Tankid või eurod

Tänases Terevisioonis leidis Kaitseministeeriumi värske kantsler, et üheks tema ülesandeks on ühiskonnale selgeks teha lihtne tõsiasi – riigi kaitsevõime ei ole ainult sõjaväelaste pärusmaa. Kümme punkti kümnest !
Ma püüaks seda sama seletada ka kaitseministrile. Kõikvõimalikud analüütikud tunnistavad, et kaasajal ei ole riikide julgeolek ohustatud mitte niivõrd tankide ja püsside põhiselt, vaid majanduse kaudu. Seetõttu on selge huvi vähendada majanduse haavatavust võõra ja vaenuliku jõu poolt.
Suurus nimega “Eesti kroon” on ilma mingi kahtluseta kergesti rünnatavam kui suurus nimega “euro”. Täiesti võrreldav seis asjaoluga, et Eesti NATO liikmena on kindlasti paremini kaitstud, kui me NATO liikmeks poleks mitte.

NATO-sse astudes võtsime me kohustusi ja andsime lubadusi. Euroga liitumiseks tuleb meil samuti kohustusi täita ja , kahju küll, samas mitmeid valitsusliidu poolt antud lubadusi keerulises majandusolukorras paremaid aegu ootama jätta. Või siis täita mahus, mis hetkel jõukohane.

Minu veendumus on, et ka Eesti parema kaitstuse nimel tuleb meil võimalikult kiiresti ühineda euroga. Selle saavutamiseks aga tuleb paraku oodata meie lubaduste osas kaitsekulude tõstmisel. Langeva sisemajanduse kogutoodangu juures on kaitsekulutuste külmutamine 2008. aasta tasemele samm, mida võiksid hinnata ka meie NATO partnerid.
Ühinemine euroga suurendab meie julgeolekut kordades rohkem, kui miljonid kaitsekulude kasvuks. Ja kuidagi tobe oleks tõdeda, et Eestil jäi euroga ühinemata seetõttu, et on NATO liige ! Need kaks liikmelisust ei saa olla kuidagi vastuolus.

Tööpuudus on probleem number üks

Tänaseks vastavad ärevad teated tööturult sama murelikele uudistele majanduses toimuvast. Nii, nagu võis karta, ei jäänud nad tulemata. Ja kuigi hetkel on veel tööpuudus kaks korda väiksem, kui kõige raskematel aastatel, ei ole olukorra peatset paranemist veel näha.

Kindlasti on Eesti tööpuuduse kasvuks paremini valmis, kui kümme aastat tagasi. Seda eelkõige tänu valitsuse, ametiühingute ja tööandjate koostöös loodud töötuskindlustusele, mida siis ju veel polnud. Aga siis polnud ka neid tuhandeid inimesi, kes oleks oma tulevikku kavandanud pangalaenu abil loodud kodule. Murede koorem, mida tööta jäänud inimesel lahendada tuleb, on samuti suurenenud. Kas saab siinkohal midagi asist kiiresti ette võtta, et turumajandusliku lainetuse miinuspool kergemate valudega üle elada?

Riigikogu menetluses on palju vaidlusi tekitanud töölepinguseadus, mis ametiühingute ja tööandjate kokkuleppe tulemusena sai turvaliselt paindliku kuju. Sama kokkulepe näeb ette, et seadus peaks jõustuma 1.jaanuaril 2010. Eelnõu näeb ette olulisi muudatusi töötuskindlustuses ja seda nii töötaja kui tööandja poole pealt. Töötajate jaoks on tähtis kindlustusest makstava hüvitise suurenemine töötuks jäämise korral 70 % protsendini varasemast palgast ning veelgi olulisemana isikute ringi laienemine, kellel hüvitisele on õigus. Asetagem end tööta jäänud ja panga ees kohustust omava inimese olukorda. Teadmine, et kui menetluses olev eelnõu oleks juba seadus, ei anna talle suuremat hüvitist või õigust sellele hüvitisele. Seda annab ikkagi seadus siis, kui see vastu võetud on ja kehtib. Uus seadus vähendab pankrotistumise ohtu ka ettevõtjate tarvis. Siit ka selge küsimus lepingu sõlmijatele – kas me mitte ei vaja uut seadust veelgi varem, kui senine kokkulepe ette näeb?

Suurem sissetulek töötuks olemise korral on aga ajutine abinõu, mis rasked ajad aitab üle elada. Palju tähtsam on uus töö. Selles vallas on oluline samuti kolmepoolselt kokku lepitud samm, et riigi tööturuameti kohustused antakse üle töötukassale. Kui kohustus maksta hüvitisi ja kohustus otsida inimesele uut tööd on ühe mütsi all, oleme kõik ainult võitnud. Vastava seaduseparanduse ettevalmistus on aga võtnud kahjuks loodetust rohkem aega. Eelnõud ettevalmistav sotsiaalministeerium võiks suuremate vaidlusteta nõustuda tööandjate ja ametiühingute ettepanekutega ühendasutuse nime ja juhtimise asjus ning eelnõu Riigikogule kiiresti üle anda. Äärmiselt rumal oleks mainitud põhjustel kaotada aega, mida meil enam pole.

Valitsuse ees seisab veelgi keerulisem ülesanne, elavdada majandust ja suurendada tööhõivet. Eesti liitumine Euroopa Liiduga pani meie majanduse rööbastel kiiresti liikuma. Varasem liitumine euroga oleks andnud sellele liikumisele täiendava tõuke ning kes iganes analüütik või mis iganes pank poleks saanud spekuleerida meil kehtiva rahavääringu asjus nii, nagu osad seda täna teevad. Inetult ja otse öeldes – meil on nüüd raskem selgitada, et Eesti pole Läti. Üleminek eurole oleks aga see nupp, millele vajutamine meie majanduse uuesti käima veab ning sellega töökohti loob.

Haldamisest ja reformist

Esimene küsimus, mida üks muudatusi kavandav tegelane küsima peaks on lihtne – mis on uuenduste eesmärk ? Kuni sellele küsimusele vastus saamata, on igasugune sebimine tarbetu ja avalikkusele arusaamatu. Näiteks nüüdseks kurikuulsaks saanud seni toimumata haldusreform. Ehk mis on selle reformi eesmärk?
Kodanikule / maksumaksjale on tähtis, et otsused avalike teenuste ulatuse ja rahastamise asjus on langetatud selleks kõige pädevamal tasandil. Mida peaks tegema Riigikogu ja Vabariigi Valitsus? Mida kohalik volikogu ja linna-vallavalitsus? Vastuste leidmine nendele küsimustele ongi haldusreformi eesmärgiks.

Võimude segasus
Kõige häbiväärsem on, et paljudel juhtudel on pädevus kesk- ja kohaliku võimu vahel sellisel moel “ära jagatud”, et maksumaksjal ei õnnestu ka kõige parema tahtmise juures selgust saada, kellega asju ajada.
Riigi haldamise asjus on jabur, et mitmeid näiliselt kohalikule võimule pandud kohustustusi on neil keeruline täita. Kui mitte võimatu. Kas me saame rääkida pädevast ja iseseisvast omavalitsusest, kui vallavanem ja linnapea peavad neile pandud ülesannete täitmiseks pidevalt “kaapima” riigieelarve või ministeeriumide “kintsu”?

Ideaalis peab riigieelarves piisama ühest reast, et kirja panna kogu omavalitsuste toetuseks minev summa. Täna ei jaksa ega viitsi neid ridu keegi kokku lugeda.
Täiesti lubamatu on aga olukord, kus kohalik võim talle selgelt üle jõu käivate küsimuste lahendamisel arvestab eelkõige enda, mitte aga omavalitsuse piirides elavate inimeste huvidega. Seejuures olen mina viimane, kes siinkohal kohalikule volikogule näpuga näitab. Sellised otsused on tegemata haldusreformiga sissekodeeritud.
Teemad, kus kõik ülalmainitu kõige teravamalt hinge riivab: haridus, hoolekanne, tervishoid, ühistransport, vee - ja prügimajandus. Võite ise loetelu jätkata.

Haldusreformi eesmärk ei saa olla kohalike omavalitsuste arv. Vastupidi – see arv peab olema haldusreformi tulemus. Seejuures kaugeltki mitte kõige olulisem tulemus.
Kindlasti leidub teadjate seas neid, kes väidavad, et sellisel moel haldusreformile lähenedes jõuame me kahetasandilise omavalitsuse vajaduse tunnustamiseni, sest üks otsustuskoht näikse puudu olevat. Õige ! Kui riiklik tasand ei annaks head tulemust ja valla-linna tasandile pole vastuste andmine jõukohane, tulebki maavolikogud valida. Aga ka teise tasandi omavalitsus pole haldusreformi eesmärk, vaid tulemus.

Nobeli preemia riigieelarve koostamise eest ?

Muidugi on Teil õigus. Sellist preemiat Nobeli nimel ei jagata, ei ole kunagi jagatud ja ei hakata ka kunagi jagama. Tänu jumalale, et ei hakata. Sellise preemia taotlejad keeraksid oma rahvale ja riigile korraliku käki. Ometigi näib meil levima arvamus, et 2009 aasta riigieelarve ei ole koostatud Nobeli preemiale kandideerimise vaimus.
See arvamus on sündinud oskamatusest vahet teha riigi ja äriettevõtte eelarvete erinevusest. Tõesti, nii riigil kui äril on tulud ja kulud. Tõesti, nad mõlemad peavad nende tulude-kuludega toime tulema ehk siis kulud tuludega katma. Kui aga äri võib tulude-kulude mittevastavuse korral sulgeda või liigsete riskide kogunemisel ka maksjõuetuks tunnistada, siis riigid endale seda lubada ei saa.
Demokraatlikus riigis on riigieelarve koostamise juures veel üks omapära. Kui diktaator saab suurendada tulusid ja vähendada kulutusi mitu korda päevas, siis demokraatias peab jääma aega arutamiseks ja hääletamiseks. Ehk siis ühel hetkel kell lööb ja eelarve koostajad ei saa enam arutada, kas Lehmanni saatus tabab ka tema Vendi. Meie riigis on selleks kellaks septembri lõpp. Ehk siis riigieelarve tuleb koostada tarkuse ja ettenägelikkuse alusel, mis selleks hetkeks olemas. Ennustatav seis majanduses, sellele vastavad oodatavad tulud ja poliitiliste valikute alusel tehtavad kulud. Järgmised kuud jäävad demokraatiliseks aruteluks sinnamaani välja, et kui riigieelarve jääb riigikogus vastu võtmata, tuleb rahval uuesti valida.

Käesoleval aastal ei jäänud Eesti valitsus lootma kevadistele lootustele majanduses ja ootas augustini. Ka siis oli valida optimistliku, pessimistliku ja nende vahele jääva pragmaatilise majandusennustuse vahel. Kõige lihtsam oleks olnud võtta aluseks kõige optimistlikum 3,5%-line majanduskasvu prognoos ja eelarve selle alusel kokku panna. Rahandusministri ettepanekul oldi vaoshoitumad ja käiku läks 2,6%-line, pragmaatiline. Selle alusel vähendati kulutusi ja kergitati võimalikke tulusid. Aga mingi valik oli vaja valitsusel teha, sest kell lööb.
Loomulikult riskis valitsus sellega, et see prognoos võib osutuda valeks. Hilisemad ennustused võivad olla hoopis teistsugused, järgmise aasta keskel tehtavad veelgi täpsemad ja 2009 aasta kokkuvõtted saavad olema eriti täpsed. Häda on aga selles, et aastal 2010 pole enam võimalik 2009 aasta eelarvet koostada.

Ja ei ole ka võimalik koostada kahte erinevat eelarvet, üht headeks ja teist halvemateks aastateks. Ei saa öelda tuletõrjujale, et hea aasta korral saab su palk olema selline ja halval aastal jälle väiksem. See viimane näide on ülekantav kõigile ja kõigele, mis riigieelarvest sõltuv.
Seega risk riigi tulude ja kulude kavandamisel on alati olemas. Tuntavaks ja tundlikuks saab olukord alati siis, kui tegu raskesti määratlemisele kuuluva seisuga.
Riskid aga on suurused, mida tuleb kuidagi maandada.

Tuleb tunnistada, et meist palju kogenenumad riigid on majanduses toimuva suhtes rahulikud. Eelarveaasta jooksul paratamatutest ala- või ülelaekumistest ei lasta end häirida. Isegi tulude-kulude tasakaalu hinnatakse eelkõige mitme aasta jooksul toimuva alusel. Tähtis on, et halvaks ajaks oleks valmis reservid ja kui neid ei jätku, võetakse kohustusi ette ning tasutakse nende eest hiljem.
2009 aasta riigieelarve asjus tähendab see seda, et kui tulud oodatud mahus ei laeku, on meil olemas üle paari miljardi kassatagavara, peaaegu viis miljardit täiendavat varu pensionide maksmiseks ja ligemale seitse miljardit stabilisatsioonireservis. Pluss neli miljardit ülelaekumisi eelmisest aastast, mis tagavarade täiendamiseks käiku läheb. Vajadusest emiteerida riigi võlakirju või võtta laenu on asi väga kaugel. Ikka väga-väga kaugel. Aga paljudes riikides oleks see kõigile arusaadav loomulik lahendus.

Nii et kindlasti tuleb olla murelik ja tõsine, aga mitte panna end põlema. Väita täna, et 2009 –ndal aastal ületavad riigi tulud kulusid, saab ainult olematu Nobeli preemia laureaat riigieelarve koostamise küsimuses.

ATS

1. Kõigepealt tuleb kahjuks järjekordselt nentida, et sotsiaaldemokraatidel on reformierakonnast täiesti erinev arusaam üldsuse kaasamisest eelnõude ettevalmistamisse. Kahjuks ei pidanud justiitsminister vajalikuks kutsuda eelnõud ettevalmistavasse töörühma riigitöötajate volitatud esindajaid. Näiteks töölepingu seaduse eelnõu sai pärast tööturu osapoolte kaasamist hoopis uue kuju.

2. Antud eelnõu asjus väljendub ülalmainitud asjaolu selles, et tegemist on pooliku tööga. Avaliku teenistuse ümberkorraldamise juures ei ole tundlik teema niivõrd mitte eelnõus sisalduv, vaid üleminek seniselt süsteemilt uuele. Üleminekusätteid on aga kirjeldatud vaid eelnõu seletuskirjas ja rakendusosa siiani koostamata. Loodetavasti suudetakse siinkohal riigilt palka saavate inimestega asjalikult suhelda.
Põhimõte, et ametnikeks loetakse tulevikus neid riigipalgalisi, kes otseselt teostavad avalikku võimu - on õige. Kahjuks ei ole eelnõu selles mõttes lõpuni läbi mõeldud. Ametnikeks loetakse eelnõu alusel ministeeriumi põhifunktsioone täitvaid inimesi, andmata täpsemat seletust, kes need inimesed on. Üheselt on arusaadav, et näiteks maksuametnik või tervisekaitseinspektor on ametnikud. Aga selle sama eelnõu koostanud juristid? Mina neil avalikku võimu teostavat funktsiooni ei näe. Kuigi ministeeriumi põhifunktsiooni ehk eelnõude koostamist tuleb neil teha. Kindlasti peab aga neil olema õigus streikida. Kohaliku omavalitsuse tasandil on võimalus vahet teha ametniku ja töölepingu alusel tööl käiva töötaja vahel veelgi raskem kui mitte võimatu.

3. Pean õigeks, et üleminek vanalt avalikult teenistuselt uuele toimuks sotsiaalsete pingeteta. Olgu siin eeskujuks riigid, kus varem tööle võetud jätkavad teenistust endistel alustel ja uued töötajad võetakse tööle uute põhimõtete järgi. Seletuskirjast võib järeldada, et seda seisukohta on võetud arvesse. Kahjuks piirdub see teadmine seletuskirjaga.

4. Eelnõus toodu ei lähe kokku varem vabariigi valitsuse poolt heaks kiidetud seisukohtadega muudatustest soodustingimustel pensionide uuendamisest. Ehk siis eelnõu /täpsemalt selle seletuskiri/ on selles osas liiga karm.

5. On tervitatav, et põhipalk peaks tulevikus moodustama ametniku ametipalgast vähemalt 70 %. Samal ajal jäävad lahtiseks paljud küsimused mitte ainult töötasude, vaid ka näiteks tööaja osas. Nende küsimuste täpsustamine on võimalik ka valitsuse ja riigitöötajate vahel sõlmitava kollektiivlepinguga. Kutsun üles justiitsministrit avalikult teavitama valmisolekust nendesse läbirääkimistesse asuda ja selline lepe sõlmida.

6. Küsimus sellest, keda uus seadus loeb ametnikuks ja keda mitte, on äärmiselt tähtis töötajate õiguste seisukohast. Rahvusvaheline tööõigus lubab ametnike kui otseselt avalikku võimu teostavate inimeste streigiõigust piirata. Teistel mitte. Streigiõiguse seisukohast on eelnõu liiga lakooniline. Olen kaugel arvamusest, et selle sätte muutmine kollektiivsete töötülide seaduses tooks endaga kaasa kohe suure arvu streike. Aga õigus selleks, peab inimestel olema.

7. Pean vajalikuks kohtumist justiitsministriga selle eelnõu asjus SDE fraktsioonis ning valitsuse poolset avatud ning koostööaldist dialoogi riigitöötajaid esindavate ametiühingutega.

8. Kaasajal peab töötamine avalikus teenistuses olema loomulik osa tööinimese arengus ja karjääris. Vana avaliku teenistuse kontseptsioon motiveerib inimest pikka aega riigitööl olema. Peaksime mõistma, et see aeg, kus nooruses lõpetatud kool andis inimesele tööd ja leiba pensionipõlveni, on paratamatult möödas. Sellega tuleks arvestada ka avalikus teenistuses. Võimalus eneseteostuseks ja korralik palk – need on 21. sajandil hea ja tõhusa tööjõu leidmise võlusõnad. Mitte pisike ja pikk leib, nagu eelmisel sajandil.

25.septembril 2008

Eiki kõne peale 2009.aasta riigieelarve üleandmist Riigikogule

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Härra peaminister!
Kevadel, kui valitsuses läks kiireks tööks eelarve ettevalmistamisel, mäletate, rahandusminister Ivari Padar teatas, et tuleb keerukas eelarve koostamine. Tuleb mõelda nii kulude kärpimisele kui tulude suurendamisele. Aga koht, kust kindlasti kärpeid ei tehta, on need kokkulepped, mis on seadusesse kirjutatud ja puudutavad pensionireformi. Huvitaval kombel oli pärast seda palju imestajaid, miks see Padar sellest räägib. Võib-olla poliitilises mõttes võis seda imestada, aga eelarve koostamise suurte arvude keeles väljendatuna oli see esimene tõsine ja selge valitsusliidu otsus, et neid lubadusi ei rikuta ja neid täidetakse lõpuni. Ja oleks ka olnud imelik, kui seesama valitsus, kes kümneteks ja kümneteks aastateks ette mõeldud sammud seadusesse on kirjutanud, hakkab neid ise esimesena muutma, kui esimene probleemne aasta käes on.

Teine moment, mis ma tahan öelda. Oleks kindlasti parem ja ka see eelarveprotsess ise võib-olla ei oleks nii käre, kui me elaksime stabiilsemal ajal. Paraku jäi selles mõttes valitsuse töö keerukaks, eelkõige seetõttu, et sedasama majandusprognoosi, mille üle täna siin ka kolleegid oma sõnavõttudes vaidlevad, ei saanud kindlaks pidada. Augusti lõpus see kindlus saabus, siis aga jäi aega liiga väheks.

Ma arvan, et olulise panuse üksmeelele jõudmisse ja eelarve valmimisse andis see, et kõik valitsusliidu osapooled, kes olid kevadest saadik omavahel vaielnud, jõudsid sügisel üksmeelele, et midagi ei ole teha: meid aitab välja see, kui me tulumaksureformi maksulangetused vähemalt aastaks edasi lükkame. Edasine töö läks väga kiiresti.
Nii et ma tahan kõigepealt tunnustada valitsust ja Rahandusministeeriumi, kes selle kiiruse puhul toime tulid. Pole ka midagi imelikku selles, et kui kaks nädalat pahandati valitsusega selle pärast, et mingid maksud tõusevad, siis pärast eelarve üleandmist ilmselt kaks nädalat pahandatakse selle pärast, miks mõned kulutused ära jäävad ehk teisisõnu miks makse ei tõstetud.

Meie fraktsioon võtab riigieelarve arutelu tõsiselt. Me usume, et koostöös koalitsioonipartneritega eelkõige, aga mine tea, võib-olla ka opositsiooniga õnnestub meil mõelda selle peale, et saaksid lahendatud needki mured, mis on seotud sisejulgeoleku töötajate ja kultuuritöötajate palkadega. Kindlasti oleme veendunud ka selles, et tuleb lihvida päris mitut seaduseelnõu, mis eelarvega meile üle anti. Aga võib-olla kolleegid Jürgen ja Mart lubavad, et ma opositsiooni õpetama ei hakka. Sellest ei ole niikuinii abi. Aitäh!

Kulka, hasartmängumaks ja klassika

Kibe vaidlus hasartmängumaksust laekuva raha jaotamise üle toob minuni teadmise, et poliitikas on klassika kategooriasse paigutuvaid reegleid. Need olid, on ja jäävad. Tee või tina, aga ei kao nad kunagi! See reegel kõlab nii: süüdi on alati see, kes kompromissi välja pakub.

Kehtiva seaduse asjus oleks sobilik võrdlus suletud ruumiga, kus jaotatav ühik 100 on protsentides laiali jagatud. Kui selle sisse midagi uut tuua, tuleb kellelgi vähemaks võtta. Sama kehtib siis, kui täna rahastamisele kuuluvate tegevuste vahel midagi ümber jagada soovitakse.
Loo algus on selles, et kultuuriminister Jänes soovis leida laulupidude korraldamisele tema meelest kas siis püsivamat või paremat rahastamise alust. Selleks tuli kelleltki midagi maha võtta ja see koht leiti regionaalministri kontori kaudu rahastamisele kuuluvate kultuuriinvesteeringute kärpimise abil. Pole vast midagi imestada, et see soov leidis väärilise vastuseisu.
Nii moodustati komisjon, kes saja piires arvutas ja kompromissi välja pakkus. Kuna tegu on maksuseadusega, siis vormistaja on loomulikult rahandusministeerium, kes muu.
Nüüd olemegi olukorras, kus kultuuriminister kõigi kaunite kunstide nimel pahameelt avaldab.
Regionaalministri kontor, kas väiksema poliitilise kogemuse või pikema toimemehhanismi tõttu, on veel vakka.
Rahandusministeerium ei saa aru, miks kultuuriminister oma enda ettepanekut ei kooskõlasta, ja võtab vastu vopse.

Siit ka lihtne järeldus – kehtiv seadus jääb päris kindlasti kehtima. Nii on olnud ka varem, kui selles vallas keegi midagi liigutada tahab.

See lugu annab tunnistust teisegi poliitikas igikestva reegli olemasolust:
ametnike tasemel tehtud otsuste eest vastutavad alati poliitikud. Aga see on hoopis teise loo teema.

Kanade munemise ja neljanda stsenaariumi asjus

Tänases Postimehes on Taavi Veskimägi (IRL) avaldanud loo eelarvest, kui valitsuse proovikivist. Sellele arvamusele tuleb vastata juba ainult seetõttu, et valdavas ülekaalus järgmise aasta eelarve käsitlemisel on kahjuks pealiskaudsus, emotsioonid või eelarvetaotluste kaitsmine meedia, kui erilise advokaadi abil. Taavi aga tõsise inimesena kirjutab aiast ja mitte august selles.

Väidetavalt pole siiani suudetud tuvastada, kust on pärit see muna, millest koorus esimene kana. Sisuliselt sama oluline ja põhimõtteline vaidlus on aastaid /ja mitte ainult meil/ käimas ka eelarve teemal.
Taavi Veskimägi väidab, et “.. kõik muud poliitikad tuleb lähiaastatel allutada eelarvepoliitikale ja kulutada just nii palju või veidi vähem, kui meil tulusid laekub”. Selle väite viimase poolega võib nõustuda, aga ei pea. Selle väite esimese poolega ei saa ma aga kuidagi nõus olla. Möönan, et kui inimene jääb pikaks ajaks teatud valdkonnaga seotuks, siis tundubki see “maailma nabana”. Ka finantsistid – fundamentalistid võiksid mõista, et tähtis on eelkõige enesega toimetulev ühiskond ja rahapoliitika on ainult tühipaljas vahend selle saavutamiseks!
See ei tähenda, et eelarvepoliitika peab kinni maksma kõik, mis kellelegi pähe tuleb. See ei tähenda aga ka seda, et elu riigis suretatakse välja eelarvepoliitika tõttu.
Ehk siis – asi peab olema tasakaalus.

Valitsus kanana peab munema ehk saama valmis riigieelarve. Taavi pakub oma loo lõpetuseks välja kolm võimalikku stsenaariumit, mis kõik paraku on pessimistlikud:
- valitsus üritab terminitega susserdades jõuda tasakaalus eelarveni, kuid ei jõua, ehk siis susserdatud lootusetu muna stsenaarium;
- valitsuse eelarvelise tegevuse pankrot, valitsus eelarvet kokku ei saa, ehk siis munatuse stsenaarium;
- valitsus suudab 2009.
aasta laekuvad tulud ja kulud viia vastavusse, aga sellega on lootusetult hiljaks jäädud ehk siis hilineva munemise stsenaarium.

Julgen siinkohal välja pakkuda neljanda ehk siis muna munemine olukorra, kus teri napib:
- valitsus leiab katteallikad puuduva nelja miljardi krooni leidmiseks, millega tagatakse jõudmine seni kehtinud eelarvekava piirnumbrini. Selleks tuleb poliitikutel käituda riigimehelikult, millestki loobuda, midagi paremasse tulevikku lükata. Seejuures mitte halada ja partneritele näpuga näidata;
- valitsus vaatab kriitilise pilguga üle ministeeriumite eelarvetaotlused, kärbib sealt, kust võimalik ja jätab kärpimata sealt, kust võimatu. Suure tõenäosusega selgub, et puudu jääb veel neli-viis miljardit krooni;
- valitsus langetab otsused viimati mainitud kulutuste rahastamiseks. Seejuures ei peaks häbenema terade võtmist ka salvest kui peos jooksvatest teradest puudu jääb.

TULUMAKSUREFORMIGA POLE KIIRET

Pea pooled meist ei näe tulu tõusvat maksude langetamisest olukorras, kus riigil tuleb kulutusi tõsiselt kärpida. Võidetud kroonid ei too tulu, kui riigi poolt rahastatavates teenustes kaotame. Ehk siis suurele osale inimesteni on jõudnud lihtne teadmine – tasuta pole siin riigis midagi. Küsimus on ainult selles, kas maksame millegi eest kõik koos, või siis tuleb igal ühel endal maksta. Madalate maksudega neid inimesi valimistel hullutada pole ilmselt võimalik. Sest nad oskavad arvutada. Väga tore!

Tänaseks seadusesse kirjutatud tulumaksuvähendus on iseenesest klassikaline poliitiline kompromiss. Sotsiaaldemokraatide lubadus tõsta maksuvaba tulu määra, reformierakonna lubadus vähendada maksuprotsenti ja IRL-I lubadus anda maksusoodustus ka ühe lapse korral perekonnas. Ma pean tõdema, et ei näe selget eesmärki maksuprotsendi vähendamises ning pean maksuvabastust laste arvust sõltuvalt kaunis ebatõhusaks perepoliitiliseks meetmeks (mõistlikum oleks tõsta peretoetusi). Aga nii kokku lepiti, sest kõik olid ju lubanud ja teisiti ei saanud.
Heakene küll. Nüüd peaks olema kõigil selge, et nende lubaduste täitmiseks pole kahanenud majanduskasvu tingimustes meil võimalust. Siit ka ettepanek tulumaksu kärpimine paariks aastaks edasi lükata. Paremate aegade lootuses.
Kui sotsiaaldemokraatide ja reformierakondlaste lubaduste edasilükkamine on lihtne, siis maksusoodustus ühe lapse korral perekonnas kehtib ka juba aastal 2008. Vältimaks heietusi Peetritest ja nende võileibadest, ei ole võimalik ühe koalitsioonipartneri lubadust täita ja teiste omi selle nimel kaugemasse tulevikku lükata. Siit ka mitme inimese kindel teadmine, et tulumaksureformi edasilükkamine polevat seetõttu võimalik. Kuigi ka nende meelest on vajalik.
Ma usun, et lähemad nädalad annavad tunnistust tõsiasjast - tulumaksureformi edasilükkamisele meil alternatiivi pole. Käibemaksu tõstmisega pole nõus kindlasti SDE, kuna see muudatus mõjutaks eelkõige keskmise ja sellest väiksema sissetulekuga inimeste toimetulekut. Kõigile koalitsioonipartneritele oleks vastuvõetamatu käibemaksu tõusuga kaasnev inflatsiooni tõus. Samal ajal ei saa petta ka inimeste õigustatud ootusi.

Seega tuleks vastu võtta seadus, kus maksuprotsendi vähendamine ja maksuvaba määra tõus lükkuvad edasi. Soodustus ühe lapsega peredele kehtiks küll aastal 2008, aga mitte näiteks 2009 ja 2010. Möönan, et tegemist oleks küll mõnevõrra kentsaka kompromissiga, aga millal need poliitilised kompromissid erilise tarkusega ikka silma on paistnud?
Tulemuseks oleks kate pooleteisele miljardile kroonile aastal 2009 ja kahele ja poolele aastal 2010. Ja see on suur raha.

KARM VÄRK

Valitsusliit on õigeks pidanud õpetajate, politseinike, päästjate, kultuuritöötajate ja vangivalvurite palkadesse erilist suhtumist.

Kuigi eranditult kõige valitsusliidu leppes lubatu edasilükkamine on karm, siis jään südamest lootma, et kõige viimasemas järjekorras minnakse erilise tähelepanu saanud palkade kallale. Veelgi enam, näen küllaldaselt võimalusi, et lubatut saab täita! Ühtpidi on tegu hariduse, kultuuri ja sisejulgeoleku stabiilse arenguga. Teisalt teadmisega, et kui nendes küsimustes täna järgi anda ja vajalikke kulusid mitte katta, siis mõne aasta pärast tuleb seda teha ikkagi. Ning siis selleks vajaminev rahanumber on palju suurem ja selle leidmine veelgi keerukam.

See on muidugi tore, et austet meedia luges täna üksmeelselt patuoinaks “kuuepealise krokodillide” koosoleku, kes väidetavalt oma ülesannetega õigeks ajaks hakkama ei saanud. Keegi peab ju süüdi olema, mis seal ikka.
Tegelik elu loomariigis on palju karmim ja tahes tahtmatult tuleb paljud head ja ilusad ja vajalikud ideed valitsusliidu leppes edasi lükata.
Väga valus on ka tegevuskulude kärpimine. Seejuures ei kuulu nende kulude alla ainuüksi palgafond.

Muutmatud suurused kogumispensionis

Eesti eripära kogumispensionile üleminekul on asjaolu, et valdavalt liituti pensioni teise sambaga vabatahtlikult.
Poliitilistes kategooriates rääkides oli tegu omamoodi rahvahääletusega. Kindlustuse mõttes langetasid inimesed otsuse – kas nad on seaduses sätestatud tingimustel nõus lepingut sõlmima või mitte.
Loodusseadustest erinevalt on inimeste poolt kirjutatud seadusi näiliselt alati võimalik muuta. Tegelik elu on vastupidine. Ma ei tea, mis oleks juhtunud tänaseks meie pensionireformiga kui vabatahtlikult oleks teise sambaga liitunud ainult sada või viiskümmend tuhat inimest. Kindlasti tean aga, et mõnes riigis on poliitikud suutnud omavahelise kempluse käigus pensionireformi aastateks seisma panna.

Eesti tegelikkus on see, et üle poole miljoni inimese on vastanud rahvahääletusel jaatavalt ja kindlustuslepingu riigiga sõlminud. Ja see teadmine muudab kõige arusaadavamad paragrahvid inimese kirjutatud seaduses loodusseaduseks.
Ilmselt on vajalik ning võimalik täpsustada kehtivas seaduses neid sätteid, mis kirjeldavad pensioniosakute muutumist saadavaks kogumispensioniks.
Kindlasti ei ole võimalik muuta põhimõtet, et enda palgast loovutatud täiendavale kahele protsendile lisatakse kogumispensioni kontole neli. Lubaduste murdmist ei tähendaks see, kui muudetakse numbrit, millest neli võetakse (sotsiaalmaksu pensionikindlustuse osa) või siis seda nelja suurendatakse. Iseküsimus, kas sellel mõtet on. Kindlasti ei saa aga seda nelja vähendada.

Sisuliselt sama on seis nende seaduse sätetega, mis räägivad kogutu pärimisest. Vaidlesime kunagi tunde teemal, kas ja mis tingimustel on osakud päritavad. Ehk siis püüdsime leida vastust inimlikule küsimusele – mis saab kogutust siis, kui ma pensionieani välja ei vea ?
Otsus kehtiva põhimõtte poolt langes seetõttu, et liitumine teise sambaga oli meil vabatahtlik. Ja seda vaatamata sellele, et osakute väljavõtmisel läheb osa kogutust pensionikindlustuse kui suuruse tarvis kaduma.
Tuhanded kogumispensioniga liitunud said sammastega liitumisel ühemõttelise ja selge vastuse - neil endil on õigus otsustada, kas päritu jääb pensionisambasse või mitte. Nüüd seda muuta, oleks lihtsalt inetu.

Reserv

Rein Kilk on soovinud lugeda stabiliseerimisreservi juhendit. Seda võib teha igaüks meist, kui ta võtab lahti riigieelarve seaduse ja jõuab paragrahvini 37. Arusaamatuste vältimiseks toonitan, et tegu on riigieelarve baasseadusega, mitte 2008aasta riigieelarvega.
Lihtsas keeles seletatuna ütleb seadus, et stabiliseerimisreservi võib kasutada kolmel juhul:
- pikaajalist ühiskondlikku tulu toovate investeeringute ja strukturaalsete ümberkorralduste rahastamise stabiilsuse tagamiseks;
- sotsiaal-majanduslike kriiside vältimiseks või leevendamiseks;
- sõjaseisukorra, eriolukorra või erakorralise seisukorra väljakuulutamisel.
Sõjaseisukorda ja eriolukorda pole keegi välja kuulutanud ja pole ka põhjust. Õnneks.
Pikaajalist ühiskondlikku tulu toovaks ümberkorralduseks võiks nimetada pensionireformi ja sellega seonduvaid üleminekulutusi. Tänases seisus on varasematel aastatel tänuväärselt riiklikusse pensionikassasse kogutud sellisel hulgal tagavara, et lähemate aastate puudujääk saab sellest kaetud. Valitsussektori tasakaalu mõistes on tegu küll miinusega aga raha pensionide väljamaksmiseks on olemas. Seega poleks mitte midagi imelikku selles, kui stabiliseerimisreservi vahendeid kasutatakse pensionireformi stabiilsuse tagamiseks tulevikus, aga täna pole seda küll põhjust teha.
Jääb üle kolmas võimalus või küsimus – kas oleks põhjendatud reservi kasutamine seoses sotsiaal-majandusliku kriisi vältimise või leevendamisega. Mingil määral on vastus sellele küsimusele olemas seaduse nendes paragrahvides, mis räägivad reservis oleva raha kasutusele võtmise korrast. Nimelt saab seda teha ainult Riigikogu otsusel, kusjuures ettepaneku tegemise õigus on Vabariigi Valitsusel. Viimane peab saama otsuse langetamiseks arvamuse ka Stabiliseerimisreservi nõukogult. Teadmiseni, kas meil on kriis või on see saabumas, peab eelkõige jõudma valitsus.
Ka mulle näib kentsakas nimetada majanduslangust kauaoodatuks. Pigem on see loogiline. Kui aga valitsus sooviks täna tõestada riigikogule sotsiaal-majandusliku kriisi saabumist, jääks ta tõsiselt hätta. Ja seda nii Eesti Panga, IMF-i või kelle iganes prognooside alusel. Ka terve mõistus ütleb, et sotsiaal-majanduslikel põhjustel tuleks reservi kasutada siis, kui häda tõesti käes.

UUS EELNÕU

Ametiühingud, tööandjad ja valitsus on vaidlused uue töölepinguseaduse asjus peetuks lugenud. Eestis taaselustati kuus aastat varjusurmas olnud sotsiaalne dialoog. Euroopalik tava, kõik tööelu puudutavad muudatused tööturu partneritega läbi arutada, andis tulemuseks erinevate huvide vahelise kompromissi. Päris rahul pole keegi. Tasakaalukas vaatleja hindab saavutatut. Läbirääkimiste vastutusest vaba tegelane saab süüdistada kõiki osapooli järeleandmistes. Kompromisside korral on see ilmselt paratamatu kaasnähe.

Kõige tähtsamast

Kui ma oleksin koolitatud diplomaat, siis ütleksin nii – uue eelnõu tekst on oluliselt tasakaalukam, kui jaanuaris välja pakutu. Kuna ma ei ole diplomaat, siis ütlen – uus eelnõu arvestab oluliselt paremini tööinimese huvidega ja vastab tegelikule olukorrale töösuhetes. Töölepingud on ka tulevikus kirjalikud ja neid saab muuta poolte kokkuleppel, mitte tööandja ühepoolse otsusega. Ehk siis kohustuslikus korras alampalgale viimine pole võimalik. Varaliselt vastutavad töötajad siis, kui nad tehtu või tegemata jäänu asjus tõesti ka vastutust kannavad. Seaduse tasemel tagatud lisatasud ületunnitöö ja riiklikel pühadel tehtud töö eest jäävad kehtima. Ilmse kompromissina hindab eelnõu kõrgemalt öötööd ning ei erista enam õhtust tööd.

Kõige keerulisemast

Targale tööandjale ja teadlikule töötajale on töösuhete alased õigused ja kohustused tähtsamad, kui vaidluste tippteemaks tõusnud koondamishüvitiste problemaatika. Olen jätkuvalt veendumusel, et tööandjale vähem koormavam töösuhete lõpetamine uusi töökohti ei loo. Inimesi palgatakse tööle töö tegemise huvides, mitte lootuses neist kiiresti lahti saada. Töösuhte lõpetamine ning sellega seonduv oli läbirääkijatele kindlasti kõige keerulisem teema. Saavutatud kompromissi kajastamisel on juba korduvalt eksitud. Nii näiteks on ekslik arvata, et uue eelnõu alusel langevad need kohustused nüüd riigile. Uusi kohustusi võtva töötukassa sissetulekud koosnevad tööandja ja töötaja maksetest. Seejuures on selles kassas kaks eraldi seisvat rahakotti, millest ühte täidavad tööandjad ja teist töötajad. Seejuures keelab seadus kasutada töötajate poolt kogutud raha tööandjate kohustuste katmiseks. Tulevikus maksab tööandja töötaja koondamisel talle ühe kuu palga. Ülejäänud osa koondamishüvitisest maksab töötukassa tööandjate alafondist. Ehk siis selle tasuvad Eesti tööandjad solidaarselt.
Töötuskindlustuse kui suuruse mõte seisneb selles, et uut ametit pole võimalik leida inimesel, kellel puudub kindel sissetulek. Tuleb ainult tervitada kokkuleppe seda osa, mis räägib töötuskindlustushüvise tõusust 70 %-ni varasemast palgast varem kokku lepitud 50% asemel. Veelgi olulisem on hüvisele õigust omavate inimeste ringi laienemine. Kõigepealt taastub töötuskindlustuses tema esialgselt vastuvõetud kujul olnud õigus hüvisele neile, kes lahkuvad töölt poolte kokkuleppel. Miks 2002 aastal võimule tulnud koalitsioon selle õiguse tühistas, jääb mulle siiani saladuseks. Ametiühingute jaoks oli oluline, et õigus hüvisele laieneks ka inimestele, kes lahkuvad töölt omal soovil. Kuritarvituste vältimiseks on siis küll hüvise suurus väiksem ja selle saamiseks nõutav tööaastate arv pikem. Kui aga amet ei istu või koostöö tööandjaga osutub võimatuks, siis on see tõesti võimalus enda arendamiseks ja uue töökoha leidmiseks. Selle sätte saavutamine oli ametiühingutele niivõrd oluline, et selle nimel peeti võimalikuks ühe kuu koondamisraha vähenemist. Julgen selle kuu asjus jääda kokkuleppe sõlmijatega eriarvamusele, aga poliitikuna austan saavutatud kokkuleppeid.
Töötuskindlustuse loomise ajal uskusime, et õigust töötuskindlustushüvisele omavad vähemalt pooled uut töökohta otsivad töötajad. Hiljem seatud keerukate piirangute tõttu on see number täna alla 25%. Kokkulepe alusel saaks töötuskindlustus tagasi oma esialgse mõtte.

Majandusest

Eesti majanduse arengu seisukohast on leppes kaks äärmiselt tervitatavat sätet. Kõigepealt- tööandja kulutusi töötajate tasemekoolituseks ei loeta enam erisoodustuseks ja ei maksustata täiendava maksuga. Tõepoolest – kui me tunnistame vajadust minna üle teadmistepõhisele majandusele, siis milleks karistada tööandjat täiendava maksuga siis, kui ta oma töötaja ja ka ettevõtte huvides oma töötajatesse investeerib? On ju kõigile kasuks, kui ehitusettevõte koolitab insenere, pank finantsiste, mööblivabrik tislereid. Oleme valitsusliidu kaaslastega reformierakonnast murdnud piike sellel teemal aastast 1999 ! Sama oluline on ka teise sotsiaaldemokraatide poolt aastaid tagasi tehtud ettepaneku jõudmine leppesse. Täna on Tööturuametil kohustus leida tööotsijale uus sobiv töökoht ning Töötukassal kohustus makstakse selle leidmiseni toetusraha. Tööturuameti üleandmisel Töötukassale tekib Eestis üks suurus, kus need kohustused on ühendatud. Meie kõigi huvides on, et töö kaotanud inimene leiaks võimalikult kiiresti uue ja parema töökoha. Nüüd tekib riigis üks institutsioon, kes sellest samast huvist peab lähtuma. Kokkulepe jääb kidakeelseks harukondlike kollektiivsete kokkulepete osakaalu suurendamise asjus. Nende osatähtsust ei vähendata, aga ka ei suurendata. Selle osas jääb turvaline paindlikus meie tööturul saavutamata, kuna nende lepete arv on täna selgelt liiga väike. Kaasajastatud töölepingu seaduse valguses kutsun üles Eesti tööandjaid – sõlmige rohkem kollektiivlepinguid ! Siis saame rääkida ka suuremast paindlikkusest, mida te väidetavalt igatsete aga mille saabumiseks eriti ei pinguta.

Poliitikast

Nüüd peaks olema siililegi selge, miks valitsusliidu leppe sõlmimisel sotsiaaldemokraadid pidasid vajalikuks töölepinguseaduse uuendamisel toetuda kokkuleppele tööandjate ja ametiühingutega. See koostöö peaks jätkuma ka eelnõu menetlemise ajal Riigikogus. Kindlasti leidub erakondi, kes peavad võimalikuks saavutatud kokkulepete asjus parastamist ja profiidi lõikamist. Elu muudavad alati kokkulepped, mitte populism. Millegipärast kipun arvama, et kompromisse tehes lähtusid ka ametiühingud teadmisest, et mingi muu võimuliidu koosseisu korral oleks jaanuaris väljapakutud eelnõu läbinud kõik lugemised nagu nuga või. Kogemus töötajate usaldusisiku seaduse menetlemisel eelmise Riigikogu koosseisu ajal andis neile selleks küllaldaselt alust.

PAY-TV

Teie kodusel telekapuldil see nupp muidugi puudub. Elu viib meid aga mõnikord hotellidesse ja numbritoas telerit sisse lülitades, võite selle nupu sealt kergesti leida. Vajutad sellele ja näidatakse teadagi mida. Vaatamise aega kontrollitakse ja hotellist lahkudes tuleb maksta.

Samal ajal on ju ka maksud meie endi poolt makstud. Jõuad nüüd koju, avad televiisori ja avastad, et Tallinna linnapead näidatakse. Juba mõnda aega ja maksumaksja raha eest. Nagu tasuliste telekanalite puhul ikka, on esmatähtis see, mida ekraanilt näed. Mitte heli, mis pildiga kaasneb. Asjaolu, kas vaatasid või mitte, õnneks veel ei kontrollita.
Ega muud vahet sisuliselt polegi.

Lõpphääletus kolmapäeval

Riigikogu lõpetas eelmisel nädalal tulumaksuseaduse muutmise teise lugemise, mille sisuks on meie seaduse vastavusse viimine Euroopa Liidu direktiividega. Ehk siis aastaid tagasi antud lubaduse täitmine.

Sisuline valik tuli teha kahe võimaluse vahel. Kas minna tagasi traditsioonilisele ettevõtete poolt teenitud tulu maksustamisele või jätkata erilist Eesti liini, ehk siis ettevõttesse reinvesteeritud kasumi mittemaksustamist. Valitsuskabinet otsustas juba möödunud aasta suvel viimase kasuks ja nüüd on samale järeldusele jõudnud ka Riigikogu. Sellegi poolest vajab kehtiv seadus muudatusi, et keegi ei saaks väita, et Eestis ema-tütarettevõtte direktiivi nõudeid ei täideta. Direktiiv ise ütleb, et riigid ei tohi maksudega takistada emaettevõttel teises Euroopa Liidu liikmesriigis asuvast tütarettevõttest teenitud raha välja võtta. Seejuures ei ütle direktiiv, milliseid makse nendeks takistavateks maksudeks loetakse. See teadmine on sündinud Euroopa Kohtu praktikast. Seega tuli eelnõu koosatmisel ja arutamisel lähtuda nii direktiivist kui kohtulahenditest.
Võime kindlad olla, et uues kuues seadusega me need nõuded täidame ja kui keegi kavatseb Eestiga sel teemal tulevikus kohut käia - jääb ta kaotajaks.

Kriitikat eelnõu aadressil on siiani tehtud kahes liinis. Esiteks on selge, et üksikud augud kehtivas seaduses saavad nüüd kinni lapitud ja enam ei saa olema võimalik Eestis teenitud raha aktsiamüügi abil maksuvabalt Hollandisse kantida. Kui kellegi äriidee selles seisneski, ei saagi ta uue seadusega rahul olla. Teiseks teemaks on kujunenud uuest seadusest tulenev avansiliste maksete kord ettevõtete tulu maksustamisel. Raamatupidajatele on avansiliste maksete maksmine selge. Paistab aga, et Eesti äriilm jaguneb siin kaheks. Need äriringkonnad, kes ka siiani Maksuametiga kultuurselt suhelnud, uut korda toetavad. Need mehed, kes maksude "optimeerimisega" ametilt vastu näppe saanud, jälle pelgavad.
Seega seisab seaduse autoritel ees ka tõsine töö selle põhimõtete seletamisel.

KOLM SUURT ASJA UUES HASARTMÄNGUMAKSU SEADUSES

Protokollidest loen, et valitsus kiitis täna heaks hasartmängumaksu seaduse uue eelnõu ja esitab selle Riigikogule. Muudatusi on selles palju, aga mängukirge maandavatest ja kasiinondust piiravatest sätetest pean neist tähtsamaiks kolme.
Inimlikul tasandil pean kõige olulisemaks nõuet kasiinokülastajad registreerida. On täiesti kaks eri asja, kas käia kasiinos anonüümsena või kohustuslikus korras nime kirja panemisega. Nii mõnigi avaliku raha käsutaja näiteks, jääb seejuures kindlasti mõtlema. Sõltuvuse juures ongi ju küsimuseks – minna või mitte minna? Usun, et paljudel jääb seaduse vastuvõtmisel nüüd kasiinos käimata. Uue sisu saab ka kasiinode endi poolt kasutusele võetud keelusäte. Kui varem oli võimatu või väga raske kontrollida, kas inimene sellise piirangu on endale võtnud või ei, siis nüüd on kõik mustvalgel kirjas.
Teiseks oluliseks muudatuseks on uuenevad nõuded mängukohtadele. Täiesti kindlasti väheneb nende kohtade arv, kus kasiinosid peetakse. Väiksemates linnades muutub nende pidamine üldse mõtetuks majanduslikus mõttes. Kasiinode kättesaadavus väheneb.
Kolmandaks oluliseks muudatuseks pean mitme kohaliku võimu poolt ülesvõetud küsimust nende õigustest kasiinodele tegevuslubade andmisel. Küsimus oli õige ja vastus eelnõus on selge. Kohalikule võimule antakse õigus planeeringute kinnitamisel tunnistada kasiinovabaks terved piirkonnad. Või kogu linna territoorium, kui vaid selleks soovi on. Kasiinovastased meeleavaldused tuleb tulevikus registreerida linnavalitsuse lähikonda, sest sisuline jah või ei on nende teha.

Muu maailma kogemus ütleb, et sõltuvust tekitavaid pattusid ei ole kasulik mitte keelata, vaid mõistlikul moel piirata. Põrandalune hasartmäng toetab varimajandust ja ei kedagi teist. Inimlike murede arv siis ei vähene, vaid suureneb.

Tühja kõhuga uut ametit ei õpi!

Pikema sissejuhatuseta teatan – Maailmapank pole palunud meil koondamishüvitisi vähendada, IMF pühade ajal tehtud töö eest makstavat lisatasu kärpida, Euroopa Liit töötajatelt saamata jäänud tulu tagasi nõuda.
Kõik kolm on tuletanud meelde seda, mis võiks Eestis niigi selge olla. Tööturu regulatsioonid vajavad uuendamist ja töösuhted arendamist. Euroopa Liit nendib brüssellikus kantseliidis (Euroopa Komisjoni hinnang Eestile aastast 2007) , et kuigi tööandjad ja ametiühingud on kaasatud ja toimekad riiklikul tasandil, on harukondlike lepete sõlmimine liiga vähene ja riigis tehtavate kulutuste suurus tööalaste oskuste ja teadmiste suurendamiseks mittepiisav.
Töösuhete uuendamisel lähtub mõistlik maailm turvalisest paindlikkusest, mitte paindes turvalisusest. Euroopas on ammu mõistetud, et edukas majandus otsib vastust küsimusele – kuidas kallimalt müüa ? Meie siin ka, vähemasti Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse konverentsil. Siis aga üllitame töölepinguseaduse eelnõu, mille eesmärgiks odavamalt osta. Absurd!
Paljuräägitud koondamishüvitis ei kaitse kedagi koondamiste eest ja ei ole mõeldud tööalase sissetuleku kaotamise kompenseerimiseks uue töökoha otsimise ajal. Töötajale kompenseeritakse asjaolu, et tema töökoht kaob. Tööandjale on see osa kulust, mis tuleb teha töötajate palkamiseks. Neoliberaalsete uurimisasutuste koefitsientide asemel lugege erapooletuid uuringuid. Deloitte ja Tousche andmetel (jaanuar 2008) oleme töötajate palkamiseks tehtavate kulutuste poolest Euroopa Liidus juba esimese viie seas. Ainult tagant poolt lugedes. Ehk Euroopa mõistes kulutame tööjõule pigem vähe kui palju.
Euroopas on tuntud paindlikud põhjamaised tööturud, kus tööturu reeglid sünnivad läbirääkimistel ja pannakse kirja kokkulepetes. Peamised tegelased tööturul on tööandjate ja töötajate ühingud. Riigivõimu osalus on edukatel aegadel läbirääkimistel pea olematu ja kehvematel paratamatu. Jäigad on Euroopa lõunapoolsete riikide tööturud, kus kokkulepete asemel reguleerivad tööelu seadused ja määrused. Nende koostamisel osalevad sõnaõigusega nii tööandjad kui töötajad, aga vastutust otseselt nad ei kanna. Lihtsustatult – kui soomlase ja rootslase tööelu pannakse valdavalt paika tööandjate ja ametiühingute läbirääkimistel, siis itaallase ja prantslase oma valimistel. Paindlikkus, kui selline, on saavutatud põhjamaades kahel teel. Kõigepealt on kokkulepete muutmine lihtsam, kui seaduste muutmine. Teiseks on kokkulepped elulähedasemad, kui seadused. Mis aga meil üles võetud vaidluse seisukohalt kõige tähtsam – tagatised töötajatele paindlikel põhjamaade tööturgudel ei pea olema, ega olegi väiksemad, kui Lõuna-Euroopas. Paindliku turvalisuse poole liikumine ei saa tähendada tagatiste vähendamist, vaid nende regulatsioonide leidmiseks kõige otstarbekama koha otsimist.
Selgunud on veel kaks lihtsat tõsiasja. Kokkulepetele toetuv tööturg suudab kiiremini vastata muudatustele majanduses ning on paremini võimeline kaasama uusi, industriaalühiskonnas tundmatuid töid. Mõisted “töökoht” ja “tööaeg” on uutel töödel oluliselt teistsuguse tähendusega, kui vabrikus “vilest vileni” tehtavatel töödel.
Mida siis Eestis tegema peaks ?
Kõigepealt jõudma koostöös tööandjate ja töötajate ühingutega selgusele, millised tööelu reguleerivad sätted on tarvilikud seaduse tasemel ja milliseid on tööandjate liidud ja ametiühingud valmis ise kokku leppima. Seejuures ei piisa alati teadmisest, et meil on olemas tööandjate keskliit ja kaks ametiühingute keskliitu. Kõige mõistlikumad lahendused sünnivad alati sektori tasemel. Tööandjate jaoks ausa konkurentsi tagamise ja töötajate tarvis ametikaaslastega samade töötingimuste loomise huvides. Seadused ja kokkulepped peavad arvestama ka sellega, et nii tööandjate kui töötajate ühinemine on rangelt vabatahtlik. Peame kurvalt tunnistama, et peale mõne üksiku erandi (transport, tervishoid), harukondlike kokkulepete arvukusega me ei hiilga. Kas seetõttu, et ei oska? Ei taha? Või on see teadlik, odavale tööjõule orienteeritud, tegevus?
Teiseks – turvalise paindlikkuse põhimõtetest lähtuvalt looma tingimused selleks, et tööjõud areneks. Tuleb suurendada töötuskindlustuse hüvitisi ja eriti sealt hüvise saamise õigust omavate töötajate hulka. Täna on see oluliselt väiksem, kui kunagi vastu võetud seadus ette nägi. Tühja kõhuga uut ametit ei õpi ! Tööturuamet koos õiguste, kohustuste ja tegevuse rahalise kattega tuleks üle anda Töötukassale. Siis oleks Eestis üks ja ainus institutsioon, kus oleksid ühendatud huvi võimalikult kiiresti leida töötule uus töökoht ja kohustus maksta töötuks olemise ajal hüvist. Kui me tõesti tõsiselt räägime üleminekust teadmistepõhisele majandusele, siis 15 koolituspäevaga aastas siin midagi suurt korda saata pole võimalik. Saab natukene teadmisi ja tunnistuse. Tegelik ja sisuline otsus oleks vabastada tööandja kulutused töötajate tasemekoolituseks erisoodustuste seast. Saab võrratult rohkem teadmisi ja diplomi. Pluss võimaluse minna üle uuele, keerukamale ja paremat palka võimaldavale tööle. Selles osas aga pole me kahjuks suutnud valitsusliidu sees üksmeelt leida. Isegi tööga kaasnevate riskide maandamine läbi tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse loomise muudab meie tööturgu oluliselt turvaliselt paindlikumaks.
Kõige tähtsam on aga teada, et muudatused tööturul on siis parimal moel tehtud, kui neid tehakse koostöös tööandjate ja ametiühingutega.

/avaldatud lühendatud kujul ajalehes Postimees/

Mõtlemise koht

Eesti poliitilised otsustajad on töötajatele ja tööandjatele võlgu ühe kindlustusliigi: tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse. Asi pole mitte ainult selles, et Eesti on ainus Euroopa riik, kus selline kindlustusliik puudub. Tööõnnetused ja kutsehaigused on risk nii töötajale kui tööandjale ja ohtude vastu on mõistlik end kindlustada.

Selle kindlustuse loomisega on mitmed valitsused edutult tegutsenud. Rohkem kahjuks sõnades. Nüüd, kus SDE valitsuses, on vaja ka tegusid.

Valida kahe variandi vahel
Täna pärinev töötaja nõudeõigusele põhinev kord on pärit nõukogude ajast ja plaanimajandusest. Turumajanduses on see selge rumalus, sest koos ettevõtte kadumisega kaob ka võimalus nõuda. Ja kes siis maksab?

Tegelikke valikuid, kuidas seda kindlustust korraldada, on jäänud sõelale kaks. Neil mõlemal on omad plussid ja miinused.
Esimene neist sarnaneks täna tuttava autokindlustusega. Tööandjale pandaks kohustus oma töötajad kindlustada tööõnnetuste ja kutsehaiguste vastu, kindlustusseltsid sõlmiksid lepinguid, ravi ja kahju hüvitamine oleks kindlustusseltside mure. Riigile oleks see tee kõige lihtsam ning saaks kasutada töötavate seltside kogemust kahjude käsitlemisel. Aastal 2000 sellisel põhimõttel töötav seaduseelnõu oli Riigikogu menetluses ja jäi vastu võtmata.

Milles on selle korralduse keerukus? Nimelt selles, et suureks küsimärgiks saab kindlustamiseks vajaliku makse määra leidmine. Tänane statistika selleks ei kõlba – nimelt on meil nii tööõnnetusi kui eriti kutsehaigusi vähem, kui näiteks põhjamaades (kes seda usub?). Ehk kõigile on selge, et kindlustuse loomine toob endaga kaasa hoopis teised ja suuremad numbrid. Nii võib juhtuda (nagu aastal 2000), et tööandjad näevad nendes maksemäärades kindlustusseltside ülemaksmist ja viimased samal ajal väidavad, et nii madalate maksemäärade korral pole kindlustada võimalik. Ja jääbki otsus tegemata.

Tähtis on, et riskid saaksid maandatud
Teine võimalus püüaks ülalmainitud probleemi vältida. Siis tuleks tööõnnetus ja kutsehaiguskindlustus luua tänase töötuskindlustuse sarnaselt. Avalik-õigusliku isikuna, tööandjate, ametiühingute ja riigi poolt juhituna. Kaoks ära kartus, et need koostöös kinnitaksid ülemäära kõrged maksemäärad. Majanduse mõttes käivituks uus kindlustus sujuvamalt. Selle võimaluse puuduseks on asjaolu, et sisuliselt tuleks selline kindlustusselts alles luua, kindlustusjuhtumite käsitlemise kogemus omandada jne. Nii et kindlasti mõnevõrra keerukam.
Töötajate seisukohalt suurt vahet ei ole, kuidas asja korraldada. Peaasi, et riskid saaksid maandatud. Kindlasti peaks aga valitsus mõlemad võimalused kolmepoolsetel läbirääkimistel tööandjate ja ametiühingutega läbi arutama. Ilma nende toetuseta uus kindlustus ei käivitu.

*Artikkel ilmus: Sotsiaaldemokraat veebruar 2008

TEATER

/käibemaksust/

Käimasolevat käibemaksuväitlust jälgides jääb mul tunne, et oleks kohane veelkord seletada seda, mida saab lubada ja mida mitte.
Kehtestatud maksud saab laias laastus jagada kaheks. Osadele neist näeb seadus ette ka otstarbe, milleks laekunud raha kulutada võib. Kõige paremaks näiteks on siinkohal sotsiaalmaks. Selle suuruseks on 33% makstud töötasudelt ja sihtotstarbeks on pensionid ning ravikindlustus. Muuks otstarbeks laekunud raha kasutada ei tohigi. Samamoodi on sildistatud ka kütuseaktsiis, mis kindlas suuruses peab minema teede ehituseks ja korrashoiuks. Eks näiteid on teisigi.

Tulumaksule ja käibemaksule aga seadus sihtotstarvet ette ei näe. See on riigi tulu, mille jaotamise aluseks on riigieelarves kinnitatud kulutused ning kui palju laekumistest jõuab kaitseväe, koolide, politsei või kultuuri käsutusse, on omaette otsustamise küsimus.

Kultuuriminister saab kindlasti lubada, et suurendab näiteks teatrite rahastamist. Kui see on tema prioriteet, siis nii ta ka teeb. Kui tal on teised eelistused, siis käitub ta teistmoodi. Selleks on ministril täielik õigus ja peabki olema.
Kultuuriminister ei saa aga lubada, et suurendab teatrite rahastamist siis, kui käibemaksu määr tõuseb. Sest nendel suurustel puudub igasugune seos – käibemaksul sihtotstarvet ei ole. Teatrite rahastamist saab suurendada sõltumata sellest, milline käibemaksumäär on. Kõik sõltub, kordan, konkreetse ministri prioriteetidest.
Seadusega määratud sihtotstarvet ei asenda ega saagi asendada ükskõik millised kokkulepped ükskõik kellega. Kõigepealt seetõttu, et poliitiline kokkulepe peab tuginema seadusele. Ja teadagi, keegi pole meist igavene.

Keskpäevatund

Kuulnud kahel laupäeval jutti Keskpäevatundi ja seal Rein Kilgi poolt väidetut, ütlen järgmist.
Ühe ja sama pealkirja all saab kirjutada väga erineva sisuga eelnõusid. Nii saab kirjutada tulumaksuseaduse, kus tulumaksuprotsendiks on 20 ja maksuvabaks tuluks loetakse 2250 krooni kuus. Aga saab kirjutada ka eelnõu, kus see protsent on näiteks 15 ja maksuvaba tulu üldse polegi. Oma sisult on need täiesti erinevad seadused.
Nii saab ka kirjutada töölepingu seaduse eelnõu, kus töötajate palka kolmeks kuuks tööandja ühepoolse otsusega maha ei kärbita ja kauaaegse töö korral makstakse korralikku hüvist töökoha ülesütlemisel. Aga saab kirjutada ka hoopis teistsuguse.
Ma usun, et Rein Kilk teab ülalmainitut isegi. Aga kuna ta on kahel laupäeval järjest teinud näo, et ei tea, siis teen ka mina näo, et ei tea, et Rein ei tea.