Uuringust

Lugesin täna tähelepanelikult värsket uuringut töölepingu seaduse rakendamise kohta. Olulisemast.

Kõigepealt sellest, et sellist järeldust, nagu minister Rõivas uuringu tulemusena tegi, uurijad ei tee ja märku ka ei anna. Uskuda, et uus töölepingu seadus vähendas tööpuudust, saab ainult väga rumal parteipropagandist. Aga ka seda ainult juhul, kui ta uuringut ennast pole lugenud.

Ma saan aru, et sellelaadilised uuringud sõltuvad ära „tellija materjalist“ ehk siis uuritakse seda, mida küsiti. Seega pole minu järgnev kriitika suunatud mitte mingil juhul uuringu tegijatele. Uuriti seda, mida uuriti ja kindlasti on kõigel sellel ka oma väärtus. Lahja aga on lugu selles mõttes, et olulisi asju ei uuritud kas üldse või tehti seda napilt. Küllap siis ei tellitud.

Muudatuste eesmärgina kuulutati ju välja turvaline paindlikkus töösuhetes ja sellest olekski pidanud lähtuma. Kas see eesmärk sai täidetud või mitte? Kui ei saanud, siis miks ei saanud? Veelgi hullem, seda pole ka eriti uuritud.

Saame teada, et:

• Töösuhte lõpetamine polnud ka vana töölepingu seaduse ajal tööandjatele eriti koormav,
• Nii tööandjate kui töötajate õigusteadlikus peaks olema tunduvalt parem,
• Äärmiselt vähe kulutatakse raha töötajate täiend- ja tasemekoolituseks,
• Suur osa töötajatest usub, et tööinspektsioon ning töövaidluskomisjon koos sõprade ja tuttavatega suudavad asendada neile ametiühinguid.

Kas me siis seda varem ei teadnud? No kui keegi ei teadnud, mis siis ikka.

Kui paindlikkuse poolt on veel vähegi kajastatud märkega, et tööjõust vabanemine on tööandjatele nüüd mõnevõrra vähem koormav, siis turvalisuse tõusust juttu ei tehta. Tõusis see turvalisus kuidagi või ei tõusnud?

Pika lugemise peale leidsin ühe lausekese, kus märgiti ära, et ametiühingute ja tööandjatega kokkulepitud muudatused ja jõustunud seadus on kaks eri asja ja seda just turvalisuse mahalõikamise tõttu. Sellest teemast olekski pidanud uuring alustama.

Vastamata  küsimused on:

• Mis oleks juhtunud siis, kui seadus oleks jõustunud koos sinna kavandatud muudatustega?
• Kui suured oleksid sellisel juhul olnud töötukassa kulud ja vajalik maksemäär?
• Kui palju on nüüd seetõttu suuremad riigi kulutused riiklikule töötu abirahale, nende inimeste ravikindlustusele ja toimetulekutoetuse maksmisele?

Tööandjate poole pealt oleks mind huvitanud, millised ettevõtted maksvad nüüd kinni milliste ettevõtete koondamiskulutused, sest neid tasutakse nüüd tegelikult koos läbi töötukassa.

Töötajate poole pealt peaksime huvi tundma, miks ei ole tõusnud kollektiivlepingute osatähtsus? Viimastel on paindliku turvalisuse kontseptsiooni alusel oluline roll. Ei piisa teadmisest, et nende arv pole kasvanud.

Hoopis põhjalikumalt peaks uurima fakti, et suur osa töösuhete lõpetamisest toimub meil oma soovil ja poolte kokkuleppel. Leiame numbri, et kindlale osale suruti tegelikult paber ja pliiats pihku ja nad sunniti lahkuma. Palju põhjalikumat uurimist vajab aga see osa, kes seda ei väida. Mis siis sunnib inimest mõistusevastselt käituma, jääma ilma töökohast ja töötuskindlustushüvitisest? Vähene teadlikkus? Mis ettevõtetes need inimesed töötavad? Kas on mingi seos näiteks asjaoluga, et nende töösuhe oli varem poolenisti põranda all ja seotud maksupettustega?

Ma arvan, et tööandjad ja ametiühingud peaksid tellima uue uuringu ja seda sisuliste küsimustega. Sotsiaalministeeriumit tegelik seis ilmselt ei huvita. Võis siis ei saada lihtsalt asjadele pihta.

Hasardist ja maksust veel

Tegelikult on riigid alati lihtsatesse lahendustesse uskujate surve all kõik sõltuvust tekitav ära keelata. Teades, et reaalses elus toob see kaasa ei midagi muud, kui põrandaaluse tegevuse, seda ei tehta. Kättesaadavust piiratakse aga maksuga.

Hasartmängumaksust laekuv tulu kulutatakse aga reeglina pehmete väärtuste toetuseks. Sotsiaal, kultuur ja sport selle osana, haridus – kõik need suurused ja tegevused, mis toetuvad reeglina omaosalusele või metseenlusele. Miks nii?

Ühtpidi on see justkui vabanduseks lihtsameelsete ees, kes keeldudesse usuvad. Aga lisaks sellele hoitakse hasartmängumaksu sihtotstarbe määramisega valitsused eemal maksupoliitilistest huvidest. Riigil peab olema kohustus maksude abil asja reguleerida, aga mitte huvi sellest laekumisest täiendavat tulu saada. Sest raha, teadagi, on alati vähe. Tulu suurendada saab teatavasti kahel teel – maksumäära tõstes ja maksubaasi laiendades. Ja kui maksumäär täidab eelkõige regulatiivset rolli, siis maksubaasi laienemine (ehk mängukohtade arvu suurenemine) hoitakse eemal riigi rahanduspoliitilistest huvidest.

Monacos näiteks võib see korraldus ja ka riigi potolne huvi olla hoopis teistsugune. Aga peame me siis Monacoks muutuma?

Nii et ühel pool on Rahandusministeeriumi huvi koondada enda kätte rohkem võimu ja teisel pool tuhandete kodanikualgatuste huvi leida oma ettevõtmistele rahalist toetust riigi poolt. Seejuures ei usu ma mitte kuidagi, et hasartmängumaksu tänane sihtotstarbeline jaotamine ja Hasartmängumaksu Nõukogu suudaksid riigi rahanduse uppi keerata.

See on lihtsalt sigadus

Tänane teade, et Rahandusministeerium on välja käinud kava osaliselt kaotada sihtotstarve hasartmängumaksu laekumistelt ning saata laiali Hasartmängumaksu Nõukogu, on lihtsalt sigadus.

Selle nõukogu ja sihtotstarbe toel rahastatakse täna mitte ainult puuetega inimeste ja lastekaitsjate liikumisi, vaid sadu muid ühendusi ja ettevõtmisi. Need kõik on sotsiaalvaldkonna, hariduse ja kultuuri toetamiseks mõeldud ja tehtud. Ja ma ei näe mitte ühtegi põhjust, miks riik oma maksutulude toel ei peaks ega saaks neid ka tulevikus toetada.

Eriline häbematus on väita, et tulevikus rahastatakse kogu seda tegevust riigieelarvest. Tere talv! Kui seda sihtotstarvet enam seaduses ei ole, siis saab sama hästi väita, et kogu see raha läheb tulevikus Rahandusministeeriumi töötajate palkadeks. Ja kui nüüd minister või tema ametnikud selle lause peale pahaseks saavad, siis tõestagu vastupidist!

Kõik need, kes siiani hasartmängu laekumiste toel on oma siiraid ja inimestele suunatuid vajalikke tegevusi ellu viinud, peaksid tõstma lärmi. Ning sotsiaal-, haridus- ja kultuuriminister seda ettepanekut mitte kooskõlastama.

Ja see on inimeste arenguks suunatud vabaühendustele veelgi suurem solvang, kui kaagutamises süüdistamine.

Eelmisel nädalal Riias

Sai käidud. Sõna sekka ütlemas. Aga mitte see pole oluline. SEB Läti haru korraldas pensioniteemalise arutelu ja mõningaid numbreid sealt.

Tänane seis kolmes Balti riigis on selline, et aasta alguses oli keskmine vanaduspension Lätis 256, Leedus 238 ja Eestis 316 eurot.

Asjakohane on siinkohal ka keskmise palga võrdlus. Lätis on keskmine palk  679, Leedus 624 ja Eestis 867 eurot.

Teine sammas ehk siis kogumispension on kõigis kolmes riigis olemas. Loodud on ta erineval moel. Lätis ja Leedus toimub sissemakse esimese samba tuludest. Alustati madalamast sissemaksest eesmärgiga jõuda tulevikus kõrgemani. Meie teatavasti tegime siin teisiti. Masu murendas kõigil usaldust teise samba vastu. Ka Läti ja Leedu olid sunnitud teise sambasse tehtavaid kulutusi madalamaks laskma. Erinevalt Eestist ei kavandata aga seal vahepealset madalamat makset mingil ajal heastada. Olgu siinkohal mainitud, et Leedus on teise sambasse kogujad loonud oma vabakonna ja kaevanud riigi vahepealsed otsused kohtusse.

Järgnevad numbrid on SEB Läti arvutused. Ja ennustus kindlasti selles mõttes, et teise samba tootluseks on võetud igas riigis 4% ja arvutatud välja 2035. aasta keskmine pension, seda siis esimesest ja teisest sambast kokku. Seejuures on arvutus nö „tänastes hindades.“

Tulemuseks saadi, et keskmise pensioni suurus aastal 2035 on Lätis 380, Leedus 311 ja Eestis 526 eurot.

Sellised lood siis.