Nüüd juba paar kuud kehtib meil kord, mille alusel omavastutuse lõppedes maksab viie järgmise haiguspäeva eest hüvist tööandja ja mitte ravikindlustus.
Sellest korrast on eelkõige võitnud Haigekassa ja tervishoid tervikuna. Probleemid ravikindlustuse eelarvega nii sellel kui järgmisel aastal on üldtuntud. Ilma selle sammuta oleksid ravijärjekorrad veelgi pikemad ja võimalus osta haiglatelt teenuseid veelgi väiksemad.
Sellest korrast on võitnud ka riigi rahanduse eest hoolekandjad, sest näiteks järgmisel aastal väheneb valitsussektori puudujääk seetõttu peaaegu 800 miljoni krooni jagu.
Selle korra tulised toetajad on need inimesed Eestis, kes mõistuse ja südamega rahva tervise peale ka pikemas perspektiivis vaatavad. Sest esimest korda tekitati selge rahaline huvi tööandja kuludes – mida tervemad töötajad on, seda väiksemad on tööandja kulud. Varasem kord paraku oli vastupidine ja majanduslikult keerukal ajal oli tööandjal hoopis huvi, et tema töötajad tööseisaku ajal haiguslehel oleksid !
Kõige suuremad kaotajad hetkel on aga tööandjad ja töötajad. Kui töötajate kaotus on kõigile silmaga näha, siis tööandjate puhul on asi veelgi keerulisem. Nimelt nüüd, kus tööandjal on selge huvi töötajate tervise asjus olemas, on iga nende samm töötajate tervise huvides karistatav täiendava maksuga. Vaktsineerid kõiki gripi vastu –erisoodustus ! Üürid spordisaali või ujulas paar rada – erisoodustus! Maksad kinni taastusravi – jälle erisoodustus !
See ei ole mõistlik! See ei ole ei inimeste tervise, ettevõtete ega ka tervishoiukulude seisukohalt ratsionaalne.
Kui me juba kord loeme tulumaksuvabaks investeeringuid, siis miks me karistame neid, kes töötajatesse investeerivad?
Terviseedenduse kulude erisoodustuste alt väljatoomise vastased väidavad, et nii jäävad riigil saamata miljonid, ohus olevat pensionid, eelarve tasakaal ja koguni Eesti kroon!
Tegelikult on asi just vastupidine, sest kui inimesed ei tööta ja rikkust ei loo, jäävad saamata miljonid ja ohus on kõik muu.
Hetkel jätab tööandja need kulud lihtsalt tegemata või leiab mooduse, kuidas seaduse piiril kõndides neist mööda hiilida. Miks me ei võiks ausalt ja avalikult asju ajada?
Hätta jääks ka see hing, kes püüaks laekuva erisoodustusmaksu alusel saamata jäävat numbrit välja arvutada. Sellist lahtrit, muuseas, pole isegi mitte erisoodustuste maksudeklaratsioonis. Ja kui riigi tulu on sellest erisoodustusest täna „null”, siis millest me räägime?
