Puuetega inimeste kooslus on poole päevaga ärevusse aetud ja raadiot kuulav töövõimetuspensionär mõtleb tõsiselt, mis temast saab. Põhjuseks Riigikontrolli audit puuetega inimeste toetuste ja töövõimetuspensionide asjus.
Lugesin minagi seda uurimust suure huviga. Mõnes küsimuses on selguse loomisel jäädud poolele teele. Mõnes küsimuses teeks ma samade faktide alusel hoopis teistsuguseid järeldusi. On ka äärmiselt sisulisi tähelepanekuid, mis kahjuks uudistesse näiteks siiani jõudnud pole.
Lihtsast näitest alustades – riigi käsutuses olevatele numbritele tuginedes leitakse, et tööealised puuetega inimesed saavad küll toetust ravimite ostuks, aga retseptiravimeid ostab neist ainult teatud protsent. Kõigepealt selline märkus, et puuetega inimesed ei vaja ainult retsepti alusel müügis olevaid, vaid ka muid ravimeid.
Palju tähtsam aga oleks olnud uurida, kui paljude tööealistele puuetega inimeste jaoks on riigi abi tänasel kujul liiga väike selleks, et neile vajalikke ravimeid osta.
Keerulisemalt jätkates - iga sotsiaalkaitse skeem muutub aja jooksul mittetõhusaks, kui kulutused selle ülalpidamiseks ei käi ajaga kaasas. Nii on juhtunud ka puuetega inimeste sotsiaaltoetustega. Kuna me Eestis nende inimeste tööellu toomiseks abivahendite ja teenuste näol vajalikul määral ei kuluta, ei saa ka süsteem olla tõhus ja ei täida oma eesmärki mitte seetõttu, et puuetega inimesed „ei taha“, vaid seetõttu et „ei saa“.
Rehabilitatsiooniteenuste nigelale tasemele viitab ju audit selge sõnaga. Seejuures on täiesti loogikavastane ettepanek rakendada seda sama auditis laitmist leidnud skeemi ka lastele ja eakatele.
Töövõimetuspensionide määramisel lähtutakse täna sellest, mis tööd inimene varem tegi ja mida ta enam tervise tõttu teha ei saa. Kui sa olid bussijuht ja kaotasid käe, või koorilaulja ja kaotasid hääle, määratakse töövõimetuspension. Kindlasti on töid, mida saab teha ka ühe käega ja ameteid, mida saab pidada sõnagi välja ütlemata, laulmisest rääkimata. Need aga ei ole inimese varasema tööelu asjus määravad.
Audit märgib täiesti täpselt, et me teeme ja kulutame liiga vähe selleks, et neid inimesi tööellu uuesti tagasi tuua. Ja seni, kuni sellist kulutust me ei tee, oleks ka ebainimlik määrata töövõimetuspensionit selle alusel, millist tööd halvenenud tervise juures inimene võiks teha. Töövõime osaliselt kaotanud inimestele tulu teenimisele lae kehtestamine ei tooks aga peale ümbrikupalkade kaasa muud mitte midagi.
Minu jaoks on auditis kõige tõsisemad hoopis kaks muud tõdemust, kus ma Riigikontrolli arvamusega täiel määral ühinen. Need on tööõnnetus-kutsehaiguskindlustuse puudumine Eestis ja puuetega inimeste hoolduse korraldamise üleandmine kohalikele omavalitsustele aastaid tagasi.
Oht, et viimatimainitud samm loob puuetega inimeste jaoks erinevad võimalused hoolduseks, on osutunud kahjuks tõeks. Ja kui mõnes vallas on abi vajavad inimesed abita, mida seadus neile ette näeb, siis süsteemi ei ole.
Tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse asjus ei veena minda ka Sotsiaalministeeriumi ja Rahandusministeeriumi vastused Riigikontrollile. Selle aastaid kestnud keerutamise asemel võiks öelda otse, et see kindlustus jääb loomata, kuna selle eest ei taheta maksta. Ilma rahata aga mitte ühtegi kindlustust teha pole võimalik.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment