaks, aga ikkagi kaunis pikka aega. Ma ei näe , et selle aja jooksul oleks saavutatud näiteks sotsiaalvaldkonnas midagi sellist, millel oleks jätkusuutlikku väärtust. Kahjuks pean tunnistama hoopis vastupidist. Näiteks lausparempoolset soovi piirata ja vähendada töötajate usaldusisikute õigusi. Õnneks ei läinud see läbi. Pole ka märke sellest, et midagi veel hullemat oleks ära hoitud.
Eesti Vabariigi algusaastatel jagasid parempoolsed samuti võimu sotsiaaldemokraatidega. Ka tookord leidus üks tegelane, kes pahandas seetõttu sotsiaaldemokraatidega ning süüdistas neid vasakpoolsuse huvide reetmises Wilsoni heeringate eest. Selle tegelase nimi on Viktor Kingissepp. Ka “tema kõrgeausus” teaduslik kommunism pidas püha ürituse suurimaks vaenlaseks mitte kodanlikke parteisid vaid sotsiaaldemokraate. Ehk on need “teadused” liig hästi selgeks õpitud ja ei lähe meelest?

Sotsiaaldemokraadid ei ole varem ega tee ka nüüd endale illusioone. Tegemist saab olema kindlasti erinevate maailmavaadete alusel koostatud valitsusega. Kas ta ka edukas saab olema, näitab tulevik.