Kogumispensionist Ungaris

Ungari parempoolne konservatiivne valitsus on otsustanud ungarlaste kogumispensioni ehk siis teise samba natsionaliseerida.

Tegemist on õpikunäitega sellest, kuidas ei tohi ühte pikaajalist reformi teha. Või siis sellest, kuidas erakondade lühiajalised huvid (ehk siis võim) tambivad maha pikema aja jooksul ühiskonnale tulu toovad tegemised. Politoloogid ja valimisseaduste eriteadlased saavad teha ka järeldusi eri valimissüsteemide eelistest ja miinustest. Ehk mis juhtub siis, kui võim pea iga parlamendivalimisega ühest äärest teise kupatab.

Mis siis Ungaris juhtunud on? Alustati kogumispensioni loomist varem, kui Eestis. Töötava põlvkonna sissemaksed teise sambasse arvutati maha nende sotsiaalmaksust. Eesti kombel vabatahtlikku isiklikku panust ei seadustatud. Kuna riiklike pensionide väljamaksmisel tekkis seetõttu puudujääk, siis pandi kogumispensionifondidele kohustus osta Ungari riigi võlakirju. Siinkohal toonitan, et tegu polnud mitte võimaluse, vaid just kohustusega. Tekkis „surnud ring“ ning sellel ajal opositsioonis olnud poliitikud trampisid jalgu ja teatasid, et sellisel moel kogumispensionärid ei võida mitte midagi. Ja nendega oleks olnud raske ja mõttetu vaielda.

Järgmistel valimistel läks võim opositsiooni kätte, Seejuures lubati kogumispensioni rumalused ümber teha. Tulemuseks veelgi suurem segadus, valimiskaotus ja järjekordne pööre kogumispensionides. Nüüd siis toimub kogumispensionide riigistamine ja seda parempoolseks end nimetava valitsuse ettevõtmisel. Ungarlased ei kaota mitte ainult raha, vaid ka aega. Edasi lükatud probleem ei ole lahendatud probleem.

Nii et tänagem meie põhiseaduse autoreid selle eest, et kaheparteisüsteemini on Eestis keeruline jõuda. Ja valijaid, et nad pole seda lubanud erakondadel teha. Ka hüüded suunata meie pensionifondide raha ainult Eestisse, on olnud vähesed. Õigupoolest peale Janno Reiljani ja Juhan Partsi keegi ei meenugi.

Aga õppida ungarlaste vigadest võiksime meiegi. Sest riikliku pensionikindlustuse defitsiit on tõsiasi, millega tuleb arvestada veel 25 aasta jooksul ning siin vajame kindlamat lahendust, kui iga aastane eelarvedebatt. Hea, et sissemaksed teise sambasse järgmisest aastast vähemalt osaliselt taastuvad ja et meie konservatiivide katsed käru ümber keerata läksid paar aastat tagasi luhta.