Kogumispensionist Ungaris

Ungari parempoolne konservatiivne valitsus on otsustanud ungarlaste kogumispensioni ehk siis teise samba natsionaliseerida.

Tegemist on õpikunäitega sellest, kuidas ei tohi ühte pikaajalist reformi teha. Või siis sellest, kuidas erakondade lühiajalised huvid (ehk siis võim) tambivad maha pikema aja jooksul ühiskonnale tulu toovad tegemised. Politoloogid ja valimisseaduste eriteadlased saavad teha ka järeldusi eri valimissüsteemide eelistest ja miinustest. Ehk mis juhtub siis, kui võim pea iga parlamendivalimisega ühest äärest teise kupatab.

Mis siis Ungaris juhtunud on? Alustati kogumispensioni loomist varem, kui Eestis. Töötava põlvkonna sissemaksed teise sambasse arvutati maha nende sotsiaalmaksust. Eesti kombel vabatahtlikku isiklikku panust ei seadustatud. Kuna riiklike pensionide väljamaksmisel tekkis seetõttu puudujääk, siis pandi kogumispensionifondidele kohustus osta Ungari riigi võlakirju. Siinkohal toonitan, et tegu polnud mitte võimaluse, vaid just kohustusega. Tekkis „surnud ring“ ning sellel ajal opositsioonis olnud poliitikud trampisid jalgu ja teatasid, et sellisel moel kogumispensionärid ei võida mitte midagi. Ja nendega oleks olnud raske ja mõttetu vaielda.

Järgmistel valimistel läks võim opositsiooni kätte, Seejuures lubati kogumispensioni rumalused ümber teha. Tulemuseks veelgi suurem segadus, valimiskaotus ja järjekordne pööre kogumispensionides. Nüüd siis toimub kogumispensionide riigistamine ja seda parempoolseks end nimetava valitsuse ettevõtmisel. Ungarlased ei kaota mitte ainult raha, vaid ka aega. Edasi lükatud probleem ei ole lahendatud probleem.

Nii et tänagem meie põhiseaduse autoreid selle eest, et kaheparteisüsteemini on Eestis keeruline jõuda. Ja valijaid, et nad pole seda lubanud erakondadel teha. Ka hüüded suunata meie pensionifondide raha ainult Eestisse, on olnud vähesed. Õigupoolest peale Janno Reiljani ja Juhan Partsi keegi ei meenugi.

Aga õppida ungarlaste vigadest võiksime meiegi. Sest riikliku pensionikindlustuse defitsiit on tõsiasi, millega tuleb arvestada veel 25 aasta jooksul ning siin vajame kindlamat lahendust, kui iga aastane eelarvedebatt. Hea, et sissemaksed teise sambasse järgmisest aastast vähemalt osaliselt taastuvad ja et meie konservatiivide katsed käru ümber keerata läksid paar aastat tagasi luhta.

Kuidas seletada toimuvat elavale ministrile?

Toimub etendus
Käsikiri : Vahendite Nappus
Lavastaja : Eksinud Külalislavastaja
Etendusasutus : Kultuuriministeerium
Peaosas: Minister

Eelmäng : Midagi peab tegema, sest kõike ei saa endale lubada.

I vaatus: Liitmine ja lahutamine. Juhiste, soovituste ja lubaduste jagamine. Kirjalikus ja suulises vormis.

II vaatus : Esimeses vaatuse tehtud liitmiste lahutamine ja lahutamiste liitmine. Juhiste, soovituste ja lubaduste tühistamine ja eitamine. Ikka kirjalikus ja suulises vormis. Rahvasaadikute arupärimiste korral vassimine ja puru silma ajamine. Avalikkuse kaasamine.

Finaal: Hukkamine

Etendus toimub maksumaksja raha eest. Kannatavad teatrid, muuseumid, spordialaliidud, orkestrid ja kõik teised I vaatust liiga tõsimeelselt võtnud.

PS. telegrammstiil on siinkohal sobilik seetõttu, et seletus ei oleks liig keeruline.

Poolele teele jäänud auditist sünnivad väärad ettepanekud

Puuetega inimeste kooslus on poole päevaga ärevusse aetud ja raadiot kuulav töövõimetuspensionär mõtleb tõsiselt, mis temast saab. Põhjuseks Riigikontrolli audit puuetega inimeste toetuste ja töövõimetuspensionide asjus.

Lugesin minagi seda uurimust suure huviga. Mõnes küsimuses on selguse loomisel jäädud poolele teele. Mõnes küsimuses teeks ma samade faktide alusel hoopis teistsuguseid järeldusi. On ka äärmiselt sisulisi tähelepanekuid, mis kahjuks uudistesse näiteks siiani jõudnud pole.

Lihtsast näitest alustades – riigi käsutuses olevatele numbritele tuginedes leitakse, et tööealised puuetega inimesed saavad küll toetust ravimite ostuks, aga retseptiravimeid ostab neist ainult teatud protsent. Kõigepealt selline märkus, et puuetega inimesed ei vaja ainult retsepti alusel müügis olevaid, vaid ka muid ravimeid.

Palju tähtsam aga oleks olnud uurida, kui paljude tööealistele puuetega inimeste jaoks on riigi abi tänasel kujul liiga väike selleks, et neile vajalikke ravimeid osta.

Keerulisemalt jätkates - iga sotsiaalkaitse skeem muutub aja jooksul mittetõhusaks, kui kulutused selle ülalpidamiseks ei käi ajaga kaasas. Nii on juhtunud ka puuetega inimeste sotsiaaltoetustega. Kuna me Eestis nende inimeste tööellu toomiseks abivahendite ja teenuste näol vajalikul määral ei kuluta, ei saa ka süsteem olla tõhus ja ei täida oma eesmärki mitte seetõttu, et puuetega inimesed „ei taha“, vaid seetõttu et „ei saa“.

Rehabilitatsiooniteenuste nigelale tasemele viitab ju audit selge sõnaga. Seejuures on täiesti loogikavastane ettepanek rakendada seda sama auditis laitmist leidnud skeemi ka lastele ja eakatele.

Töövõimetuspensionide määramisel lähtutakse täna sellest, mis tööd inimene varem tegi ja mida ta enam tervise tõttu teha ei saa. Kui sa olid bussijuht ja kaotasid käe, või koorilaulja ja kaotasid hääle, määratakse töövõimetuspension. Kindlasti on töid, mida saab teha ka ühe käega ja ameteid, mida saab pidada sõnagi välja ütlemata, laulmisest rääkimata. Need aga ei ole inimese varasema tööelu asjus määravad.

Audit märgib täiesti täpselt, et me teeme ja kulutame liiga vähe selleks, et neid inimesi tööellu uuesti tagasi tuua. Ja seni, kuni sellist kulutust me ei tee, oleks ka ebainimlik määrata töövõimetuspensionit selle alusel, millist tööd halvenenud tervise juures inimene võiks teha. Töövõime osaliselt kaotanud inimestele tulu teenimisele lae kehtestamine ei tooks aga peale ümbrikupalkade kaasa muud mitte midagi.

Minu jaoks on auditis kõige tõsisemad hoopis kaks muud tõdemust, kus ma Riigikontrolli arvamusega täiel määral ühinen. Need on tööõnnetus-kutsehaiguskindlustuse puudumine Eestis ja puuetega inimeste hoolduse korraldamise üleandmine kohalikele omavalitsustele aastaid tagasi.

Oht, et viimatimainitud samm loob puuetega inimeste jaoks erinevad võimalused hoolduseks, on osutunud kahjuks tõeks. Ja kui mõnes vallas on abi vajavad inimesed abita, mida seadus neile ette näeb, siis süsteemi ei ole.

Tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse asjus ei veena minda ka Sotsiaalministeeriumi ja Rahandusministeeriumi vastused Riigikontrollile. Selle aastaid kestnud keerutamise asemel võiks öelda otse, et see kindlustus jääb loomata, kuna selle eest ei taheta maksta. Ilma rahata aga mitte ühtegi kindlustust teha pole võimalik.

Ehk hakkas jää lõpuks liikuma?

Oli vast meeldiv lugemine Eesti Päevalehes. Rahandusministeerium on tegemas ettepanekut, mille alusel saaks tööandja erisoodustusmaksust vabaks, kui kannab töötaja vabatahtlikule pensionikontole teatud summa raha. Kolmandas sambas, ehk siis vabatahtlikus pensionikindlustuses võiks tõesti liitujaid rohkem olla ja ehk see samm ergutab ka liituma.

Riigi poolne arusaamine, et tulevane vanaduspõlv saab paremini kindlustet, kui riik õla alla paneb ja seda soodustab, on kindlasti kiiduväärt. Ehk hakkab nüüd jää lõpuks liikuma ka muude erisoodustuste maksustamise asjus. Sest enne, kui vanaduspõlv kätte jõuab, tuleb ka tulemuslikult ja tervena tööd teha. Seega peaks kindlasti kaotama erisoodustusmaksu ka nendelt kuludelt, mida tööandja teeb töötaja tasemekoolituse ja tervise huvides.

Vajadus koolitusse ja tervisesse panustada on vaat et veel suuremgi, kui ülalmainitud muudatus. Pealegi – kui hea tervise juures tarka tööd teha, tuleb ka vanaduspension suurem!

Üleminek tasulisele haridusele algab hoopis töötutest?

Valitsus lubas tööturuameti kohustuste üleandmisel töötukassale jätkuvalt rahastada töötute koolitust ja muid aktiivseid tööturumeetmeid. Kui nüüd soovitakse sellest kõrvale hiilida, ei ole tegu mitte ainult antud lubaduste rikkumisega. Tegemist on vägagi põhimõttelise küsimusega.
Sinu poolt töötuskindlustusele makstud rahast lubab kehtiv seadus rahastada töötutele makstavat toetust ja mitte midagi muud. Koolituse kulud kaetakse riigi muudest tuludest. Ja nii peabki jääma, sest vastasel korral ei vastutata riik enam Eestis hariduse korraldamise eest.
Väga suur osa inimestest on ilma tööta, kuna nende oskused ja teadmised erinevad sellest, mida tööturul hetkel vaja on. Valitsuse asi on korraldada hariduselu nii, et tööturu nõudmised ja saadav koolitus oleks võimalikult hästi seotud. Mis sunniks aga valitsust korraldama näiteks kutseharidust sellisel moel, et kooli lõpetaja ka tegelikult tööle saaks ? Koolist saadud teadmised ja oskused tööd ei annaks, selle eest tuleks endal maksta ja juurde õppida. Kui see ka täna mõnel juhul nii on, siis on see valitsuse tegemata töö.
Ei maksa ka ajada udujuttu teemal, nagu poleks vahet, kas rahastada töötute koolitust tulumaksust või töötuskindlustusmaksest. On ikka suur vahe küll. Kõigepealt ei koosne riigieelarve tulud mitte ainult tulumaksust, vaid ka muudest maksudest, tuludest varadelt, Euroopa Liidu abist. Ja ka tulumaksu kui sellise maksjate ring on palju laiem, kui töötuskindlusse sissemakset tegevate inimeste hulk.
Töötuskindlustusse töötaja poolt makstust peaks hoopis laiendama kindlustusele õigust omavate inimeste ringi ja suurendama toetuse suurust.

Tööandjate manifestist

Sellel manifestil on kaks mõõdet. Inimlik ja majanduslik. Tööandjale keerukal ajal nõustus Eesti töötaja palga vähendamise ja palgata puhkusega. Härrasmees võiks selle eest lihtsalt aitäh ütelda ja ma südamest loodan, et mõnes töökohas on seda ka tegelikult tehtud.
Sotsiaalmaksu trikitamine töötaja kuluks ja soov kärpida tööinimeste õigusi ei ole nüüd mitte mingil juhul tänuavaldus. Kui väga viisakalt asju õigete nimedega nimetada.
Mitmed teadjamehed on masust heietades jõudnud väga õigele seisukohale ja rääkinud vajadusest struktuursete muudatuste järele meie majanduses. Eesti keeles tähendab see, et masu ajal kadunud töökohad peavad asenduma uute ja parematega. Parematega selles mõttes, et seal tehtav töö on targem ja osavam ning palk kõrgem.
Manifesti alusel on väga raske eeldada, et meie tööandjad nendeks struktuurseteks muudatusteks ka valmis oleksid. Kas see tähendab mugavust või ideede puudust?
Karm ja ühtlasi kurb lugemine.

Neiveltil on õigus!

Nojah, eks nüüd Indrek Neivelt ehk maalis tänases „Sirbis” Euroopa rahanduse tulevikku natukene liiga erksates värvides, ja Michal leidis järjekordse võimaluse astuda kangelasliku resoluutsusega astmelise tulumaksu vastu.
Olgu selle astmelisega kuidas on, aga laias laastus räägib Neivelt jumala õiget juttu. Kui Euroopa rahanduskriisist üldse midagi õppis, siis ainult üht. Kui me eurooplastena soovime olla maailmamajanduses konkurentsivõimelised ja selle nimel tunnistanud pühaks kapitali ja tööjõu vaba liikumise, siis 25 erinevat eelarve- ja maksupoliitikat töötavad sellele soovile vastu. Euroopa Liidu liikmesriikide ühtsem eelarve- ja maksupoliitika on normaalne asjade käik sellest hetkest, kui „euro” suurusena kasutusele võeti. Kahju, et sellest arusaamine võttis niipalju aega. Kui liikmesriigid oleks sellele teadmisele suutnud tulla varem, oleks ka kriis möödumas kergemalt.
Ka ninanips reformierakonnale on igati asjakohane, sest just oravad jutlustavad aastaid „banaanideta banaanivabariik –maksuparadiisist” Euroopa Liidu sees. Tegelikult ei ole võimalik asuda korraga Euroopas ja Aafrikas ei geograafilises ega ka rahanduspoliitilises kontekstis, eriti veel siis, kui kuulud Euroopa Liitu.
Nii et kui Jürgen Ligi rahandusministrina nõustub vajadusega ühtlustada tänasest enam eelarve- ja maksupoliitikat Euroopa Liidus, siis astub ta julge mehena vastu sellele, mida reformierakond siiani jutlustanud on.
Ja õigesti teeb. Tubli, Jürgen!

EESMÄRKIDEST

Maikuu saab varsti läbi ja Vabariigi Valitsusel seisab ees ülesanne kinnitada järgmiseks ja järgnevateks aastateks eelarvestrateegia. Kiire majanduslanguse ajal oli see segu numbritest ja teadmatusest eeloleva asjus. Seetõttu ei saanudki need juhised tuleviku suhtes hiilata konkreetsusega. Nüüd, kus põhi käes ja edaspidi saabki ainult paremaks minna, on ülesanne palju lihtsam. Teadmatust on vähem.

Pikemalt ettevaatavas dokumendis oleks ilmselt loogiline püstitada endale ühe eesmärgina valitsussektori eelarve tasakaalu viimist. Kohtumised nii rahandusministeeriumi strateegide kui ka Eesti Pangaga on mind viinud mõttele – kas me ei esita endale järjekordselt küsimust valesti. Sest küsimus on püsti pandud selliselt – mis aastal peaks valitsussektori eelarve uuesti tasakaalu jõudma?

Puht poliitiliselt on see loomulikult selgem eesmärk, sarnane eesmärgiga „viie aastaga viie rikkama riigi hulka.” Aga kas see kannab ka sisuliselt? Ma arvan, et sisu poolest on see sama tühi, kui ülalmainitud valimislubadus. Lubajatel on ta juba meelest läinud ja liikunud loomulikul moel kaugemasse tulevikku. Täpselt samamoodi võib minna siis, kui eelarvestrateegiasse kirjutada eesmärgina näiteks aasta 2013.

Hoopis sisulisem oleks püstitada tasakaalueesmärk sõltuvana hoopis teistest näitajatest. Näiteks SKP tasemest, selleks vajalikust majanduskasvust ning tööga hõivatute ja töötute arvust. See eesmärk vastaks rohkem tegelikele võimalustele tulude ja kulude arvestamisel. Mis aasta juhtub siis olema, pole siinkohal ju kõige olulisem.

Majanduse arengu seiskohalt oleme minu meelest esitamas endale kogu aeg mitte just päris ekslikke, kuid mitte kõige olulisemaid küsimusi. Näiteks - kuidas soodustada ettevõtlust? Minu arvates kõlab õige küsimus nii – kuidas maksta kõrgemaid palku? Seda muidugi vaid siis, kui palgad ja töö tootlikus on omavahel kooskõlas. Vastus sellele küsimusele on palju olulisem.

TÖÖTUKASSA TOODAB TASAKAALU. KELLELE?

Tasakaalus eelarvest ei ole põhjust enne nelja- viit aastat unistada ja ei tee seda ka valitsus. Soov jääda puudujäägiga aga alla 3% toodetud rikkusest näib eesmärgina mõistlik. Täiesti lubamatu on aga viis, kuidas selleni jõutakse.
Lühidalt numbritest. Valitsussektori eelarve jääb tänaste teadmiste juures 2011 aastal miinusesse 2,2% SKP-st. Seejuures on keskvalitsus ja kohalikud omavalitsused puudujäägis rohkem kui kolme protsendi jagu ehk siis rohkem kui Maastrichti kriteerium lubaks. Ülalmainitud eesmärgini 2,2 % tiritaks tasakaalunäitaja sotsiaalvaldkonna arvelt.

Rahas on 1% SKP-d 2 miljardit krooni.Haigekassale tähendab see seda, et juba mitmendat aastat järjest ei oleks võimalik kasutada varasematel aastatel kogutud varusid. Neid koguti halbade aastate tarbeks, aga käiku ei lähe nad mitte. Kui nüüd eurole ülemineku, kui eesmärgi huvides, oli see asjaolu veel mingilgi määral seletatav, siis eurole läinud riigi asjus on ka see põhjus kadunud. Pikemas perspektiivis aga loome tervishoiule pretsedenti, kus tulevikus headel aastatel raha varudeks enam ei koguta. Mis tast tühjast koguda, kui nii ehk nii kasutada ei saa. Senine jätkusuutlik mentaliteet tervishoiu rahastamisel saab valitsuse poolt hävitatud.

Veelgi jaburam on olukord töötuskindlustusega. See suurus on juba kord selline, kus headel aastatel kogutakse raha ja halbadel, suure tööpuudusega aastatel, makstakse välja. Ehk siis olukorras, kus sotsiaalkindlustuse teooria ja praktika eeldab tuludest suuremaid kulusid töötuskindlustuses, käitub Eesti Vabariik vastupidiselt. Sellest saab aru iga meid eurole ülemineku asjus jätkusuutlikust hindav ametimees. Kas ta peab seejuures Eesti riiki naljakaks, jaburaks või jätkusuutmatuks, pole enam oluline.

Ja olgu nende eurohindajatega kuidas on. Ka sisu poole pealt peaks töötuskindlustusest abisaajate ringi hoopis laiendama ja neid hüviste suurust tõstma. Et inimestel oleks kergem. Kriteeriumidega tuleb asjad korda saada teisel teel. Mitte töötute ja haigete arvel.

Euro ja aritmeetika

Eurole ülemineku seaduse vajalikkuses ei pruugi kahelda. Hästi lihtsustatult öeldes saab selle alusel riigivõim jagatud 15,6466 –ga ja punkt. Täna seadustes sätitud kroonid saavad aritmeetika abil eurodeks, reeglina suuri muudatusi seejuures tegemata. Tõsi ta on, et mõne riigilõivu suurus saab olema näiteks 1,59 eurot, mis võib näida kaunis kentsakas, aga poliitiline pragmaatika numbrilises väljundis ei olegi ilmselt huumorivaba. Tundlikul eurole ülemineku ajal on arusaadav riigivõimu soov mitte midagi muuta ja ümardada arvutustehe kodanikul soodsas suunas.

Kui nüüd riigile makstava ja riigi poolt makstavaga on kõik selge, siis sama lihtne pole lugu hindadega, mida teatavasti mõjutab tema kõrgeausus turg ise. Kaupmeeste vabatahtlik lepe seoses eurole üleminekuga hindu mitte tõsta on kindlasti tarvilik, eriti veel teades, et tarbijakaitse seaduse paragrahv allutab selle leppe sõlmijad ka riiklikule järelvalvele.

Tarbijana sooviks, et see lepe sõlmitaks võimalikult ruttu ja et meil kõigil oleks võimalikult vara lepinguosalised ka teada. Kas või näiteks sellel moel, et kaubanduskeskuses erinevate äride vahel valides saaks juba „krooni ajal” otsustada, kes on eurole üleminekut pooldav ärimees ja kes mitte. Loomulikult peaks ka riigivõim seejuures lubama, et ta omalt poolt hindu ei kergita.

Kuidagi on aga tähelepanuta jäänud need tasud ja toetused, mida kehtestavad kohalikud võimud. Saan aru, et seaduse tasemel ei soovi keegi linnade ja valdade volikogude õigusi piirata. Aga keegi ei keela ju meil selles kokku leppida, et ka omavalitsused kasutavad eurole kasutusele võtmise seaduse põhimõtteid ?

Maaomavalitsuste Liit ja Linnade Liit on vägagi mõjukad partnerid ning suudaksid lubatu ka mingite takistusteta ellu viia. Valitsus võiks aga omapoolse lubadusena kanda riigieelarve kuludesse tasude ja toetuste kodaniku kasuks ümardamisel tekkiva puudujäägi. See oleks valitsuse poolt soliidne ja mitte ka ülemäära kulukas ettevõtmine. Ja ühtlasi fair play nii linnade kui valdade, aga eelkõige kõigi elanike suhtes. Tallinlastel oleks näiteks oluline teada, et bussipiletid ei kalline. Päris omavoolu teed ei peaks ka asja laskma, sest Brüssel seda teab, kus siin mingi miin veel peidus võib olla.

TARBETU KAITSEINGEL

Kas olukord pole mitte kummaline? Lang nõuab ajakirjanikelt ausust ja pakub kaitset. Nii ta ise väidab ju? Ajakirjanikud ise aga trambivad jalgu ja avaldavad trükivaikust. Justiitsministri väitel on kõige taga omanike kasuahnus. Vaat kus, oleks veel mõni Leningradi parteikooli taustaga reformist seda väitnud, saaks veel aru. Aga Lang, ettevõtluse esimene kaitsja !

Mis aga eriti imetletav arusaam demokraatiast – nimelt ei tohtivat seaduseelnõusid ette valmistada surve all! Vaat see on „CCCP” parimal kujul! Ühiskonnas suurt tähelepanu või palju pingeid tekitavaid eelnõusid ei tohigi demokraatlikus riigis nii koostada, et seda survet eelnõu koostamisse ei kaasata! See surve jõuab ju eelnõuni igal kümnel juhul. Kui mitte varem, siis Riigikogus ikkagi. Pigem on Eesti häda selles, et surutakse liiga vähe. Demokraatia küsimustes eriti.

Avalik võim selletõttu ongi avalik, et peab suhtlema kodanikega avatult ja ausalt. Mitte mängima peitust templitega paberinurgal, et otsustajaid avalikust huvist säästa. Või siis neid sealt maha kriipida, kui poliitiline kasu sellest rõõmsalt vastu särab.

Rumal on see ajakirjanik, kes manipulatsioonidega kaasa läheb. Täna on nad võtnud nõuks enda eest seista. Respect !

Ega siis….

… Eesti pole ainus riik siin maakeral, kus elanikkonna vananemisest tingitud küsimusi lahendada tuleb. Ma ei tea aga ühtegi teist riiki, kus seda soovitaks teha probleemi eitamise või siis olematuks kuulutamise abil. Lihtsameelsuse tipp. Asi on ju lihtne – vananeva rahvastikuga riikides ei ole enam lahenduseks põlvkondade solidaarsusele rajatud sotsiaalkaitse skeemid. Oma kohustuse juba täitnud pensioniealiste põlvkond on suurenemas ja seda kohust täitev tööealiste põlvkond vähenemas. Ühe lahendusena kasutatakse nüüd eri vanuserühmade koosvastutusele lisandina ka kogumispõhimõtet. Ka kogumisel on omad puudused ja riskid, millele selle põhimõtte kriitikud nii Eestis kui mujal maailmas ei jäta näpuga näitamata. Kahjuks ei paku need samad kriitikud ka muid lahendusi, mis oleks mingilgi moel kasutuskõlblikud. Nii kasutame ka meie siin lisaks põlvkondade solidaarsusele põhinevale esimesele pensionisambale teist ja kolmandat kogumisel põhinevat. Selles esimeses aga on üks tegemata töö, kuna lisaks vanadusriskile kindlustatakse täna seal ka ebatervislikud või siis erilised töötingimused teatud tööaladel. Ehk siis asjaolu, et nendel töödel ei ole võimalik üldise vanaduspensioni eani töötada.

Kui nüüd valitsusliit otsustab sooduspensionid lihtsalt kaotada, siis tähendab see seda, et viimast asjaolu ei ole nende jaoks lihtsalt olemas. Mingi eriline reality show, kus surevat luike tantsides peaks baleriin ka tegelikult siit elust lahkuma.
Lahendus tegelikult on ju olemas ja see on tööpensionide süsteem. Eriliste töötingimuste tõttu varasem töövõime kaotus vajab eraldi kindlustamist. Kas see süsteem luuakse tööõnnetus-ja kutsehaiguskindlustuse sees või eraldi suurusena pole seejuures määrava tähtsusega. Tähtis on, et varasema töövõime kaotuse risk oleks kindlustatud. Töötaja jaoks tähendaks see lahendus seda, et mingi aja jooksul saaks ta tööpensionit ja vanaduspensioniikka jõudes vanaduspensionit. Tööandja jaoks seda, et see risk tuleks neil kindlustada ehk siis kinni maksta. See viimane asjaolu ei mahu aga mõne tegelase maailmapilti ja nii jõutigi järelduseni – kuulutame probleemi olematuks, seaduse kehtetuks ja asi vask. Halvamaitselise laadahuumorina tundub seejuures pakkumine, et tõstame Teie palka . Kuidas saab palgatõusuga vananemist vältida ? Eriti vaimustav moodus igavese nooruse saavutamiseks.

Sooduspensionide kaotamine ei vähenda tegelikult ka kulusid. Varasemast töövõime kaotusest tulenev risk ei muutu olematuks, me maksaksime selle kinni ikkagi. Tänasest esimesest pensionisambast ja muudest avalikest kuludest.

Laari harjutused lindiga ja Ligi omad rõngaga

Kuukene ongi seda aastat möödunud ja kaks väljapaistvat koalitsioonipoliitikut kostitavad avalikkust iluvõimlemisega. Ja täiesti asjatult teevad tõsisele spordialale liiga. Reformierakonna juhatus jaanuari alguses on andnud teada soovist vähendada 2010 aastal makskoormust ja IRL jälle võidelda maksutõusude vastu. Täielik harmoonia ju, milles siis küsimus?

Asi on selles, et valitsusel tuleb mitte kauges tulevikus kokku panna 2011 aasta eelarve ja teha seda eurokriteeriumite tarvis usutaval moel. Avaliku sektori tulude ja kulude hoidmine alla kolmeprotsendilist puudujääki ei saa aga olema sugugi lihtne. Nii 2009. aasta tegelik kui 2010. aastaks kavandatud eelarve on olulises suuruses sõltuvuses ühekordsetest tuludest. Ei saa ju mitme aasta jooksul jutti teha purupaljaks Eesti Energiat ja Tallinna Sadamat, müüa mitmel korral sama maatükki või teha riigi rahadega muid eleringe. Mitmemiljardiline suurusjärk parema tasakaalu huvides tähendab jällegi valikut, kas kärpida või tulusid tõsta. Valimiste aastal kärpima minna pole nagu sünnis. Ja ega õieti polegi kuskilt kärpida, kui suured reformid on tegemata ja nendest tulu tõuseb alles ikkagi aastate pärast. Sama lugu on maksude tõstmisega, kus ma usun tegelikku võitlust Laari ja Ligi vahel ei tule ega ole. Mis siis üle jääb? Riigi reservid ja laenu võtmine ja ongi kõik.

Uskudes valitsuse tervesse mõistusesse, siis ilmselt reservide kallale rohkem ei minda. Suur mõistmine saabub laenuvõtmise abil ja selleks on Eestil ruumi küllaga. Nii et milleks siin siis niipalju omavahel möllata? Erinevate võimaluste vahel kaalumisel soovitaksin valitsusel tõsiselt mõelda ka riigi võlakirjade emiteerimisele. Siiani on ehk mõistetav, et valitsus pole soovinud veel üht ja ehk ka kahtlast mõõdupuud eurole ülemineku asjus luua. Kuna Eesti Vabariik pole võlakirju emiteerinud, siis eurole üleminekuks tarviliku intressimäära kriteeriumi osas ei tohiks probleeme tulla. Või vähemasti täna usume me nii. Kui aga Eesti eurole üle läheb, siis võiks seda võimalust hoolega kaaluda. Eriti meie investorite ja pensionifondide tarvis, sest neil sellise kindlusastmega kodumaine suurus täna valikutes puudub. Täna aitavad meie pensionifondid jalule tõusta Saksa ja Prantsuse majandusel, miks siis mitte ka Eesti omal. Ilus oleks anda neile võlakirjadele ka mingi selge otstarve.

Mis aga puutub eluasemelaenude tulumaksutagastusse, siis 2011 aasta tulude seisukohalt ei olegi millegi üle vaielda. Tubli kooliõpetaja võit kohtus tegelikult riigi /mitte valla/ üle, näitab, et õigustatud ootuste põhimõtteid rikkuda ei tohi kuidagi. Seega saab siinkohal targutada ainult teemal, kas tagastus peaks kehtima ka tulevikus võetavatele laenudele, sest juba võetud laenudelt seda maha võtta ei luba meie põhiseadus. Riigi tulude seisukohalt poleks võit kuigi suur ja kinnisvaraturu olukorda arvestades oleks tegu ülimalt kahtlane. Ei tule veel buumi, mida tagasi hoidma peaks.

Siin Tallinn, Tartu ja Türi!

Tarmukamad on ammu taibanud, et kõik Riigikogus algatatud uuendused tuleb endale selgeks teha sellises järjestuses:
- tuleb aru saada, miks selline algatus tehti
- lugeda läbi seletuskiri
- vaadata üle rakendussätted
- seejärel tutvuda eelnõu tekstiga.

Vastupidises järjekorras tegutsemine võtab kaua aega ja mis veelgi hullem, võib viia valede järeldusteni. Küsigem siis – miks Keskerakond tegi algatuse rahvusringhäälingu seaduse muutmiseks?

Esimesena torkas mul pähe soov taaselustada vahepeal soikunud vastandust Keskerakond versus Meedia, sest valimised ju varsti jälle tulemas. Seda konflikti on ülal hoitud ja toidetud aastaid, täiesti teadlikult ja äärmiselt meisterlikult. Pidev meeldetuletus valijale stiilis „meedia teeb meile liiga”, kõigepealt taastoodab selle erakonna valijatele meelepärast „ kaaskannataja” kuvandit. Ei ole tähtis, kas Keskerakonnale teeb liiga raadiosaade, ajaleht või siis näiteks vabariigi valimiskomisjon. Oluline on, et valija ja erakond kannatavad mõlemad, kuigi erinevatel põhjustel. Tänu sellele vastandusele on suudetud saavutada immuunsus meediast tuleva kriitika suhtes. Keskerakonna valijale on iga kriitika nende lemmiku asjus juba ette vale, laim ja väljamõeldis. Pikemalt pole siin midagi tarvis mõtelda. Poliitikas nimetatakse seda „oma valija kinnistamiseks”. Väga „proffilt” tehtud, midagi pole ütelda.

Teisena võis eelnõu algatamise ajendiks olla eelseisvad läbirääkimised Tallinna tasandil, kus sisuliselt „linnameediast” ehk siis võimulolijate meediast on soov teha „linnakodanike meedia”, tallinlastele tarvilik selline. Kuigi mitmed kriitikud on need juba ennem algust läbikukkunuks lugenud, ei tunta ennast ehk siiski kõige kindlamalt ? Ja kolmandana tuli pähe, et ehk soovitakse lüüa mõlemat kärbest ühe hoobiga. Kindlasti ei ole ka algatajatel mingitki usku, et see eelnõu sellisel kujul ka vastu võetakse. Ja selles on neil õigus.

Kui soovitaks antud seadust ka tegelikult muuta, peaks käitumine olema hoopis teistsugune. Võtame näiteks juhatuse liikmete arvu muutmise. Mis võiks olla veel loogilisem, kui arutada küsimus läbi kõigepealt rahvusringhäälingu nõukogus? Seal on esindatud kõik parlamendierakonnad koos ala asjatundjatega. Kui jõutakse ühisele arusaamisele, läheb seadus muutmisele ja hääled Riigikogus on tagatud! Tehtud! On siis seda küsimust nõukogu ehk arutanud? See näide oli teadlikult toodud teemal, mis ei ole tekitanud värelust ja ärevust. Eelnõus on tõesti siirast koomikat, mis nüüdseks tuntuks saanud „parteilise kaugushüppe” ja „erakondliku koorijuhtimise” näidete varal. Hoopis tõsisem on küsimus tasakaalustatusest ja nõukogu õigustest sisuliselt „ise saateid teha” või siis nende tegemisse sekkuda. Ringhäälingu juhtide ja asjatundjate valuline reageering sellele ettepanekule on rohkem kui õigustatud.

Küsimusele – kas rahvusringhäälingu saated võiksid olla tasakaalustatumad -tuleb kindlasti vastata jaatavalt. Küsimusele – kas selle tasakaalu hindajad peavad olema poliitikud – saab kindlasti vastata ainult eitavalt. Kui on vaja teha selgeks näiteks inimese pikkust, siis mõõdetakse seda sirgelt seistes meetri ja sentimeetrite abil. Ei ole nii, et meist igaüks ise ütleb, kui pikk ta on! Poliitikute jaoks võivad kõik saated, kus neid ei ole, näida tasakaalust väljas olevat. Ükskõik siis, kas erakondade vaheliselt või koguni siseselt. Erapooletut ja ausat hinnangut saadete kohta saavad anda ainult need inimesed, keda see tasakaalustatus ennast ei puuduta. Kehtivas seaduses on võimalused parema tasakaalu saavutamiseks olemas ja sisuliselt saab selle alusel märgata ja märkust teha teine ajakirjanik või ekspert.

Lõpetuseks ka „olukorrast riigis”. Iroonia on teemakäsitlusel alati ohtlik suurus, seepärast vabandan ette, kui keegi asjast päris hästi aru ei saa. Ka mina arvan, et see saade on tasakaalust väljas. See saade kinnistab Keskerakonnale valijaid ja võtab neid maha kõigilt teistelt. Seega on see saade kasulik ainult Keskerakonnale. Palju õnne! Kui nüüd tõsiselt rääkida, siis pragmaatilisem Samost ja emotsionaalsem Muuli räägivad seal seda, mida mõtlevad. Kuulaja asi on nendega nõustuda või mitte. Mul isiklikult sama lugu, teinekord olen nõus ja teinekord justkui „kandideeriks nad ise” Riigikokku. Aga kõik see on osa sõnavabadusest, mille piiramise vastu jään ma lõpuni. Kui seda saadet midagi vaevab, siis sama häda, mis kogu ajakirjandust. Käsitletavate teemade rohkus ei lase ajakirjanikul asjade „sisse minna” ja seetõttu tehakse teinekord järeldusi liiga kiiresti. Ehk siis, ennem kui ilkuda teemal, miks bussijuhid ei streigi, võiks endale selgeks teha, kas palgalepe tööandja ja ametiühingu vahel pole hoopis kehtiv ja seega ka streikimine keelatud. Näitena toodud, viimasest saatest. Erinevalt aga paljust muust meediast, suudavad selle saate osalised ka oma vigu tunnistada ja aja jooksul vastupidistele järeldustele jõuda. Suurem süvenemine ja vigade tunnistamine ei teeks ka poliitikutele paha. Nii et jõudu kõigile rahvusringhäälingus ja palju õnne ka Keskerakonnale. Nende algatus on tänaseks talle pandud lootusi hästi täitnud ja teeb seda ilmselt ka edaspidigi, kuigi eelnõu endaga pole suurt teha mitte midagi.

KORDUMA KIPPUVAD KÜSIMUSED

Päevalehe arvamusplats Eesti demokraatia arengute suhtes on elav. Sekka Taagepera professionaalne ja kainestav arvamus ja neljapäevases lehes Suurkase must-valge hinnang. Olen mitmel korral iseendaga vaielnud, et kas sobib ühel elukutselisel poliitikul sel teemal kaasa lüüa. Aga Valneri esmaspäevane, hästi kirjutatud ja sama hästi loetav, lugu sunnib sõna võtma. Sest ka selle loo lugedes kerkis minu jaoks üles juba mitmendat korda kaks küsimust. Ehk mõni järgmine arvaja võtab vaevaks vastata.

Üheks põhiküsimuseks näib olevat valitud Riigikogu liikme seotus valijaga, mis vajab tugevdamist. Selle väitega pole mul vähimatki soovi mitte nõustuda. Küll aga on kõik mõtted, mis seda seotust suurendaks, lähtunud just ja ainult saadiku seotusest oma valimisringkonna valijatega. Aga miks just nii?? Riigikogus tehtav töö ja lahendamisele kuuluvate küsimuste ring ei anna selleks alust. Ehk siis rahvasaadiku Eiki Nestori side on Põhja-Tallinnas, Haaberstis ja Kristiines minu poolt hääletanutega samasugune kui Võrumaal Ivari Padari või Hiiumaal Kalev Kotkase poolt hääle andnutega. Isegi siis, kui erakonna valimislubadus kandiski regionaalset iseloomu ja oli seotud kas siis Võrumaa või Hiiumaaga, tuleb seda lubadust täita ka sellel rahvasaadikul, kes kandideeris Koplis ja Kalamajas. Valdavalt aga ei ole Riigikogus lahendamist vajavate küsimuste ring üldsegi mitte regionaalne vaid peab aitama elu edasi viia piirist piirini. Ma nüüd küll väga vabandan, kui eksin, aga viimase peaaegu kaheksateist aasta jooksul olen lugenud ma oma kohustusi valijate ees samasuguseks sõltumatult sellest, kus nad hääletasid. Ja ausalt öelda ka sellest, kas nad hääletasid ja kelle poolt hääletasid. Valijal peab alati olema õigus küsida.

Teine korduv teema on Valneril kokku võetud eriti sõnaosavalt. Kui varasematel aegadel mõeldi sellele , kuidas võimule tõustes midagi head ära teha, siis nüüd rohkem sellele, mida teha, et võimule tõusta. Paljudele selline poliitika tegemise viis ei meeldi. Mulle ka ei meeldi, kohe üldse ei istu mitte kuidagi. Aga siit „seestpoolt” vaadates , kui nii võib öelda, olen ma sunnitud kurvastuseks tõdema üht – see „mida teha , et võimule tõusta” pragmaatiline poliitika tegemise viis on valimistel palju edukam kui aateline. Miks? Kas see on mingi vähese demokraatia kogemusega ühiskondadele omane nähtus? Või toimub sama mujal vanades demokraatiates? Ei saaks ju süüdistada erakondi selles, et nad tahavad olla valimistel edukad. Fakt, et jagati kartuleid, toob hääli. Fakt, et kartulid läksid mädanema, hääli ära ei vii. See on fakt.