Tühja kõhuga uut ametit ei õpi!

Pikema sissejuhatuseta teatan – Maailmapank pole palunud meil koondamishüvitisi vähendada, IMF pühade ajal tehtud töö eest makstavat lisatasu kärpida, Euroopa Liit töötajatelt saamata jäänud tulu tagasi nõuda.
Kõik kolm on tuletanud meelde seda, mis võiks Eestis niigi selge olla. Tööturu regulatsioonid vajavad uuendamist ja töösuhted arendamist. Euroopa Liit nendib brüssellikus kantseliidis (Euroopa Komisjoni hinnang Eestile aastast 2007) , et kuigi tööandjad ja ametiühingud on kaasatud ja toimekad riiklikul tasandil, on harukondlike lepete sõlmimine liiga vähene ja riigis tehtavate kulutuste suurus tööalaste oskuste ja teadmiste suurendamiseks mittepiisav.
Töösuhete uuendamisel lähtub mõistlik maailm turvalisest paindlikkusest, mitte paindes turvalisusest. Euroopas on ammu mõistetud, et edukas majandus otsib vastust küsimusele – kuidas kallimalt müüa ? Meie siin ka, vähemasti Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse konverentsil. Siis aga üllitame töölepinguseaduse eelnõu, mille eesmärgiks odavamalt osta. Absurd!
Paljuräägitud koondamishüvitis ei kaitse kedagi koondamiste eest ja ei ole mõeldud tööalase sissetuleku kaotamise kompenseerimiseks uue töökoha otsimise ajal. Töötajale kompenseeritakse asjaolu, et tema töökoht kaob. Tööandjale on see osa kulust, mis tuleb teha töötajate palkamiseks. Neoliberaalsete uurimisasutuste koefitsientide asemel lugege erapooletuid uuringuid. Deloitte ja Tousche andmetel (jaanuar 2008) oleme töötajate palkamiseks tehtavate kulutuste poolest Euroopa Liidus juba esimese viie seas. Ainult tagant poolt lugedes. Ehk Euroopa mõistes kulutame tööjõule pigem vähe kui palju.
Euroopas on tuntud paindlikud põhjamaised tööturud, kus tööturu reeglid sünnivad läbirääkimistel ja pannakse kirja kokkulepetes. Peamised tegelased tööturul on tööandjate ja töötajate ühingud. Riigivõimu osalus on edukatel aegadel läbirääkimistel pea olematu ja kehvematel paratamatu. Jäigad on Euroopa lõunapoolsete riikide tööturud, kus kokkulepete asemel reguleerivad tööelu seadused ja määrused. Nende koostamisel osalevad sõnaõigusega nii tööandjad kui töötajad, aga vastutust otseselt nad ei kanna. Lihtsustatult – kui soomlase ja rootslase tööelu pannakse valdavalt paika tööandjate ja ametiühingute läbirääkimistel, siis itaallase ja prantslase oma valimistel. Paindlikkus, kui selline, on saavutatud põhjamaades kahel teel. Kõigepealt on kokkulepete muutmine lihtsam, kui seaduste muutmine. Teiseks on kokkulepped elulähedasemad, kui seadused. Mis aga meil üles võetud vaidluse seisukohalt kõige tähtsam – tagatised töötajatele paindlikel põhjamaade tööturgudel ei pea olema, ega olegi väiksemad, kui Lõuna-Euroopas. Paindliku turvalisuse poole liikumine ei saa tähendada tagatiste vähendamist, vaid nende regulatsioonide leidmiseks kõige otstarbekama koha otsimist.
Selgunud on veel kaks lihtsat tõsiasja. Kokkulepetele toetuv tööturg suudab kiiremini vastata muudatustele majanduses ning on paremini võimeline kaasama uusi, industriaalühiskonnas tundmatuid töid. Mõisted “töökoht” ja “tööaeg” on uutel töödel oluliselt teistsuguse tähendusega, kui vabrikus “vilest vileni” tehtavatel töödel.
Mida siis Eestis tegema peaks ?
Kõigepealt jõudma koostöös tööandjate ja töötajate ühingutega selgusele, millised tööelu reguleerivad sätted on tarvilikud seaduse tasemel ja milliseid on tööandjate liidud ja ametiühingud valmis ise kokku leppima. Seejuures ei piisa alati teadmisest, et meil on olemas tööandjate keskliit ja kaks ametiühingute keskliitu. Kõige mõistlikumad lahendused sünnivad alati sektori tasemel. Tööandjate jaoks ausa konkurentsi tagamise ja töötajate tarvis ametikaaslastega samade töötingimuste loomise huvides. Seadused ja kokkulepped peavad arvestama ka sellega, et nii tööandjate kui töötajate ühinemine on rangelt vabatahtlik. Peame kurvalt tunnistama, et peale mõne üksiku erandi (transport, tervishoid), harukondlike kokkulepete arvukusega me ei hiilga. Kas seetõttu, et ei oska? Ei taha? Või on see teadlik, odavale tööjõule orienteeritud, tegevus?
Teiseks – turvalise paindlikkuse põhimõtetest lähtuvalt looma tingimused selleks, et tööjõud areneks. Tuleb suurendada töötuskindlustuse hüvitisi ja eriti sealt hüvise saamise õigust omavate töötajate hulka. Täna on see oluliselt väiksem, kui kunagi vastu võetud seadus ette nägi. Tühja kõhuga uut ametit ei õpi ! Tööturuamet koos õiguste, kohustuste ja tegevuse rahalise kattega tuleks üle anda Töötukassale. Siis oleks Eestis üks ja ainus institutsioon, kus oleksid ühendatud huvi võimalikult kiiresti leida töötule uus töökoht ja kohustus maksta töötuks olemise ajal hüvist. Kui me tõesti tõsiselt räägime üleminekust teadmistepõhisele majandusele, siis 15 koolituspäevaga aastas siin midagi suurt korda saata pole võimalik. Saab natukene teadmisi ja tunnistuse. Tegelik ja sisuline otsus oleks vabastada tööandja kulutused töötajate tasemekoolituseks erisoodustuste seast. Saab võrratult rohkem teadmisi ja diplomi. Pluss võimaluse minna üle uuele, keerukamale ja paremat palka võimaldavale tööle. Selles osas aga pole me kahjuks suutnud valitsusliidu sees üksmeelt leida. Isegi tööga kaasnevate riskide maandamine läbi tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse loomise muudab meie tööturgu oluliselt turvaliselt paindlikumaks.
Kõige tähtsam on aga teada, et muudatused tööturul on siis parimal moel tehtud, kui neid tehakse koostöös tööandjate ja ametiühingutega.

/avaldatud lühendatud kujul ajalehes Postimees/

Mõtlemise koht

Eesti poliitilised otsustajad on töötajatele ja tööandjatele võlgu ühe kindlustusliigi: tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse. Asi pole mitte ainult selles, et Eesti on ainus Euroopa riik, kus selline kindlustusliik puudub. Tööõnnetused ja kutsehaigused on risk nii töötajale kui tööandjale ja ohtude vastu on mõistlik end kindlustada.

Selle kindlustuse loomisega on mitmed valitsused edutult tegutsenud. Rohkem kahjuks sõnades. Nüüd, kus SDE valitsuses, on vaja ka tegusid.

Valida kahe variandi vahel
Täna pärinev töötaja nõudeõigusele põhinev kord on pärit nõukogude ajast ja plaanimajandusest. Turumajanduses on see selge rumalus, sest koos ettevõtte kadumisega kaob ka võimalus nõuda. Ja kes siis maksab?

Tegelikke valikuid, kuidas seda kindlustust korraldada, on jäänud sõelale kaks. Neil mõlemal on omad plussid ja miinused.
Esimene neist sarnaneks täna tuttava autokindlustusega. Tööandjale pandaks kohustus oma töötajad kindlustada tööõnnetuste ja kutsehaiguste vastu, kindlustusseltsid sõlmiksid lepinguid, ravi ja kahju hüvitamine oleks kindlustusseltside mure. Riigile oleks see tee kõige lihtsam ning saaks kasutada töötavate seltside kogemust kahjude käsitlemisel. Aastal 2000 sellisel põhimõttel töötav seaduseelnõu oli Riigikogu menetluses ja jäi vastu võtmata.

Milles on selle korralduse keerukus? Nimelt selles, et suureks küsimärgiks saab kindlustamiseks vajaliku makse määra leidmine. Tänane statistika selleks ei kõlba – nimelt on meil nii tööõnnetusi kui eriti kutsehaigusi vähem, kui näiteks põhjamaades (kes seda usub?). Ehk kõigile on selge, et kindlustuse loomine toob endaga kaasa hoopis teised ja suuremad numbrid. Nii võib juhtuda (nagu aastal 2000), et tööandjad näevad nendes maksemäärades kindlustusseltside ülemaksmist ja viimased samal ajal väidavad, et nii madalate maksemäärade korral pole kindlustada võimalik. Ja jääbki otsus tegemata.

Tähtis on, et riskid saaksid maandatud
Teine võimalus püüaks ülalmainitud probleemi vältida. Siis tuleks tööõnnetus ja kutsehaiguskindlustus luua tänase töötuskindlustuse sarnaselt. Avalik-õigusliku isikuna, tööandjate, ametiühingute ja riigi poolt juhituna. Kaoks ära kartus, et need koostöös kinnitaksid ülemäära kõrged maksemäärad. Majanduse mõttes käivituks uus kindlustus sujuvamalt. Selle võimaluse puuduseks on asjaolu, et sisuliselt tuleks selline kindlustusselts alles luua, kindlustusjuhtumite käsitlemise kogemus omandada jne. Nii et kindlasti mõnevõrra keerukam.
Töötajate seisukohalt suurt vahet ei ole, kuidas asja korraldada. Peaasi, et riskid saaksid maandatud. Kindlasti peaks aga valitsus mõlemad võimalused kolmepoolsetel läbirääkimistel tööandjate ja ametiühingutega läbi arutama. Ilma nende toetuseta uus kindlustus ei käivitu.

*Artikkel ilmus: Sotsiaaldemokraat veebruar 2008