No nüüd on jälle märul lahti ja pensionäridel uni läinud. Ka tulevastel.
Ei kao see vanaduspension kuskile. Muutub aga teadmine, mida me riikliku vanaduspensioni all mõistame.
Elus on palju riske, mille vastu on ennast mõistlik kindlustada. Haigestumisest auto mõlkideni. Ja üheks selliseks on ka olukord, kus inimene oma vanuse tõttu ei suuda enam teenida. See teadmine viis Bismarcki pensionikindlustuse loomiseni ja seda juba aastaid tagasi. Riiklikult korraldatud pensionil on kaks eelist. Esimeseks asjaolu, et igaüks ise ei pruugi vabatahtlikult elus ette tulevaid riske küllaldasel määral hinnata. Teiseks seetõttu, et koos tehes on riskide maandamine odavam.
Meie pensionikindlustuses on kolm sammast. Põlvkondade solidaarsusel põhinev esimene, inimese enda ja riigi panuse investeerimisel põhinev teine ja puhtalt vabatahtlikust otsusest sõltuv kolmas sammas. Riikliku pensionikindlustuse all tulebki nüüd mõista pensioni, mida saadakse esimese ja teise pensionisamba koosmõjus. Eelmise aasta lõpus oli Eestis 8237 kogumispensionäri, mis pensionäride üldarvust on väga väike osa.
Aja jooksul kogumispensioni osakaal pensionikindlustuses suureneb ja esimese samba osakaal väheneb. Tähtis on, et esimene ja teine sammas koosmõjus tagavad Eestis sama pensionide taseme, mis tänagi. Ja seda vaatamata sellele, et demograafiline olukord muutub. Kes soovib tulevikus veelgi rohkem, peab tõesti ka vabatahtlikult panustama.
Ka kogumispensionil on omad miinused. Aga tõele au andes ei ole keegi ega kuskil leidnud ka alternatiivi, kuidas vananevas ühiskonnas veelgi tõhusamalt riske maandada.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment