Tänased
valikud tervishoiu rahastamisel on kõik mingil moel ebameeldivad. Selleks, et
viia vähegi konkurentsivõimelisele tasemele arstide ja õdede palgad, tuleks
näiteks pikendada ravijärjekordade pikkust. Kui soovime ooteaega arstide juurde
vähendada, siis saab seda teha tervishoius makstavate palkade arvel. Selleks
aga, et väheselgi määral suurendada soodusravimite kättesaadavust (no kas või
15 protsendini Rootsi vastava nimekirja pikkusest), tuleks hoida kokku nii
palkade kui raviteenuste kättesaadavuse asjus.
Selle asja
nimi on surnud ring. See on lootusetu üritus.
Streik
tervishoius ongi sündinud teadmisest, et ei otsita sellest ringist väljapääsu. Ja
see ei ole mitte haiglajuhtide, haigekassa või sotsiaalministeeriumi ametnike
tegemata töö. See on võimul olevate poliitikute soovimatus vastata meile ausalt
küsimusele – kes maksab?
Ajalehtede
juhtkirjad on välja pakkunud mitmeid juba aastaid teada olnud lahendusi alates
sotsiaalmaksu baasi laiendamisest kuni haiglavõrgu arengukava jõulisema
rakendamiseni. Vaidlustamata neist ühtki ja sisuliselt neid toetades julgen
öelda, et sealt tervishoidu laekuva täiendava tulu ja parema rahakasutuse
suurusjärk annab võimaluse meil mõne aja jooksul edasi liikuda. Aga rohkemat
neist loota, ehk pikaajalisi lahendusi otsida, kahjuks ei saa.
Asjaolu, et
solidaarse ja maksudest rahastatava ravikindlustuse toel saadakse ühiskonna
jaoks parim võimalik tulemus, ei pruugi Reformierakonna endisele, tänasele ja
tulevasele esimehele meeldida, sest nii ei
saa korrutada neile armsat ja lihtsameelsete hääli toovat loosungit madalatest
maksudest. Aga öelgu siis ka ausalt välja, et neid valides tuleb patsientidel
oma taskust rohkem tasuda. Suuremale osale meist oleks see ebameeldiv,
tervishoiu korralduse asjus ebaefektiivne, kuid aus ülestunnistus.
Seniks aga,
kuni Reformierakond võimul, oleme surnud ringis.
