Olen viieteist aasta jooksul näinud poliitikas erinevate huvide ja soovidega inimesi ja alati on kohane küsida – miks üks või teine poliitikasse on tulnud ? Päris kindlasti on suurem osa inimestest poliitikas tulnud endast andma. Andma oma mõtteid ja ideid elu edendamiseks vastavalt maailmavaatele ja arusaamadele. Eks need poliitikud ongi elu edasi viinud.
Suures vähemuses on nende tegelaste hulk, kes vastavad kollase ajakirjanduse poolt loodud müüdile riigikogu liikmest, kelle põhitegevus seisneb kuluhüvitiste tarbeks arvete korjamises ja aeg-ajalt nupule vajutamises. Neid tegelasi pole küll palju, kuid kindlasti pole nad tulnud midagi andma, vaid saama. Reeglina jääb selliste kulusaadikute karjäär lühikeseks, sest erakonnad ise praagivad nad välja. Neist pole lihtsalt kasu Eesti asja ajamisel.
Täpselt sama lugu on ärimeestega. Olen veendunud kodanikuühiskonna pooldaja ja pean eri huvirühmade kaasamist riigi juhtimisse hädavajalikuks. Eesti äriringkonnad juhivad näiteks kohuse- ja vastutustundega erinevaid sotsiaalkindlustusi. Teevad seda koos töötajate esindajatega ja teevad seda mõistuse ja südamega.
Täiesti kindlasti on mõistlik ärijuhtide kogemusi ja teadmisi kasutada ka riigiettevõtete nõukogudes. Juhul, kui neil on soovi ja aega tulla endast andma, ühise parema tuleviku nimel. Kas siin võib tekkida huvide vastuolu? Muidugi võib ja seda vastuolu saab juba eos vältida. Ärimehe kuulumine riigiettevõtte nõukogusse ei saa olla võimaluseks turustada riigile “oma kaupa” kergema vaevaga. Või keerata selles nõukogus saadud teadmised kaubaks ja tuluks edasises äritegevuses. Ärimeestest saamamehi saavad erakonnad samuti vältida, nii nagu nad kulusaadikutega seda teevad.
PS. Urmas Sõõrumaa nime on kasutatud pealkirjas ainult seetõttu, et ta pidas vajalikuks teatada, et talle on tehtud ettepanek kuuluda riigiettevõtte Eesti Raudtee nõukogusse. Ja ehk leiab sellise pealkirjaga lugu ka rohkem lugejaid.
No comments:
Post a Comment