Saapavabrik ei ole teater

Etendusasutuste seadust lugedes saab küllalt ruttu vilunud lugejale selgeks, et selle seaduse algatajate mõtteks oli kindlustada etenduste korraldajatele õigus riiklikule toetusele sõltumata teatri või kontserdikorraldaja omandivormist. Olgu siis tegu riigi, omavalitsuse või eraomanduses oleva asutusega. On ka kirjas, mispoolest etendusasutus eriline on. Etendusasutuseks saamiseks piisab nende nõuete täitmisest ja teatest Kultuuriministeeriumile.

Hoopis uue tähenduse antud seadusele andis Riigikohus oma otsusega käibemaksu asjus. Madalama käibemaksu kasutamise õigus ei sõltu enam avaliku sektori poolt antavast toetusest. Tähtis on aga olla etendusasutus. Siit ka tung selleks asutuseks saada. Ja siit ka selge vajadus mainitud seadust muuta.
Küsimus ei ole ainult Õllesummeris või ööklubis. Etendusasutuseks saab täna ka saapavabrik, kui:
- regulaarselt esitleb vabrikus toodetud susse ja botikuid;
- sõlmib töötajatega töölepingud;
- seal on loominguline juht ja loomenõukogu;
- teavitab esitlustest avalikkust.
Ah õigus küll - lisaks sellele tuleb ka Kultuuriministeeriumit etendusasutuseks olemisest teavitada. Selline seis seaduses ei ole normaalne ja etendusasutuse seadust tuleb kiiresti muuta.

SDE on vastu sellele, et meie väärtkulutuuri huvilised peaksid kõrgema käibemaksu tõttu piletite eest rohkem maksma. Me oleme vastu ka sellele, et suvaline meelelahutus, koos napsi ja naljaga, vajaks riigi abi madalama käibemaksumäära kaudu. Õige koht vahe tõmbamiseks ongi etendusasutuste seaduses, sest nii ööklubide kui ka Õllesummeri toetamine riigi eelarvest, oleks rumalus. Täna kehtiva seaduse alusel aga napsi ja nalja korraldajatel selline õigus tekiks.
Kultuuriminister Jänes on meile teatanud, et ministeeriumis puudub kompetents sellise seaduseparanduse tegemiseks. Ma ei saa seda tõesti uskuda. Ehk puudub kultuuriministril endal kompetents selle kompetentsuse hindamiseks?
Etendusasutuste seadus peaks selgelt looma vahe nende vahel, kellel on õigus riigi abile nii madalama maksumäära kui ka muude toetuste näol, ja kellel mitte.
Edu kultuuriministrile seadusloomes!

Võrkude punumine õiguskantsleri ümber

Head inimesed, kes Te õiguskantsleri asjus huvilised olete !
Katkendlik meediamonitooring sunnib mind sõna võtma ja meelde tuletama kahte lihtsat tõsiasja.
Esiteks – Riigikogus ei toimu õiguskantsleri valimisi, kas Ülle Madise või Allar Jõks.
Teiseks - Riigikogus toimub Vabariigi presidendi ettepanekul Allar Jõksi asjus hääletus.

Ehk siis küsimus, millele riigikogu liikmed peavad nupulevajutuse abil vastama on järgmine: kas toetad presidendi ettepanekut, nimetada Allar Jõks õiguskantsleriks järgmisteks aastateks, või mitte.
Presidendil pole õigust nimetada kahte kandidaati. Riigikogu liikmetel pole õigust valida, vaid õigus otsustada, kas nad presidendi ettepanekut toetavad või ei.
Erakonnad, teadagi, punuvad “võrke”. Selles mõttes oli õpetlik eelmine neljapäev. Pärast seda, kui oli teatavaks saanud presidendi otsus Jõksi asjus, teatas Keskerakond, et nemad toetavad Madise kandidatuuri. Puudus veel, et Reformierakond oleks teatanud, et nemad toetavad omakorda Koolmeistrit.
Sellel pole aga mingit tähtsust, sest Ülle Madise ja ka Indrek Koolmeister ei ole õiguskantsleri kandidaadid !

Kui nüüd hea valija peab vajalikuks tema poolt valitud saadiku käest selle otsuse tegemise asjus midagi pärida, siis saab küsida ühte – kas toetad Jõksi nimetamist või mitte? Kui “jah”, siis miks? Kui “ei” - siis miks? Nii et ärge laske ennast “võrgu punujatel” eksitada.

Politseinikele, päästjatele ja piirivalvuritele

5. detsembril toimus minu kindla veendumuse alusel lausa ajalooline sündmus. Sisejulgeoleku töötajate huve esindav ametiühing ja siseminister Jüri Pihl jõudsid kokkuleppele ja sõlmisid palgaleppe. Ühtpidi on tore, et 2008 aastal politseinike, päästjate ja piirivalvurite palk tõuseb. Vaatamata nii arusaadavatele kui ka täiesti arusaamatutele (eilne tööandjate avaldus, millele Taliga millegipärast alla kirjutas) rünnakutele riigiteenistujate palgatõusude vastu.

Tegelikult on see sündmus tähtis mitte ainult 2008 aasta kontekstis.
Tööturu teooria ja praktika näitavad, et kõige raskem on jõuda esimese leppeni. Näide meie enda uuemast ajaloost. Aastaid tagasi alustati läbirääkimisi alampalga suuruse üle Eestis. Ka siis olid vaidluse all küsimused – miks seda ikka vaja on ?
Oli ergast poliitilist võitlust ja hääletamisi, kui palgaseadust vastu võeti. Jätan siinkohal meenutamata, kes ja kuidas alampalga kui mõiste vastu võitlesid. Usun, et tolleaegsetel vastalistel on täna endalgi seda ebameeldiv meenutada. Tänaseks on alampalgast saanud üldriiklik sotsiaalne norm. Vaieldakse selle üle, kui suur peaks alampalk olema, mitte selle üle, kas seda üldse vaja läheb. Ilmselt ei saaks üldsus aru, kui sellist lepet ei sünniks ja alampalk jääks kehtestamata.

Loodan siiralt samasugust pikka iga ka uuele leppele. Sisuliselt on sellise traditsiooni puudumine olnudki sisejulgeoleku madalate palkade põhiline põhjus. Valitsused teatavasti ei ole igavesed ja isegi mina ei usu, et sotsiaaldemokraadid alati valitsusse kuuluvad. Veel vähem aga on võimalik see, et siseminister alati sotsiaaldemokraat juhtub olema. Küll aga saab igal järgmisel ministril keeruline olema keelduda läbirääkimistest ja leppest, kui sellisest. Kui Pihl sai, miks siis tema sellega toime ei tule?

Milles on siin võit politseinikule , päästjale ja piirivalvurile ?
Toon näite nii käesolevast, kui mõnest varasemast aastast. Kurtmine on ju tuttav, aga vajab meenutamist. Palgafondi tõus ei pruugi tähendada konkreetse ametniku palga tõusu. Mitme aasta jooksul kordus olukord, kus palkade maksmiseks eraldatud raha “kuskile” kadus. Väidetavalt kõrgemate ametnike töötasude tõstmiseks. Olukorras, kus kõigi astmete palganumber on paberil ja kokku lepitud, ei saa nii enam juhtuda. 2007.aasta eelarve tegemisel juhtus aga eelmise valitsusega hoopis imelik lugu. Nimelt kinnitati määrusega küll palganumbrid, mis vast polnudki kõige kehvemad, aga palgafondi selle palga väljamaksmiseks riigieelarvest välja kaubelda, kas ei suudetud või ei osatud. See võlg kaeti alles nüüd 2007. aasta lisaeelarve vastuvõtmisega sellel kolmapäeval.

Nii et edu ka tulevikuks. Nii politseinikele, päästjatele kui piirivalvuritele ja nende ühingule. Jüri Pihlile ja ka kõigile järgmistele siseministritele.
Meie Teiega kodanikena sellest ainult võidame!

Hoidke joont, härrased!

Poliitikal on oma kalender ja sügise saabumine tähendab paratamatult riigieelarve meediakajastust. Seda täiesti arusaadavatel põhjustel – tegemist on äärmiselt olulise otsusega riigi elus ning rohked kommentaarid sellel teemal on teretulnud.
Aga……
Tahan juhtida austet vaba ajakirjanduse tähelepanu vajadusele oma sõltumatutes hinnangutes “hoida joont”. Nii näiteks on arusaadav, kui keegi peab vajalikuks eelarvet kritiseerida põhimõttel – riigieelarve ülejääk on liiga väike ja palku tõstetakse liiga palju. Kuigi ma ei ole selle väitega nõus, on selles oma loogika. Arusaadav oleks ka vastupidine, kui keegi peab palgatõusu tühiseks ja eelarve ülejääki mittevajalikuks. Ka selle väitega ma pole nõus, kuid ka selles on oma loogika.
Kardan ma aga hoopis kolmandat ja seda paljude hiljutiste sõltumatute majanduskommentaaride valguses. Näiteks juhtus nii elektri hinna võimaliku tõusmise asjus. Võib juhtuda, et valitsust süüdistatakse korraga nii liig väikeses palgatõusus kui ka liig madalas eelarve ülejäägis. Vaat selles pole ei loogikat ega majandust. See ajab naerma, selle väitega pole midagi teha, sellega ei ole kohane isegi vaielda.
Ma saan aru küll, et Riigikogu valimised on kord nelja aasta jooksul aga konkurents ajalehtede vahel toimub kuus päeva nädalas. Sellegi poolest ei saa sõltumatute kommentaaride pähe kirjutada süüdimatuid.

Miks Padar ei asenda enam Partsi?

Vabariigi Valitsuse liikmete asendamine on meil ärasätitud kellaajalise täpsusega ja teistmoodi ei saakski olla. Isegi valitsusliikmete arv, kes peavad kindlasti viibima Eestis, on paigas. Teistmoodi ei saakski olla, sest vabariik ei saa olla sekundikski valitsuseta. Paratamatult tuleb ühel ministril teist asendada nii lähetuste kui puhkuste ajal. Seejuures ka allkirjastada dokumente. Allkirja juurde märgitakse seejuures kindlasti näiteks “ haridusminister sotsiaalministri ülesannetes” või siis “siseminister justiitsministri ülesannetes”. Ministrit saab asendada ainult teine minister ja mitte keegi muu.

Poliitikas kehtivad must-valgele kirja pandud kordade kõrval ka kirjutamata tavad ja seda ka ministrite asendamise asjus. Nii näiteks on saanud heaks tavaks, et eriti tundlikes küsimustes ministeeriumi poolt võetavad seisukohad jäävad asendavale ministrile esitamata. Selline kiri lihtsalt ootab “oma” ministri saabumist ja ei kuulugi “asendusministrile” esitamisele. Tõsi, võib juhtuda, et seisukohavõtt on kiireloomuline ja seetõttu ka asendava ministri allkiri hädavajalik. Sellisel juhul eeldab hea tava lähetuses või puhkusel oleva ministri telefonikõnet kolleegile, milles antakse kiire seletus soovitava allkirja asjus. Kui seda kõnet ei tule või ei ole eeldab iga asendav minister, et dokument on saanud “oma” ministri heakskiidu. Kirja pandu on selle ministri ja selle ministeeriumi seisukoht.

Võin isikliku kogemuse pinnal tõdeda, et koostöö koolivenna ja kaasministri Tõnis Lukasega toimus heade tavade ja vastastikuse lugupidamise alusel. Just nii, nagu ülal kirjeldasin.
Täna muutis valitsus ministrite asendamise korda. Ja tegi seda rahandusminister Ivari Padari ettepanekul, sest eilsete Juhan Partsi ja tema juhitava ministeeriumi poolt toodetud uudiste alusel ei saa eeldada võimet heade tavade järgimiseks. Tõesti, nagu lasteaias, kus püksid täis teinud Juku leiab, et tema pole mitte neid täis lasknud. Sellist poliitilises mõttes matslust pole endale lubanud mitte ükski minister mitte üheski koalitsioonis. Poliitikas tuleb korraga olla nii konkurent kui koostööpartner ja need kes sellest aru ei saa…….

Eiki Nestor: Eesti Energia juhib valitsust

*Kirjutis ilmus 17. mail 2006 DELFI arvamusküljel.

Kuuldused valitsusliidus puhkenud suurtest erimeelsustest elektriaktsiisi kehtestamise osas on tugevasti liialdatud. Pärast seda, kui valitsus eelmisel neljapäeval otsustas kabinetiistungil kehtestada 5% suuruse elektriaktsiisi, keelas riigiettevõte Eesti Energia selle lihtsalt ära. Põhjus, miks suurettevõte jõuliselt valitsuse tegevusse sekkus, on lihtne. Eesti Energia on ise lähiajaks hinnatõusu kavandanud. Kui nüüd valitsuse otsus muudaks elektri hinna aktsiisi kehtestamise tõttu järgmisest aastast 4,7% kallimaks, siis tekib avalikkuses väga tugev vastuseis järgmisele elektri hinnatõusu soovile ning Eesti Energia jääks oma äriplaanis ette nähtud lisarahast lihtsalt ilma.
Just selle pärast saatis Eesti Energia eile oma ühe osakonna vahendusel — mis juhtumisi kannab majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi nime — kirja, milles otsesõnu põhjendab vastuseisu elektriaktsiisi kehtestamisele Eesti Energia vajadusega tõsta elektri hinda.
Teised Eesti Energia tublid esindajad valitsuses, näiteks majandusminister Juhan Parts, tulid aga välja uskumatu mõttega, et elektriaktsiisi võib küll kehtestada, aga ainult siis, kui selle võrra vähendada keskkonna saastetasusid.
Hiljutise pronkssõduri kriisi ajal näitas Eesti riik, et suudab ennast ka väga raskes sise- ja välispoliitilises olukorras kehtestada. Tänasel valitsuse kabinetistungil selgub, kas elektriaktsiisi küsimuses suudab valitsus ka end kehtestada võib seab oma otsuste tegemisel esikohale Eesti Energia nõudmised ja soovi tõsta lähiajal elektri hinda.
Seda, kui palju ja miks monopoolne elektriettevõte lähiajal hinda tõsta tahab, soovitan ajakirjanikel küsida monopoolselt elektriettevõttelt. Ja miks mitte sama jõuliselt nagu valitsuse liikmetelt elektriaktsiisi kehtestamise vajalikkuse kohta.

Sõõrumaa ja Eesti Raudtee

Juttu tuleb mitte niivõrd Urmas Sõõrumaast, kui ärimeestest Eesti elu juhtimisel ja korraldamisel. Aga alustaksin hoopis poliitikutest.

Olen viieteist aasta jooksul näinud poliitikas erinevate huvide ja soovidega inimesi ja alati on kohane küsida – miks üks või teine poliitikasse on tulnud ? Päris kindlasti on suurem osa inimestest poliitikas tulnud endast andma. Andma oma mõtteid ja ideid elu edendamiseks vastavalt maailmavaatele ja arusaamadele. Eks need poliitikud ongi elu edasi viinud.

Suures vähemuses on nende tegelaste hulk, kes vastavad kollase ajakirjanduse poolt loodud müüdile riigikogu liikmest, kelle põhitegevus seisneb kuluhüvitiste tarbeks arvete korjamises ja aeg-ajalt nupule vajutamises. Neid tegelasi pole küll palju, kuid kindlasti pole nad tulnud midagi andma, vaid saama. Reeglina jääb selliste kulusaadikute karjäär lühikeseks, sest erakonnad ise praagivad nad välja. Neist pole lihtsalt kasu Eesti asja ajamisel.

Täpselt sama lugu on ärimeestega. Olen veendunud kodanikuühiskonna pooldaja ja pean eri huvirühmade kaasamist riigi juhtimisse hädavajalikuks. Eesti äriringkonnad juhivad näiteks kohuse- ja vastutustundega erinevaid sotsiaalkindlustusi. Teevad seda koos töötajate esindajatega ja teevad seda mõistuse ja südamega.

Täiesti kindlasti on mõistlik ärijuhtide kogemusi ja teadmisi kasutada ka riigiettevõtete nõukogudes. Juhul, kui neil on soovi ja aega tulla endast andma, ühise parema tuleviku nimel. Kas siin võib tekkida huvide vastuolu? Muidugi võib ja seda vastuolu saab juba eos vältida. Ärimehe kuulumine riigiettevõtte nõukogusse ei saa olla võimaluseks turustada riigile “oma kaupa” kergema vaevaga. Või keerata selles nõukogus saadud teadmised kaubaks ja tuluks edasises äritegevuses. Ärimeestest saamamehi saavad erakonnad samuti vältida, nii nagu nad kulusaadikutega seda teevad.

PS. Urmas Sõõrumaa nime on kasutatud pealkirjas ainult seetõttu, et ta pidas vajalikuks teatada, et talle on tehtud ettepanek kuuluda riigiettevõtte Eesti Raudtee nõukogusse. Ja ehk leiab sellise pealkirjaga lugu ka rohkem lugejaid.

Lemmiku Vonneguti mälestuseks

Eks ta ole.

Poliitik meedias

Ajakirjanduse ja poliitikute suhetest valimiste eelsel ja järgsel ajal saaks vändata päris lustaka doki. Ka viimastel valimistel kordus kirjutamata stsenaarium uuesti ja küllap jääb korduma ka tulevikus.
Poliitikas on käibel termin “kõneisik” , kellel asjade kokkulangemise tõttu tuleb seletada ajakirjanduse kaudu erakonna seisukohti ja arvamusi. Ühtpidi on need tegelased erakondades mingit pidi valitud, ehk siis mingil ametikohal. Teistpidi loob neid kõneisikuid ajakirjandus ise. Ju siis on mõnel jutt selgem või väljend krõbedam või on ta muudmoodi meediale meelepärasem. See polegi siinkohal tähtis. Valimistest kaugel ajal on see kirjutamata reegel, millega kõik näivad olema leppinud ja issand sellega. Ütleme nii, et toimub tavapärane ja vajalik suhtlus ajakirjaniku ja poliitiku vahel.
Siis aga, kui valimisteni on jäänud veel ütleme kaks kuud , või midagi sellist, toimub nendes suhetes oluline muudatus. Kõige diplomaatilisem oleks nimetada neid suhteid siis ametlikeks. Avaldatavate artiklite arv lehtedes on loetud, minutid ja sekundid teles ja raadios limiteeritud. Kui on soov oma nina kuskil rohkem upitada, siis ainult erakanalis ja makstud raha eest (olgu see siis gigantide või gerontide heitlus, vahet pole). Dokumentaalkaadris on see lugu päris naljakas. Kaameramehed vaatavad sind naeratava pilguga, millel nimeks “Noh Sind me mees, täna küll pilti ei võta” ja uudisreporterid peidavad mikrid sügavale põue. Kõneisikute jaoks on aga saabunud kõige rahulikum aeg nende poliitilises elus, sest keegi nende vastu huvi ei tunne. Ei pea koormama end teleekraani tarbeks liigse habemeajamise või armsa sugulase sünnipäeval uudisreporteri mobiilikõnele vastamisega. Poliitikud, kel valimiste eelsel ajal on vastupandamatu soov seletada, rääkida ja ennast näidata ning meelde tuletada, rabelevad kui peast põrunud. Vastata aga on võimalik ainult küsimustele ja siis, kui neid esitatakse ja ainult neile, mida esitatakse. Hea seegi! Erakonna enda soov millestki rääkida, peab aga mahtuma teleklippi või valimisloosungisse. Säherdane on elu, nagu ütlesid juba vanad prantslased.
Täielik pööre selles koomilises vaikuses toimub aga valimiste ööl ja hetkel, kui esimesed tulemused selgunud. Enam ei ole pääsu! Kaamerad jõuavad kohale varem, kui valimispeod algavad! Kirja ja pilti läheb kõik see, mis toimunud, toimumas, võib toimuda ja ka kunagi ei toimu! Uudised võimalikust koalitsioonist on tegelikust seisust vähemalt päeva või kaks ees. Kui sind läbirääkimiste laua taga kogemata kaamera pilk ei leia on sugulased mures ja helistavad kohe – ega ometigi pole haigestunud? Nädala jooksul suudetakse kokku panna rohkem valitsuse koosseise, kui seal tulevikus ministreid! Isegi üllas opositsioon annab valitsusele sada päeva aga minister peab seletama kohe – mida ise teeb ja mida teevad temast järgmised.
Selles tohuvabohus on kõige õndsamad opositsiooni jäänud või siis hoopis kõrvale tõmbunud. Sest nemad näivad teadvat, kuidas asjad tegelikult on.

Mõni sõna kolleegidest, kes valitsusleppele alla ei kirjutanud

Juba pealkirja nuputamisega tekkis probleem. Lihtsam oleks ju öelda opositsioon või siis vastasrind. Aga kas see oleks ikkagi päris täpne?

Kõige keerulisem on lugu Roheliste Erakonnaga, kellega valitsusliidu kokku kutsujal tekkis eriarvamus ainult vastutuse suuruse asjus. Sisuliselt on mitmed roheliste ettepanekud leppes, aga selle täitmise eest vastutada ei tule. Seega võib arvata, et päris mitmed võimuliidu ettepanekud saavad ka roheliste toetuse osaliseks ning samal ajal jääb neile vabadus ka vastu olla. Küsimuseks jääb, kas selline ebatavaline vabadusaste poliitikas tuleb noorele erakonnale kahjuks või kasuks. Ei hakka ennustama.

Rahvaliidul on selgelt käes kas uus algus või mõne muu suure otsuse langetamise vajadus. Ma usun, et ennast leida pole niivõrd kogenud parlamendipartei jaoks liiga raske ja esimesi järeldusi saab juba teha pärast nende üldkogu. Esmapilgul näib, et see uus algus on raske tulema. Ma ei oska muud moodi kuidagi Riigikokku valitud Erika Salumäe loobumist seletada.

Aga ka Keskerakonnal on ees otsustamise aeg. Seda küll teisel põhjusel. Minu meelest peaksid nad selgeks tegema, kas nad on opositsioonis valitsusliiduga või selle ühe osapoole, sotsiaaldemokraatidega. Esimesel juhul täidavad nad äärmiselt vajalikku rolli demokraatlikus parlamendis. Sotsiaaldemokraatide manamisele pühendudes on see aga pelgalt soov ise valitsusse pürgida. Eilsed Ain Seppiku soojad tervitused ei tee Keskerakonnast opositsiooni.

Tahaks teada

Kõigepealt pean vabandama, et pole suutnud mõne aja jooksul blogi pidada. Aega ja vaim kulusid paari nädala jooksul rääkimistele. Nende rääkimiste seis on kõigile teada ja mul puudub tahtmine lõkkesse või sütele õli valada. Ehk on uue nädala algus targem.
Aga möödunud nädalavahetusel poliitkommentaare kuulates tuli pähe üks vana küsimus, millele vastust ootaks. Tõsi, viimase viie aasta jooksul ei saanudki sellist küsimust tekkida. Nüüd, kus sotsiaaldemokraadid valitsusläbirääkimisi peavad, on üks vana plaat uuesti välja otsistud ja peale pandud. Eks sellepärast see küsimus jälle meelde tuligi.

Ma ei saa aru, miks on mõne kommentaatori arvates nii, et kui Keskerakond parempoolsete erakondadega valitsust teeb, on see saavutus. Aga kui sotsiaaldemokraadid samade erakondadega läbirääkimisi peavad, siis õnnetus. Seejuures ollakse viimases kindlad veel ennem, kui lepe allkirjastatud või koos valitsedagi mõne aja on jõutud. See oleks nagu aamen kirikus.
Olen arvamuste paljususe tuline pooldaja ja ei pane pahaks, kui kommentaatori lemmikuks on poliitik või erakond , kes minu lemmikute hulka kuidagi ei kuulu. Erinevad inimesed, erinevad arusaamad, mis siin ikka imestada. Poliitikale pühendatud saates ei ole ka seal esinejal võimalik oma arusaamu varjata. See oleks lihtsalt igav saade, kui osalejatel oma positsioon puuduks. Võib ju norida, et kas sellise n.ö. ette antud hinnangu puhul on tegu arvamussaate või eelarvamussaatega, aga see vast polegi oluline. Ma ei saa aru, miks selline arvamus kohe üles võetakse.

Vasakpoolsete ja parempoolsete erakondade koostöö valitsuses ei ole mingi ime. Riikides, kus reeglina võimul rohkem kui kaks erakonda, on see vaat et reegel, ja mitte erand. Kui see on mujal võimalik, siis kuidas Eestis võimatu?
Keskerakond on koos Reformierakonnaga olnud võimul küll vähem, kui nad tahaks, aga ikkagi kaunis pikka aega. Ma ei näe , et selle aja jooksul oleks saavutatud näiteks sotsiaalvaldkonnas midagi sellist, millel oleks jätkusuutlikku väärtust. Kahjuks pean tunnistama hoopis vastupidist. Näiteks lausparempoolset soovi piirata ja vähendada töötajate usaldusisikute õigusi. Õnneks ei läinud see läbi. Pole ka märke sellest, et midagi veel hullemat oleks ära hoitud.
Eesti Vabariigi algusaastatel jagasid parempoolsed samuti võimu sotsiaaldemokraatidega. Ka tookord leidus üks tegelane, kes pahandas seetõttu sotsiaaldemokraatidega ning süüdistas neid vasakpoolsuse huvide reetmises Wilsoni heeringate eest. Selle tegelase nimi on Viktor Kingissepp. Ka “tema kõrgeausus” teaduslik kommunism pidas püha ürituse suurimaks vaenlaseks mitte kodanlikke parteisid vaid sotsiaaldemokraate. Ehk on need “teadused” liig hästi selgeks õpitud ja ei lähe meelest?

Sotsiaaldemokraadid ei ole varem ega tee ka nüüd endale illusioone. Tegemist saab olema kindlasti erinevate maailmavaadete alusel koostatud valitsusega. Kas ta ka edukas saab olema, näitab tulevik.

MÖTE JA PAPP

Selle nädala Eesti Päevalehe alati suurepärases lugemises MÖTE mõtisklevad Margit Sutrop ja Mati Heidmets meie oleviku ja tuleviku üle. Teevad seda targalt ja tasakaalukalt, nagu teadjale inimesele kohane. Võrdlevad meil valitsevaid väärtushinnanguid nende ühiskondadega, kuhu me ennast loeme kuuluvaks. Ei NATO ega Euroopa Liidu liikmestaatus pole meie mõtlemist muutnud.
Eesti vabaühendused on vastu võtnud manifesti, milles kirjas siiras soov olla sillaks kodanike ja poliitika vahel. Suurepärane ! Pole paremat võimalust selleks, et poliitika võõrandumine valijaist ei peletaks inimesi kaugemale oma riigist. Kodanikul peab olema võimalus otsustada ja mõjutada 24 tundi ööpäevas, mitte ainult valimiste ajal. Kuulan Riigikogusse kandideerivaid erakondi vabaühenduste poolt korraldatud kohtumisel ja mõtlen – huvitav, kas see saalitäis oma riigi tuleviku suhtes murelikke inimesi ikka saab aru, kes meist kandideerijatest on valmis seda silda omalt poolt ehitama ja kes mitte? Kelle jaoks sild valijateni on ehitatud hoopis teisel moel. Läbi katteta lubaduste, läbi tähtedega tantsude ja muu meelelahutuse kaudu. Jumala pärast, ka tähtedega tuleb tantsida, aga kas selle kaudu ka edukamat riiki ehitada saab?
Sisuliselt on meie vabaühendused võtnud endale suure ja tänamatu ülesande – muuta väärtushinnanguid. Muuta selliselt, et me tahaksime selles riigis elada. Kasvada ise ja kasvatada lapsi. Olla seejuures eestlased ja eurooplased. Tunda, et meist hoolitakse ja meid kuulatakse. Väärtustada vabadust ja demokraatiat.
EMORI- valmisennustust lugedes ja valimiskampaaniat jälgides tuleb tõdeda, et Toomas Hendrik Ilvese septembrikuine üleskutse kodanikele – võtta riik enda kätte tagasi – jääb seekord tulemuseta. Ülalmainitud väärtushinnangutele tuginedes pole see üllatav, sest valijad ei tahagi seda riiki tagasi. Nad tahavad riigilt. Pappi ja kohe ! Sildade ehitamine, teadagi, on väärtushinnangutes alles kümnenda järgu küsimus.
Kõik inimesed, kes aga tõesti riigist hoolivad ja teda endale tahavad, peavad minema valima. Sillaehitajate hääl peab kostma ka siis, kui pudrulusikate klõbin seda varjutab.

Valetamisest pensioni asjus ehk vanematele valetamine pole ilus

Poliitikud seletavad ilmaelu ikka oma nurga alt ja maailmavaatele vastavalt. Ning seda mitte ainult valimiste ajal. Harvemini tuleb ette otsest valetamist ja kahjuks tundlikul pensioniteemal mõned erakonnad sellega nüüd tegelevadki. Seepärast lubage Keskerakonna ja Rahvaliidu tegelastele meelde tuletada ajalugu. Seejuures võib iga soovija seda Riigikogu stenogrammidest ja kehtinud ning kehtivatest seadustest lugeda ja kontrollida.
Valepropaganda juures on luiskajatele abiks inimeste vähene teadmine kehtivatest seadustest. Kuidas muidu seletada asjaolu, et teadmine saadud töötasu ja saadava pensioni seostest jõudis inimesteni niivõrd kaua.
Riikliku pensionikindlustuse põhialused vormiti seadusteks Koonderakonna valitsemise ajal. Seejuures kuulusid valitsusliitu ka tänase Rahvaliidu eelkäijad. Pensionäride ühendused nõudsid kümme aastat tagasi, et riiklik vanaduspension peaks sõltuma ka inimese töötasust, mitte ainult töötatud aastatest. Sisuliselt ei vaielnud ka mitte ükski erakond sellele vastu.
Et sellist arvestust luua, on alates 1.jaanuarist 1999 kehtima hakanud seaduse alusel sotsiaalmaks Eestis isikustatud ehk iga isiku kohta täpselt teada. Samast ajast kehtib ka kord, et inimese töötasu võetakse arvesse pensioni arvutamisel. Igal aastal leitakse aritmeetilise keskmise abil keskmise tulusaaja panus. Nende panust, kes teenisid kaks korda rohkem, hinnatakse ka kaks korda kõrgemalt. Nende panust, kes teenisid poole vähem, hinnatakse ka vastavalt madalamalt. Tuletan ka meelde, et tookord loodud pensionivalem koosneb kahest osast. Selle baasosa on kõikide pensionäride jaoks võrdne ning moodustab keskmisest vanaduspensionist ühe kolmandiku. Inimese panusest sõltuv osa seega siis kaks kolmandikku.
Kas teadlikult või rumalusest on selle korra väljatöötamist valimiskampaania ajal seostatud minu nimega. Lubage meelde tuletada, et Eiki Nestorist sai minister 1999 aasta kevadel ja Koonderakonna juhitud valitsusse ei saanud ma kuidagi 1998 aastal kuuluda. Olen veendunud, et aritmeetilise keskmise aluseks võtmine oli tollaste võimuparteide viga. Seejuures ei teinud nad seda viga tahtlikult vaid teadmatusest. Neil puudus selge ülevaade (ja kas neil saigi seda olla), kui suured erinevused töötasudes meil tegelikus elus eksisteerivad.
Riikliku pensionikindlustuse korda tuli muuta sisuliselt seoses kogumispensionide süsteemi käivitamisega. Seetõttu alates 1999 aasta sügisest sai välja käidud mõte pensionide indekseerimisest. Selleks, et pensionide tõus ei sõltuks teise sambaga liitunute arvust ja sinna mineva raha hulgast ning ka selleks, et mitte ühelgi poliitikul ei tuleks pähe ennast pensionäride sambaks kuulutada. Tunnistan, et see idee ei olnud poliitikutele kohe meeltmööda. Sest kardeti katteta lubaduste andmist. Hiljem õnnestus indekseerimise vajalikkuses küll poliitikuid veenda ja alates aastast 2002 tõusevad meil igal aastal 1.aprillil pensionid sõltumata sellest, kes valitsusse kuulub.
Inimese panusest sõltuva osa vigane arvutus sai must-valgel selgeks 2000 aasta varasuvel, kui eelmise aasta sotsiaalmaksu laekumise tulemused iga inimese kohta said selgeks. Seetõttu sai ka täiendatud pensionireformi kava ja lisaks indekseerimise ettepanekule tuli ka ettepanek võtta keskmise panuse aluseks mitte aritmeetiline keskmine, vaid mediaanpalk. See on palk, millest pooled palagasaajad jäävad allapoole ja pooled ülespoole. Hiljem kordas seda ettepanekut Partsi valitsuse ajal kokku pandud ekspertide töörühm. Kahjuks on see mõte ainult ettepanekuks jäänudki. Pensionäride kaitsjad olid küll mitu aastat võimul aga vastava eelnõu koostasid alles siis, kui Riigikogu seda enam arutada ei saagi. Ehk siis lihtsalt valimiste tarbeks.
On kohane küsida, miks Ansipi valitsus sellist ettepanekut ei teinud. Minu arvates on vastus selles, et Reformierakonna koalitsioon Keskerakonna ja Rahvaliiduga ei püüdnudki mõelda kaugemale, kui 4.märts 2007. Mediaanpalaga aluseks võtmine tähendab aga nii riikliku pensionikindlustuse õiglasemaks muutumist madalama töötasu saajatele, kui ka suuremaid kulutusi riigile indekseeritud pensionide väljamaksmisel järgmise kümne-viieteistkümne aasta jooksul.
Lõpetuseks lubage meenutada, et kunagise sotsiaalministri Eiki Nestori kritiseerijad on olnud võimul juba viis aastat. Kui midagi sai kunagi tehtud väga valesti, siis paremaks tegemiseks on aega olnud küll ja küll. Kahjuks pole midagi uut ega edasiviivat pakutud ega ka Sotsiaaldemokraatidel lubatud kunagi tehtut paremaks teha. Meie ettepanekud, kas või näiteks pensioniindeksi muutmiseks, on lihtsalt maha hääletatud või jäetud tähelepanuta.

Tuumajaamale "Ei". Kuniks küsimused vastuseta.

Üleeilses ETV Valimisstuudios räägiti muuhulgas ka Ignalinasse plaanitavast tuumajaamast. Ütlesin välja oma seisukoha, et ei toeta Eesti osalemist selles projektis seni kuni vastuseta on rida olulisi küsimusi. Tahan siinkohal need küsimused välja tuua.

Esiteks, puudub Eestil selge ülevaade milliseks kujuneb lähikümnenditel tegelik nôudlus elektrienergia järele ja sellest johtuvalt on raske ka planeerida oma energiatootmise vôimsusi. Energia säästmine on oluliselt otstarbekam kui uute tootmisvôimsuste rajamine. Vaatame nüüd tôele näkku - Eestil puudub ülevaade milline on meie majanduslik energiasäästu potentsiaal. Majanduslik selles môttes, et millises ulatuses me saame energiat vähem ja säästvamalt tarbida ilma et me paneks pôntsu oma majandusele vôi teeks olulisi korrektuure oma elustiilis. Me teame, et Eesti tarbib ühe SKP ühiku tootmiseks rohkem energiat kui ükski teine EL-25 liikmesriik (http://ec.europa.eu/energy/energy_policy/doc/02_eu_energy_policy_data_en.pdf). Samuti teame, et energiatarbimine kasvab Eestis kiiremini kui kusagil mujal EL-s. Me elame korralikult soojustamata korterites ja kütame neid samu elamisi elektriga. Selle kôige pôhjal vôime teha järelduse, et Eestis on ulatuslik energiasäästupotentsiaal ja see on kindlasti suurem kui 20% energiasääst aastaks 2020, mida Euroopa Komisjon kavatseb liikmesriikidele kohustuslikuks teha. Kuidas saab väita, et meil on tuumajaama hädasti vaja kui me ei tea isegi ligilähedaselt kui palju me tarbida kavatseme? Ennem kui rahvusvaheliste sôltumatute ekspertide grupp pole Eesti kohta korralikku analüüsi teinud ei saa rääkida hädavajadusest tuumaenergia järele.

Teiseks, selguseta on rida küsimusi mis puudutavad jaama ehitust. Ma ei tea tänaseni milliseks kujuneb planeeritava jaama vôimsus. Kas reaktoreid ehitatakse üks vôi mitu? Millist tüüpi reaktoreid kavatsetakse kasutusele vôtta? Milliseks kujuneb 1 MWh orienteeruv maksumus? Kuidas kavatsetakse jaama ehitamist finantseerida? Milline on jaama valmimise ajakava? Me ei tea isegi seda milline on projektis osalevate partnerite ring ja millised erinevate partnerite ôigused ning kohustused. Nende küsimuste loetelu vôib jätkata. Kas sellise olematu info pealt on vôimalik langetada teadlikku otsust? Ei, ma kahtlen selles.

Kolmandaks, vastuseta on küsimused, mis on seotud jaama opereerimisega. Kôige olulisemateks pean ma seejuures tuumajäätmete küsimust. Tuumajäätmeid ja kasutatud kütust transporditakse jaamast hoidlatesse, sealt ümbertöötlemiskeskustesse ja sealt jällegi tagasi jaama. Jäätmete transport on seotud oluliste riskidega ning on paljudes riikides kaasa toonud ulatuslikke protestiaktsioone. Ümbertöötlemisele mitte minevate üliradioaktiivsete jäätmete lôplikuks ladustamiseks tuleb leida mingi lahendus. Olgu siinkohal öeldud, et sedalaadi ladustamispaika maailmas ei eksisteeri. Soomlased küll kavandavad ühte, ent selle rajamist pole isegi mitte veel alustatud. Kuidas kavatseme meie oma jäätmetega toime tulla? Väga oluliseks pean ka küsimusi, mis on seotud tuumajaama ohutusega. Hiljaaegu Rootsis Forsmarkis toimunud intsidendi kohta lekkinud raport näitas kuivôrd madal oli sealse tuumajaama ohutuskultuur. Selliseid intsidente toimub IAEA andmetel igal aastal. Mille pôhjal väidame, et uue, rajatava jaama ohutuskultuur saab olema parem kui Euroopa turvahällis Rootsis? Anname endale aru, et kui Eesti selles projektis osaleb siis lasub meil kohustus nende küsimustega tegeleda. Minimaalselt on meil moraalne kohustus jäätmete ja jaama turvalisusega tegeleda. Seega peavad meil olema nendele küsimustele selged vastused. Mind huvitab jaama opereerimisega seoses veel üks asi. Nimelt, mulle näib, et meil aetakse (teadlikult?!) segi kaks asja: osalus jaamas ja osalus jaamast toodetava elektri tarbimises. Need kaks asja pole omavahel seotud. See kui me jaamas oleme 25% osalised ei tähenda, et Eesti 25% toodetavast elektrist endale saab. Elekter realiseeritakse ikka vabal turul ja turul on määravaks argumendiks hind. Seetôttu lubatagu mul uurida kui suureks planeeritakse toodetava elektrienergia kogust Eesti turule ja kui seda ei osata öelda, siis tekib mul küsimus miks me selles projektis siis osaleme? Sama hästi vôime ju jaamalt hiljem elektrit osta nagu Rootsi ja Norra ostavad Nordpooli vahendusel Soome tuumaelektrit.

Lôppeks, tegime täna SDE poolt avalduse kus nôudsime, et Ignalina tuumajaama tasuvusuuring tuleb avalikustada ning Eesti osalus tuumajaamas nõuab avalikku debatti. Mul ja ma usun ka et paljudel teistel on rida küsimusi, mis on senini vastuseta jäänud. Aeg oleks nendele küsimustele ausalt vastama hakata.

Uue ootuses

Valimiste eel ei ole üleliigne arutleda, mis paneb valijat langetama otsust ühe või teise erakonna poolt. Seejuures võib täheldada kahte lähenemist, üks neist on positiivse ja teine negatiivse alatooniga.

Positiivseks loen ma seda, kui valija teadvustab endale riigi või ise enda seisukohast kõige olulisemat probleemi ja leiab oma soovidele kõige sobivama valiku. Selline suhtumine on suunatud tulevikku ja loob midagi uut.
Negatiivseks alatooniks tuleb aga ilmselt lugeda sellist lähenemist, kus valija püüab valimiste kaudu heastada tema meelest ülekohtuselt toimunut või isegi hääle andmise teel kätte maksta. Selline hääletamine võib küll anda soovitud tulemuse ja isegi rõõmuhõiske valimistulemuse asjus, kuid sinna reeglina ka asi jääb. Sest uue loomisel saavad otsa nii valija kui valitute mõistus.
Millegipärast usun, et pikaajalistes demokraatiates on valijate käitumises domineeriv positiivne lähenemine. Ka seal ilmselt on võimalik kättemaksumotiiv, aga lähtuvalt loogikast – lubasite aga ei teinud.

Demokraatiat alles õppivates riikides on aga asi vastupidine. Sest eelnev elu ja ka üleminekuaeg on pakkunud ihalust kättemaksu järgi rohkem kui tarvis.
Üleminekuriikide edukus põhinebki sellel, kui palju suudavad erakonnad ja valijad mõelda tulevikule ja loobuda niivõrd magusast ja hingele lähedasest soovist teha kaotatut tagasi.
Võtan endale julguse käsitleda selles kontekstis Eesti erakondi ja nende valijaid ja loodan südamest, et keegi nende tõsiasjade tõdemistest ei solvu. Kaasa arvatud sotsiaaldemokraatide valijad. Minu kodanikumure asjade käigu üle seisneb selles, et 15 aastat poliitikas olnuna ei näe ma kahjuks, et positiivne valijakäitumus suureneks ja negatiivne väheneks. Või et erakonnad oma praktilises poliitilises tegevuses suunduksid rohkem positiivsele, kui negatiivsele hõlmamisele. Ja see pidurdab arengut.

Isamaaliidu valijate põhiline lähenemisviis on olnud siiras soov heastada Nõukogude võimu poolt kasutatud vägivalda. Seejuures isegi selle lähenemise positiivsed tulemid (liitumine NATO ja Euroopa Liiduga) on olnud pigem möödunud aegade ülekohtust lähtuvad. Kuna nii NATO kui Euroopa Liit olid “siis” pahad, siis järelikult on nad head. Konservatiivne valija ei saaks olla muidu niivõrd Euroopa Liidu aldis, mis paratamatult ühiste huvide nimel rahvuslike huve koondab. Millegipärast usun, et nüüdseks IRL-iks saanud erakonna edukus konkurentsis parempoolse valija hääle eest sõltub paljuski sellest, kuivõrd erakond suudab ise positiivsemaks muutuda. Ehk on vaja selleks lihtsalt aega.

Isamaaliiduga tänaseks ühinenud Res Publica saatus on sajaprotsendiline noore demokraatia nähtus. Res Publicat poleks kunagi sündinud, kui kunagine Isamaaliidu, Reformierakonna ja Mõõdukate koalitsioon poleks teinud vigu. Nende loomislugu ja valijate käitumus oli protest kolmikliidu tegevuse ja lagunemise vastu. Kuna selgus, et ei uue loomisel ega ka võimu teostamisel ei erineta eelkäijatest, siis pidigi nii minema nagu läinud on. Midagi tegelikult uut ju ei tulnud. Kolmikliit oli kadunud ja vajadus selle vastu protestida samuti. Täiesti sarnane on siinkohal Koonderakonna saatus, milline heastas samuti juhtimisel toimunud vigu, tegi neid siis ise ja kadus.

Minu jaoks täiesti arusaamatuid liigutusi on tegemas Reformierakond, otsustades võistelda häälte nimel negatiivses valijakäitumuses Isamaliiduga. Reformistide ja nende valijate koostöö on põhinenud usul, et tegemist on edukate erakonnaga. Valija jaoks tähendab see lihtsat tõsiasja – kui hääletad edukate erakonna poolt siis järelikult oled ise edukas. Kes ei tahaks, eks? Kindlasti on ka reformistide valijate seas olnud siiani teatud ülekohtu heastamise soov. Sest nõukogude ajal ei saanud osta-müüa-vahetada. Siis oli sellise tegevuse nimi spekulatsioon, nüüd äri. Kuid kindlasti pole olnud see määrav, sest selges ülekaalus on olnud tulevikku suunatud visioonid. Nüüdne võitlus pronkssõduri eemaldamise asjus on loodetavasti episood, mille alge peitub erakonna liidri soovis muutuda endisest nomenklatuursest tegelasest 20 aastat hiljem vabadusvõitlejaks. Hilja nagu ja ei usu et toob edu.

Sotsiaaldemokraatide kindel valija on hästi võrreldav nii Isamaliidu kui Reformierakonna valijaga. Meid valides on ilmselt inimesed heastanud niivõrd mitte ülekohut nõukogude võimu poolt, kui vabaduse puudumist sellel ajal. Kui Reformierakonna puhul on tegu “edukad valivad edukaid” fenomeniga, siis sotsiaaldemokraatide juures saame rääkida “mõistlikud inimesed valivad mõistlikke inimesi” juhtumiga. Olgu siinkohal öeldud, et valijate arusaam mõistetest konservatism, liberaalsus või sotsiaaldemokraatia, on täpselt ühesugune. Mitte väike või suur, vaid just ühesugune.

Siinkohal vahekokkuvõtteks, et vaatamata sellele, millised on kolm ülalmainitud erakonda ja millised on nende valijad, on nad suutnud luua just uut ja edasiviivat. Ükskõik, kui palju nad on seejuures vaielnud või üksteist kritiseerinud. Kõik uus on kas nende kolme maailmavaate segu või mõne nägu.

Kui ülalmainitud kolmes erakonnas on nii heastamise kui loomise motiivi, siis täiesti teise nurga alt tuleb vaadata Keskerakonda ja tema valijat. Seal on valitsev toimunud ülekohtu heastamise vajadus. Seejuures on see ülekohus loodud viimase viieteistkümne aastaga, alates rublade vahetamisest kroonide vastu ja omandireformist kuni selleni, et meie raudteel sõidavad mitte vene, vaid ameerika vedurid. Ka Savisaar fenomenina asendab Suure Juhi puudumist demokraatias, sest nii lihtne on istuda ja astuda, kui keegi ütleb, kuhu. Juhil on see hea omadus, et ta saab võtta endale kogu toimunud ülekohtu heastaja kuju ning piisab sellest, kui ta võimul on. Ainult kättemaksule põhineval valikul on aga võimatu uut luua. Siit ka näiteks peataolek Euroopa Liidu referendumi asjus. Kui valijad olid keskerakonna poolt hääletades sinnani hääletanud tegelikult millegi “vastu”, siis kuidas saakski neile selgeid juhiseid anda? Täielik segadus !Parema puudumisel heastab Savisaar ka nõukogude võimu kadumist osale valijatest, kuigi siin on tal konkurente suhteliselt edutult aeg-ajalt tekkinud. Nende ebaedu on seotud Juhi puudumisega ja uues iseseisvas Eestis on seda ka keeruline leida.

Sisuliselt samadel motiividel, aga ühes sektoris, on tegutsenud Rahvaliit. Kolhooside ja sovhooside kadumine vajas ilmselt sama moodi heastamist ja pidigi seetõttu leidma poliitilise väljundi.

Huvitav saab olema Roheliste Erakonna tulevik. Senisest rohelisemast tulevikust unistavale valijale on see kindlasti positiivse loomuga võimalus. Võib ka aru saada nendest, kes heastavad oma varasemate eelistuste mitte küllalt roheliseks olemist. Kui aga valija annab oma hääle Roheliste poolt samadel põhjustel, kui kunagi Koonderakonna ja Res Publica poolt, siis uut tulemust ei tule.

Nii et ootaks rohkem uut, austatud oponendid ja konkurendid. See viib elu edasi. Lisaks Marek Tamme suurepärasele esseele viimases Areenis julgen Teile meenutada ka vanasõna – kes vana asja meelde tuletab, sellel silm peast välja. Valimiste kontekstis tuleb siin “silma” all loomulikult hääli silmas pidada.

Energiadebati keskmes peab olema tarbija

Mul on juba jupp aega hinges kripeldanud meedia poolt kultiveeritud väide, et praegustel parlamendierakondadel (erinevalt muidugi Strandbergist) puudub oma nägemus energiapoliitikast. Vale puha. Sel ajal kui rohelised rahvast rohetehnoloogilise taevamannaga hullutavad ja kontrollimatult vasakust varrukast suvaliselt arve puistavad, peab keegi pakkuma lahendusi, mis oleksid realistlikud ja tasakaalustaksid keskkonna, tarbijate ja majanduse huve. Just nimelt selline on sotsiaaldemokraatide energiapoliitika.

Ma väidan, et tänane roheliste poolt domineeritud energiadebatt on: a) tehnoloogiakeskne, elik ei arvesta meie vajaduste ja võimalustega b) opereerib kontrollimatute arvudega c) on varjutatud Vene karust.

Ma arvan, et sotside energiapoliitikal on selgelt oma nägu ja see ei kannata ülaltoodud puuduste all.

Esiteks, tänane energiadebatt ignoreerib täielikult tarbijate huve. Ma arvan, et tarbijad tuleb tagasi tuua energiadebati keskmesse. Iseäranis just need tarbijad, kes hoolimata mühinal kasvavatest palkadest maksavad pool oma sissetulekust elektri ja soojaarvetele. 10. jaanuaril tegi Euroopa Komisjon ettepaneku kehtestada üleeuroopaline energiatarbijate harta, kus tarbijate õigused ja liikmesriikide kohustused tarbijate ees on selgelt kirja pandud. Hea plaan! Mis puudutab vähemkindlustatud tarbijaid, siis parim plaan vähendamaks elektri ja soojaarveid on oma elamise soojustamine. Leedus, Poolas, Ungaris, Ida-Saksamaal jt. ette võetud paneelmajade renoveerimised on näidanud, et põhjaliku renoveerimise korral on võimalik vähendada energiakadusid 80% võrra. See tähendab 80% väiksemaid arveid. Raha sellisteks projektideks on leitud riigivahenditest, eurorahadest, ent on ka teisi nupukaid lahendusi, millest teinekord hiljem kirjutan.

Teiseks, uute töökohtade loomine. Nõudlus alternatiivsete energiatootmise tehnoloogiate järele on kasvamas kiirusega, mis ka maailma tippsprinterid võhmale võtaks. Kui suur see kasv täpselt on, selles pole üksmeelt (minu käes olevate arvestuste kohaselt lisandub Euroopas aastas 50'000 - 100'000 töökohta sellesse sektorisse). Need on hästimakstud ja korralikud töökohad. Minu arvates peame me tegema kõik, et nendest töökohtadest osa saada. Mõtleme nüüd pisut. Kui nüüd EL lepib kokku, et aastaks 2020 peaks meie energiatarbimisest 20% tulema taastuvatest allikatest ja samaks ajaks peame suutma kokku hoida ka 20% oma energiatarbimisest, siis siin on konkreetne präänik mis peaks ärihaide rahakotirauad lahti lööma ja taastuvenergiasse rahakest tooma. Osa sellest rahahunnikust võiks Eestisse tulla. Tulenevalt meie asukohast oleksid loomulikeks sektoriteks kuhu investeerida tuul ja biomass. Viimane iseäranis, sest tuule osas on Saksamaa ja Taani teistest tublisti ette rebinud.

Kolmandaks, saastagem ja tarbigem vähem. Sellest mida täpselt ette võtta - võimaluste spekter on loomulikult lai. Aga millest siis alustada. Kõigepealt ma arvan, tuleb viia miinimumini põlevkivist saadava elektri kasutamine. Sotsiaaldemokraatide ettepanek on vähendada põlevkivienergiat 50%. Olgu see vähendamine 25%, 50% või 75%, me peame kokku leppima millega ja kui suures ulatuses me puudu tuleva osa katame. See eesmärk peab olema pikaajaline ja sisendama võimalikes investorites kindluse, et toodetav energia ka ära ostetakse. Võimalikud vähemsaastavad valikud on kõiksugu alternatiivenergiad (tuul, biomass, tõusude/mõõnade vaheldumisest vabanev energia, vähesel määral hürdo kui just Venemaaga Narva HEJ osas kokkulepet ei saa), gaas ja tuumaenergia. Enne korraliku rahvusvaheliste sôltumatute ekspertide poolt tellitud analüüsi mina pakkuma ei hakka, milliseks see eri energiate vaheline proportsioon võiks kujuneda. Ei oska lihtsalt öelda. Tuumaenergiast kirjutan ma lähiajal eraldi. Tants mis selle teema ümber toimub, väärib lihtsalt eraldi nupukest. Olgu siinkohal vaid öeldud, et tuumajaama loomist ei toeta ma seni kuni jaama propageerijad on vastanud väga suurele hulgale konkreetsetele küsimustele.

Inimesed võtke vabalt. Ärge minge igasugu kampaaniate ja hüsteeriatega kaasa. Usun, et igaüks kes minu jutu lõpuni luges tunnistab, et sotsiaaldemokraatide plaanil on jumet.

Kalevipoeg kui kajakate poolt täislastud eestluse sümbol?

Eks inimesed teevad ikka vigu. Kord suuremaid ja siis jälle väiksemaid. Vigadel on see hea omadus, et neid saab parandada. Aga on ka selliseid, mida parandada pole võimalik või on see siis väga raske.
Astun mõtetega vastu ühele suurele rumalusele. Ja ega ma ei teagi, mida peaks veel tegema, et seda maitselagedust ära hoida.
Mulle on täiesti arusaamatu, miks me peaksime rajama Tallinna lahte ühte koletult suurt kuju? Midagi jubedamat on raske ette kujutada. Selle kuju vastu on mul kaks argumenti. Üks põhimõtteline ja teine väga praktiline.
Mulle ei meeldi suured kujud seetõttu, et nad ei sobi kuidagi meie aega ja ruumi. Ja eestlasele omasesse kultuuri. Sest vaadake, suured kujud ei ole kunagi loodud vaatamiseks. Suured kujud on loodud koogutamiseks ja kummardamiseks. Selliseid koogutuskohti loovad valitsejad selleks, et lihtsurelik tunneks ennast selle kõrval väikese ja abituna. Et ta saaks aru, et temast ei sõltu siin ilmas midagi. Et tal ei tekiks jumal pärast oma mõtet või arvamust. Et ta kummardaks ja oleks tänulik, nii suurele kujule kui suurele juhile või valitsejale. Selline kuju annaks tunnistust sellest, et me polegi selga sirgu ajanud. Et me ei tahagi ise mõtelda, vaid kujudele kummardada. Et me polegi ise ilu tegijad, vaid kellelgi suurel ja võimsal on õigus meile seda ilu luua. Suured kujud on loodud valitsejate poolt alistatud rahvastele. No ei ole me ju seda! Ja ei taha ka mingil juhul alistatud olla.
Saan aru, kui sellistel kujudel on koht idamaiste uskude või rahvaste juures. Nende elu on teistmoodi seatud, nad ei räägi oma jumalatega ise, vaid vahemehe kaudu. On selleks siis valitseja või tema poolt loodud kolakas.
Eestlane mitte ainult ei mõtle oma peaga, vaid ka suhtleb oma jumalatega ise ja vahetult. Talle pole kunagi selleks abimeest vaja läinud. Kas nüüd siis järsku on? Kas me enam ise ei mõtle? Ja ise ei otsusta.
Asi pole ju mitte ainult meis, sest eestlane seda kuju kummardama ei hakka nii ehk nii. Asi on ka selles, mis pildi me endast loome. Kas ühel võõramaalasel peaks tekkima arusaam eestlasest kui inimesest, kes kujudele koogutab? See oleks küll äärmiselt vale pilt ühest põhjamaisest eurooplasest.
Vabandan ette, aga teine põhjus on äärmiselt praktiline. Vaadake, kui see kuju asub meres, siis seal teatavasti lendavad ju kajakad. Ja kui nad selle kuju kohal nüüd lendavad, siis nad selle kuju peale teevad mida? Jah, just seda nad teevad. Teil on täiesti õigus. Kes seda kõike siis koristada jõuab? Kas Kangro ise istub päevad otsa Kalevipoja õlal ja nühib lapiga? Vaevalt küll, seda laga tuleb puhastada ikkagi kellelgi teisel ja mis see kokkuvõttes kõik maksma läheb? Selle raha eest võiks mõnikümmend lasteaia kohtagi luua. Ei saa ju keegi endale lubada kajakate poolt täislastud eestluse sümbolit, mille üle kõik merelt saabujad ahhetama peaks. Ei ahhetaks nad midagi. Nad oleks arusaamatuses ja naeraksid meid välja.