TARBETU KAITSEINGEL

Kas olukord pole mitte kummaline? Lang nõuab ajakirjanikelt ausust ja pakub kaitset. Nii ta ise väidab ju? Ajakirjanikud ise aga trambivad jalgu ja avaldavad trükivaikust. Justiitsministri väitel on kõige taga omanike kasuahnus. Vaat kus, oleks veel mõni Leningradi parteikooli taustaga reformist seda väitnud, saaks veel aru. Aga Lang, ettevõtluse esimene kaitsja !

Mis aga eriti imetletav arusaam demokraatiast – nimelt ei tohtivat seaduseelnõusid ette valmistada surve all! Vaat see on „CCCP” parimal kujul! Ühiskonnas suurt tähelepanu või palju pingeid tekitavaid eelnõusid ei tohigi demokraatlikus riigis nii koostada, et seda survet eelnõu koostamisse ei kaasata! See surve jõuab ju eelnõuni igal kümnel juhul. Kui mitte varem, siis Riigikogus ikkagi. Pigem on Eesti häda selles, et surutakse liiga vähe. Demokraatia küsimustes eriti.

Avalik võim selletõttu ongi avalik, et peab suhtlema kodanikega avatult ja ausalt. Mitte mängima peitust templitega paberinurgal, et otsustajaid avalikust huvist säästa. Või siis neid sealt maha kriipida, kui poliitiline kasu sellest rõõmsalt vastu särab.

Rumal on see ajakirjanik, kes manipulatsioonidega kaasa läheb. Täna on nad võtnud nõuks enda eest seista. Respect !

Ega siis….

… Eesti pole ainus riik siin maakeral, kus elanikkonna vananemisest tingitud küsimusi lahendada tuleb. Ma ei tea aga ühtegi teist riiki, kus seda soovitaks teha probleemi eitamise või siis olematuks kuulutamise abil. Lihtsameelsuse tipp. Asi on ju lihtne – vananeva rahvastikuga riikides ei ole enam lahenduseks põlvkondade solidaarsusele rajatud sotsiaalkaitse skeemid. Oma kohustuse juba täitnud pensioniealiste põlvkond on suurenemas ja seda kohust täitev tööealiste põlvkond vähenemas. Ühe lahendusena kasutatakse nüüd eri vanuserühmade koosvastutusele lisandina ka kogumispõhimõtet. Ka kogumisel on omad puudused ja riskid, millele selle põhimõtte kriitikud nii Eestis kui mujal maailmas ei jäta näpuga näitamata. Kahjuks ei paku need samad kriitikud ka muid lahendusi, mis oleks mingilgi moel kasutuskõlblikud. Nii kasutame ka meie siin lisaks põlvkondade solidaarsusele põhinevale esimesele pensionisambale teist ja kolmandat kogumisel põhinevat. Selles esimeses aga on üks tegemata töö, kuna lisaks vanadusriskile kindlustatakse täna seal ka ebatervislikud või siis erilised töötingimused teatud tööaladel. Ehk siis asjaolu, et nendel töödel ei ole võimalik üldise vanaduspensioni eani töötada.

Kui nüüd valitsusliit otsustab sooduspensionid lihtsalt kaotada, siis tähendab see seda, et viimast asjaolu ei ole nende jaoks lihtsalt olemas. Mingi eriline reality show, kus surevat luike tantsides peaks baleriin ka tegelikult siit elust lahkuma.
Lahendus tegelikult on ju olemas ja see on tööpensionide süsteem. Eriliste töötingimuste tõttu varasem töövõime kaotus vajab eraldi kindlustamist. Kas see süsteem luuakse tööõnnetus-ja kutsehaiguskindlustuse sees või eraldi suurusena pole seejuures määrava tähtsusega. Tähtis on, et varasema töövõime kaotuse risk oleks kindlustatud. Töötaja jaoks tähendaks see lahendus seda, et mingi aja jooksul saaks ta tööpensionit ja vanaduspensioniikka jõudes vanaduspensionit. Tööandja jaoks seda, et see risk tuleks neil kindlustada ehk siis kinni maksta. See viimane asjaolu ei mahu aga mõne tegelase maailmapilti ja nii jõutigi järelduseni – kuulutame probleemi olematuks, seaduse kehtetuks ja asi vask. Halvamaitselise laadahuumorina tundub seejuures pakkumine, et tõstame Teie palka . Kuidas saab palgatõusuga vananemist vältida ? Eriti vaimustav moodus igavese nooruse saavutamiseks.

Sooduspensionide kaotamine ei vähenda tegelikult ka kulusid. Varasemast töövõime kaotusest tulenev risk ei muutu olematuks, me maksaksime selle kinni ikkagi. Tänasest esimesest pensionisambast ja muudest avalikest kuludest.