Viis aastat tagasi oli mai alguspäevadel kirgi presidendivalimiste asjus maa ja ilm. Nüüd kulgeb see kõik kuidagi vaikselt.
Heakene küll, hetkel on selge, et Ilvese poolt on valmis hääletama 52 saadikut Riigikogus ja IRL on teatanud, et langetab otsuse oma volikogus maikuu lõpus. Lõputult venitada pole võimalik, sest see looks mulje erakonnast, kui otsustusvõimetust suurusest. Asjaolu, et seejuures soovitakse presidendikandidaadiga ka kokku saada, on igati arusaadav. Tegemist on ju juurte poolest teisest parteist pärit kandidaadiga.
Nii isamaaliitlased kui respublikaanid toetasid Ilvese valimist presidendiks viis aastat tagasi. Miks nüüd, kus need kaks erakonda ühinenud on, valivad nad teise tee, vajaks kindlasti tõsist seletamist. Tundes poliitikute hingeelu, arvan, et sellega saadaks ka hakkama. Pole ju Ilves lubanud põhiseadusest ülesõitval populismil praalida. See viimane jääks muidugi seletamisel mainimata.
Aga.
Kui nüüd IRL otsustaks oma kandidaat esitada, ja selleks pole puudu ei ambitsioonidest ega pealehakkamisest, tähendaks see samal ajal selget lähenemist Keskerakonnale. Pressiteade sellest, et Keskerakond toetab IRL-i presidendikandidaati, oleks valmis veel varem, kui vastav otsustuskogu koguneb.
Poliitika, valikute mõttes, on kaunis julm.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment