Blogi aadress on muutunud!

Blogi asub aadressil: http://eikinestor.sotsdem.ee

Kiidan ajakirjanikke …

… selle eest, et nad hooldusravi lahendamata küsimused emotsionaalselt ja professionaalselt lahti kirjutanud on. See ongi nende töö.

Püüan siinkohal emotsioone vältida, sest lahendused saavad olla praktilised ja ei midagi muud.

Ma olen väga pikka aega juba kindlalt veendunud, et tänase korralduse juures hooldusravi  jääbki  kiratsema, sest lähtutakse eluvõõrastest eeldustest. Ravime me inimesi teatavasti ravikindlustuse kuludest. Hoolduse eest maksvad aga nii omavalitsused, riik või  hoolekandealused ise koos nende lähedastega. Selline lähenemine eeldab, et just kui oleks võimalik selgelt eristada, et seda patsienti me ravime ja seda abivajajat hooldame. Tegelikus elus nii ei ole ja mingil eluhetkel vajab inimene nii ravi kui hooldust ja seda ühel ja samal ajal. Ühes ja samas kohas, olgu see kodu või asutus.

Ehk siis süsteem on loomata ja see on riigi võlg,  eelkõige vanema põlvkonna ees. Me võime ju Euroopa Liidu abiga luua veel n arv hooldusravi kohta, aga seni, kuni puudub vastus küsimusele – kes selle eest maksab ? – jäävad ka need vajalikud kohad õhku rippuma. Seejuures  vastus küsimusele ei saa sõltuda sellest, kui toimivad on patsiendi sidemed perearstiga, kas omavalistusel on küllaldaselt vahendeid ja kaastundlikust eelarve tegemisel ja kuivõrd maksevõimelised on abivajaja lapsed. Kujutage ette olukorda, kus kõik need kolm näitajat  on miinusmärgiga? Ja ei olegi mingit vähegi inimlikku võimalust. Julm !!!

Valitsus, kohalikud omavalitsused ja haigekassa peaksid istuma ühe laua taha ja otsustama, kas selline olukord, kus hooldusravi kättesaadavus sõltub ära jumal teab mitmest asjaolust, aga mitte niivõrd inimese tegelikest vajadustest, on mõistlik. Ja ma optimistina usun, et jõuavad järeldusele, et ei ole.

Seejärel tuleb kõigil koos, kui tänastel korraldajatel, see ühtne hooldusravisüsteem luua. Mitte üksteise kaela kohustusi veeretada, vaid just luua. Võib olla on sellise süsteemi nimi kindlustus, võib olla mitte. See polegi oluline. Tähtis on, et me teaks, millistel tingimustel hooldusravile minnakse või kodus tehakse ja kuidas sellist süsteemi ühtsetel alustel rahastatakse.

Kas Nobeli preemia Jürgen Ligile?

Ma arvan, et tuhanded majandusteadlased ja praktikud võivad 2013. aasta Nobeli majanduspreemiast oma suu puhtaks pühkida. Sest kurja juur on leitud ja selle on avastanud meie rahandusminister isiklikult. Sadakond aastat tööpuuduse probleemile lahendust otsinud tegelased on lihtsalt rumalad.

Asi on lihtsam, kui arvata võis – Ligi arvates peitub Euroopa tööpuuduse põhjus selles, et töötajatele makstakse tehtud töö eest palka!!??

Vabandan, kuid just selline on minu tagasihoidlik arendus ministri eilsetest mõtetest alampalga asjus.

Kui nüüd pilamisest loobuda ja tõsiseks muutuda, siis alampalk suurusena on kindel sotsiaalne norm. Ehk siis selline töötasu, millest vähem maksta on keelatud mis iganes töö eest.

Sisuliselt ei erine see mistahes muust taolisest normist. Kas või näiteks, et puhkus ei tohi olla lühem kui kindel arv päevi jms. Erinevus, ka Euroopa riikide vahel, seisneb selles, kuidas lubatud minimaalse palga suurus tekib.

Arenenud ja vastaspoole arvamusest lugupidavates riikides sünnib see norm tööandjate liitude ja ametiühingute kokkuleppe alusel. Seaduses pole seejuures tarvis sätestada midagi muud peale tõsiasja, et antud kokkuleppest madalamat palka maksta ei tohi.

Tasub teada, et tööandjate ja ametiühingute vaheliste kokkulepete alusel tööelu normide loomine on nendes riikides loomulik osa tööelust.

Kahjuks aga pole Eesti ainus Euroopa riik, kus puudub ka majanduse arengule soodsalt mõjuv tööandjate ja ametiühingute vaheline kõikehõlmav suhtlus. Sellisel juhul sünnibki alampalk seaduse toel ja abil. Midagi pole parata, aga nii tuleb ka Eestis käituda.

Kui Tööandjate Keskliit ja sinna kuuluvad haruliidud on valmis tänasest suuremal hulgal kollektiivlepinguid ja palgaleppeid sõlmima, jõuaksime ka meie arenenud tööturuga riikide hulka.

Uuringust

Lugesin täna tähelepanelikult värsket uuringut töölepingu seaduse rakendamise kohta. Olulisemast.

Kõigepealt sellest, et sellist järeldust, nagu minister Rõivas uuringu tulemusena tegi, uurijad ei tee ja märku ka ei anna. Uskuda, et uus töölepingu seadus vähendas tööpuudust, saab ainult väga rumal parteipropagandist. Aga ka seda ainult juhul, kui ta uuringut ennast pole lugenud.

Ma saan aru, et sellelaadilised uuringud sõltuvad ära „tellija materjalist“ ehk siis uuritakse seda, mida küsiti. Seega pole minu järgnev kriitika suunatud mitte mingil juhul uuringu tegijatele. Uuriti seda, mida uuriti ja kindlasti on kõigel sellel ka oma väärtus. Lahja aga on lugu selles mõttes, et olulisi asju ei uuritud kas üldse või tehti seda napilt. Küllap siis ei tellitud.

Muudatuste eesmärgina kuulutati ju välja turvaline paindlikkus töösuhetes ja sellest olekski pidanud lähtuma. Kas see eesmärk sai täidetud või mitte? Kui ei saanud, siis miks ei saanud? Veelgi hullem, seda pole ka eriti uuritud.

Saame teada, et:

• Töösuhte lõpetamine polnud ka vana töölepingu seaduse ajal tööandjatele eriti koormav,
• Nii tööandjate kui töötajate õigusteadlikus peaks olema tunduvalt parem,
• Äärmiselt vähe kulutatakse raha töötajate täiend- ja tasemekoolituseks,
• Suur osa töötajatest usub, et tööinspektsioon ning töövaidluskomisjon koos sõprade ja tuttavatega suudavad asendada neile ametiühinguid.

Kas me siis seda varem ei teadnud? No kui keegi ei teadnud, mis siis ikka.

Kui paindlikkuse poolt on veel vähegi kajastatud märkega, et tööjõust vabanemine on tööandjatele nüüd mõnevõrra vähem koormav, siis turvalisuse tõusust juttu ei tehta. Tõusis see turvalisus kuidagi või ei tõusnud?

Pika lugemise peale leidsin ühe lausekese, kus märgiti ära, et ametiühingute ja tööandjatega kokkulepitud muudatused ja jõustunud seadus on kaks eri asja ja seda just turvalisuse mahalõikamise tõttu. Sellest teemast olekski pidanud uuring alustama.

Vastamata  küsimused on:

• Mis oleks juhtunud siis, kui seadus oleks jõustunud koos sinna kavandatud muudatustega?
• Kui suured oleksid sellisel juhul olnud töötukassa kulud ja vajalik maksemäär?
• Kui palju on nüüd seetõttu suuremad riigi kulutused riiklikule töötu abirahale, nende inimeste ravikindlustusele ja toimetulekutoetuse maksmisele?

Tööandjate poole pealt oleks mind huvitanud, millised ettevõtted maksvad nüüd kinni milliste ettevõtete koondamiskulutused, sest neid tasutakse nüüd tegelikult koos läbi töötukassa.

Töötajate poole pealt peaksime huvi tundma, miks ei ole tõusnud kollektiivlepingute osatähtsus? Viimastel on paindliku turvalisuse kontseptsiooni alusel oluline roll. Ei piisa teadmisest, et nende arv pole kasvanud.

Hoopis põhjalikumalt peaks uurima fakti, et suur osa töösuhete lõpetamisest toimub meil oma soovil ja poolte kokkuleppel. Leiame numbri, et kindlale osale suruti tegelikult paber ja pliiats pihku ja nad sunniti lahkuma. Palju põhjalikumat uurimist vajab aga see osa, kes seda ei väida. Mis siis sunnib inimest mõistusevastselt käituma, jääma ilma töökohast ja töötuskindlustushüvitisest? Vähene teadlikkus? Mis ettevõtetes need inimesed töötavad? Kas on mingi seos näiteks asjaoluga, et nende töösuhe oli varem poolenisti põranda all ja seotud maksupettustega?

Ma arvan, et tööandjad ja ametiühingud peaksid tellima uue uuringu ja seda sisuliste küsimustega. Sotsiaalministeeriumit tegelik seis ilmselt ei huvita. Võis siis ei saada lihtsalt asjadele pihta.

Hasardist ja maksust veel

Tegelikult on riigid alati lihtsatesse lahendustesse uskujate surve all kõik sõltuvust tekitav ära keelata. Teades, et reaalses elus toob see kaasa ei midagi muud, kui põrandaaluse tegevuse, seda ei tehta. Kättesaadavust piiratakse aga maksuga.

Hasartmängumaksust laekuv tulu kulutatakse aga reeglina pehmete väärtuste toetuseks. Sotsiaal, kultuur ja sport selle osana, haridus – kõik need suurused ja tegevused, mis toetuvad reeglina omaosalusele või metseenlusele. Miks nii?

Ühtpidi on see justkui vabanduseks lihtsameelsete ees, kes keeldudesse usuvad. Aga lisaks sellele hoitakse hasartmängumaksu sihtotstarbe määramisega valitsused eemal maksupoliitilistest huvidest. Riigil peab olema kohustus maksude abil asja reguleerida, aga mitte huvi sellest laekumisest täiendavat tulu saada. Sest raha, teadagi, on alati vähe. Tulu suurendada saab teatavasti kahel teel – maksumäära tõstes ja maksubaasi laiendades. Ja kui maksumäär täidab eelkõige regulatiivset rolli, siis maksubaasi laienemine (ehk mängukohtade arvu suurenemine) hoitakse eemal riigi rahanduspoliitilistest huvidest.

Monacos näiteks võib see korraldus ja ka riigi potolne huvi olla hoopis teistsugune. Aga peame me siis Monacoks muutuma?

Nii et ühel pool on Rahandusministeeriumi huvi koondada enda kätte rohkem võimu ja teisel pool tuhandete kodanikualgatuste huvi leida oma ettevõtmistele rahalist toetust riigi poolt. Seejuures ei usu ma mitte kuidagi, et hasartmängumaksu tänane sihtotstarbeline jaotamine ja Hasartmängumaksu Nõukogu suudaksid riigi rahanduse uppi keerata.