KARM VÄRK

Valitsusliit on õigeks pidanud õpetajate, politseinike, päästjate, kultuuritöötajate ja vangivalvurite palkadesse erilist suhtumist.

Kuigi eranditult kõige valitsusliidu leppes lubatu edasilükkamine on karm, siis jään südamest lootma, et kõige viimasemas järjekorras minnakse erilise tähelepanu saanud palkade kallale. Veelgi enam, näen küllaldaselt võimalusi, et lubatut saab täita! Ühtpidi on tegu hariduse, kultuuri ja sisejulgeoleku stabiilse arenguga. Teisalt teadmisega, et kui nendes küsimustes täna järgi anda ja vajalikke kulusid mitte katta, siis mõne aasta pärast tuleb seda teha ikkagi. Ning siis selleks vajaminev rahanumber on palju suurem ja selle leidmine veelgi keerukam.

See on muidugi tore, et austet meedia luges täna üksmeelselt patuoinaks “kuuepealise krokodillide” koosoleku, kes väidetavalt oma ülesannetega õigeks ajaks hakkama ei saanud. Keegi peab ju süüdi olema, mis seal ikka.
Tegelik elu loomariigis on palju karmim ja tahes tahtmatult tuleb paljud head ja ilusad ja vajalikud ideed valitsusliidu leppes edasi lükata.
Väga valus on ka tegevuskulude kärpimine. Seejuures ei kuulu nende kulude alla ainuüksi palgafond.

Muutmatud suurused kogumispensionis

Eesti eripära kogumispensionile üleminekul on asjaolu, et valdavalt liituti pensioni teise sambaga vabatahtlikult.
Poliitilistes kategooriates rääkides oli tegu omamoodi rahvahääletusega. Kindlustuse mõttes langetasid inimesed otsuse – kas nad on seaduses sätestatud tingimustel nõus lepingut sõlmima või mitte.
Loodusseadustest erinevalt on inimeste poolt kirjutatud seadusi näiliselt alati võimalik muuta. Tegelik elu on vastupidine. Ma ei tea, mis oleks juhtunud tänaseks meie pensionireformiga kui vabatahtlikult oleks teise sambaga liitunud ainult sada või viiskümmend tuhat inimest. Kindlasti tean aga, et mõnes riigis on poliitikud suutnud omavahelise kempluse käigus pensionireformi aastateks seisma panna.

Eesti tegelikkus on see, et üle poole miljoni inimese on vastanud rahvahääletusel jaatavalt ja kindlustuslepingu riigiga sõlminud. Ja see teadmine muudab kõige arusaadavamad paragrahvid inimese kirjutatud seaduses loodusseaduseks.
Ilmselt on vajalik ning võimalik täpsustada kehtivas seaduses neid sätteid, mis kirjeldavad pensioniosakute muutumist saadavaks kogumispensioniks.
Kindlasti ei ole võimalik muuta põhimõtet, et enda palgast loovutatud täiendavale kahele protsendile lisatakse kogumispensioni kontole neli. Lubaduste murdmist ei tähendaks see, kui muudetakse numbrit, millest neli võetakse (sotsiaalmaksu pensionikindlustuse osa) või siis seda nelja suurendatakse. Iseküsimus, kas sellel mõtet on. Kindlasti ei saa aga seda nelja vähendada.

Sisuliselt sama on seis nende seaduse sätetega, mis räägivad kogutu pärimisest. Vaidlesime kunagi tunde teemal, kas ja mis tingimustel on osakud päritavad. Ehk siis püüdsime leida vastust inimlikule küsimusele – mis saab kogutust siis, kui ma pensionieani välja ei vea ?
Otsus kehtiva põhimõtte poolt langes seetõttu, et liitumine teise sambaga oli meil vabatahtlik. Ja seda vaatamata sellele, et osakute väljavõtmisel läheb osa kogutust pensionikindlustuse kui suuruse tarvis kaduma.
Tuhanded kogumispensioniga liitunud said sammastega liitumisel ühemõttelise ja selge vastuse - neil endil on õigus otsustada, kas päritu jääb pensionisambasse või mitte. Nüüd seda muuta, oleks lihtsalt inetu.

Reserv

Rein Kilk on soovinud lugeda stabiliseerimisreservi juhendit. Seda võib teha igaüks meist, kui ta võtab lahti riigieelarve seaduse ja jõuab paragrahvini 37. Arusaamatuste vältimiseks toonitan, et tegu on riigieelarve baasseadusega, mitte 2008aasta riigieelarvega.
Lihtsas keeles seletatuna ütleb seadus, et stabiliseerimisreservi võib kasutada kolmel juhul:
- pikaajalist ühiskondlikku tulu toovate investeeringute ja strukturaalsete ümberkorralduste rahastamise stabiilsuse tagamiseks;
- sotsiaal-majanduslike kriiside vältimiseks või leevendamiseks;
- sõjaseisukorra, eriolukorra või erakorralise seisukorra väljakuulutamisel.
Sõjaseisukorda ja eriolukorda pole keegi välja kuulutanud ja pole ka põhjust. Õnneks.
Pikaajalist ühiskondlikku tulu toovaks ümberkorralduseks võiks nimetada pensionireformi ja sellega seonduvaid üleminekulutusi. Tänases seisus on varasematel aastatel tänuväärselt riiklikusse pensionikassasse kogutud sellisel hulgal tagavara, et lähemate aastate puudujääk saab sellest kaetud. Valitsussektori tasakaalu mõistes on tegu küll miinusega aga raha pensionide väljamaksmiseks on olemas. Seega poleks mitte midagi imelikku selles, kui stabiliseerimisreservi vahendeid kasutatakse pensionireformi stabiilsuse tagamiseks tulevikus, aga täna pole seda küll põhjust teha.
Jääb üle kolmas võimalus või küsimus – kas oleks põhjendatud reservi kasutamine seoses sotsiaal-majandusliku kriisi vältimise või leevendamisega. Mingil määral on vastus sellele küsimusele olemas seaduse nendes paragrahvides, mis räägivad reservis oleva raha kasutusele võtmise korrast. Nimelt saab seda teha ainult Riigikogu otsusel, kusjuures ettepaneku tegemise õigus on Vabariigi Valitsusel. Viimane peab saama otsuse langetamiseks arvamuse ka Stabiliseerimisreservi nõukogult. Teadmiseni, kas meil on kriis või on see saabumas, peab eelkõige jõudma valitsus.
Ka mulle näib kentsakas nimetada majanduslangust kauaoodatuks. Pigem on see loogiline. Kui aga valitsus sooviks täna tõestada riigikogule sotsiaal-majandusliku kriisi saabumist, jääks ta tõsiselt hätta. Ja seda nii Eesti Panga, IMF-i või kelle iganes prognooside alusel. Ka terve mõistus ütleb, et sotsiaal-majanduslikel põhjustel tuleks reservi kasutada siis, kui häda tõesti käes.