Kogumispensionist Ungaris

Ungari parempoolne konservatiivne valitsus on otsustanud ungarlaste kogumispensioni ehk siis teise samba natsionaliseerida.

Tegemist on õpikunäitega sellest, kuidas ei tohi ühte pikaajalist reformi teha. Või siis sellest, kuidas erakondade lühiajalised huvid (ehk siis võim) tambivad maha pikema aja jooksul ühiskonnale tulu toovad tegemised. Politoloogid ja valimisseaduste eriteadlased saavad teha ka järeldusi eri valimissüsteemide eelistest ja miinustest. Ehk mis juhtub siis, kui võim pea iga parlamendivalimisega ühest äärest teise kupatab.

Mis siis Ungaris juhtunud on? Alustati kogumispensioni loomist varem, kui Eestis. Töötava põlvkonna sissemaksed teise sambasse arvutati maha nende sotsiaalmaksust. Eesti kombel vabatahtlikku isiklikku panust ei seadustatud. Kuna riiklike pensionide väljamaksmisel tekkis seetõttu puudujääk, siis pandi kogumispensionifondidele kohustus osta Ungari riigi võlakirju. Siinkohal toonitan, et tegu polnud mitte võimaluse, vaid just kohustusega. Tekkis „surnud ring“ ning sellel ajal opositsioonis olnud poliitikud trampisid jalgu ja teatasid, et sellisel moel kogumispensionärid ei võida mitte midagi. Ja nendega oleks olnud raske ja mõttetu vaielda.

Järgmistel valimistel läks võim opositsiooni kätte, Seejuures lubati kogumispensioni rumalused ümber teha. Tulemuseks veelgi suurem segadus, valimiskaotus ja järjekordne pööre kogumispensionides. Nüüd siis toimub kogumispensionide riigistamine ja seda parempoolseks end nimetava valitsuse ettevõtmisel. Ungarlased ei kaota mitte ainult raha, vaid ka aega. Edasi lükatud probleem ei ole lahendatud probleem.

Nii et tänagem meie põhiseaduse autoreid selle eest, et kaheparteisüsteemini on Eestis keeruline jõuda. Ja valijaid, et nad pole seda lubanud erakondadel teha. Ka hüüded suunata meie pensionifondide raha ainult Eestisse, on olnud vähesed. Õigupoolest peale Janno Reiljani ja Juhan Partsi keegi ei meenugi.

Aga õppida ungarlaste vigadest võiksime meiegi. Sest riikliku pensionikindlustuse defitsiit on tõsiasi, millega tuleb arvestada veel 25 aasta jooksul ning siin vajame kindlamat lahendust, kui iga aastane eelarvedebatt. Hea, et sissemaksed teise sambasse järgmisest aastast vähemalt osaliselt taastuvad ja et meie konservatiivide katsed käru ümber keerata läksid paar aastat tagasi luhta.

Kuidas seletada toimuvat elavale ministrile?

Toimub etendus
Käsikiri : Vahendite Nappus
Lavastaja : Eksinud Külalislavastaja
Etendusasutus : Kultuuriministeerium
Peaosas: Minister

Eelmäng : Midagi peab tegema, sest kõike ei saa endale lubada.

I vaatus: Liitmine ja lahutamine. Juhiste, soovituste ja lubaduste jagamine. Kirjalikus ja suulises vormis.

II vaatus : Esimeses vaatuse tehtud liitmiste lahutamine ja lahutamiste liitmine. Juhiste, soovituste ja lubaduste tühistamine ja eitamine. Ikka kirjalikus ja suulises vormis. Rahvasaadikute arupärimiste korral vassimine ja puru silma ajamine. Avalikkuse kaasamine.

Finaal: Hukkamine

Etendus toimub maksumaksja raha eest. Kannatavad teatrid, muuseumid, spordialaliidud, orkestrid ja kõik teised I vaatust liiga tõsimeelselt võtnud.

PS. telegrammstiil on siinkohal sobilik seetõttu, et seletus ei oleks liig keeruline.

Poolele teele jäänud auditist sünnivad väärad ettepanekud

Puuetega inimeste kooslus on poole päevaga ärevusse aetud ja raadiot kuulav töövõimetuspensionär mõtleb tõsiselt, mis temast saab. Põhjuseks Riigikontrolli audit puuetega inimeste toetuste ja töövõimetuspensionide asjus.

Lugesin minagi seda uurimust suure huviga. Mõnes küsimuses on selguse loomisel jäädud poolele teele. Mõnes küsimuses teeks ma samade faktide alusel hoopis teistsuguseid järeldusi. On ka äärmiselt sisulisi tähelepanekuid, mis kahjuks uudistesse näiteks siiani jõudnud pole.

Lihtsast näitest alustades – riigi käsutuses olevatele numbritele tuginedes leitakse, et tööealised puuetega inimesed saavad küll toetust ravimite ostuks, aga retseptiravimeid ostab neist ainult teatud protsent. Kõigepealt selline märkus, et puuetega inimesed ei vaja ainult retsepti alusel müügis olevaid, vaid ka muid ravimeid.

Palju tähtsam aga oleks olnud uurida, kui paljude tööealistele puuetega inimeste jaoks on riigi abi tänasel kujul liiga väike selleks, et neile vajalikke ravimeid osta.

Keerulisemalt jätkates - iga sotsiaalkaitse skeem muutub aja jooksul mittetõhusaks, kui kulutused selle ülalpidamiseks ei käi ajaga kaasas. Nii on juhtunud ka puuetega inimeste sotsiaaltoetustega. Kuna me Eestis nende inimeste tööellu toomiseks abivahendite ja teenuste näol vajalikul määral ei kuluta, ei saa ka süsteem olla tõhus ja ei täida oma eesmärki mitte seetõttu, et puuetega inimesed „ei taha“, vaid seetõttu et „ei saa“.

Rehabilitatsiooniteenuste nigelale tasemele viitab ju audit selge sõnaga. Seejuures on täiesti loogikavastane ettepanek rakendada seda sama auditis laitmist leidnud skeemi ka lastele ja eakatele.

Töövõimetuspensionide määramisel lähtutakse täna sellest, mis tööd inimene varem tegi ja mida ta enam tervise tõttu teha ei saa. Kui sa olid bussijuht ja kaotasid käe, või koorilaulja ja kaotasid hääle, määratakse töövõimetuspension. Kindlasti on töid, mida saab teha ka ühe käega ja ameteid, mida saab pidada sõnagi välja ütlemata, laulmisest rääkimata. Need aga ei ole inimese varasema tööelu asjus määravad.

Audit märgib täiesti täpselt, et me teeme ja kulutame liiga vähe selleks, et neid inimesi tööellu uuesti tagasi tuua. Ja seni, kuni sellist kulutust me ei tee, oleks ka ebainimlik määrata töövõimetuspensionit selle alusel, millist tööd halvenenud tervise juures inimene võiks teha. Töövõime osaliselt kaotanud inimestele tulu teenimisele lae kehtestamine ei tooks aga peale ümbrikupalkade kaasa muud mitte midagi.

Minu jaoks on auditis kõige tõsisemad hoopis kaks muud tõdemust, kus ma Riigikontrolli arvamusega täiel määral ühinen. Need on tööõnnetus-kutsehaiguskindlustuse puudumine Eestis ja puuetega inimeste hoolduse korraldamise üleandmine kohalikele omavalitsustele aastaid tagasi.

Oht, et viimatimainitud samm loob puuetega inimeste jaoks erinevad võimalused hoolduseks, on osutunud kahjuks tõeks. Ja kui mõnes vallas on abi vajavad inimesed abita, mida seadus neile ette näeb, siis süsteemi ei ole.

Tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse asjus ei veena minda ka Sotsiaalministeeriumi ja Rahandusministeeriumi vastused Riigikontrollile. Selle aastaid kestnud keerutamise asemel võiks öelda otse, et see kindlustus jääb loomata, kuna selle eest ei taheta maksta. Ilma rahata aga mitte ühtegi kindlustust teha pole võimalik.

Ehk hakkas jää lõpuks liikuma?

Oli vast meeldiv lugemine Eesti Päevalehes. Rahandusministeerium on tegemas ettepanekut, mille alusel saaks tööandja erisoodustusmaksust vabaks, kui kannab töötaja vabatahtlikule pensionikontole teatud summa raha. Kolmandas sambas, ehk siis vabatahtlikus pensionikindlustuses võiks tõesti liitujaid rohkem olla ja ehk see samm ergutab ka liituma.

Riigi poolne arusaamine, et tulevane vanaduspõlv saab paremini kindlustet, kui riik õla alla paneb ja seda soodustab, on kindlasti kiiduväärt. Ehk hakkab nüüd jää lõpuks liikuma ka muude erisoodustuste maksustamise asjus. Sest enne, kui vanaduspõlv kätte jõuab, tuleb ka tulemuslikult ja tervena tööd teha. Seega peaks kindlasti kaotama erisoodustusmaksu ka nendelt kuludelt, mida tööandja teeb töötaja tasemekoolituse ja tervise huvides.

Vajadus koolitusse ja tervisesse panustada on vaat et veel suuremgi, kui ülalmainitud muudatus. Pealegi – kui hea tervise juures tarka tööd teha, tuleb ka vanaduspension suurem!

Üleminek tasulisele haridusele algab hoopis töötutest?

Valitsus lubas tööturuameti kohustuste üleandmisel töötukassale jätkuvalt rahastada töötute koolitust ja muid aktiivseid tööturumeetmeid. Kui nüüd soovitakse sellest kõrvale hiilida, ei ole tegu mitte ainult antud lubaduste rikkumisega. Tegemist on vägagi põhimõttelise küsimusega.
Sinu poolt töötuskindlustusele makstud rahast lubab kehtiv seadus rahastada töötutele makstavat toetust ja mitte midagi muud. Koolituse kulud kaetakse riigi muudest tuludest. Ja nii peabki jääma, sest vastasel korral ei vastutata riik enam Eestis hariduse korraldamise eest.
Väga suur osa inimestest on ilma tööta, kuna nende oskused ja teadmised erinevad sellest, mida tööturul hetkel vaja on. Valitsuse asi on korraldada hariduselu nii, et tööturu nõudmised ja saadav koolitus oleks võimalikult hästi seotud. Mis sunniks aga valitsust korraldama näiteks kutseharidust sellisel moel, et kooli lõpetaja ka tegelikult tööle saaks ? Koolist saadud teadmised ja oskused tööd ei annaks, selle eest tuleks endal maksta ja juurde õppida. Kui see ka täna mõnel juhul nii on, siis on see valitsuse tegemata töö.
Ei maksa ka ajada udujuttu teemal, nagu poleks vahet, kas rahastada töötute koolitust tulumaksust või töötuskindlustusmaksest. On ikka suur vahe küll. Kõigepealt ei koosne riigieelarve tulud mitte ainult tulumaksust, vaid ka muudest maksudest, tuludest varadelt, Euroopa Liidu abist. Ja ka tulumaksu kui sellise maksjate ring on palju laiem, kui töötuskindlusse sissemakset tegevate inimeste hulk.
Töötuskindlustusse töötaja poolt makstust peaks hoopis laiendama kindlustusele õigust omavate inimeste ringi ja suurendama toetuse suurust.

Tööandjate manifestist

Sellel manifestil on kaks mõõdet. Inimlik ja majanduslik. Tööandjale keerukal ajal nõustus Eesti töötaja palga vähendamise ja palgata puhkusega. Härrasmees võiks selle eest lihtsalt aitäh ütelda ja ma südamest loodan, et mõnes töökohas on seda ka tegelikult tehtud.
Sotsiaalmaksu trikitamine töötaja kuluks ja soov kärpida tööinimeste õigusi ei ole nüüd mitte mingil juhul tänuavaldus. Kui väga viisakalt asju õigete nimedega nimetada.
Mitmed teadjamehed on masust heietades jõudnud väga õigele seisukohale ja rääkinud vajadusest struktuursete muudatuste järele meie majanduses. Eesti keeles tähendab see, et masu ajal kadunud töökohad peavad asenduma uute ja parematega. Parematega selles mõttes, et seal tehtav töö on targem ja osavam ning palk kõrgem.
Manifesti alusel on väga raske eeldada, et meie tööandjad nendeks struktuurseteks muudatusteks ka valmis oleksid. Kas see tähendab mugavust või ideede puudust?
Karm ja ühtlasi kurb lugemine.

Neiveltil on õigus!

Nojah, eks nüüd Indrek Neivelt ehk maalis tänases „Sirbis” Euroopa rahanduse tulevikku natukene liiga erksates värvides, ja Michal leidis järjekordse võimaluse astuda kangelasliku resoluutsusega astmelise tulumaksu vastu.
Olgu selle astmelisega kuidas on, aga laias laastus räägib Neivelt jumala õiget juttu. Kui Euroopa rahanduskriisist üldse midagi õppis, siis ainult üht. Kui me eurooplastena soovime olla maailmamajanduses konkurentsivõimelised ja selle nimel tunnistanud pühaks kapitali ja tööjõu vaba liikumise, siis 25 erinevat eelarve- ja maksupoliitikat töötavad sellele soovile vastu. Euroopa Liidu liikmesriikide ühtsem eelarve- ja maksupoliitika on normaalne asjade käik sellest hetkest, kui „euro” suurusena kasutusele võeti. Kahju, et sellest arusaamine võttis niipalju aega. Kui liikmesriigid oleks sellele teadmisele suutnud tulla varem, oleks ka kriis möödumas kergemalt.
Ka ninanips reformierakonnale on igati asjakohane, sest just oravad jutlustavad aastaid „banaanideta banaanivabariik –maksuparadiisist” Euroopa Liidu sees. Tegelikult ei ole võimalik asuda korraga Euroopas ja Aafrikas ei geograafilises ega ka rahanduspoliitilises kontekstis, eriti veel siis, kui kuulud Euroopa Liitu.
Nii et kui Jürgen Ligi rahandusministrina nõustub vajadusega ühtlustada tänasest enam eelarve- ja maksupoliitikat Euroopa Liidus, siis astub ta julge mehena vastu sellele, mida reformierakond siiani jutlustanud on.
Ja õigesti teeb. Tubli, Jürgen!