Pensioniea tõstmisest (vol.2)

Eelmise loo jätkuks kõigepealt sellest, et Praxise anlüütiku Andres Võrgu andmetel võimaldaks pensioniea tõus riigile 8% väiksemaid kulutusi pensionide väljamaksmiseks. Ühes kuus on täna väljamakstav summa on 1, 325 miljardit kokku. Halbadest töötingimustest varasem pensioniõigus moodustab sellest 166 miljonit. Ehk siis tervistkahjustavatel töödel ja väljateenitud aastate pensioniõiguse uutele alustele viimisest on ka riigi kulutuste kokkuhoid suurem.
Mis mõttega siis pensioniea tõstmisega tulistjalu kiirustada, kui pakilisemad tööd tegemata ?

Pensioniiga suurusena on aastate jooksul oluliselt muutunud. Ka Eestis näiteks ei pea 63 aastaselt pensionile minema ja võib pensioni saamist edasi lükata. Õigust edasilükatud pensionile kasutab Eestis täna 559 inimest võites sellega iga edasilükkunud kuu eest 0,9 % pensioni suurusest. Veel ennem seda viisime sisse ennetähtaegse pensioni. Siin loomulikult vastupidiselt inimene kaotab iga varem pensionile mindud kuu eest 0,4% pensionist. Ennetähtaegsel pensionil on 14 639 pensionäri. Põhjused, miks üks inimene otsustab minna varem pensionile ja teine hiljem, on väga individuaalsed. Sõltub see ära tehtavast tööst ja palgast või koguni lootusetusest tööd leida. Aga ka tervisest loomulikult.

Eesrindliku pensionikorraldusega riigid on siin veelgi kaugemale läinud. Lihtsalt seletatuna tähendaks see seda, et seaduses sätestatud pensioniiga pole mitte 63 aastat vaid näiteks 60 kuni 65 aastat /tõesti näitena toodud, mitte palun võtta ettepanekuna/. Sisuliselt otsustab iga inimene ise tervise ja tehtava töö ja saadava tulu alusel, millal tal selle aja jooksul on mõistlik pensionile jääda. Loomulikult sõltub tehtavast valikust pensioni suurus. Mida hiljem lähed, seda suurem pension on. Ehk siis samad põhimõtted, mis meie täna kehtivas seaduses, aga veelgi suuremas sõltuvuses tehtavast valikust. Seejuures on kaasaegse pensionikorraldusega riigid suutnud arvestada ka kõige olulisema näitajaga pensioniea tõstmisel - see on pensionieas elatud aastate arvu kasvuga.

Kokkuvõtteks. Penisoniea tõstmine vajab palju tõsisemat ja sisulisemat ettevalmistust. Temast loodetav kasu jääb saamata, kui palju pakilisemad küsimused on veel lahendamata. Tööpensioni loomine võtab oma aja. Seejärel saame arutada, kas ja kuidas pensioniiga tõsta.

PENSIONIEA TÕSTMISEST (vol.1)

Pensioniiga on teemaks kõikides vananevates ühiskondades. Ehk siis seadustes sätestatud pensioniõigust andev vanus tekitab paljudele Euroopa riikidele probleeme ja neid püütakse lahendada. Eesti tingimustes peaks see tähendama seda, et pensionileminek 63 aasta vanuses peaks olema meil probleemiks. Minu arvates meil hetkel sellist probleemi pole. Riiklikus pensionikindlustuses on lahendamata hoopis üks teine küsimus – paljud inimesed saavad 20%-lise sotsiaalmaksu kulul pensionile veelgi varem, kui 63 eluaastat täis saab. Seejuures on nendel inimestel täiesti õigustatud ja sisuline põhjus, miks nad teistest varem pensionile peaksid minema.

Arvudest. Vanaduspensioni saajate arvuks teatab meile sotsiaalkindlustusamet 290 967 inimest. Nende seast on tervistkahjustava või pingelise töö tõttu ennem üldist pensioniga, ehk siis veel varem kui 63 aastaselt, pensionile siirdunuid 37 834 . Isegi protsendiarvutust mitte kõige paremini valdavale on selge, et nende osakaal vanaduspensionide saajate arvus ei ole sugugi väike.

Nende inimeste igati põhjendatud õigus varasemale pensionieale on seotud tehtud tööga. Kindlustuskeeles kõneldes katab täna riiklik pensionikindlustus lisaks vananemisriskile ka tervistkahjustavate töötingimuste riski, sest ka varasemat pensioniõigust andvatel töödel maksab tööandja samasuurust sotsiaalmaksu, kui mujalgi. Kui te kindlustate oma auto, siis te ju ei oota, et kindlustatud oleks ka teie maja või korter? Riiklikus pensionikindlustuses paraku täna aga asi niimoodi kipub olema.

Oleks vale väita, et valitsused ei tea, mida selle probleemi lahendamiseks tarvis oleks teha. Otse ja ausalt öeldes on kontseptuaalsed lahendused leitud juba kümme aastat tagasi. Praktikasse pole need aga jõudnud. Ka eelmine valitsus kiitis heaks tööpensionide süsteemi. Kas hetkel võimul olev kooslus julgeb selle alusel ka seadusega välja tulla, jääb esialgu küsimärgiks. Tööpensionide süsteem näeb ette halbade töötingimuste tõttu varasema pensionilemineku õiguse eraldi kindlustamist. Töötingimuste eest vastutav tööandja oleks kohustatud varasema pensioniõiguse oma töötajatele kindlustama. Ehk siis need viis aastat näiteks, mis saabuksid inimesele ennem üldist pensioniiga, oleks kinni makstud tööpensionina ja mitte riiklikust pensionikindlustusest. Asi oleks aus nii nende inimeste suhtes, kes tervistkahjustavatel töödel töötavad, kui ka nende suhtes, kes sellist tööd ei tee.

Seetõttu ei ole täna üldise pensioniea tõstmisega kuskile kiiret, sest probleemid on hoopis mujal.

Päästjate palgaraha

Olen veendunud, et puuduoleva 22,8 miljoni krooni leidmine päästjatele on pelgalt tahtmise küsimus ja esmaspäevasel rahanduskomisjoni istungil saaks probleem lahenduse. Võin arvata, et sotsiaaldemokraatide selleks pakutud katteallikas võimuliitlastele ei sobi. Mis siis ikka, ega selle tõttu ei saa tegu tegemata jätta. Riigikogu reformierakondlastest, isamaaliitlastest ja rohelistest koosnev enamus hääletas maksuseadustesse sisse näiteks täiendava aktsiisitõusu. Komisjoni arutelul pakuti selle arvel riigi tulude suurenemise numbriks esialgu 450 miljonit, mis hilisema täpsustuse käigus muutus 530 miljoniks. Päästjatele vajaliku raha suurus on peaaegu neli korda väiksem, kui see täpsustus. Võimuliitlaste lubadus, et see raha läheb ainult eelarve tasakaalu parandamiseks, oleks siinkohal viisakas unustada. Ütleme siis nii, et mul ongi juba meelest läinud. Need 22,8 miljonit meid eurole lähemale ei vii. Küll aga jääb nii mõnigi inimene elu ja tervise juurde ja maja maha põlemata.

Võimuliidu juhtivate komisjoni liikmete (Peep Aru, Margus Tsahkna) kommentaarid on olnud pigem lahendust otsivad, kui probleemi eemale põrgatavad. Otsime siis seda lahendust ja teeme ära!

Põllumajandusministrile valgetes kinnastes!!

Hea lugeja ! Põllumajandusministri protest eriotstarbelise diislikütuse aktsiisitõusu osas jätab mulje, nagu ta ei teaks, kuidas need asjad käivad. Seetõttu teen ka mina näo, nagu ma ei teaks, et Seeder teab, kuidas poliitikat tehakse.
Nii eriotstarbelise kütuse kui muude aktsiistõusude taga ei ole mitte anonüümne ja paha rahanduskomisjon, kes põllumehi ja ministrit kiusavad, vaid IRL-ist ning Reformierakonnast koosnev valitsusliit ja neid toetavad Strandbergi sõbrad Riigikogus. Muudatusettepanekuid arutati komisjoni selle nädala esmaspäevasel istungil rahandusministri juuresolekul, teadmisel ja toetusel.
Varem teada olnud ettepanekutest oli hääletamata vaid üks – Eestimaa Roheliste fraktsiooni ettepanek tõsta elektrienergia aktsiisimäära. Hääletuse eel teatas komisjoni liige nende fraktsioonist, et rohelised on valmis oma muudatusettepaneku tagasi võtma, kui komisjon toetab teist ettepanekut. Seda ettepanekut ei julgenud või ei jõudnud IRL ja Reformierakond oma nimel teha ning seetõttu sooviti see esitada komisjoni poolse ettepanekuna. Ühte ettepanekusse oli kogutud nii bensiini, diislikütuse, eriotstarbelise kütuse kui ka elektriaktsiisi tõstmine. Viimast tõsteti madalamas määras, kui roheliste fraktsioon esialgu soovis. Pakkusin välja, et muudatuse tegelikud autorid võiksid selle ju ausalt ise ka alla kirjutada. See ei sobinud ja komisjon hääletas, kas sellist muudatust teha või mitte. Muudatuse poolt 6 liiget (reformierakond, IRL, rohelised) ja vastu 5 liiget ( keskerakond, rahvaliit, SDE).
Nii see käib ja seda teab Seeder ise ka. Ei ole ta ju esimest päeva poliitikas. Seetõttu ei sobi ka valgetes kinnastes puhast poissi etendada.
IRL näitab oma suhtumist sellega, kas hääletab homme komisjonis aktsiisi tõusu poolt või vastu.

ARSTID JA ÕED TUNNEVAD END ÕIGUSTATULT PETETUNA

Headel aegadel jätkus Haigekassa juhtidel ettenägelikkust varuda raha halbade aegade tarvis. Raha nõudlevale tervishoiuperele lubati selle abil paratamatult saabuvad halvad ajad kergema vaevaga üle elada. Nüüd, kus need ajad käes, ei lubata aga seda raha kasutada. Arstid ja õed tunnevad end petetuna. Haigekassa juhtkond on aga pandud eriti lolli olukorda.
Küsimus on 400 miljonis kroonis valitsussektori tasakaalu huvides. Aga küsimus on eelkõige selles, kas me sellise rapsimisega ei suuna mitte järjekordset lainet kõrgelt ja kallilt koolitatud inimesi Eestist lahkuma.

IMF väitis nädala alguses, et soovitud tulemusest eelarvepuudujäägi parandamisel on Eestil niigi 2 miljardit puudu. Kui valitsus julgeks seda tunnistada, oleks kärbe tervishoius täiesti tarbetu. Kui soovitud miinus on suurem kui 3% SKPst, siis ei ole vahet, kas minnakse „lõhki” 2 miljardiga või 2,4 miljardiga. Latt jääb ikkagi ületamata.
Aga kui veel jätkuvalt soovitakse eurokõrgusest üle saada, siis mõistlik lahendus on ju olemas. Üks protsent tulumaksumäära on väärt 750-800 miljonit krooni näiteks. Ehk siis jõuame olukorda, kus targad inimesed lahkuvad Eestist madala maksukoormuse tõttu. Kas nii?

Veelkord pensionäride unest

Nad ei lase ikka veel pensionäridel rahulikult magada !
Rääkimata rumalatele mõeldud mustast valmisreklaamist kerkis teemaks Riigikontrolli tähtis paber.
Olgu siis veelkord (ma ei tea mitmendat korda) välja öeldud, et Eestis ületavad pensionide väljamaksmiseks tehtavad kulutused laekumisi juba viis aastat. Ja nii saab olema veel kakskümmend viis aastat. Ja seda sõltumata sellest, kas meie majandus tõuseb, kukub või seisab paigal. Põhjuseks on pensionireform ehk siis kogumispensioni sisseviimine. Need samad neli protsenti, mille kogumispensionär oma kontole kaasa viib. Neid protsente, lugupeetavad kogumispensionärid, teie emade-isade ja vanaemade-vanaisade pensionist maha ei arvata. Nii tekibki pensionikindlustuse esimeses sambas puudujääk ja see puudujääk on pensionireformi paratamatu osa. Ette kavandatud lugu!

Puudujäägi katmiseks on riigil kolm võimalust ja neist kõigist sai räägitud, siis räägitud ja siis veelkord räägitud juba kogumispensionide sisseviimise ajal. Need võimalused on:
- riigi muud tulud (lisaks sotsiaalmaksule)
- riigi reservid ehk siis stabilisatsioonireserv
- riigi kohustused (võlakirjad või laenud).

Siiani võlakirju pole emiteeritud, laenu pole võetud. Stabilisatsioonireservi vahendeid kasutatakse raskel ajal aastal 2009 esimest korda ja kõigi riigi rahaliste kohustuste täitmise huvides. Ehk siis mitte üksnes pensionide väljamaksmise huvides.
Pensionisüsteemi puudujäägi ainus katmisallikas on siiani olnud „riigi muud tulud”.
Riigikontrolli poolt märgitud pensionireserv ei ole midagi muud, kui headel aastatel kõrvale pandud ülelaekunud maksuraha ülalmainitud puudujäägi katmiseks tulevikus. Ehk siis seda raha kasutataksegi selleks, milleks ta oli mõeldud. Seda ei tohiks isegi Riigikontroll kellelegi pahaks panna! Pensionäride uni on aga järjekordselt viidud, sest loomulikult tuleb hirm peale, kui uudistes öeldakse, et kohe saab raha otsa!
Kogu austuse juures kõikvõimalike nõustajate ja muude asjameeste vastu – tehke endale head inimesed selgeks lihtne tõsisasi. Pensionireformi korral tavapärane aastane tulude ja kulude hindamisviis on kõlbmatu!
Siinkohal kostub alati küsimus – aga mis te siis pensione tõstsite, kui majandus juba langes? Vastus on – tõstsime seetõttu, et 2008 aastal sotsiaalmaksu laekumine tõusis ja pensionide korrigeerimine toimub ajalise nihkega. Siis muuseas, kui majandus jälle tõuseb, suurenevad pensionid ka ajalise nihkega ehk mõnevõrra hiljem! Nii et mitme aasta kontekstis on kõik tasakaalus. Vaat nii!
Ja jätke ükskord pensionäride uni rahule, kurat võtaks!
Vabandust, aga vanduma paneb juba.

See ebahuvitav suurus nimega Demokraatia

Aastate vältel on arvamusuuringud andnud ühe ja sama tulemuse – üks kõige vähem huvi pakkuvaid teemasid meie inimestele on suurus nimega demokraatia. Selle tõsiasja üle kipuvad ka ühiskonnateadlased rohkem kurvastama, kui seda seletama. Kõige enam korratud tarkuseks on targa mehe lause, et demokraatia on küll kulukas aga ainuvõimalik valitsemisviis. Vaat siis, isegi demokraatiast rääkides ei suuda me tarbijamentaliteedist loobuda. Põhiküsimus ikka üks – palju maksab?

Heakene küll, kui see kõige rahas hindamine on ka demokraatia asjus kõige tähtsam, siis alustuseks rahast ja seda käimasoleva valimiskampaania näitel. See viis, kuidas Tallinna linnas võimul olev Keskerakond kasutab ülbelt ja varjamatult tallinlaste raha erakonna huvides, ei tuleks pika demokraatia kogemusega riikides kõne allagi. Kõigepealt tambiks sellise erakonna maatasa ajakirjandus. Rääkimata valijast, kes sellist tema enda kulu ja kirjadega tehtud kampaaniat peab seal õigusega varguseks. Erakonnale tähendaks see kadu igaveseks. Ei saaks ju öelda, et meie ajakirjanikud sellele tähelepanu ei pööraks. Aga ei saa ka öelda, et see valijat nii väga huvitaks.

Teine näide ei ole rahaline, aga veelgi otsesemalt demokraatiaga seotud. On jäänud tähelepanuta, et suure tõenäosusega valivad valijad sellel pühapäeval mitte ainult uut volikogu linnale/vallale, vaid ka valijamehi 2011 aasta sügisel toimuvatele presidendivalimistele. Eks vaoshoitus ole seotud eelkõige sellega, et need valimised veel kaugel ja kandidaadid ainult ennustatavad. Aga – kas te teate, et mitmed volikogud oma endises koosluses on kehtestanud sellise presidendi valijameeste väljaselgitamise korra, mis ei võimaldagi nende esindajate valimist vastavalt valijate tahtele ? Näiteks samas Tallinnas kehtiv kord andis viimastel presidendivalimistel Rüütlile 10 häält ja Ilvesele 0 ! Idees peaksid ju valijameeste hääled kajastama valijate soovi ! Oli see soov siis selline?

Ja et mitte 2011 sügisel asja eest teist taga halada, võiks alustada sellest, et volikogude poolt kehtestatav kord tagaks valijameheks saamise vastavalt sellele, kuidas austatud valijad sellel pühapäeval hääletavad. Siis jätkuks volitatud mehi/naisi nii presidendikandidaadile A kui B.

RAHVA OMAKAITSEL ON OHTLIK KONKURENT !?

Eks see sõltub paljuski sellest, kuidas keegi naljast aru saab ja mille üle naerda suudab, aga minu vaieldamatuks lemmikuks on „Rahva Omakaitse” Raadio Kahes. Juurele ja Kivirähule on aga tekkimas ohtlik konkurent Vabariigi Valitsuse pressikonverentsi näol, kui seal juhtuvad mikrofonide ette Ansip ja Ligi.

Rahandusminister leidis täna vajaliku olevat suunata suupruukimist euro saabumise asjus ehk siis sõnumite olulisust Eesti majanduse ja rahanduse kohta. Seepeale tormas peaminister kolleegi „täiendama ja parandama”, mispeale jäi rahandusministril omakorda võimalus Ansipi poolt öelduga „nõustuda, aga täpsustada”.
Must huumor seisneb selles, et peaminister tegi just seda, mida rahandusminister ei pidanud õigeks. Ansipi väide , et peaminister pole aastast 2011 eurot lubanud, ületab uudisena ükskõik millise panga ükskõik kelle poolt koostatud prognoosi euro saabumise aja kohta. Selles maailmas, kelle jaoks taolised uudised on tähtsad, peaministrid niivõrd graatsiliselt piruette tehes antud lubadustest ei loobu.

Ligi „täpsustusest” saab vähegi asja jälgiv inimene aru, et valitsus ei tea isegi, kuidas üht või teist seni tehtud sammu eurokriteeriumide hindajad arvesse võtavad. Ühekordne tulude ülesupitamine omanikutulu ja kõige vähegi sobiva müügi näol ei ole eelarve tasakaalu mõttes jätkusuutlik tegu. Mis müüdud see müüdud ja mis edasi saab?
Musta rahandushuumori austajatele siinkohal lugemissoovitus – Vabariigi Valitsuse pressikonverentsi stenogramm 8.oktoobrist 2009.

Viie päeva haigusrahast ja tulumaksuseadusest

Nüüd juba paar kuud kehtib meil kord, mille alusel omavastutuse lõppedes maksab viie järgmise haiguspäeva eest hüvist tööandja ja mitte ravikindlustus.

Sellest korrast on eelkõige võitnud Haigekassa ja tervishoid tervikuna. Probleemid ravikindlustuse eelarvega nii sellel kui järgmisel aastal on üldtuntud. Ilma selle sammuta oleksid ravijärjekorrad veelgi pikemad ja võimalus osta haiglatelt teenuseid veelgi väiksemad.

Sellest korrast on võitnud ka riigi rahanduse eest hoolekandjad, sest näiteks järgmisel aastal väheneb valitsussektori puudujääk seetõttu peaaegu 800 miljoni krooni jagu.

Selle korra tulised toetajad on need inimesed Eestis, kes mõistuse ja südamega rahva tervise peale ka pikemas perspektiivis vaatavad. Sest esimest korda tekitati selge rahaline huvi tööandja kuludes – mida tervemad töötajad on, seda väiksemad on tööandja kulud. Varasem kord paraku oli vastupidine ja majanduslikult keerukal ajal oli tööandjal hoopis huvi, et tema töötajad tööseisaku ajal haiguslehel oleksid !

Kõige suuremad kaotajad hetkel on aga tööandjad ja töötajad. Kui töötajate kaotus on kõigile silmaga näha, siis tööandjate puhul on asi veelgi keerulisem. Nimelt nüüd, kus tööandjal on selge huvi töötajate tervise asjus olemas, on iga nende samm töötajate tervise huvides karistatav täiendava maksuga. Vaktsineerid kõiki gripi vastu –erisoodustus ! Üürid spordisaali või ujulas paar rada – erisoodustus! Maksad kinni taastusravi – jälle erisoodustus !

See ei ole mõistlik! See ei ole ei inimeste tervise, ettevõtete ega ka tervishoiukulude seisukohalt ratsionaalne.

Kui me juba kord loeme tulumaksuvabaks investeeringuid, siis miks me karistame neid, kes töötajatesse investeerivad?

Terviseedenduse kulude erisoodustuste alt väljatoomise vastased väidavad, et nii jäävad riigil saamata miljonid, ohus olevat pensionid, eelarve tasakaal ja koguni Eesti kroon!

Tegelikult on asi just vastupidine, sest kui inimesed ei tööta ja rikkust ei loo, jäävad saamata miljonid ja ohus on kõik muu.

Hetkel jätab tööandja need kulud lihtsalt tegemata või leiab mooduse, kuidas seaduse piiril kõndides neist mööda hiilida. Miks me ei võiks ausalt ja avalikult asju ajada?

Hätta jääks ka see hing, kes püüaks laekuva erisoodustusmaksu alusel saamata jäävat numbrit välja arvutada. Sellist lahtrit, muuseas, pole isegi mitte erisoodustuste maksudeklaratsioonis. Ja kui riigi tulu on sellest erisoodustusest täna „null”, siis millest me räägime?

KAKS MIINUST ÜHE PLUSSIGA

Tallinna Sadama ja Eesti Energia poolt teenitu täies ulatuses riigi tuludesse kandmist on peaminister ja ministrid põhjendanud vajadusega sellisel moel vähendada puudujääki riigi tulude ja kulude vahel. Ja ära ei kavatseta võtta mitte palju, vaid hoopis kõik ! Omaniku õigus on omaniku õigus ja tõesti saab sellisel moel tulude poolt suurendada. Aga :

- sellega pannakse korralik pidur ettevõtete arengule ja kärbitakse võimalusi riigi tulude suurendamiseks tulevikus. Oleks ilmselt lihtsameelne arvata, et nende ettevõtete nõukogud ja juhatused siinkohal omanikuga vägikaigast hakkavad vedama. Sellegi poolest tuleks ka avalikult välja ütelda, mida selline samm nende ettevõtete arengukavadele sisuliselt kaasa toob.

- Eurole ülemineku hindamisel pole oluline mitte ainult fakt, et valitsussektori puudujääk ei ületa kolme protsenti kogutoodangust. Tähtis on, et me oleksime selles vallas jätkusuutlikud ehk siis võimelised hoidma puudujäägi suurust kontrolli all pikema aja jooksul. Ilmselt ei ole tõsiseltvõetav seletus, et Eesti riik omanikuna kavatsebki lähiaastatel kahest ettevõttest kõik teenitu riigi tuludesse kanda ja sellega neid ettevõtteid mahatampida. Suure tõenäosusega loevad hindajad sellise tulu mittejätkusuutlikuks ja eurokõlbmatuks. Kindlasti ei tekitaks arusaamatust regulaarne ja kindlale loogikale alluv mõistlikus suuruses omanikutulu arvestamine valitsussektori tulupoolele. Ühekordne paljakspügamine saab aga suure tõenäosusega hindajate poolt teeseldud tehinguks loetuks.

Seega rahahädas valitsussektorit selline samm kindlasti aitab ja eelarve puudujääki ka vähendab. Eurole ülemineku kriteeriumide osas on aga asi ülimalt kahtlane ning ettevõtetele keerame käki kokku.

PENSIONID ja STRATEEGIAD

*artikkel ilmus Postimehes

Nad on pensionäridelt une võtnud ja inimesed ei tea enam, mida arvata. Aprillikuine pensionitõus olevat viga ja ilma kärpeta polevat võimalik. Kohusetundlik pensionär on mures – kuidas siis nii, pension niigi pisike aga ohustab Eesti krooni? Ning siis teatab kuivade arvude keeles kõnelev Eurostat, et meie pensionäride olukord on üks Euroopa kõige kurvemaid, sest kolmandik neist elab vaesuses. Selles tõsises statistikas ei pruugi kahelda, kuid sinna tuleb lisada veel kaks fakti, mis pensioni suurust otseselt mõjutavad. Eestis on iga kahe pensionäri kohta vaid kolm tööealist inimest, kellele tasutud summade pealt laekub raha pensionide väljamaksmiseks ja ka siin oleme kindlalt üheks Euroopa kõige probleemsemaks riigiks. Ja teiseks, Eesti on eelviimasel kohal sotsiaalkulutuste osakaalu suuruses sisemajanduse kogutoodangust. Vaesuses elavate pensionäride suurus on nende kahe viimase fakti tulemus.
Ning siis kutsutakse meid teadjameeste, professorite ja ka üksikute poliitikute poolt raskel ajal strateegiliselt mõtlema. Tuhat ja tuline, õigemat üleskutset polegi võimalik teha ! Aplaus!

Plaksutamise asemel aga paneb mind sellega kaasnev jutt sageli hoopis õlgu kehitama, sest mõnikord näib tulevikku suunatud mõtlemine lõppema kas eurole üleminekuga või koguni järgmise aasta eelarvega. Kuidas on võimalik ühes mõttelennus korraga kutsuda üles strateegiliselt mõtlema ja ülaltoodud kurbi fakte teades sotsiaalkulutusi vähendama ? Kujutan ette pikka meest, kummaski käes plakat. Ühel neist kutsutaks üles täielisele karsklusele, aga teisele oleks kirjutatud „Jooge õlut! Palju!”. Strateegiat luues ei saa tulevikku suunatud mõtlemine piirduda järgmise eelarveaasta või järgmiste Riigikogu valimiste aastaga. Pensionide asjus tuleb strateegiaid luua vähemalt viiekümneks aastaks ette. Julgen väita, et pensionide küsimuses on Eestis aastakümneteks ette mõeldud. Ei häbene tunnistada, et seejuures on tehtud ka vigu, lootes lihtsameelselt sellele, et poliitikud ei hakka rahaga hääli ostma. On eksitud ennustustes, sest kogumispensioniga liitunute nii suurt arvu ei osanud keegi ette näha. Järgneva aastakümne valitsustele tekitab see täiendavaid probleeme, 2030 ja hiljem võimul olijad ütlevad aitäh. Vananev ühiskond tekitab sama valusaid probleeme näiteks ka tervishoius, kus strateegiline mõtlemine näib takerdunud seisus olevat.

Pensionide küsimuses määrava tähtsusega suurus on tööealiste ja pensioniealiste inimeste suhe. Selle muutmine on lihtne loosungites, kuid keeruline praktikas. Iga samm, mis võimaldab töö- ja pereelu paremini kokku viia, suurendab sündimust. Iga ühiskonnas tehtav (kas või masust tingitud) kärbe, töötab sellele vastu. Võõrtööjõu abil olukorda parandada pole võimalik. Tõsi, probleemi saab nii paariks aastakümneks edasi lükata, kuid siis avaldub see veelgi räigemal kujul. Lisaks veel suur hulk muid pingeid, mis väikesel rahval seoses sellega kindlasti tõusevad. Seega puudub eeldus pensionidele strateegiliselt mõteldes loota, et selles suhtarvus midagi oluliselt paremaks muutuks. Seetõttu ei olnud võimalik pensionireformile ka uhkeid eesmärke seada.

Pensionireform Eestis peab tagama, et keskmise pensioni suurus keskmisest palgast oleks 40%, nii nagu täna. Ja vaatamata sellele, et tööealiste inimeste arv pensioniealistega võrreldes väheneb. Ka paljuräägitud pensioniea tõus on siinkohal mitte lahenduseks, vaid leevenduseks.
Seejuures tuleb arvestada, et see keskmise pensionäri 40% keskmisest palgast makstakse tulevikus välja põlvkondade solidaarsusel põhineva sotsiaalkindlustuse ja inimese enda poolt kogutu kokku liitmisel. Selle taseme hoidmiseks tuleb pensione indekseerida ja viimane asjaolu näibki päevapoliitilistele (taktikalistele) huvidele pinnuks silmas olevat. Kordan – kehtiv indeks hoiab keskmise pensioni 40% tasemel, mitte ei vii seda 45 või 50%-ni keskmisest palgast! Seega käitub indeks nii krooni kui tulevikus euro suhtes riigimehelikult ja vastutustundlikult.

Indeksi toime on ju lihtne. Kui tõusevad palgad, peavad tõusma ka pensionid. Kui palgad ei tõuse, pensionid ei tõuse. Tänaseks on pensionide indekseerimises toimunud neli suurt muudatust. Esialgu liig konservatiivsena tehtu viis palgad pensionidel eest ja headel aegadel tasandasid poliitikud selle puuduse järjekordse poliitilise otsusega. Indeks ideena peaks olema aga poliitikavaba. Teiseks säilub esimese samba ja teise samba koosmõjus olukord, kus 1/3 osas on pension võrdne ja 2/3 osas sõltub inimese palgast ja töötatud aastatest. Järsust majanduslangusest tingituna lisandusid sinna sätted, mis lubavad valitsusel indeksit ajutiselt vähendada ja palkade languse korral ( miinusmärgiga indeksi juhul) seda järgmistel indekseerimistel arvestada. Seejuures saab kõik toimuda eelmise aasta tulemuste alusel, sest laest ei ole võimalik indeksit leida. Sellel aastal toimus pensionitõus eelmisel aastal toimunud palgatõusu tõttu. Kui surutis tõusuks pöörab ja palgad jälle tõusma hakkavad, siis tõusevad pensionid aasta hiljem.
Iga muudatus indekseerimisel peab aga lähtuma pikast perspektiivist, mitte soovist järgmine eelarveaasta kuidagi ära klaarida.
Siinkohal on ilmselt sobilik üks vahemärkus. Kuna SKT on langenud 2006 aasta tasemele, siis olevat mõistlik viia ka avaliku sektori poolt tehtavad kulutused samale tasemele. Kuidas seda teha, pidavat olema poliitikute mure. Ma arvan, et poliitikud saavad selle ülesandega hakkama siis, kui ettepaneku tegijad leiavad lahenduse küsimusele, kuidas viia ka hinnad turumajanduse tingimustes 2006 aasta tasemele.

Lõpetuseks olen sunnitud minema veelgi laiemale pinnale, sest kui sest surutisest muud kasu pole, siis mõni asi võiks selgeks saada küll.
Tunnistagem fakti, et me elame vananevas riigis, kus sotsiaalkulutuste osakaal on Euroopa mõistes äärmiselt madal. Me oleme seetõttu sunnitud tegema pensionireformi ja peame tegema sama strateegilisi otsuseid tervishoius ja hoolekandes. Me soovime, et rahvus säiliks ja sündivus suureneks. Me tahame võimalikult kiiresti üle minna eurole, sest see oleks kõige universaalsem tee majanduslangusest jagu saamiseks ja oluliseks suuruseks ka siis, kui langus tõusule pöörab. Me loodame hoida avaliku sektori puudujääki langusaastatel võimalikult väikesena, sest muidu poleks meie raha usaldusväärne. Me soovime, et meie inimesed töötaksid valdavalt siin, ei peaks otsima paremat elu mujal, oleksid haritud ja oskajad. Ja siis me veel soovime, et maksud oleksid võimalikult madalad. Kas see kõik korraga on ikka võimalik? Ja kui millestki loobuda, siis millest? Strateegilises mõttes tähendaks sotsiaalpoliitikast loobumine kaitsejõudude laialisaatmist. Seetõttu lõpetagem see vapratele ja ilusatele mõeldud muinasjutt madalatest maksudest. Madalad maksud meeldivad meile ju seetõttu, et me lihtsalt ei taha maksta. Mitte seetõttu, et nad oleksid arengu vedajaks.

Jürgen Ligi, mis toimub?

JÜRGEN LIGI, MIS TOIMUB ?

Heakene küll. Meil on täna vähemusvalitsus ja sellel liidul võivad olla hoopis teised eesmärgid, kui eelmisel. Eelmise nädalani võis kuidagi eeldada, mida Reformierakonna ja IRL-i koalitsioon soovib. Hoida riigi tulud ja kulud mõistlikus suuruses defitsiidis ning mitte põhjustada ülemäärast hindade kasvu.

Igati arusaadav eesmärk, mille saavutamiseks nägid sotsiaaldemokraadid valitsusliidu kaaslastest erinevaid lahendusi ja nii meie teed lahku läksidki. Nüüd aga arutan, hääletan ja vaidlen Riigikogus nii lisaeelarve kui seadusemuudatuste üle ja pean seejuures tunnistama, et ei saa enam aru, kuhu püüdlete.

Teie ettepanekud valitsussektori puudujäägi viimiseks alla 3 protsendi SKP-st ei anna lõpptulemusena seda mahtu välja. Ligi miljard krooni jääb 2009. aasta arvestuses puudu.

Samal ajal olete teinud ise ettepaneku käibemaksu tõstmiseks ja toetate roheliste mõtteid, mille tulemusena ei tõuse mitte ainult kütuse ja gaasi hind vaid kõik hinnad ja seda juba 1. juulist. Seejuures ei varja ettevõtjad, et keskkonnatasude suurenemise tulemusel kasvab tööpuudus ning Maastrichti kuulsate kriteeriumide alusel on oht, et me ei suuda täita ka hindade stabiilsusele esitatavat nõuet.

Mulle on loomulikult vastumeelt, et kogu tulude tõusu maksab kinni ainult tarbija. Ehk siis inimene, kelle kogu tulu läheb ots-otsaga toimetulemisele. Väikesepalgalised ja pensionärid maksvad kogu asja kinni. Aga nende sammude tulemusena võib küllalt kindlalt väita, et lisaks eelarve tasakaalu kriteeriumile paneme nüüd suure küsimusmärgi alla ka hinnakriteeriumi täitmise.

Kokkuvõtvalt – valitsussektori tasakaalu saavutamisest oleks te nagu loobunud ja hindade tõusu osas ükskõiksed. Vähemalt rahandusministri tasemel võiks ju ausalt tunnistada, et eurole üleminek ei ole enam eesmärk.

Ja kui see eesmärk on maha maetud, siis saaks majanduse elavdamiseks kasutada hoopis teisi võimalusi. Näiteks ei pea enam vähendama haiguste korral makstavat hüvitist ja kasutama palju jõulisemalt ravikindlustuses olevaid reserve!

Hinnates teie samme, näen ma:

- tulude ja kulude tasakaalu viimine ei ole küllaldane ja me läheme oma defitsiidiga üle 3 protsendi

- tänu valitsusliidu koostööle rohelistega tõusevad hinnad kiiremini, kui me endale lubada võiks

- te suurendate tööpuudust ja maksukoormuse tõus jääb väiksema sissetulekuga inimeste kanda.

Ainsaks eesmärgiks paistab valitsusliidul olevat soov tõestada, et nad suudavad lisaeelarve vastu võtta ja vähemusvalitsusena tegutseda. Mis saab seejuures majandusest, töökohtadest ja töötutest, töötajatest ja ettevõtjatest, eelarve tasakaalust ja eurost ? Kas see siis polegi enam oluline?

Enamusest, vähemusest ja ühtsusest

Üks kõige koomilisemaid lauseid poliitilises elus kõlab nii – on alustatud konsultatsioonidega, mis pole veel ülekasvanud läbirääkimisteks. Avalikkus võtab seda kui sõnademängu ja loomulikult on tal õigus.

Hetkel püüavad Reformierakond ja IRL luua enamusvalitsust koos Rahvaliiduga ning sisuliselt peavad läbirääkimisi uue koalitsioonileppe sõlmimiseks. Rahvaliidul on kindlasti keerukas otsuseid langetada, sest lisaks leppele on kaalukausil ka erakonna tulevik tervikuna. Ja seda Riigikogu järgmisi valimisi silmas pidades. Noorematel olijatel on usku Rahvaliidu iseseisvasse tulevikku. Kogemustega poliitikud aga saavad aru, et küsimus on selles, kellega koos Rahvaliit järgmistele Riigikogu valimistele läheb.

Igal juhul vajab moodustatav enamusvalitsus uut mandaati ja seoses sellega peaministri hääletust Riigikogus. Seda hääletust on vaja eelkõige peaministril endal, sest ilma selleta jääks „mine sa neid rahvaliitlasi tea…” mentaliteet uude koalitsiooni selle sünnihetkest peale. Kui kõiges muus on kokku lepitud, siis ei võta üks hääletus Riigikogus ka palju aega.

Kuna Ansip ja Laar leidsid kasuliku olevat sotsiaaldemokraadid igal juhul valitsusest välja tõrjuda, siis jätkatakse esialgu vähemusvalitsusega. See variant on valitsusliitlastele keerukas. Iga tõsise otsuse tarbeks on vaja opositsioonilt hääli küsida ja rahvasaadik Kundla häälest ei pruugi piisata. Valitsust pidada saaks küll härdas üksmeeles, aga seaduste muutmiseks tuleks sageli luua uus koalitsioon ja tark opositsioon ei jäta seda võimalust omalt poolt kasutamata.

Välja on käidud ka rahvusliku ühtsuse või siis kriisivalitsuse idee. Minu arvates täiesti valel ajal ja valede inimeste poolt. Kui tõesti vähemusvalitsus loobub ja enamusvalitsust ei õnnestu kellelgi moodustada, siis oleks selline valitsus alternatiiv Riigikogu erakorralistele valimistele. Kindlasti ei saa aga rahvusliku ühtsuse valitsust moodustada ühe erakonna eestvõttel. Kui see mõte on tõsine, saab ettepanek tulla näiteks presidendilt ja just valikuna – kas valitsus kõigi erakondade osavõtul või uued valimised. Hetkel näib mulle see mõte vee segamise või siis PR-trikina, kus lisaks kõigele kasutatakse  tuntud ja tunnustatud inimeste nimesid neilt selleks luba küsimata. 

Must huumor (tööturul) ei lähe läbi

Kas olete ikka aru saanud, mille üle vaidlus töölepinguseaduse jõustumise asjus käib?

Aasta tagasi peetud läbirääkimistel tööandjate, ametiühingute ja valitsuse vahel saavutati tasakaal sellel teel, et tööandjale läks koondamine lihtsamaks ja töötajale töötuks jäämise korral kindlustus priskemaks.

Kiirelt kasvanud tööpuuduse juures tähendaks uue seaduse jõustumine seda, et tänastest sissemaksetest töötuskindlustusse ei piisa. Ehk siis peaks maksma rohkem, et uus seadus ka toimida saaks. Sotse see ei segaks, sest tööandjad ja ametiühingud on mõlemad ise nõus rohkem maksma. Aga kaaslased valitsusliidust ei julge sellega nõustuda.
Välja maksta saab töötukassast aga ikka niipalju, kui seal raha on.

Näen vaidluse lahendust selles, et kui sissemaksed töötukassasse ei suurene ja töötaja jaoks kindlustus paremat kaitset ei paku - siis ei saa ka koondamine lihtsamaks minna. Vastasel korral ei jää aasta tagasi tööturu osapoolte vahel saavutatud tasakaalust ju midagi järgi.
Lihtsamalt. Kui töötaja jaoks jääb kindlustushüvis poole palga peale ja omal soovil lahkudes hüvist ei saa, siis tuleb talle maksta ka sama suurt koondamishüvist, kui täna.
Maksemäära tõsta poleks vaja ja kehtima jääb vana kord.
Uued , tööandja elu lihtsamaks ja töötajale paremaid võimalusi pakkuvad seadusesätted - ootaksid paremaid aegu.

Ei peaks olema väga keeruline, või kuidas? Meile aga pakutakse päevast päeva, et tööandjale tuleks koondamine lihtsamaks teha, aga töötuks jäänule priskemaks ei lähe miskit.
Mõni eriti agar ei häbene seda isegi kompromissiks nimetada !!!
Must huumor ja ei lähe läbi. Mitte kuidagi kohe ei saa sellega nõustuda.

KOLMAPÄEVAL KELL POOL VIIS KÄRBETEST JA MUUST

Mitmest erakonnast koosneva valitsusliidu korral on poliitiliste otsuste langetamise loogiline käik selline, et kõigepealt lepitakse kokku selles, mida tehakse ja seejärel asuvad ministrid ja saadikud kokkulepitut täitma. Üleüldine majanduslangus on sundinud tänaseid võimuliitlasi pidevalt neid läbirääkimisi pidama. Kõige ehedam näide pärineb selle aasta algusest, kus erakondade vahel saavutatud kompromissid said seejärel valitsuses edasiarendatud ja Riigikogus vastu võetud.
Järjest kurjemaks muutuvad majandusprognoosid tõstatasid küsimuse kulude-tulude suuremast tasakaalust uuesti. Lihavõtte eel peetud vaidlustes leidsid meie kolleegid reformierakonnast ja isamaaliidust, et seekord poliitilisi kokkuleppeid erakondade vahel hakatakse otsima alles siis, kui rahandusminister on omad ettepanekud lauale pannud. Võib ka muidugi nii, kuigi minu meelest sellega kaotatakse ajas, sest minister peaks lähtuma eelkõige liidukaaslaste vahel kokkulepitust ja mitte niivõrd tema enda erakonna seisukohtadest. Kui aga need kokkulepped puuduvad, ei olegi tal midagi muud arutamiseks anda.
Seetõttu ei peaks olema midagi imestamisväärset Padari poolt ette pandus. Valitsussektori parema tasakaalu huvides tuleb tõesti mõelda nii kulude vähendamisele kui tulude tõstmisele. Nõustun hinnanguga, et valida on ainult väga halbade valikute vahel. Aga valida tuleb ikkagi.
Edasine sündmuste käik on iseenesest loogiline. Valitsusliidu kaaslased välistavad neile täiesti vastuvõetamatud ettepanekud. Tulude suurendamise osas on nii Reformierakond kui IRL osa ettepanekutest neile täiesti mittesobilikeks pidamas. Kulude kärpimise asjus aga leidsid, et Padari ettepanekutest jääb väheseks ja ollakse valmis veelgi rohkem kärpima.

Peaministri poolt eile antud suunis, et ministrid esitaksid homseks oma nägemuse nende poolt juhitava ministeeriumi kulude kärpimiseks 8% jagu, on äärmiselt keeruline. Ma tõesti ei kujuta ette, kuidas selle ülesandega hakkama saadakse. Tahaks siinkohal öelda, et tunnen ministritele kaasa, aga sotsiaalminister Pevkurile jääb peaministri suunise täitmise asjus kaastundeavaldusest selgelt väheseks. Ilmselt oleks see asjakohane ka mitme teise ministri puhul.
Siinkohal tahan aga meelde tuletada, et ministrite poolt tehtavad ettepanekud peavad saama kõigi valitsusliidu osapoolte heakskiidu. Ehk see loogika, mis kehtib tulude suurendamise võimaluste osas, kehtib ka kulude kärpimise asjus.
Tänu ajakirjanike tublile tööle jõudsid Padari ettepanekud kiiresti meediasse. Soovin, et sama tublid oldaks ka tulevikus ministrite või siis erakondade poolt tehtavate ettepanekute asjus. Siis saaksid kõik ka tegelikult aru, millised need väga halvad valikud tegelikult on.

Tulud, kulud ja töötuskindlustus

Meeldetuletuseks. Töötuskindlustuse abil maandavad tööelu riske tööandjad ja töötajad. Selles kindlustuses on nad mõlemad nii andjad kui saajad. Tööandjate maksetest kaetakse tööandjate riskid ja töötajate maksetest töötajate omad. Põhimõte – nii palju kui maksad, nii palju ka saad, kehtib ka selles kindlustuses. Nii, nagu kõigis muudeski.
Tänaseks on siililegi selge, et uute kohustuste rahastamine töötuskindlustusest maksab rohkem, kui 1,5%-ni tõusev maksemäär. Sellest 0,5% on tööandja makse ja 1,0% töötaja poolt makstav. Uue töölepingu seaduse ja ka töötuskindlusest makstavate uute hüviste jõustumisest on sisuliselt huvitatud nii tööandjad kui töötajad. Tööandjad seetõttu, et osa koondamishüvistest ei maksa jõustuva seaduse alusel mitte enam iga tööandja ise, vaid tehakse seda tööandjate vahel solidaarselt töötuskindlustuse kaudu. Töötajad seetõttu, et laieneb hüvise saajate ring ning tõuseb ka hüvise määr.

Mis see maksma läheb, on arvutatav suurus.

Tänaseks on töötajate pool jõudnud teadmisele, et nad on valmis maksma 2,5% palgalt selle nimel, et neid uusi hüvitisi saada. See on rohkem, kui täna ja rohkem, kui 1. juulist peaks kehtima hakkama. Sellegi poolest on töötajate pool kõrgema maksumääraga nõus, sest ollakse valmis tööta jäänud kolleegi hädas aitama.
Ka tööandjate uute võimaluste hind on teada ja see on 1,2% väljamakstud palkadelt. Millegi pärast aga ei olda seda hinda valmis maksma. Ehk siis soovitakse rohkem, kui ollakse valmis panustama. Töötajad oskavad arvutada ja tööandjad millegi pärast mitte.

Ja veel. Ma ei saa kuidagi aru, mida head või halba on siinkohal poliitikutel ütelda? Kui töötajad on nõus töötuskindlusest saadava eest rohkem maksma, siis miks peaks seda keelama? Sisu poolest on ju asi selles, et uus seadus aitab raskeid aegu kergemini üle elada nii töötajatel kui tööandjatel.

Töötukassast

Suur soov oli, et järgmise nädala alul saaks Töötukassa nõukogu rahulikult ja konstruktiivselt keerulist olukorda arutada. Tõsine asi vajab lahendusteks töörahu, mitte tulistamist. Aga näe, läks laskmiseks.

Kõigepealt seisust. Töölepinguseaduse ja töötuskindlustuse seaduse muudatused on kompromiss, mis sündisid aasta tagasi. Hoopis teistes oludes, „lehmanni eelsel” ajal, nagu saanud kombeks öelda. Juba mõnda aega on selge, et kehtestatud maksemäärad ja uue seaduse jõustumisel kaasnev hüviste tõus ja selle saajate ringi laienemine viivad lõpptulemusena töötuskindlustuse 2010 aasta lõpuks miinusesse. Tuleb teada ka seda, et kehtiv seadus nõuab töötukassa nõukogult ettepanekut maksemäärade tõusuks siis, kui kassa kohustused ja rahalised võimalused ei ole vastavuses.

Valitsus ootas tööandjatelt ja ametiühingutelt üksmeelt ja ettepanekut olukorra lahendamiseks. Seda ettepanekut kahjuks ei tulnud. Kui ametiühingute väljaöeldud seisukohti võib lugeda riigimehelikeks ja mõistlikeks, siis tööandjate soov kompromissidest eemale hoida, on mulle ebameeldivalt üllatav ja isegi naiivne.

Iseenesest lahendusi rohkem polegi, kui ainult kaks. Need on maksemäära senisest kiirem tõstmine ja suurenevate kohustuste edasilükkamine. Kui palju tõsta ja kui kauaks edasi lükata, on puhas rehkendus. Lahendus tuleb leida loomulikult kolmepoolses koostöös, aga kas või ainult näitena julgen teha ettepaneku viia maksemäär 1.juulist 2009 seaduses lubatud maksimumini ning lükata töölepingu seaduse jõustumine poole aasta võrra edasi.
Seejuures saab edasi lükata vastuvõetud seadust ainult kogu selle hiilguses, mitte osaliselt. Möönan, et see on ebameeldiv kõigile. Tööandjate jaoks lükkub edasi suurem paindlikkus töösuhte lõpetamisel ja töötajate jaoks suurem turvalisus töökoha kaotusel. Äärmiselt rumal oleks arvata, et ametiühingud ja sotsiaaldemokraadid nõustuksid töötajatele vajalikke sätteid edasi lükkama ning samal ajal tööandjatele meelepäraseid juuli algusest rakendama.
Tööturu probleeme saab ja tuleb lahendada ainult kokkulepete teel. Soov ainult töö tegija kulul lahendusi leida ei ole mitte ainult ebaviisakas, vaid ka rumal.

kultuurisündmus: Eiki Nestor dj-puldis

pildil DJ EikiNestor koos biitnikust poja Madis Nestoriga

Kultuurisündmus BiiT esitleb!

Reedel, 13. märtsil toimus Von Krahli baaris"VINGED VANAD" (Vanad ja noored? Isad ja pojad? ) Taas oli aeg võtta kapist välja tantsukingad, hea tuju, avatud meel ning tulla reede õhtul osa saama millestki kordumatust. Seekord tehti kummardus geniaalsetele melomaanidele, kes on mõjutanud meid kõiki - küll erinevatel viisidel, aga siiski!

Daamid ja härrad, oma plaadikogu lemmikuid jazzist rockini esitles EIKI NESTOR ning võimsa videodiskoga Cat Stevensist Smokie'ni PEETER JALAKAS.Tõusva Päikese maale sooritab kummarduse Jaapani-eri'ga HELEN SALUVEER.Lisaks teise generatsiooni BiiTnikud Madis Nestor, Sten "Gun" Saluveer ja Jaagup Jalakas.

Vaata ka http://www.biit.me/ kust saad tellida muusikat, filme ja mänge, mida hing ihaldab.

Vinged Vanad läksid hinge ja sellest räägitakse linnapeal siiani. Neid oodatakse ikka ja jälle tagasi...

Haldusreformist lühidalt

Päevalehe ajakirjanik Mirko Ojakivi on viidud eksiteele ja ma ei teagi, kes sellise apsaka tema täna Päevalehes ilmunud loo sisse suskas. Nimelt pole sotsiaaldemokraadid mitte kunagi väitnud, et nad ei pooldaks haldusreformi elluviimist. Ma ei oskakski seletada, miks me minister Kiisleri kava ei toeta. Sest mida pole näinud, seda pole näinud!
Kui nüüd mingi kava tehtud on, siis tuleb seda kindlasti arutada. Tähtis on, et haldusreformi tehes oleks meil selge, miks me seda reformi teeme. Haldusreformi eesmärk ei saa olla omavalitsuste arv. Heal juhul saab see olla haldusreformi tulemus.
Haldusreformi eesmärgis peab olema selgus selles, milliseid avaliku halduse ülesandeid täidetakse riigi, milliseid maakonna ja milliseid tänase valla või linna tasandil. Täna me oleme sunnitud tõdema, et mitmed ülesanded jäävad keskvalitsuse ja omavalitsuste vahele õhku. Mõlemad peaksid neid funktsioone täitma, aga saavad näpuga ka üksteise peale osutada.
Õigus on ka õiguskantsleril ja riigimehelik on riigikontrolör, kui nad väidavad, et omavalitsustele on pandud ülesandeid, mida üksinda lahendada nad ei suuda. Kehtivas halduses on pandud suur lootus omavalitsusliitudele ehk siis omavalitsuste vahelisele koostööle. Olen veendunud, et inimesed nendes liitudes on täitnud neile pandud kohustusi heas usus ja vaimus. Kohustetundlikult. Aga samas olen ka veendunud, et loota ratsionaalseid otsuseid maakonna tasandil nendelt liitudelt kõigis küsimustes oleks naiivne. Kas või seetõttu, et liitudel puudub näiteks kindel tulubaas.

Seega on minu esimene ettepanek minister Kiislerile haldusreformi läbiviimiseks -
määratleda selgelt, milliseid avaliku halduse õigusi ja kohustusi tuleb teha keskvalitsuse, milliseid maakonna ja milliseid tänase omavalitsuse tasandil. Kui see on tehtud, siis saab arutada edasi, kas maakonna tasandil saame loota omavalitsuste koostööle või tuleks valida maavolikogu. Minu selge eelistus on valitud volikogu ja tema poolt määratud maavanema poolt. On täiesti selge, et paljud avaliku halduse ülesanded on mõistlik ka tulevikus otsustada tänasel valla tasandil. Ja miks ei peaks ka siis selle tasandi volikogu kätte võimu usaldama ?
Kui kõik need küsimused on vastuse leidnud, selgub ka mõistlik omavalitsusüksuste arv.
Puusalt tulistades reforme ei tehta.
Aga Kiislerile soovin edu.

Nota Bene!

Kõigepealt tahan öelda seda, et igasugune kärpeettepaneku tegemine ajakirjanduse vahendusel ei ole tark tegevus. Peale segaduse, suure arvu hämmelduses või lausa vihaseid inimesi ja kahtlaselt suure hulga vastukäivaid uudisklippe, ei saavuta me midagi. Siin ei ole võitu. Mitte kellelegi.


Teiseks peaks reformierakonna peasekretär vabandama kõikide “krokodillide” koosolekutel osalenute ees, sest mitte ühelgi neist pole mitte mingisugusel kujul arutatud kogumispensioni riigipoolse panuse kaotamist.
Ja seda panust ei olegi võimalik kaotada. Eelkõige seetõttu, et liitusid inimesed teise sambaga vabatahtlikult ja kindlate tingimuste alusel. Neid tingimusi olematuks teha pole võimalik. Neid tingimusi muuta saab ainult sellisel moel, et vabatahtliku otsuse langetanud inimesed ei kaota. Valitsussektori tasakaalu me aga siis ei mõjuta. Pensionireform on niivõrd pikaajaline suurus, et mõneaastased majandussurutised või ka muud tähtsad muudatused (näiteks rahareform), on selle kõrval köömes.

Riigi panuse kaotamine kogumispensionisse ei tule kõne allagi.