Täiesti müstiline on usk, et keedetud supis kulpi liigutades saab teha seda rammusamaks.
Täna on kord selline, et ravikindlustatute ravimiseks sõlmib Haigekassa meie nimel haigemajadega lepingud. Kindlustatu saab arstiabi, haigla kirjutab selle alusel välja arve ja haigekassa maksab selle kinni.
Valikuvabadusena on siis väljapakutud süsteem, kus teenuse osutaja ja Haigekassa vaheline leping pole vajalik. Kindlustatu valib ise haigemaja, saab abi ja arve läheb haigekassale. Sellega pidavat valikuvabadus suurenema. Aga kas see ikka on nii?
Asja olemus on ju teadmises, et raviteenuste osas on riik asjade korraldajana täna võlgu patsientide ees. Väljendub see võlg ravijärjekordades, mida mitte ainult meil, vaid kogu maailmas, taluda tuleb.
Kui nüüd ülalpakutud moel asi ümber korraldada ja seda nii, et inimeste tervise huvides maksumaksjalt laekuva raha hulk jääb samaks, tekib võlg teenuste osutajate ees. Seejuures saab see võlg olema mitte ainult pidev vaid ka pidevalt ajas kasvav. Selline lahendus teatavasti ei sobi mitte kuidagi riigi rahanduse seisukohast ja tekib ajalooline küsimus – mida teha? Ja teada on ka vastus – laua peale pannakse loetelu raviteenustest, mille eest haigekassa täna tasub ja teise kätte võetakse pliiats. Seejuures punane.
Ehk siis tekib süsteemne surve aasta aastalt vähendada nende raviteenuste arvu, mille eest kindlustus tasub.
Tulemus – valikuvabadus valida teenuse osutajat vähendab võimalust saada tasuta arstiabi. Teenuse kättesaadavus väheneb ja seda eriti nende jaoks, kellel raha vähem.
Sisuline muudatus saabub siis, kui me lõppude lõpuks aru saame, et inimeste tervise huvides kasutatava raha hulk toodetud rikkusest suureneb paratamatult. Seetõttu veelkord ettepanek – rahastada perearstiteenust nii nagu täna me rahastame kiirabi ja vältimatut abi – riigieelarvest. Ja ravikindlustusest seetõttu vabanev raha läheks järjekordade vähendamiseks ja arstide-õdede palkadeks.
Friday, September 30, 2011
Wednesday, September 14, 2011
Nii ja naa valitsus
Tänases Riigikogu infotunnis olid peaministri esimesed sõnad – nii ja naa. Kümme minutit hiljem nimetas kaitseminister seda juba klassikaks.
Pidupäevakõnedes meeldib mitmetele rõhutada kodanikuühiskonna tähtsust, tegelikus elus on aga valitsuste suhtumine „nii ja naa“. Tüüpiline näide on Töötukassa reservide riigistamisega toimuv. Töötuskindlustus Eestis loodi kümme aastat tagasi tööandjate ühingute, ametiühingute ja valitsuse koostöös.
Kõik kolm said aru, et töötuks olek vajab paremaid tagatisi ja aktiivsemat tegutsemist uuesti tööle saamiseks. Siis sõlmitud kolmepoolse kokkuleppe alusel loodi kindlustus, kuhu olid oma raha nõus panustama nii tööandjad kui töötajad. Loomulikult lepiti kokku ka kõik muud tingimused, mille alusel see kindlustus peab töötama. Raha panustajatele /tööandjatele ja töötajatele/ oli ja on oluline selle kindlustuse iseseisvus. Täna pean ma kuulma „nii ja naa“ valitsuse ministri suust imestust, et kuidas nad saavad seda nimetada „oma rahaks“ !! Kurat võtaks, kelle raha see siis veel on ?? See ongi nende raha, mille nad tööpuuduse leevendamiseks kõrvale on pannud. Neid protsente, mida me kassasse maksame, ei nimetata isegi maksuks. Tegemist on kindlustusmaksega, mis näiteks ei kajastu riigieelarve tuludes sendigi eest. Head inimesed, kes te sellel teemal arutate, saage palun aru, et tegemist on sihtotstarbelise kindlustusega. Ja valitsuse soov on kasutada loodud reserve hoopis muuks. Kõigile neile, kes valitsuse kavasse soodsalt suhtuvad, soovitan ka isiklikud säästud riigikassaga ühendada. Valitsusel saab veelgi lihtsam olema oma võlakohustusi täita.
Püüdsin täna peaministrilt teada saada, kas valitsus kavatseb kümne aasta tagust kokkulepet tööandjate ja ametiühingutega muuta ja selleks läbirääkimisi alustada. Või sõidetakse koostööpartneritest lihtsalt üle. Vastuseks sain – nii ja naa. Kodanikuühiskond ei vaja patsutamist, vaid usaldamist.
Vot.
Pidupäevakõnedes meeldib mitmetele rõhutada kodanikuühiskonna tähtsust, tegelikus elus on aga valitsuste suhtumine „nii ja naa“. Tüüpiline näide on Töötukassa reservide riigistamisega toimuv. Töötuskindlustus Eestis loodi kümme aastat tagasi tööandjate ühingute, ametiühingute ja valitsuse koostöös.
Kõik kolm said aru, et töötuks olek vajab paremaid tagatisi ja aktiivsemat tegutsemist uuesti tööle saamiseks. Siis sõlmitud kolmepoolse kokkuleppe alusel loodi kindlustus, kuhu olid oma raha nõus panustama nii tööandjad kui töötajad. Loomulikult lepiti kokku ka kõik muud tingimused, mille alusel see kindlustus peab töötama. Raha panustajatele /tööandjatele ja töötajatele/ oli ja on oluline selle kindlustuse iseseisvus. Täna pean ma kuulma „nii ja naa“ valitsuse ministri suust imestust, et kuidas nad saavad seda nimetada „oma rahaks“ !! Kurat võtaks, kelle raha see siis veel on ?? See ongi nende raha, mille nad tööpuuduse leevendamiseks kõrvale on pannud. Neid protsente, mida me kassasse maksame, ei nimetata isegi maksuks. Tegemist on kindlustusmaksega, mis näiteks ei kajastu riigieelarve tuludes sendigi eest. Head inimesed, kes te sellel teemal arutate, saage palun aru, et tegemist on sihtotstarbelise kindlustusega. Ja valitsuse soov on kasutada loodud reserve hoopis muuks. Kõigile neile, kes valitsuse kavasse soodsalt suhtuvad, soovitan ka isiklikud säästud riigikassaga ühendada. Valitsusel saab veelgi lihtsam olema oma võlakohustusi täita.
Püüdsin täna peaministrilt teada saada, kas valitsus kavatseb kümne aasta tagust kokkulepet tööandjate ja ametiühingutega muuta ja selleks läbirääkimisi alustada. Või sõidetakse koostööpartneritest lihtsalt üle. Vastuseks sain – nii ja naa. Kodanikuühiskond ei vaja patsutamist, vaid usaldamist.
Vot.
Monday, May 23, 2011
Saab ka mõistlikumalt
Valitsus on kärpimas meie maksustatavast tulust lubatud vähendust, mis koosneb kulutustest eluasemelaenu intressidele, koolitusele ja annetustele. Möödunud aasta tuludest võis maksumaksja selle möönduse abil maha arvata 3196 eurot. Järgmise aasta 1. jaanuarist oleks lubatud vaid 1920.
Siiani on avalikkuses korrutatud üht põhjendust – nimetatud maksusoodustus olevat turgutanud meil kinnisvarabuumi ja tulevase võimaliku ärahoidmiseks tuleks teist mahakraapida.
Nojah, kas nüüd selle soodustuse pärast just laenuandja juurde pöörduti, on iseküsimus. Küllap oli põhjus pigem selles, et polnud paslikku paika, kus elada. Küll aga võeti ju laenu teadmises, et õigus selliseks mahaarvamiseks maksumaksjal on ja seda just suurusjärgus 3196 ja mitte 1920. Mis aga jutust kõrvale jääb, on asjaolu, et võimaliku saabuva kinnisvarabuumi ärahoidmise sildi all vähenevad ka inimeste võimalused end koolitada ja kui soovi on, ka annetada. Sest mahaarvamiste lubatud lagi on eluasemelaenude intressidele, koolitusele ja annetustele ühine. Kes siis laenas ja kes koolitas ja mõned üksikud isegi annetasid. Veelgi vähesemad tegid kõike kolme korraga ja ikka sama mahaarvamiste lae juures.
Minu meelest saab asja ajada ka nii, et me ei riivaks juba laenu võtnute õigustatud ootusi ja ei piiraks inimeste võimalusi koolitada ja annetada. Seejuures saab ka tulevast kinnisvaramulli ohjeldada. Selleks pole vaja midagi muud, kui:
- jätta hetkel lubatud 3196 eurot kärpimata
- juba võetud eluasemelaenude intressidele jääks kehtima tänane piirang ja me ei rikuks mitte kellegi õigustatud ootusi
- peale seaduse jõustumist, ehk siis peale 1.jaanuari 2012, võetud eluasemelaenude intresse saaks aga maksimaalse lubatu 3196 euro sees maha arvata 1920 euro ulatuses.
E-riigis on see lihtne.
Siiani on avalikkuses korrutatud üht põhjendust – nimetatud maksusoodustus olevat turgutanud meil kinnisvarabuumi ja tulevase võimaliku ärahoidmiseks tuleks teist mahakraapida.
Nojah, kas nüüd selle soodustuse pärast just laenuandja juurde pöörduti, on iseküsimus. Küllap oli põhjus pigem selles, et polnud paslikku paika, kus elada. Küll aga võeti ju laenu teadmises, et õigus selliseks mahaarvamiseks maksumaksjal on ja seda just suurusjärgus 3196 ja mitte 1920. Mis aga jutust kõrvale jääb, on asjaolu, et võimaliku saabuva kinnisvarabuumi ärahoidmise sildi all vähenevad ka inimeste võimalused end koolitada ja kui soovi on, ka annetada. Sest mahaarvamiste lubatud lagi on eluasemelaenude intressidele, koolitusele ja annetustele ühine. Kes siis laenas ja kes koolitas ja mõned üksikud isegi annetasid. Veelgi vähesemad tegid kõike kolme korraga ja ikka sama mahaarvamiste lae juures.
Minu meelest saab asja ajada ka nii, et me ei riivaks juba laenu võtnute õigustatud ootusi ja ei piiraks inimeste võimalusi koolitada ja annetada. Seejuures saab ka tulevast kinnisvaramulli ohjeldada. Selleks pole vaja midagi muud, kui:
- jätta hetkel lubatud 3196 eurot kärpimata
- juba võetud eluasemelaenude intressidele jääks kehtima tänane piirang ja me ei rikuks mitte kellegi õigustatud ootusi
- peale seaduse jõustumist, ehk siis peale 1.jaanuari 2012, võetud eluasemelaenude intresse saaks aga maksimaalse lubatu 3196 euro sees maha arvata 1920 euro ulatuses.
E-riigis on see lihtne.
Wednesday, May 11, 2011
Augustikuule mõeldes
Viis aastat tagasi oli mai alguspäevadel kirgi presidendivalimiste asjus maa ja ilm. Nüüd kulgeb see kõik kuidagi vaikselt.
Heakene küll, hetkel on selge, et Ilvese poolt on valmis hääletama 52 saadikut Riigikogus ja IRL on teatanud, et langetab otsuse oma volikogus maikuu lõpus. Lõputult venitada pole võimalik, sest see looks mulje erakonnast, kui otsustusvõimetust suurusest. Asjaolu, et seejuures soovitakse presidendikandidaadiga ka kokku saada, on igati arusaadav. Tegemist on ju juurte poolest teisest parteist pärit kandidaadiga.
Nii isamaaliitlased kui respublikaanid toetasid Ilvese valimist presidendiks viis aastat tagasi. Miks nüüd, kus need kaks erakonda ühinenud on, valivad nad teise tee, vajaks kindlasti tõsist seletamist. Tundes poliitikute hingeelu, arvan, et sellega saadaks ka hakkama. Pole ju Ilves lubanud põhiseadusest ülesõitval populismil praalida. See viimane jääks muidugi seletamisel mainimata.
Aga.
Kui nüüd IRL otsustaks oma kandidaat esitada, ja selleks pole puudu ei ambitsioonidest ega pealehakkamisest, tähendaks see samal ajal selget lähenemist Keskerakonnale. Pressiteade sellest, et Keskerakond toetab IRL-i presidendikandidaati, oleks valmis veel varem, kui vastav otsustuskogu koguneb.
Poliitika, valikute mõttes, on kaunis julm.
Heakene küll, hetkel on selge, et Ilvese poolt on valmis hääletama 52 saadikut Riigikogus ja IRL on teatanud, et langetab otsuse oma volikogus maikuu lõpus. Lõputult venitada pole võimalik, sest see looks mulje erakonnast, kui otsustusvõimetust suurusest. Asjaolu, et seejuures soovitakse presidendikandidaadiga ka kokku saada, on igati arusaadav. Tegemist on ju juurte poolest teisest parteist pärit kandidaadiga.
Nii isamaaliitlased kui respublikaanid toetasid Ilvese valimist presidendiks viis aastat tagasi. Miks nüüd, kus need kaks erakonda ühinenud on, valivad nad teise tee, vajaks kindlasti tõsist seletamist. Tundes poliitikute hingeelu, arvan, et sellega saadaks ka hakkama. Pole ju Ilves lubanud põhiseadusest ülesõitval populismil praalida. See viimane jääks muidugi seletamisel mainimata.
Aga.
Kui nüüd IRL otsustaks oma kandidaat esitada, ja selleks pole puudu ei ambitsioonidest ega pealehakkamisest, tähendaks see samal ajal selget lähenemist Keskerakonnale. Pressiteade sellest, et Keskerakond toetab IRL-i presidendikandidaati, oleks valmis veel varem, kui vastav otsustuskogu koguneb.
Poliitika, valikute mõttes, on kaunis julm.
Thursday, May 5, 2011
Tarbetu tormamine
Minu suureks üllatuseks esitasid reformierakondlased ja IRL Riigikogu menetlusse vedelkütuse seaduse muutmise eelnõu. Seejuures muudetakse seaduse neid paragrahve, mida rahanduskomisjon täielises üksmeeles eelmises koosseisus alles muutis. Eesmärgiks maksupettuste ohjeldamine, mille tõttu miljonid eurod riigi tuludesse ei laeku. Kütusekäitlejate registrisse jõudmine oli lihtne ja sealt maksuvõlglasena kadumine veelgi lihtsam.
Veelgi suurem oli minu üllatus, kui komisjoni arutelul alles vastu võetud seaduse kiiret parandamist põhjendati. Sest vabandage mind, härrad võimuliitlased, ei saa ma kuidagi aru, miks seadust muuta vaja on.
Seaduse koostamisel eelmises kogus tekkis põhjendatud arutelu, et muudatuse tulemusena sisse seatav tagatisnõue võib olla ülejõukäiv kütust ainult tarbimisse müüvatele ettevõtetele. Seetõttu sätestati neile ka erinev kord. Nende poolt makstava tagatise suurus on 100 000 eurot ja maksuametil on õigus kaalutlusõiguse alusel selle tagatise suurust vähendada. Kaalutlusõigus on Eesti maksuseadustes juba pikka aega kehtinud ja erinev lähenemine seadusekuulekatele maksumaksjatele ja veel tundmatutele tegijatele arusaadav. Rahanduskomisjonil polnud mingit soovi ülemääraste nõuetega väikeseid bensiinijaamu sulgeda ja korralikke maksumaksjaid kiusata.
Aktsiisilaost kütusemüüjatele seati aga kõrgem tagatisnõue, 1 miljon eurot. Seejuures pidasime mõistlikuks siinkohal tagatise suuruse vähendamise põhimõtet rakendada alles 1.jaanuarist 2013. Selleks, et korrastada turgu ja et maksupetturitelt võtta isu asjaga tegeleda.
Nüüd siis väidavad eelnõu autorid, et tegemist võivat olla lausa põhiseaduse vastase tegevusega. Võrdse kohtlemise põhimõtteid rikutud ei ole, sest ainult tarbimisse müüvaid ettevõtteid kohtleb seadus ühtemoodi ja teeb seda ka nende ettevõtetega, kelle tegevuseks on kütusemüük aktsiisilaost. Seda tõsiasja tunnistavad ka eelnõu autorid.
Väidetavalt olevat tegu hoopis ebaproportsionaalselt suure nõudega maksumaksjale ning lahendus peituvat selles, et miljonilisele tagatisnõudele tuleks kaalutlusõigus anda kohe. Kui siin üldse saab olla midagi ebaproportsionaalselt suur, siis võib ju vaielda, kas 1miljon eurot tagatisena sisse maksta on liiga palju või mitte. Seda numbrit aga keegi ei vaidlusta. Vaidluse all on hoopis kaalutlusõiguse hilisem jõustamine. Ja vot siinkohal, vabandage mind, ei saa olla ühe maksukohustuse ülemäärasusega mingit seost. Kuupäev ühes seaduses saab olla näiteks vale, kui maksumaksjale tagantjärgi mingeid kohustusi kaela väänatakse. Ei saa aga kuidagi üks kuupäev olla ebaproportsionaalne. See on absurd.
Kas võimalikud maksupetturid võimalikust muudatusest võidaksid? Kindlasti. Nii saaks kütusekäitlejate registrist võtta riiuliettevõtte, kellel ei saanud olla ka maksupahandusi ja maksuametil oleks võimatu põhjendada, mis kaalutlustel selle ettevõtte taotlust tagatisnõude vähendamiseks ei rahuldata. Kui seal riiulis taolist ettevõtet pole, saab võimalik maksupettus teoks ühe väikese ja seni korraliku bensiinijaama abil, kes siiani müüs kütust ainult tarbimisse ja sai täiesti põhjendatult ka tagatise vähenduse. Võimatu oleks maksuametil seletada, et ettevõtte tegevuse laienemine ka aktsiisilaost müügile talle maksumaksjana kuidagi varju heidab. Maksupetturid peaksid oma ebaseaduslikust kasumimarginaalist lahutama vaid ühe väikese ettevõtte ostuks tehtava kulu, kui sedagi.
Mõistlik oleks üksmeelselt valminud ja vastu võetud seadus rahule jätta ja mitte lasta end lollitada kuupäeva ebaproportsionaalsusega. Seaduse mõju on juba täna olemas. Kui varasemalt oli kütusekäitlejaid ettevõtteid suurusjärgus 360 kuni 370, siis täna on neid maksuametil teada vaid 161 ja neist aktsiisilaost müügiga tegelevaid vaid kümme.
Veelgi suurem oli minu üllatus, kui komisjoni arutelul alles vastu võetud seaduse kiiret parandamist põhjendati. Sest vabandage mind, härrad võimuliitlased, ei saa ma kuidagi aru, miks seadust muuta vaja on.
Seaduse koostamisel eelmises kogus tekkis põhjendatud arutelu, et muudatuse tulemusena sisse seatav tagatisnõue võib olla ülejõukäiv kütust ainult tarbimisse müüvatele ettevõtetele. Seetõttu sätestati neile ka erinev kord. Nende poolt makstava tagatise suurus on 100 000 eurot ja maksuametil on õigus kaalutlusõiguse alusel selle tagatise suurust vähendada. Kaalutlusõigus on Eesti maksuseadustes juba pikka aega kehtinud ja erinev lähenemine seadusekuulekatele maksumaksjatele ja veel tundmatutele tegijatele arusaadav. Rahanduskomisjonil polnud mingit soovi ülemääraste nõuetega väikeseid bensiinijaamu sulgeda ja korralikke maksumaksjaid kiusata.
Aktsiisilaost kütusemüüjatele seati aga kõrgem tagatisnõue, 1 miljon eurot. Seejuures pidasime mõistlikuks siinkohal tagatise suuruse vähendamise põhimõtet rakendada alles 1.jaanuarist 2013. Selleks, et korrastada turgu ja et maksupetturitelt võtta isu asjaga tegeleda.
Nüüd siis väidavad eelnõu autorid, et tegemist võivat olla lausa põhiseaduse vastase tegevusega. Võrdse kohtlemise põhimõtteid rikutud ei ole, sest ainult tarbimisse müüvaid ettevõtteid kohtleb seadus ühtemoodi ja teeb seda ka nende ettevõtetega, kelle tegevuseks on kütusemüük aktsiisilaost. Seda tõsiasja tunnistavad ka eelnõu autorid.
Väidetavalt olevat tegu hoopis ebaproportsionaalselt suure nõudega maksumaksjale ning lahendus peituvat selles, et miljonilisele tagatisnõudele tuleks kaalutlusõigus anda kohe. Kui siin üldse saab olla midagi ebaproportsionaalselt suur, siis võib ju vaielda, kas 1miljon eurot tagatisena sisse maksta on liiga palju või mitte. Seda numbrit aga keegi ei vaidlusta. Vaidluse all on hoopis kaalutlusõiguse hilisem jõustamine. Ja vot siinkohal, vabandage mind, ei saa olla ühe maksukohustuse ülemäärasusega mingit seost. Kuupäev ühes seaduses saab olla näiteks vale, kui maksumaksjale tagantjärgi mingeid kohustusi kaela väänatakse. Ei saa aga kuidagi üks kuupäev olla ebaproportsionaalne. See on absurd.
Kas võimalikud maksupetturid võimalikust muudatusest võidaksid? Kindlasti. Nii saaks kütusekäitlejate registrist võtta riiuliettevõtte, kellel ei saanud olla ka maksupahandusi ja maksuametil oleks võimatu põhjendada, mis kaalutlustel selle ettevõtte taotlust tagatisnõude vähendamiseks ei rahuldata. Kui seal riiulis taolist ettevõtet pole, saab võimalik maksupettus teoks ühe väikese ja seni korraliku bensiinijaama abil, kes siiani müüs kütust ainult tarbimisse ja sai täiesti põhjendatult ka tagatise vähenduse. Võimatu oleks maksuametil seletada, et ettevõtte tegevuse laienemine ka aktsiisilaost müügile talle maksumaksjana kuidagi varju heidab. Maksupetturid peaksid oma ebaseaduslikust kasumimarginaalist lahutama vaid ühe väikese ettevõtte ostuks tehtava kulu, kui sedagi.
Mõistlik oleks üksmeelselt valminud ja vastu võetud seadus rahule jätta ja mitte lasta end lollitada kuupäeva ebaproportsionaalsusega. Seaduse mõju on juba täna olemas. Kui varasemalt oli kütusekäitlejaid ettevõtteid suurusjärgus 360 kuni 370, siis täna on neid maksuametil teada vaid 161 ja neist aktsiisilaost müügiga tegelevaid vaid kümme.
Thursday, April 7, 2011
Vanast vaidlusest Jürgen Ligiga
Sotsiaaldemokraadid tegid täna kaheksandat korda Riigikogule ettepaneku võtta vastu seadus, mis vabastaks tööandja kulutused oma töötajate tasemekoolitusele erisoodustusmaksust. Kuna samasisuline punkt paistab silma ka võimuliitlaste koalitsioonileppest, siis võib ju esmapilgul arvata, et suuri vaidlusi ei peaks tulema, kui just poliitika „tegemise“ lustist meie eelnõud maha ei hääletata.
Võimulepe kasutab mõistet „tööga seotud tasemekoolitus“ ning siinkohal on paslik meenutada nüüd üle kümne aasta kestnud vaidlust Jürgen Ligiga. Tõesti, me oleme sellel teemal vahetanud mõtteid pea kümne aasta vältel kaunis kopsaka arvu tunde ja jääb loota, et selle Riigikogu koosseisu ajal ühel või teisel moel see vaidlus ka otsa saab ja seadus muutub.
Milles siin vaidlus, küsite. Minu arvates, ei ole mõistlik kirjutada seadusesse piiranguid, mis võivad praktikas tekitada vaidlusi maksumaksja ja maksuametniku vahel ning see vaidlus võib kerkida mõiste üle „tööga seotud“. Ehk siis, kas konkreetse kulutuse tegemine tööandja poolt on ikka tööga seotud või mitte?
Ilmselt ei teki vaidlust, kui näiteks advokaadibüroo on valmis tasuma õigusalase koolituse eest. Aga kui seda sama on otsustanud teha tööandja autobaasis või kaubandusketis ? Ning seejuures töötaja, kelle tasemekoolituse kulud kaetakse, töötab näiteks autojuhi või müüjana? Neil ametikohtadel töötamine õigusalast haridust ju ei eelda, miks te siis maksate, võib maksuametnik pärida. Seletada nüüd, et ettevõttel on vaja õiguslaste teadmistega töötajat ja tööandja tõesti usub et Jürist või Marist võib saada hea jurist, tähendaks seda, et samale seisukohale Jüri või Mari asjus peaks jõudma ka maksukoguja. Mil moel ta sellise järelduseni saaks jõuda ? Pole usutav.
Ma ei suuda kuidagi uskuda, et tööandjad oleksid valmis kinni maksma tasemekoolituse kulutusi nendel aladel, mis neile mittevajalikud või siis neile töötajatele, kellest nad ei usu diplomisaajate hulka jõudmist. Selline tööandja saaks omaniku poolt pikema jututa mõne teisega välja vahetatud. Nii et pole mingit tarvidust kirjutada seadustesse paragrahve, mis tekitavad probleeme. Kirjutagem parem neid, mis probleeme lahendavad. Ja üheks nendest on kindel teadmine, et Eesti majandus vajab arenguks suuremal hulgal parema koolituse saanud töötajaid.
Võimulepe kasutab mõistet „tööga seotud tasemekoolitus“ ning siinkohal on paslik meenutada nüüd üle kümne aasta kestnud vaidlust Jürgen Ligiga. Tõesti, me oleme sellel teemal vahetanud mõtteid pea kümne aasta vältel kaunis kopsaka arvu tunde ja jääb loota, et selle Riigikogu koosseisu ajal ühel või teisel moel see vaidlus ka otsa saab ja seadus muutub.
Milles siin vaidlus, küsite. Minu arvates, ei ole mõistlik kirjutada seadusesse piiranguid, mis võivad praktikas tekitada vaidlusi maksumaksja ja maksuametniku vahel ning see vaidlus võib kerkida mõiste üle „tööga seotud“. Ehk siis, kas konkreetse kulutuse tegemine tööandja poolt on ikka tööga seotud või mitte?
Ilmselt ei teki vaidlust, kui näiteks advokaadibüroo on valmis tasuma õigusalase koolituse eest. Aga kui seda sama on otsustanud teha tööandja autobaasis või kaubandusketis ? Ning seejuures töötaja, kelle tasemekoolituse kulud kaetakse, töötab näiteks autojuhi või müüjana? Neil ametikohtadel töötamine õigusalast haridust ju ei eelda, miks te siis maksate, võib maksuametnik pärida. Seletada nüüd, et ettevõttel on vaja õiguslaste teadmistega töötajat ja tööandja tõesti usub et Jürist või Marist võib saada hea jurist, tähendaks seda, et samale seisukohale Jüri või Mari asjus peaks jõudma ka maksukoguja. Mil moel ta sellise järelduseni saaks jõuda ? Pole usutav.
Ma ei suuda kuidagi uskuda, et tööandjad oleksid valmis kinni maksma tasemekoolituse kulutusi nendel aladel, mis neile mittevajalikud või siis neile töötajatele, kellest nad ei usu diplomisaajate hulka jõudmist. Selline tööandja saaks omaniku poolt pikema jututa mõne teisega välja vahetatud. Nii et pole mingit tarvidust kirjutada seadustesse paragrahve, mis tekitavad probleeme. Kirjutagem parem neid, mis probleeme lahendavad. Ja üheks nendest on kindel teadmine, et Eesti majandus vajab arenguks suuremal hulgal parema koolituse saanud töötajaid.
Monday, February 28, 2011
Pideva piinamise asjus
Asjaolu, et Tallinna linna maksumaksjate raha kasutatakse Keskerakonna valimiskampaanias, häirib tänaseks ainult hea valimistava valvureid. Valijad ja ajakirjandus on sellest teemast tüdinud, et mitte öelda harjunud. Ja kuna viimasele kahele asi korda ei lähe, peavad ka konkurendid õigemaks oma aega ja närvi järjekordse kohukese peale mitte raisata. Valimiskampaania ajal vähemasti mitte.
Kuidagi varakult on aga alanud Keskerakonna kannatuste saaga, mis sisult on sama tüütav ja harjumuspärane ning kordub kõigil valimistel.
Esimesena on seekord „süüdi“ sõltumatu uuringufirma ja eriti uudisteagentuur, kes küsitluse tellis. Kallutatud küsijad küsitlesid kallutatud vastajaid ja selle tulemuse avaldas kallutatud toimetus kallutatud ajakirjanduses.
Ennustan, et järgmisena põhjustab piinu kallutatud NO teater, mille kallutatud näitlejad kallutatud näitejuhi käe all etendasid Ühtse Eesti suurkogu ja kallutatud Rahvusringhääling näitas seda etendust. Kui juba BNS-iga uks avati, siis ei saa ju järg jääda tulemata.
Ning kindlasti saab oma osa ka kallutatud vabariigi valimiskomisjon, sest nii pole juba aastaid olnud, et nad poleks kallutanud.
Ja seda kõike Keskerakonna arvates.
Asjaosalised ise on kindlasti arusaamatuses – milles ja miks neid süüdistatakse. Avaldada oma arvamust on osa demokraatiast. Arvutada protsente on osa aritmeetikast. Ja ega neil polegi mingit süüd, küll aga kasutatakse neid ära kuvandi loomisel.
Valijal, kes tunneb, et tema suhtes on oldud Eesti Vabariigis ülekohtune, on nii lihtsam end Keskerakonnaga samastada ja tema poolt hääletada. Kui puudub usk, et kõikide solvatute kaitsja ka tegelikult midagi ära teha saab, siis koos kannatamist võib ju ikka lubada. „Kallutatud“ jõudude poolt näiliselt põhjustatud piinad muudavad Keskerakonna valija jaoks elu ilusamaks.
Kuidagi varakult on aga alanud Keskerakonna kannatuste saaga, mis sisult on sama tüütav ja harjumuspärane ning kordub kõigil valimistel.
Esimesena on seekord „süüdi“ sõltumatu uuringufirma ja eriti uudisteagentuur, kes küsitluse tellis. Kallutatud küsijad küsitlesid kallutatud vastajaid ja selle tulemuse avaldas kallutatud toimetus kallutatud ajakirjanduses.
Ennustan, et järgmisena põhjustab piinu kallutatud NO teater, mille kallutatud näitlejad kallutatud näitejuhi käe all etendasid Ühtse Eesti suurkogu ja kallutatud Rahvusringhääling näitas seda etendust. Kui juba BNS-iga uks avati, siis ei saa ju järg jääda tulemata.
Ning kindlasti saab oma osa ka kallutatud vabariigi valimiskomisjon, sest nii pole juba aastaid olnud, et nad poleks kallutanud.
Ja seda kõike Keskerakonna arvates.
Asjaosalised ise on kindlasti arusaamatuses – milles ja miks neid süüdistatakse. Avaldada oma arvamust on osa demokraatiast. Arvutada protsente on osa aritmeetikast. Ja ega neil polegi mingit süüd, küll aga kasutatakse neid ära kuvandi loomisel.
Valijal, kes tunneb, et tema suhtes on oldud Eesti Vabariigis ülekohtune, on nii lihtsam end Keskerakonnaga samastada ja tema poolt hääletada. Kui puudub usk, et kõikide solvatute kaitsja ka tegelikult midagi ära teha saab, siis koos kannatamist võib ju ikka lubada. „Kallutatud“ jõudude poolt näiliselt põhjustatud piinad muudavad Keskerakonna valija jaoks elu ilusamaks.
Wednesday, February 2, 2011
VANADUSPENSION EI KAO KUSKILE
No nüüd on jälle märul lahti ja pensionäridel uni läinud. Ka tulevastel.
Ei kao see vanaduspension kuskile. Muutub aga teadmine, mida me riikliku vanaduspensioni all mõistame.
Elus on palju riske, mille vastu on ennast mõistlik kindlustada. Haigestumisest auto mõlkideni. Ja üheks selliseks on ka olukord, kus inimene oma vanuse tõttu ei suuda enam teenida. See teadmine viis Bismarcki pensionikindlustuse loomiseni ja seda juba aastaid tagasi. Riiklikult korraldatud pensionil on kaks eelist. Esimeseks asjaolu, et igaüks ise ei pruugi vabatahtlikult elus ette tulevaid riske küllaldasel määral hinnata. Teiseks seetõttu, et koos tehes on riskide maandamine odavam.
Meie pensionikindlustuses on kolm sammast. Põlvkondade solidaarsusel põhinev esimene, inimese enda ja riigi panuse investeerimisel põhinev teine ja puhtalt vabatahtlikust otsusest sõltuv kolmas sammas. Riikliku pensionikindlustuse all tulebki nüüd mõista pensioni, mida saadakse esimese ja teise pensionisamba koosmõjus. Eelmise aasta lõpus oli Eestis 8237 kogumispensionäri, mis pensionäride üldarvust on väga väike osa.
Aja jooksul kogumispensioni osakaal pensionikindlustuses suureneb ja esimese samba osakaal väheneb. Tähtis on, et esimene ja teine sammas koosmõjus tagavad Eestis sama pensionide taseme, mis tänagi. Ja seda vaatamata sellele, et demograafiline olukord muutub. Kes soovib tulevikus veelgi rohkem, peab tõesti ka vabatahtlikult panustama.
Ka kogumispensionil on omad miinused. Aga tõele au andes ei ole keegi ega kuskil leidnud ka alternatiivi, kuidas vananevas ühiskonnas veelgi tõhusamalt riske maandada.
Ei kao see vanaduspension kuskile. Muutub aga teadmine, mida me riikliku vanaduspensioni all mõistame.
Elus on palju riske, mille vastu on ennast mõistlik kindlustada. Haigestumisest auto mõlkideni. Ja üheks selliseks on ka olukord, kus inimene oma vanuse tõttu ei suuda enam teenida. See teadmine viis Bismarcki pensionikindlustuse loomiseni ja seda juba aastaid tagasi. Riiklikult korraldatud pensionil on kaks eelist. Esimeseks asjaolu, et igaüks ise ei pruugi vabatahtlikult elus ette tulevaid riske küllaldasel määral hinnata. Teiseks seetõttu, et koos tehes on riskide maandamine odavam.
Meie pensionikindlustuses on kolm sammast. Põlvkondade solidaarsusel põhinev esimene, inimese enda ja riigi panuse investeerimisel põhinev teine ja puhtalt vabatahtlikust otsusest sõltuv kolmas sammas. Riikliku pensionikindlustuse all tulebki nüüd mõista pensioni, mida saadakse esimese ja teise pensionisamba koosmõjus. Eelmise aasta lõpus oli Eestis 8237 kogumispensionäri, mis pensionäride üldarvust on väga väike osa.
Aja jooksul kogumispensioni osakaal pensionikindlustuses suureneb ja esimese samba osakaal väheneb. Tähtis on, et esimene ja teine sammas koosmõjus tagavad Eestis sama pensionide taseme, mis tänagi. Ja seda vaatamata sellele, et demograafiline olukord muutub. Kes soovib tulevikus veelgi rohkem, peab tõesti ka vabatahtlikult panustama.
Ka kogumispensionil on omad miinused. Aga tõele au andes ei ole keegi ega kuskil leidnud ka alternatiivi, kuidas vananevas ühiskonnas veelgi tõhusamalt riske maandada.
Wednesday, January 19, 2011
Subscribe to:
Posts (Atom)
