Mage lugu

Tulekahju kustutamise korras esitas Riigikogu sotsiaalkomisjon eilsel päeval menetlusse Töötukassa nõukogu pädevust puudutavad seadusemuudatused. Valitsuse suutmatus tööandjaid ja ametiühinguid kuulata on valatud vormi, mis täitevvõimu sekkumisõigust veelgi suurendab. Seejuures laiutasid valitsusliitlased käsi, et mis meil muud üle jääb. No põrgut, on see siin Riigikogu või ei ole? Tahaks ma teada.

Lugupeetud rahvasaadikud, kes te valitsust toetate. See valitsus allub eelkõige teile, kuigi vastutab meie kõigi ees.

Teise inimese, isegi kui ta on parlamendi liige, pähe ju ei näe. Küsisin igaks juhuks, kas nad peavad tänast töötuskindlustuse ja ravikindlustuse juhtimismudelit, kus koos valitsusega on vastutus pandud ka kodanikuühiskonnale, õigeks. Öeldi, et see on õige mudel ja masin töötas mulluse aastani hästi. Miks siis keegi seda masinat ei paranda? Ja ei kavatsegi seda? Viimast näitab asjaolu, et aprillis saabuvad nõukogu kohustused lähevad ka selle eelnõuga juba valitsusele. Kui nüüd Haigekassa nõukogu peaks midagi suuremat otsustama, siis tullakse ilmselt tagaukse kaudu muutma seda seadust ja otsustusõigus ikka valitsusele, kellele siis veel??

Ja sõnagi pole kuulda ka mitte, kes–kus–millal suhted tööandjate ja ametiühingutega ära silub ja normaalse juhtimise taastab. Kas Teil peaminister ka ehk valitsuses on??

Seetõttu tegin komisjonile ettepaneku esitada hoopis Riigikogu otsuse eelnõu, mis kohustab valitsust taastama sotsiaalkindluse juhtimine kehtivatele seadustele vastavalt. Riigikogu tahtel valitsusele kohustuse panemine on normaalne osa parlamentaarsest tööst. Nii on käitutud varem ja tehakse ka tulevikus. Küsiti, mis siis saab, kui valitsus selle ülesandega hakkama ei saa? Mis siis ikka saab valitsusega, kes parlamendi otsuseid ei täida? Astub ise tagasi või võetakse maha. Mis siin imelikku on?

Tänaste teadmiste juures jätkub see ooper 2015 aasta märtsini ja parlamendi enamus peab seda õigeks! Absurd!

Õiguskomisjoni eelnõust ehk Valitsuse „palavad tervitused“ palgasaajatele

Kõigepealt lühidalt sellest, mis meie avalikkust ja valijaid kahjuks eriti ei huvita. Nimelt on Eesti Vabariik võtnud endale kohustuse arutada tööelu puudutavad seaduseelnõud eelnevalt läbi tööturu osapooltega. See oleks ka lihtsalt viisakas. Teiseks näeb isegi esitatavate eelnõude normtehnika ette nõude, et eelnõu koostaja peaks saama nimetatud eelnõu seletuskirjas. Antud õiguskomisjoni algatatud eelnõu puhul ei juletud lihtsalt autorit kirja panna, sest siis selguks järjekordselt, et valitsus on meil ülbe ja sülitab nii palgasaajate kui rahvusvaheliste kohustuste peale.

Nüüd siis sellest, mis võiks huvitada, sest võib viia hulga eurosid teie rahakotist, lühendada puhkust või siis korda saata muid sigadusi.

Kehtiv kollektiivlepingute seadus ütleb üheselt kahte asja:

• lepingu kehtimise ajal ei tohi töötajad streikida ja tööandjad korraldada töösulge;

• lepingu tähtaja lõppedes see piirang enam ei kehti, kuid varem kokkulepitud palka tuleb maksta endiselt ning täita ka muid lepingu tingimusi.

Sellise regulatsiooni mõte seisneb selles, et osapooled oleksid huvitatud uue kollektiivlepingu sõlmimisest ehk siis töörahu taastamisest. Kui töötajad soovivad oma palgatingimusi parandada, peavad nad asuma läbirääkimistele ja koos kohustusliku lepitusprotseduuri läbimisega on neil õigus ka streikida. Kui tööandja aga peab varasemaid tingimusi enda jaoks koormavaks, siis on ka tal õigus asuda läbirääkimistele. Seejuures on tal õigus uue töörahu kehtestamise nimel korraldada ka töösulge. Seni, kuni uus lepe aga sõlmimata, täidetakse vana leppe tingimusi nii palga kui muus osas. Tööandja ja töötajate võimalused on ühesugused.

Õiguskomisjoni sildi alt väljunud eelnõu muudab asja niivõrd, et tööandjal tekiks õigus lepingu tähtaja möödumisel see ühepoolselt üles ütelda. Ehk siis õigus kõigi töötajate palka ühe ropsuga vähendada, puhkust lühendada ja nii edasi ja nii edasi.

Ühepoolse vähendamise võimalus tekib seetõttu, et Sinu poolt aastaid tagasi allakirjutatud personaalses töölepingus on sellel ajal mõistlikuks peetud palganumber. Selle edasine tõstmine käib ettevõtte ja tema töötajate seisukohalt mõistlikul moel aga kollektiivsete kokkulepete kaudu. Sellest aga saab tööandja võimaluse nüüd lahti ütelda ja seda eriliste pingutusteta. Kas ei peaks mitte tasakaalu huvides andma ka ametiühingutele õiguse töötajate palka ühepoolselt tõsta, või mis?

Mõnevõrra teistsugune on olukord siis, kui kollektiivselt kokkulepitud kõrgemad palganumbrid saavad vormistatud ka töötajate personaalsetes lepingutes. Õiguskomisjoni nime alt väljapakutud mõte loob siis olukorra, kus varem tööl olnutele tuleb maksta kõrgemat palka ja uutele tulijatele saab maksta vähem. Ehk siis selge majanduslik huvi vanad lahti lasta ja uutega asendada. Kellele on sellised pingeid vaja, ma küsin?

Nood meie parempoolsed kolleegid võiksid aga endalt küsida, millised on siin riigi huvid? Kas riigi huvides on võimalikult suur streikide arv, mis selle muudatusega paratamatult kaasas käib? Tänane kord, kus varem kokku lepitud palka tuleb ka lepingu tähtaja lõppedes edasi maksta, on nende võimalikku arvu kindlasti vähendanud.

Või on lootus jätkuvalt sellele, et Eesti palgasaaja ei suudagi aru saada, et talle on põhiseadusega antud õigus oma palga üle kaasa rääkida? Moodustada ametiühinguid, streikida kui vaja? Lihtsam on Soome ametiühingute kaitse alla kolida?

Kindlasti peaksid aga Reformierakond ja IRL kasutuselt võtma maha mõiste „paindlik tööturg“. Ilma kollektiivlepinguteta on see võimatu ja nüüd tehakse kõik selleks, et neid ei sõlmitaks. Öelgugi ausalt välja, et nemad toetavad tööandjate omavoli seadustamist ja igasugused lepingulised suhted võivad küll seadustes kirjas olla, aga vaid sellisel kujul, et neid jumala pärast keegi ei kasuta ega huvi ka ei tekiks.

Kui palgasaajate huvid jätavad nii Ansipi kui IRLi külmaks, siis sellest võiks nad küll aru saada, et selline muudatus on kahjulik ka Eesti majandusele, sest jääme jätkuvalt madalate palkadega allhankemaaks.

Olukorrast riigis

Head inimesed ! Napisõnalisus, mis valitseb meie meediaruumis seoses juhtimiskriisiga sotsiaalkindlustuste korraldamises, on ületanud minu valuläve. Tänud üksikutele ajakirjanikele, kes teemat puudutanud. Olen mõelnud, kui antud olukord oleks mingil põhjusel tekkinud meie põhjanaabrite juures, siis YLE 1 ja YLE 2 annaksid päevast päeva erakorralisi uudisprogramme valitsuse ja tööandjate ning ametiühingute läbirääkimistest olukorra lahendamiseks. Meil keegi läbirääkimisi ei pea. Poliitmonoloogilt üleminek sotsiaaldialoogile näib valitsusele ülejõukäivana. Kindlasti on lõbus arutleda, kas suitsu müüa ainult apteegis või mitte. Ma ei imestaks, kui sellele järgneks midagi veelgi künnistületavamat. Näiteks, et poliitikute pilte saab vaadata ainult tsirkuses ja seda retsepti esitamisel. Kõrvuti lusti ja lõbuga on ka kurvemaid ja tõsisemaid asju.

Eesti ravikindlustus ja töötuskindlustus on loodud sellisel kujul, et probleemidest enim puudutatud huvigrupid osaleksid ise nende juhtimises. Sellise ülesehituse eesmärk on lihtne – saavutada kindlustatute huvides parim võimalik tulemus. Valitsuse ülbus on loonud olukorra, kus tööandjad on oma esindajad kindlustusi juhtivatest nõukogudest tagasi kutsunud ja töötajad oma esindajate volitused peatanud.

Haigekassa nõukogu alaesindatus tähendab seda, et mitte ühtegi suuremat sisulist otsust Eesti tervishoiu juhtimisel vastu võtta ei saaks. Ravikindlustuse eelarve suudeti vastu võtta eelmise aasta viimastel päevadel ja seda ka tänu tööandjate ja ametiühingute mõistvale suhtumisele. Ja tõesti – teha ühiskonnale selgeks, et meil on võimul ülbikutest eneseimetlejad ravimata haiguste ja piinade abil, oleks äärmiselt valus. Ega siis haiged ja arstid –õed pole milleski süüdi !

Töötuskindlustuse nõukogu kuuest liikmest saaks täna kokku tulla ainult kolm. Ainus asi, mida nad saaksid nentida, on tõsiasi, et nad ei saa mitte midagi otsustada. Seda selle nädala neljapäeva hommikul siis oldigi sunnitud tunnistama. Seejuures on selle kindlustusliigi 2012 eelarve veel vastu võtmata. Ja kui lähinädalatel midagi positiivses suunas ei juhtu, peaksid nad 1.veebruarist oma uksed lihtsalt kinni panema. Sest selle kindlustusliigi eelarvet pole olemas, ehk siis alust rahade kasutamiseks ei ole.

Usun, et Töötukassa juhatus uksi sulgeda ei soovi, sest teab, et Eestis on tuhandeid inimesi, kes vajavad tööd. Valitsus seda ilmselt ei tea. Selle asemel, et mingeid jokk-skeeme välja nuputada peaks peaministri ülesannetes olev inimene tööandjad ja töötajate esindajad enda juurde kutsuma ja asju arutama. Või siis tagasi astuma.

Valikuvabadus – kelle jaoks??

Täiesti müstiline on usk, et keedetud supis kulpi liigutades saab teha seda rammusamaks.

Täna on kord selline, et ravikindlustatute ravimiseks sõlmib Haigekassa meie nimel haigemajadega lepingud. Kindlustatu saab arstiabi, haigla kirjutab selle alusel välja arve ja haigekassa maksab selle kinni.

Valikuvabadusena on siis väljapakutud süsteem, kus teenuse osutaja ja Haigekassa vaheline leping pole vajalik. Kindlustatu valib ise haigemaja, saab abi ja arve läheb haigekassale. Sellega pidavat valikuvabadus suurenema. Aga kas see ikka on nii?

Asja olemus on ju teadmises, et raviteenuste osas on riik asjade korraldajana täna võlgu patsientide ees. Väljendub see võlg ravijärjekordades, mida mitte ainult meil, vaid kogu maailmas, taluda tuleb.

Kui nüüd ülalpakutud moel asi ümber korraldada ja seda nii, et inimeste tervise huvides maksumaksjalt laekuva raha hulk jääb samaks, tekib võlg teenuste osutajate ees. Seejuures saab see võlg olema mitte ainult pidev vaid ka pidevalt ajas kasvav. Selline lahendus teatavasti ei sobi mitte kuidagi riigi rahanduse seisukohast ja tekib ajalooline küsimus – mida teha? Ja teada on ka vastus – laua peale pannakse loetelu raviteenustest, mille eest haigekassa täna tasub ja teise kätte võetakse pliiats. Seejuures punane.

Ehk siis tekib süsteemne surve aasta aastalt vähendada nende raviteenuste arvu, mille eest kindlustus tasub.

Tulemus – valikuvabadus valida teenuse osutajat vähendab võimalust saada tasuta arstiabi. Teenuse kättesaadavus väheneb ja seda eriti nende jaoks, kellel raha vähem.

Sisuline muudatus saabub siis, kui me lõppude lõpuks aru saame, et inimeste tervise huvides kasutatava raha hulk toodetud rikkusest suureneb paratamatult. Seetõttu veelkord ettepanek – rahastada perearstiteenust nii nagu täna me rahastame kiirabi ja vältimatut abi – riigieelarvest. Ja ravikindlustusest seetõttu vabanev raha läheks järjekordade vähendamiseks ja arstide-õdede palkadeks.

Nii ja naa valitsus

Tänases Riigikogu infotunnis olid peaministri esimesed sõnad – nii ja naa. Kümme minutit hiljem nimetas kaitseminister seda juba klassikaks.
Pidupäevakõnedes meeldib mitmetele rõhutada kodanikuühiskonna tähtsust, tegelikus elus on aga valitsuste suhtumine „nii ja naa“. Tüüpiline näide on Töötukassa reservide riigistamisega toimuv. Töötuskindlustus Eestis loodi kümme aastat tagasi tööandjate ühingute, ametiühingute ja valitsuse koostöös.
Kõik kolm said aru, et töötuks olek vajab paremaid tagatisi ja aktiivsemat tegutsemist uuesti tööle saamiseks. Siis sõlmitud kolmepoolse kokkuleppe alusel loodi kindlustus, kuhu olid oma raha nõus panustama nii tööandjad kui töötajad. Loomulikult lepiti kokku ka kõik muud tingimused, mille alusel see kindlustus peab töötama. Raha panustajatele /tööandjatele ja töötajatele/ oli ja on oluline selle kindlustuse iseseisvus. Täna pean ma kuulma „nii ja naa“ valitsuse ministri suust imestust, et kuidas nad saavad seda nimetada „oma rahaks“ !! Kurat võtaks, kelle raha see siis veel on ?? See ongi nende raha, mille nad tööpuuduse leevendamiseks kõrvale on pannud. Neid protsente, mida me kassasse maksame, ei nimetata isegi maksuks. Tegemist on kindlustusmaksega, mis näiteks ei kajastu riigieelarve tuludes sendigi eest. Head inimesed, kes te sellel teemal arutate, saage palun aru, et tegemist on sihtotstarbelise kindlustusega. Ja valitsuse soov on kasutada loodud reserve hoopis muuks. Kõigile neile, kes valitsuse kavasse soodsalt suhtuvad, soovitan ka isiklikud säästud riigikassaga ühendada. Valitsusel saab veelgi lihtsam olema oma võlakohustusi täita.
Püüdsin täna peaministrilt teada saada, kas valitsus kavatseb kümne aasta tagust kokkulepet tööandjate ja ametiühingutega muuta ja selleks läbirääkimisi alustada. Või sõidetakse koostööpartneritest lihtsalt üle. Vastuseks sain – nii ja naa. Kodanikuühiskond ei vaja patsutamist, vaid usaldamist.
Vot.

Saab ka mõistlikumalt

Valitsus on kärpimas meie maksustatavast tulust lubatud vähendust, mis koosneb kulutustest eluasemelaenu intressidele, koolitusele ja annetustele. Möödunud aasta tuludest võis maksumaksja selle möönduse abil maha arvata 3196 eurot. Järgmise aasta 1. jaanuarist oleks lubatud vaid 1920.

Siiani on avalikkuses korrutatud üht põhjendust – nimetatud maksusoodustus olevat turgutanud meil kinnisvarabuumi ja tulevase võimaliku ärahoidmiseks tuleks teist mahakraapida.

Nojah, kas nüüd selle soodustuse pärast just laenuandja juurde pöörduti, on iseküsimus. Küllap oli põhjus pigem selles, et polnud paslikku paika, kus elada. Küll aga võeti ju laenu teadmises, et õigus selliseks mahaarvamiseks maksumaksjal on ja seda just suurusjärgus 3196 ja mitte 1920. Mis aga jutust kõrvale jääb, on asjaolu, et võimaliku saabuva kinnisvarabuumi ärahoidmise sildi all vähenevad ka inimeste võimalused end koolitada ja kui soovi on, ka annetada. Sest mahaarvamiste lubatud lagi on eluasemelaenude intressidele, koolitusele ja annetustele ühine. Kes siis laenas ja kes koolitas ja mõned üksikud isegi annetasid. Veelgi vähesemad tegid kõike kolme korraga ja ikka sama mahaarvamiste lae juures.

Minu meelest saab asja ajada ka nii, et me ei riivaks juba laenu võtnute õigustatud ootusi ja ei piiraks inimeste võimalusi koolitada ja annetada. Seejuures saab ka tulevast kinnisvaramulli ohjeldada. Selleks pole vaja midagi muud, kui:

- jätta hetkel lubatud 3196 eurot kärpimata
- juba võetud eluasemelaenude intressidele jääks kehtima tänane piirang ja me ei rikuks mitte kellegi õigustatud ootusi
- peale seaduse jõustumist, ehk siis peale 1.jaanuari 2012, võetud eluasemelaenude intresse saaks aga maksimaalse lubatu 3196 euro sees maha arvata 1920 euro ulatuses.

E-riigis on see lihtne.

Augustikuule mõeldes

Viis aastat tagasi oli mai alguspäevadel kirgi presidendivalimiste asjus maa ja ilm. Nüüd kulgeb see kõik kuidagi vaikselt.
Heakene küll, hetkel on selge, et Ilvese poolt on valmis hääletama 52 saadikut Riigikogus ja IRL on teatanud, et langetab otsuse oma volikogus maikuu lõpus. Lõputult venitada pole võimalik, sest see looks mulje erakonnast, kui otsustusvõimetust suurusest. Asjaolu, et seejuures soovitakse presidendikandidaadiga ka kokku saada, on igati arusaadav. Tegemist on ju juurte poolest teisest parteist pärit kandidaadiga.
Nii isamaaliitlased kui respublikaanid toetasid Ilvese valimist presidendiks viis aastat tagasi. Miks nüüd, kus need kaks erakonda ühinenud on, valivad nad teise tee, vajaks kindlasti tõsist seletamist. Tundes poliitikute hingeelu, arvan, et sellega saadaks ka hakkama. Pole ju Ilves lubanud põhiseadusest ülesõitval populismil praalida. See viimane jääks muidugi seletamisel mainimata.
Aga.
Kui nüüd IRL otsustaks oma kandidaat esitada, ja selleks pole puudu ei ambitsioonidest ega pealehakkamisest, tähendaks see samal ajal selget lähenemist Keskerakonnale. Pressiteade sellest, et Keskerakond toetab IRL-i presidendikandidaati, oleks valmis veel varem, kui vastav otsustuskogu koguneb.
Poliitika, valikute mõttes, on kaunis julm.