Üks kõige koomilisemaid lauseid poliitilises elus kõlab nii – on alustatud konsultatsioonidega, mis pole veel ülekasvanud läbirääkimisteks. Avalikkus võtab seda kui sõnademängu ja loomulikult on tal õigus.
Hetkel püüavad Reformierakond ja IRL luua enamusvalitsust koos Rahvaliiduga ning sisuliselt peavad läbirääkimisi uue koalitsioonileppe sõlmimiseks. Rahvaliidul on kindlasti keerukas otsuseid langetada, sest lisaks leppele on kaalukausil ka erakonna tulevik tervikuna. Ja seda Riigikogu järgmisi valimisi silmas pidades. Noorematel olijatel on usku Rahvaliidu iseseisvasse tulevikku. Kogemustega poliitikud aga saavad aru, et küsimus on selles, kellega koos Rahvaliit järgmistele Riigikogu valimistele läheb.
Igal juhul vajab moodustatav enamusvalitsus uut mandaati ja seoses sellega peaministri hääletust Riigikogus. Seda hääletust on vaja eelkõige peaministril endal, sest ilma selleta jääks „mine sa neid rahvaliitlasi tea…” mentaliteet uude koalitsiooni selle sünnihetkest peale. Kui kõiges muus on kokku lepitud, siis ei võta üks hääletus Riigikogus ka palju aega.
Kuna Ansip ja Laar leidsid kasuliku olevat sotsiaaldemokraadid igal juhul valitsusest välja tõrjuda, siis jätkatakse esialgu vähemusvalitsusega. See variant on valitsusliitlastele keerukas. Iga tõsise otsuse tarbeks on vaja opositsioonilt hääli küsida ja rahvasaadik Kundla häälest ei pruugi piisata. Valitsust pidada saaks küll härdas üksmeeles, aga seaduste muutmiseks tuleks sageli luua uus koalitsioon ja tark opositsioon ei jäta seda võimalust omalt poolt kasutamata.
Välja on käidud ka rahvusliku ühtsuse või siis kriisivalitsuse idee. Minu arvates täiesti valel ajal ja valede inimeste poolt. Kui tõesti vähemusvalitsus loobub ja enamusvalitsust ei õnnestu kellelgi moodustada, siis oleks selline valitsus alternatiiv Riigikogu erakorralistele valimistele. Kindlasti ei saa aga rahvusliku ühtsuse valitsust moodustada ühe erakonna eestvõttel. Kui see mõte on tõsine, saab ettepanek tulla näiteks presidendilt ja just valikuna – kas valitsus kõigi erakondade osavõtul või uued valimised. Hetkel näib mulle see mõte vee segamise või siis PR-trikina, kus lisaks kõigele kasutatakse tuntud ja tunnustatud inimeste nimesid neilt selleks luba küsimata.
