Just alles
vaidlesime siin Riigikogus, et kui vabatahtlik see omal soovil töölt lahkumine
ikkagi on. Ja tööteaduste „doktoreid“ oli alates Riigikogu liikmetest kuni
peaministrini välja. Nende jutu järgi oli midagi veelgi vabatahtlikumat, kui
töölt omal soovil lahkumine, raske ette kujutada.
Aga tegelik
elu toimub kaasuse Pere pagarid näitel. Hetkel on selge, et ettevõte, kus nad
töötasid, läheb haamri alla. Sama äri ajaks edasi teine ettevõte, kes on valmis
tööle võtma neid, kes vanast omal soovil lahkuvad. Seejuures kõiki haamri alla
mineva äri töötajaid ei vajata.
Niisiis on
Pere pagarid valikute ees:
- ei lahku töölt omal soovil, säilub õigus koondamishüvitisele ja ka töötuskindlushüvitisele, võib aga ilma jääda uuest töökohast;
- lahkud töölt omal soovil ja võid saada alustavas ettevõttes oma töökoha tagasi, aga võid ka sellest töökast ilma jääda ning siis oled ilma koondamishüvitisest kui ta töötuskindlustusest.
Karm valik
igal juhul ja mõiste „vabatahtlikus“ seejuures ülbuse tipp nende inimeste
suhtes.
Tööteaduste
„doktorid“ võiksid nüüd konkreetse kaasuse näol oma õpetussõnu edasi
arendada . Huvitav, mis neil öelda on?
