Vanast vaidlusest Jürgen Ligiga

Sotsiaaldemokraadid tegid täna kaheksandat korda Riigikogule ettepaneku võtta vastu seadus, mis vabastaks tööandja kulutused oma töötajate tasemekoolitusele erisoodustusmaksust. Kuna samasisuline punkt paistab silma ka võimuliitlaste koalitsioonileppest, siis võib ju esmapilgul arvata, et suuri vaidlusi ei peaks tulema, kui just poliitika „tegemise“ lustist meie eelnõud maha ei hääletata.

Võimulepe kasutab mõistet „tööga seotud tasemekoolitus“ ning siinkohal on paslik meenutada nüüd üle kümne aasta kestnud vaidlust Jürgen Ligiga. Tõesti, me oleme sellel teemal vahetanud mõtteid pea kümne aasta vältel kaunis kopsaka arvu tunde ja jääb loota, et selle Riigikogu koosseisu ajal ühel või teisel moel see vaidlus ka otsa saab ja seadus muutub.

Milles siin vaidlus, küsite. Minu arvates, ei ole mõistlik kirjutada seadusesse piiranguid, mis võivad praktikas tekitada vaidlusi maksumaksja ja maksuametniku vahel ning see vaidlus võib kerkida mõiste üle „tööga seotud“. Ehk siis, kas konkreetse kulutuse tegemine tööandja poolt on ikka tööga seotud või mitte?

Ilmselt ei teki vaidlust, kui näiteks advokaadibüroo on valmis tasuma õigusalase koolituse eest. Aga kui seda sama on otsustanud teha tööandja autobaasis või kaubandusketis ? Ning seejuures töötaja, kelle tasemekoolituse kulud kaetakse, töötab näiteks autojuhi või müüjana? Neil ametikohtadel töötamine õigusalast haridust ju ei eelda, miks te siis maksate, võib maksuametnik pärida. Seletada nüüd, et ettevõttel on vaja õiguslaste teadmistega töötajat ja tööandja tõesti usub et Jürist või Marist võib saada hea jurist, tähendaks seda, et samale seisukohale Jüri või Mari asjus peaks jõudma ka maksukoguja. Mil moel ta sellise järelduseni saaks jõuda ? Pole usutav.

Ma ei suuda kuidagi uskuda, et tööandjad oleksid valmis kinni maksma tasemekoolituse kulutusi nendel aladel, mis neile mittevajalikud või siis neile töötajatele, kellest nad ei usu diplomisaajate hulka jõudmist. Selline tööandja saaks omaniku poolt pikema jututa mõne teisega välja vahetatud. Nii et pole mingit tarvidust kirjutada seadustesse paragrahve, mis tekitavad probleeme. Kirjutagem parem neid, mis probleeme lahendavad. Ja üheks nendest on kindel teadmine, et Eesti majandus vajab arenguks suuremal hulgal parema koolituse saanud töötajaid.