Wednesday, April 21, 2010

TÖÖTUKASSA TOODAB TASAKAALU. KELLELE?

Tasakaalus eelarvest ei ole põhjust enne nelja- viit aastat unistada ja ei tee seda ka valitsus. Soov jääda puudujäägiga aga alla 3% toodetud rikkusest näib eesmärgina mõistlik. Täiesti lubamatu on aga viis, kuidas selleni jõutakse.
Lühidalt numbritest. Valitsussektori eelarve jääb tänaste teadmiste juures 2011 aastal miinusesse 2,2% SKP-st. Seejuures on keskvalitsus ja kohalikud omavalitsused puudujäägis rohkem kui kolme protsendi jagu ehk siis rohkem kui Maastrichti kriteerium lubaks. Ülalmainitud eesmärgini 2,2 % tiritaks tasakaalunäitaja sotsiaalvaldkonna arvelt.

Rahas on 1% SKP-d 2 miljardit krooni.Haigekassale tähendab see seda, et juba mitmendat aastat järjest ei oleks võimalik kasutada varasematel aastatel kogutud varusid. Neid koguti halbade aastate tarbeks, aga käiku ei lähe nad mitte. Kui nüüd eurole ülemineku, kui eesmärgi huvides, oli see asjaolu veel mingilgi määral seletatav, siis eurole läinud riigi asjus on ka see põhjus kadunud. Pikemas perspektiivis aga loome tervishoiule pretsedenti, kus tulevikus headel aastatel raha varudeks enam ei koguta. Mis tast tühjast koguda, kui nii ehk nii kasutada ei saa. Senine jätkusuutlik mentaliteet tervishoiu rahastamisel saab valitsuse poolt hävitatud.

Veelgi jaburam on olukord töötuskindlustusega. See suurus on juba kord selline, kus headel aastatel kogutakse raha ja halbadel, suure tööpuudusega aastatel, makstakse välja. Ehk siis olukorras, kus sotsiaalkindlustuse teooria ja praktika eeldab tuludest suuremaid kulusid töötuskindlustuses, käitub Eesti Vabariik vastupidiselt. Sellest saab aru iga meid eurole ülemineku asjus jätkusuutlikust hindav ametimees. Kas ta peab seejuures Eesti riiki naljakaks, jaburaks või jätkusuutmatuks, pole enam oluline.

Ja olgu nende eurohindajatega kuidas on. Ka sisu poole pealt peaks töötuskindlustusest abisaajate ringi hoopis laiendama ja neid hüviste suurust tõstma. Et inimestel oleks kergem. Kriteeriumidega tuleb asjad korda saada teisel teel. Mitte töötute ja haigete arvel.

Tuesday, April 6, 2010

Euro ja aritmeetika

Eurole ülemineku seaduse vajalikkuses ei pruugi kahelda. Hästi lihtsustatult öeldes saab selle alusel riigivõim jagatud 15,6466 –ga ja punkt. Täna seadustes sätitud kroonid saavad aritmeetika abil eurodeks, reeglina suuri muudatusi seejuures tegemata. Tõsi ta on, et mõne riigilõivu suurus saab olema näiteks 1,59 eurot, mis võib näida kaunis kentsakas, aga poliitiline pragmaatika numbrilises väljundis ei olegi ilmselt huumorivaba. Tundlikul eurole ülemineku ajal on arusaadav riigivõimu soov mitte midagi muuta ja ümardada arvutustehe kodanikul soodsas suunas.

Kui nüüd riigile makstava ja riigi poolt makstavaga on kõik selge, siis sama lihtne pole lugu hindadega, mida teatavasti mõjutab tema kõrgeausus turg ise. Kaupmeeste vabatahtlik lepe seoses eurole üleminekuga hindu mitte tõsta on kindlasti tarvilik, eriti veel teades, et tarbijakaitse seaduse paragrahv allutab selle leppe sõlmijad ka riiklikule järelvalvele.

Tarbijana sooviks, et see lepe sõlmitaks võimalikult ruttu ja et meil kõigil oleks võimalikult vara lepinguosalised ka teada. Kas või näiteks sellel moel, et kaubanduskeskuses erinevate äride vahel valides saaks juba „krooni ajal” otsustada, kes on eurole üleminekut pooldav ärimees ja kes mitte. Loomulikult peaks ka riigivõim seejuures lubama, et ta omalt poolt hindu ei kergita.

Kuidagi on aga tähelepanuta jäänud need tasud ja toetused, mida kehtestavad kohalikud võimud. Saan aru, et seaduse tasemel ei soovi keegi linnade ja valdade volikogude õigusi piirata. Aga keegi ei keela ju meil selles kokku leppida, et ka omavalitsused kasutavad eurole kasutusele võtmise seaduse põhimõtteid ?

Maaomavalitsuste Liit ja Linnade Liit on vägagi mõjukad partnerid ning suudaksid lubatu ka mingite takistusteta ellu viia. Valitsus võiks aga omapoolse lubadusena kanda riigieelarve kuludesse tasude ja toetuste kodaniku kasuks ümardamisel tekkiva puudujäägi. See oleks valitsuse poolt soliidne ja mitte ka ülemäära kulukas ettevõtmine. Ja ühtlasi fair play nii linnade kui valdade, aga eelkõige kõigi elanike suhtes. Tallinlastel oleks näiteks oluline teada, et bussipiletid ei kalline. Päris omavoolu teed ei peaks ka asja laskma, sest Brüssel seda teab, kus siin mingi miin veel peidus võib olla.