Asjaolu, et Tallinna linna maksumaksjate raha kasutatakse Keskerakonna valimiskampaanias, häirib tänaseks ainult hea valimistava valvureid. Valijad ja ajakirjandus on sellest teemast tüdinud, et mitte öelda harjunud. Ja kuna viimasele kahele asi korda ei lähe, peavad ka konkurendid õigemaks oma aega ja närvi järjekordse kohukese peale mitte raisata. Valimiskampaania ajal vähemasti mitte.
Kuidagi varakult on aga alanud Keskerakonna kannatuste saaga, mis sisult on sama tüütav ja harjumuspärane ning kordub kõigil valimistel.
Esimesena on seekord „süüdi“ sõltumatu uuringufirma ja eriti uudisteagentuur, kes küsitluse tellis. Kallutatud küsijad küsitlesid kallutatud vastajaid ja selle tulemuse avaldas kallutatud toimetus kallutatud ajakirjanduses.
Ennustan, et järgmisena põhjustab piinu kallutatud NO teater, mille kallutatud näitlejad kallutatud näitejuhi käe all etendasid Ühtse Eesti suurkogu ja kallutatud Rahvusringhääling näitas seda etendust. Kui juba BNS-iga uks avati, siis ei saa ju järg jääda tulemata.
Ning kindlasti saab oma osa ka kallutatud vabariigi valimiskomisjon, sest nii pole juba aastaid olnud, et nad poleks kallutanud.
Ja seda kõike Keskerakonna arvates.
Asjaosalised ise on kindlasti arusaamatuses – milles ja miks neid süüdistatakse. Avaldada oma arvamust on osa demokraatiast. Arvutada protsente on osa aritmeetikast. Ja ega neil polegi mingit süüd, küll aga kasutatakse neid ära kuvandi loomisel.
Valijal, kes tunneb, et tema suhtes on oldud Eesti Vabariigis ülekohtune, on nii lihtsam end Keskerakonnaga samastada ja tema poolt hääletada. Kui puudub usk, et kõikide solvatute kaitsja ka tegelikult midagi ära teha saab, siis koos kannatamist võib ju ikka lubada. „Kallutatud“ jõudude poolt näiliselt põhjustatud piinad muudavad Keskerakonna valija jaoks elu ilusamaks.
Monday, February 28, 2011
Wednesday, February 2, 2011
VANADUSPENSION EI KAO KUSKILE
No nüüd on jälle märul lahti ja pensionäridel uni läinud. Ka tulevastel.
Ei kao see vanaduspension kuskile. Muutub aga teadmine, mida me riikliku vanaduspensioni all mõistame.
Elus on palju riske, mille vastu on ennast mõistlik kindlustada. Haigestumisest auto mõlkideni. Ja üheks selliseks on ka olukord, kus inimene oma vanuse tõttu ei suuda enam teenida. See teadmine viis Bismarcki pensionikindlustuse loomiseni ja seda juba aastaid tagasi. Riiklikult korraldatud pensionil on kaks eelist. Esimeseks asjaolu, et igaüks ise ei pruugi vabatahtlikult elus ette tulevaid riske küllaldasel määral hinnata. Teiseks seetõttu, et koos tehes on riskide maandamine odavam.
Meie pensionikindlustuses on kolm sammast. Põlvkondade solidaarsusel põhinev esimene, inimese enda ja riigi panuse investeerimisel põhinev teine ja puhtalt vabatahtlikust otsusest sõltuv kolmas sammas. Riikliku pensionikindlustuse all tulebki nüüd mõista pensioni, mida saadakse esimese ja teise pensionisamba koosmõjus. Eelmise aasta lõpus oli Eestis 8237 kogumispensionäri, mis pensionäride üldarvust on väga väike osa.
Aja jooksul kogumispensioni osakaal pensionikindlustuses suureneb ja esimese samba osakaal väheneb. Tähtis on, et esimene ja teine sammas koosmõjus tagavad Eestis sama pensionide taseme, mis tänagi. Ja seda vaatamata sellele, et demograafiline olukord muutub. Kes soovib tulevikus veelgi rohkem, peab tõesti ka vabatahtlikult panustama.
Ka kogumispensionil on omad miinused. Aga tõele au andes ei ole keegi ega kuskil leidnud ka alternatiivi, kuidas vananevas ühiskonnas veelgi tõhusamalt riske maandada.
Ei kao see vanaduspension kuskile. Muutub aga teadmine, mida me riikliku vanaduspensioni all mõistame.
Elus on palju riske, mille vastu on ennast mõistlik kindlustada. Haigestumisest auto mõlkideni. Ja üheks selliseks on ka olukord, kus inimene oma vanuse tõttu ei suuda enam teenida. See teadmine viis Bismarcki pensionikindlustuse loomiseni ja seda juba aastaid tagasi. Riiklikult korraldatud pensionil on kaks eelist. Esimeseks asjaolu, et igaüks ise ei pruugi vabatahtlikult elus ette tulevaid riske küllaldasel määral hinnata. Teiseks seetõttu, et koos tehes on riskide maandamine odavam.
Meie pensionikindlustuses on kolm sammast. Põlvkondade solidaarsusel põhinev esimene, inimese enda ja riigi panuse investeerimisel põhinev teine ja puhtalt vabatahtlikust otsusest sõltuv kolmas sammas. Riikliku pensionikindlustuse all tulebki nüüd mõista pensioni, mida saadakse esimese ja teise pensionisamba koosmõjus. Eelmise aasta lõpus oli Eestis 8237 kogumispensionäri, mis pensionäride üldarvust on väga väike osa.
Aja jooksul kogumispensioni osakaal pensionikindlustuses suureneb ja esimese samba osakaal väheneb. Tähtis on, et esimene ja teine sammas koosmõjus tagavad Eestis sama pensionide taseme, mis tänagi. Ja seda vaatamata sellele, et demograafiline olukord muutub. Kes soovib tulevikus veelgi rohkem, peab tõesti ka vabatahtlikult panustama.
Ka kogumispensionil on omad miinused. Aga tõele au andes ei ole keegi ega kuskil leidnud ka alternatiivi, kuidas vananevas ühiskonnas veelgi tõhusamalt riske maandada.
Subscribe to:
Posts (Atom)
