Thursday, March 7, 2013

Kas Nobeli preemia Jürgen Ligile?




Ma arvan, et tuhanded majandusteadlased ja praktikud võivad 2013. aasta Nobeli majanduspreemiast oma suu puhtaks pühkida. Sest kurja juur on leitud ja selle on avastanud meie rahandusminister isiklikult. Sadakond aastat tööpuuduse probleemile lahendust otsinud tegelased on lihtsalt rumalad.

Asi on lihtsam, kui arvata võis – Ligi arvates peitub Euroopa tööpuuduse põhjus selles, et töötajatele makstakse tehtud töö eest palka!!??

Vabandan, kuid just selline on minu tagasihoidlik arendus ministri eilsetest mõtetest alampalga asjus.

Kui nüüd pilamisest loobuda ja tõsiseks muutuda, siis alampalk suurusena on kindel sotsiaalne norm. Ehk siis selline töötasu, millest vähem maksta on keelatud mis iganes töö eest.

Sisuliselt ei erine see mistahes muust taolisest normist. Kas või näiteks, et puhkus ei tohi olla lühem kui kindel arv päevi jms. Erinevus, ka Euroopa riikide vahel, seisneb selles, kuidas lubatud minimaalse palga suurus tekib.

Arenenud ja vastaspoole arvamusest lugupidavates riikides sünnib see norm tööandjate liitude ja ametiühingute kokkuleppe alusel. Seaduses pole seejuures tarvis sätestada midagi muud peale tõsiasja, et antud kokkuleppest madalamat palka maksta ei tohi.

Tasub teada, et tööandjate ja ametiühingute vaheliste kokkulepete alusel tööelu normide loomine on nendes riikides loomulik osa tööelust.

Kahjuks aga pole Eesti ainus Euroopa riik, kus puudub ka majanduse arengule soodsalt mõjuv tööandjate ja ametiühingute vaheline kõikehõlmav suhtlus. Sellisel juhul sünnibki alampalk seaduse toel ja abil. Midagi pole parata, aga nii tuleb ka Eestis käituda.

Kui Tööandjate Keskliit ja sinna kuuluvad haruliidud on valmis tänasest suuremal hulgal kollektiivlepinguid ja palgaleppeid sõlmima, jõuaksime ka meie arenenud tööturuga riikide hulka.

1 comment:

sk408 said...

Olemasoleva paradigma raames on J.Ligil õiguski: kui meie tehnoloogiline tase rahvusvaheliste turgudega võrreldes on selline nagu ta parasjagu on siis ainukeseks võimaluseks oma toodete ja teenustega konkurentsis püsimiseks on muude sisendite, peamiselt tööjõu hinna madalal hoidmine. Maksud, energia, logistika, tooraine jne. ei anna Eestis kahjuks märkimisväärseid konkurentsieeliseid. Olemasoleva paradigma all pean silmas väikest, avatud ja integreeritud majandust, millest minu arvates on kurja juureks just integreeritus. Ja halb ei ole mitte see, et me pole ennast oma tollitsooni isoleerinud, vaid see, et olles haagitud EMU-sse puuduvad meil progressiivse fiskaalpoliitika teostamiseks instrumendid. St. meil ei ole sisenõudluse ergutamiseks, seeläbi tootmisefektiivsuse suurendamiseks ja ressursside paremaks rakendamiseks praktiliselt mingeid vahendeid. St. meil puuduvad sisuliselt võimalused oma tehnoloogilise mahajäämuse seisundi parandamiseks, ilma, et see põhjustaks suurt sotsiaalset ebavõrdsust ja asjatuid kannatusi Eesti elanikele.
Selline on kahjuks finantsignorantsuse hind, võimetuse mõista monetaarse suveräänsuse olemust hind. Selle hind, et Eesti rahandustegelased, majandusteadlased ega poliitikud ei viitsi või ei taha endale selgeks teha makromajanduslike sektorite bilansside sõltuvuslikkust ja pole endas leidnud julgust Eesti majanduste ja rahanduse ISESEISVAKS juhtimiseks.