Thursday, April 26, 2007

Sõõrumaa ja Eesti Raudtee

Juttu tuleb mitte niivõrd Urmas Sõõrumaast, kui ärimeestest Eesti elu juhtimisel ja korraldamisel. Aga alustaksin hoopis poliitikutest.

Olen viieteist aasta jooksul näinud poliitikas erinevate huvide ja soovidega inimesi ja alati on kohane küsida – miks üks või teine poliitikasse on tulnud ? Päris kindlasti on suurem osa inimestest poliitikas tulnud endast andma. Andma oma mõtteid ja ideid elu edendamiseks vastavalt maailmavaatele ja arusaamadele. Eks need poliitikud ongi elu edasi viinud.

Suures vähemuses on nende tegelaste hulk, kes vastavad kollase ajakirjanduse poolt loodud müüdile riigikogu liikmest, kelle põhitegevus seisneb kuluhüvitiste tarbeks arvete korjamises ja aeg-ajalt nupule vajutamises. Neid tegelasi pole küll palju, kuid kindlasti pole nad tulnud midagi andma, vaid saama. Reeglina jääb selliste kulusaadikute karjäär lühikeseks, sest erakonnad ise praagivad nad välja. Neist pole lihtsalt kasu Eesti asja ajamisel.

Täpselt sama lugu on ärimeestega. Olen veendunud kodanikuühiskonna pooldaja ja pean eri huvirühmade kaasamist riigi juhtimisse hädavajalikuks. Eesti äriringkonnad juhivad näiteks kohuse- ja vastutustundega erinevaid sotsiaalkindlustusi. Teevad seda koos töötajate esindajatega ja teevad seda mõistuse ja südamega.

Täiesti kindlasti on mõistlik ärijuhtide kogemusi ja teadmisi kasutada ka riigiettevõtete nõukogudes. Juhul, kui neil on soovi ja aega tulla endast andma, ühise parema tuleviku nimel. Kas siin võib tekkida huvide vastuolu? Muidugi võib ja seda vastuolu saab juba eos vältida. Ärimehe kuulumine riigiettevõtte nõukogusse ei saa olla võimaluseks turustada riigile “oma kaupa” kergema vaevaga. Või keerata selles nõukogus saadud teadmised kaubaks ja tuluks edasises äritegevuses. Ärimeestest saamamehi saavad erakonnad samuti vältida, nii nagu nad kulusaadikutega seda teevad.

PS. Urmas Sõõrumaa nime on kasutatud pealkirjas ainult seetõttu, et ta pidas vajalikuks teatada, et talle on tehtud ettepanek kuuluda riigiettevõtte Eesti Raudtee nõukogusse. Ja ehk leiab sellise pealkirjaga lugu ka rohkem lugejaid.

Thursday, April 12, 2007

Monday, April 9, 2007

Poliitik meedias

Ajakirjanduse ja poliitikute suhetest valimiste eelsel ja järgsel ajal saaks vändata päris lustaka doki. Ka viimastel valimistel kordus kirjutamata stsenaarium uuesti ja küllap jääb korduma ka tulevikus.
Poliitikas on käibel termin “kõneisik” , kellel asjade kokkulangemise tõttu tuleb seletada ajakirjanduse kaudu erakonna seisukohti ja arvamusi. Ühtpidi on need tegelased erakondades mingit pidi valitud, ehk siis mingil ametikohal. Teistpidi loob neid kõneisikuid ajakirjandus ise. Ju siis on mõnel jutt selgem või väljend krõbedam või on ta muudmoodi meediale meelepärasem. See polegi siinkohal tähtis. Valimistest kaugel ajal on see kirjutamata reegel, millega kõik näivad olema leppinud ja issand sellega. Ütleme nii, et toimub tavapärane ja vajalik suhtlus ajakirjaniku ja poliitiku vahel.
Siis aga, kui valimisteni on jäänud veel ütleme kaks kuud , või midagi sellist, toimub nendes suhetes oluline muudatus. Kõige diplomaatilisem oleks nimetada neid suhteid siis ametlikeks. Avaldatavate artiklite arv lehtedes on loetud, minutid ja sekundid teles ja raadios limiteeritud. Kui on soov oma nina kuskil rohkem upitada, siis ainult erakanalis ja makstud raha eest (olgu see siis gigantide või gerontide heitlus, vahet pole). Dokumentaalkaadris on see lugu päris naljakas. Kaameramehed vaatavad sind naeratava pilguga, millel nimeks “Noh Sind me mees, täna küll pilti ei võta” ja uudisreporterid peidavad mikrid sügavale põue. Kõneisikute jaoks on aga saabunud kõige rahulikum aeg nende poliitilises elus, sest keegi nende vastu huvi ei tunne. Ei pea koormama end teleekraani tarbeks liigse habemeajamise või armsa sugulase sünnipäeval uudisreporteri mobiilikõnele vastamisega. Poliitikud, kel valimiste eelsel ajal on vastupandamatu soov seletada, rääkida ja ennast näidata ning meelde tuletada, rabelevad kui peast põrunud. Vastata aga on võimalik ainult küsimustele ja siis, kui neid esitatakse ja ainult neile, mida esitatakse. Hea seegi! Erakonna enda soov millestki rääkida, peab aga mahtuma teleklippi või valimisloosungisse. Säherdane on elu, nagu ütlesid juba vanad prantslased.
Täielik pööre selles koomilises vaikuses toimub aga valimiste ööl ja hetkel, kui esimesed tulemused selgunud. Enam ei ole pääsu! Kaamerad jõuavad kohale varem, kui valimispeod algavad! Kirja ja pilti läheb kõik see, mis toimunud, toimumas, võib toimuda ja ka kunagi ei toimu! Uudised võimalikust koalitsioonist on tegelikust seisust vähemalt päeva või kaks ees. Kui sind läbirääkimiste laua taga kogemata kaamera pilk ei leia on sugulased mures ja helistavad kohe – ega ometigi pole haigestunud? Nädala jooksul suudetakse kokku panna rohkem valitsuse koosseise, kui seal tulevikus ministreid! Isegi üllas opositsioon annab valitsusele sada päeva aga minister peab seletama kohe – mida ise teeb ja mida teevad temast järgmised.
Selles tohuvabohus on kõige õndsamad opositsiooni jäänud või siis hoopis kõrvale tõmbunud. Sest nemad näivad teadvat, kuidas asjad tegelikult on.

Tuesday, April 3, 2007

Mõni sõna kolleegidest, kes valitsusleppele alla ei kirjutanud

Juba pealkirja nuputamisega tekkis probleem. Lihtsam oleks ju öelda opositsioon või siis vastasrind. Aga kas see oleks ikkagi päris täpne?

Kõige keerulisem on lugu Roheliste Erakonnaga, kellega valitsusliidu kokku kutsujal tekkis eriarvamus ainult vastutuse suuruse asjus. Sisuliselt on mitmed roheliste ettepanekud leppes, aga selle täitmise eest vastutada ei tule. Seega võib arvata, et päris mitmed võimuliidu ettepanekud saavad ka roheliste toetuse osaliseks ning samal ajal jääb neile vabadus ka vastu olla. Küsimuseks jääb, kas selline ebatavaline vabadusaste poliitikas tuleb noorele erakonnale kahjuks või kasuks. Ei hakka ennustama.

Rahvaliidul on selgelt käes kas uus algus või mõne muu suure otsuse langetamise vajadus. Ma usun, et ennast leida pole niivõrd kogenud parlamendipartei jaoks liiga raske ja esimesi järeldusi saab juba teha pärast nende üldkogu. Esmapilgul näib, et see uus algus on raske tulema. Ma ei oska muud moodi kuidagi Riigikokku valitud Erika Salumäe loobumist seletada.

Aga ka Keskerakonnal on ees otsustamise aeg. Seda küll teisel põhjusel. Minu meelest peaksid nad selgeks tegema, kas nad on opositsioonis valitsusliiduga või selle ühe osapoole, sotsiaaldemokraatidega. Esimesel juhul täidavad nad äärmiselt vajalikku rolli demokraatlikus parlamendis. Sotsiaaldemokraatide manamisele pühendudes on see aga pelgalt soov ise valitsusse pürgida. Eilsed Ain Seppiku soojad tervitused ei tee Keskerakonnast opositsiooni.