Poliitik meedias

Ajakirjanduse ja poliitikute suhetest valimiste eelsel ja järgsel ajal saaks vändata päris lustaka doki. Ka viimastel valimistel kordus kirjutamata stsenaarium uuesti ja küllap jääb korduma ka tulevikus.
Poliitikas on käibel termin “kõneisik” , kellel asjade kokkulangemise tõttu tuleb seletada ajakirjanduse kaudu erakonna seisukohti ja arvamusi. Ühtpidi on need tegelased erakondades mingit pidi valitud, ehk siis mingil ametikohal. Teistpidi loob neid kõneisikuid ajakirjandus ise. Ju siis on mõnel jutt selgem või väljend krõbedam või on ta muudmoodi meediale meelepärasem. See polegi siinkohal tähtis. Valimistest kaugel ajal on see kirjutamata reegel, millega kõik näivad olema leppinud ja issand sellega. Ütleme nii, et toimub tavapärane ja vajalik suhtlus ajakirjaniku ja poliitiku vahel.
Siis aga, kui valimisteni on jäänud veel ütleme kaks kuud , või midagi sellist, toimub nendes suhetes oluline muudatus. Kõige diplomaatilisem oleks nimetada neid suhteid siis ametlikeks. Avaldatavate artiklite arv lehtedes on loetud, minutid ja sekundid teles ja raadios limiteeritud. Kui on soov oma nina kuskil rohkem upitada, siis ainult erakanalis ja makstud raha eest (olgu see siis gigantide või gerontide heitlus, vahet pole). Dokumentaalkaadris on see lugu päris naljakas. Kaameramehed vaatavad sind naeratava pilguga, millel nimeks “Noh Sind me mees, täna küll pilti ei võta” ja uudisreporterid peidavad mikrid sügavale põue. Kõneisikute jaoks on aga saabunud kõige rahulikum aeg nende poliitilises elus, sest keegi nende vastu huvi ei tunne. Ei pea koormama end teleekraani tarbeks liigse habemeajamise või armsa sugulase sünnipäeval uudisreporteri mobiilikõnele vastamisega. Poliitikud, kel valimiste eelsel ajal on vastupandamatu soov seletada, rääkida ja ennast näidata ning meelde tuletada, rabelevad kui peast põrunud. Vastata aga on võimalik ainult küsimustele ja siis, kui neid esitatakse ja ainult neile, mida esitatakse. Hea seegi! Erakonna enda soov millestki rääkida, peab aga mahtuma teleklippi või valimisloosungisse. Säherdane on elu, nagu ütlesid juba vanad prantslased.
Täielik pööre selles koomilises vaikuses toimub aga valimiste ööl ja hetkel, kui esimesed tulemused selgunud. Enam ei ole pääsu! Kaamerad jõuavad kohale varem, kui valimispeod algavad! Kirja ja pilti läheb kõik see, mis toimunud, toimumas, võib toimuda ja ka kunagi ei toimu! Uudised võimalikust koalitsioonist on tegelikust seisust vähemalt päeva või kaks ees. Kui sind läbirääkimiste laua taga kogemata kaamera pilk ei leia on sugulased mures ja helistavad kohe – ega ometigi pole haigestunud? Nädala jooksul suudetakse kokku panna rohkem valitsuse koosseise, kui seal tulevikus ministreid! Isegi üllas opositsioon annab valitsusele sada päeva aga minister peab seletama kohe – mida ise teeb ja mida teevad temast järgmised.
Selles tohuvabohus on kõige õndsamad opositsiooni jäänud või siis hoopis kõrvale tõmbunud. Sest nemad näivad teadvat, kuidas asjad tegelikult on.