KARM VÄRK

Valitsusliit on õigeks pidanud õpetajate, politseinike, päästjate, kultuuritöötajate ja vangivalvurite palkadesse erilist suhtumist.

Kuigi eranditult kõige valitsusliidu leppes lubatu edasilükkamine on karm, siis jään südamest lootma, et kõige viimasemas järjekorras minnakse erilise tähelepanu saanud palkade kallale. Veelgi enam, näen küllaldaselt võimalusi, et lubatut saab täita! Ühtpidi on tegu hariduse, kultuuri ja sisejulgeoleku stabiilse arenguga. Teisalt teadmisega, et kui nendes küsimustes täna järgi anda ja vajalikke kulusid mitte katta, siis mõne aasta pärast tuleb seda teha ikkagi. Ning siis selleks vajaminev rahanumber on palju suurem ja selle leidmine veelgi keerukam.

See on muidugi tore, et austet meedia luges täna üksmeelselt patuoinaks “kuuepealise krokodillide” koosoleku, kes väidetavalt oma ülesannetega õigeks ajaks hakkama ei saanud. Keegi peab ju süüdi olema, mis seal ikka.
Tegelik elu loomariigis on palju karmim ja tahes tahtmatult tuleb paljud head ja ilusad ja vajalikud ideed valitsusliidu leppes edasi lükata.
Väga valus on ka tegevuskulude kärpimine. Seejuures ei kuulu nende kulude alla ainuüksi palgafond.

Muutmatud suurused kogumispensionis

Eesti eripära kogumispensionile üleminekul on asjaolu, et valdavalt liituti pensioni teise sambaga vabatahtlikult.
Poliitilistes kategooriates rääkides oli tegu omamoodi rahvahääletusega. Kindlustuse mõttes langetasid inimesed otsuse – kas nad on seaduses sätestatud tingimustel nõus lepingut sõlmima või mitte.
Loodusseadustest erinevalt on inimeste poolt kirjutatud seadusi näiliselt alati võimalik muuta. Tegelik elu on vastupidine. Ma ei tea, mis oleks juhtunud tänaseks meie pensionireformiga kui vabatahtlikult oleks teise sambaga liitunud ainult sada või viiskümmend tuhat inimest. Kindlasti tean aga, et mõnes riigis on poliitikud suutnud omavahelise kempluse käigus pensionireformi aastateks seisma panna.

Eesti tegelikkus on see, et üle poole miljoni inimese on vastanud rahvahääletusel jaatavalt ja kindlustuslepingu riigiga sõlminud. Ja see teadmine muudab kõige arusaadavamad paragrahvid inimese kirjutatud seaduses loodusseaduseks.
Ilmselt on vajalik ning võimalik täpsustada kehtivas seaduses neid sätteid, mis kirjeldavad pensioniosakute muutumist saadavaks kogumispensioniks.
Kindlasti ei ole võimalik muuta põhimõtet, et enda palgast loovutatud täiendavale kahele protsendile lisatakse kogumispensioni kontole neli. Lubaduste murdmist ei tähendaks see, kui muudetakse numbrit, millest neli võetakse (sotsiaalmaksu pensionikindlustuse osa) või siis seda nelja suurendatakse. Iseküsimus, kas sellel mõtet on. Kindlasti ei saa aga seda nelja vähendada.

Sisuliselt sama on seis nende seaduse sätetega, mis räägivad kogutu pärimisest. Vaidlesime kunagi tunde teemal, kas ja mis tingimustel on osakud päritavad. Ehk siis püüdsime leida vastust inimlikule küsimusele – mis saab kogutust siis, kui ma pensionieani välja ei vea ?
Otsus kehtiva põhimõtte poolt langes seetõttu, et liitumine teise sambaga oli meil vabatahtlik. Ja seda vaatamata sellele, et osakute väljavõtmisel läheb osa kogutust pensionikindlustuse kui suuruse tarvis kaduma.
Tuhanded kogumispensioniga liitunud said sammastega liitumisel ühemõttelise ja selge vastuse - neil endil on õigus otsustada, kas päritu jääb pensionisambasse või mitte. Nüüd seda muuta, oleks lihtsalt inetu.

Reserv

Rein Kilk on soovinud lugeda stabiliseerimisreservi juhendit. Seda võib teha igaüks meist, kui ta võtab lahti riigieelarve seaduse ja jõuab paragrahvini 37. Arusaamatuste vältimiseks toonitan, et tegu on riigieelarve baasseadusega, mitte 2008aasta riigieelarvega.
Lihtsas keeles seletatuna ütleb seadus, et stabiliseerimisreservi võib kasutada kolmel juhul:
- pikaajalist ühiskondlikku tulu toovate investeeringute ja strukturaalsete ümberkorralduste rahastamise stabiilsuse tagamiseks;
- sotsiaal-majanduslike kriiside vältimiseks või leevendamiseks;
- sõjaseisukorra, eriolukorra või erakorralise seisukorra väljakuulutamisel.
Sõjaseisukorda ja eriolukorda pole keegi välja kuulutanud ja pole ka põhjust. Õnneks.
Pikaajalist ühiskondlikku tulu toovaks ümberkorralduseks võiks nimetada pensionireformi ja sellega seonduvaid üleminekulutusi. Tänases seisus on varasematel aastatel tänuväärselt riiklikusse pensionikassasse kogutud sellisel hulgal tagavara, et lähemate aastate puudujääk saab sellest kaetud. Valitsussektori tasakaalu mõistes on tegu küll miinusega aga raha pensionide väljamaksmiseks on olemas. Seega poleks mitte midagi imelikku selles, kui stabiliseerimisreservi vahendeid kasutatakse pensionireformi stabiilsuse tagamiseks tulevikus, aga täna pole seda küll põhjust teha.
Jääb üle kolmas võimalus või küsimus – kas oleks põhjendatud reservi kasutamine seoses sotsiaal-majandusliku kriisi vältimise või leevendamisega. Mingil määral on vastus sellele küsimusele olemas seaduse nendes paragrahvides, mis räägivad reservis oleva raha kasutusele võtmise korrast. Nimelt saab seda teha ainult Riigikogu otsusel, kusjuures ettepaneku tegemise õigus on Vabariigi Valitsusel. Viimane peab saama otsuse langetamiseks arvamuse ka Stabiliseerimisreservi nõukogult. Teadmiseni, kas meil on kriis või on see saabumas, peab eelkõige jõudma valitsus.
Ka mulle näib kentsakas nimetada majanduslangust kauaoodatuks. Pigem on see loogiline. Kui aga valitsus sooviks täna tõestada riigikogule sotsiaal-majandusliku kriisi saabumist, jääks ta tõsiselt hätta. Ja seda nii Eesti Panga, IMF-i või kelle iganes prognooside alusel. Ka terve mõistus ütleb, et sotsiaal-majanduslikel põhjustel tuleks reservi kasutada siis, kui häda tõesti käes.

UUS EELNÕU

Ametiühingud, tööandjad ja valitsus on vaidlused uue töölepinguseaduse asjus peetuks lugenud. Eestis taaselustati kuus aastat varjusurmas olnud sotsiaalne dialoog. Euroopalik tava, kõik tööelu puudutavad muudatused tööturu partneritega läbi arutada, andis tulemuseks erinevate huvide vahelise kompromissi. Päris rahul pole keegi. Tasakaalukas vaatleja hindab saavutatut. Läbirääkimiste vastutusest vaba tegelane saab süüdistada kõiki osapooli järeleandmistes. Kompromisside korral on see ilmselt paratamatu kaasnähe.

Kõige tähtsamast

Kui ma oleksin koolitatud diplomaat, siis ütleksin nii – uue eelnõu tekst on oluliselt tasakaalukam, kui jaanuaris välja pakutu. Kuna ma ei ole diplomaat, siis ütlen – uus eelnõu arvestab oluliselt paremini tööinimese huvidega ja vastab tegelikule olukorrale töösuhetes. Töölepingud on ka tulevikus kirjalikud ja neid saab muuta poolte kokkuleppel, mitte tööandja ühepoolse otsusega. Ehk siis kohustuslikus korras alampalgale viimine pole võimalik. Varaliselt vastutavad töötajad siis, kui nad tehtu või tegemata jäänu asjus tõesti ka vastutust kannavad. Seaduse tasemel tagatud lisatasud ületunnitöö ja riiklikel pühadel tehtud töö eest jäävad kehtima. Ilmse kompromissina hindab eelnõu kõrgemalt öötööd ning ei erista enam õhtust tööd.

Kõige keerulisemast

Targale tööandjale ja teadlikule töötajale on töösuhete alased õigused ja kohustused tähtsamad, kui vaidluste tippteemaks tõusnud koondamishüvitiste problemaatika. Olen jätkuvalt veendumusel, et tööandjale vähem koormavam töösuhete lõpetamine uusi töökohti ei loo. Inimesi palgatakse tööle töö tegemise huvides, mitte lootuses neist kiiresti lahti saada. Töösuhte lõpetamine ning sellega seonduv oli läbirääkijatele kindlasti kõige keerulisem teema. Saavutatud kompromissi kajastamisel on juba korduvalt eksitud. Nii näiteks on ekslik arvata, et uue eelnõu alusel langevad need kohustused nüüd riigile. Uusi kohustusi võtva töötukassa sissetulekud koosnevad tööandja ja töötaja maksetest. Seejuures on selles kassas kaks eraldi seisvat rahakotti, millest ühte täidavad tööandjad ja teist töötajad. Seejuures keelab seadus kasutada töötajate poolt kogutud raha tööandjate kohustuste katmiseks. Tulevikus maksab tööandja töötaja koondamisel talle ühe kuu palga. Ülejäänud osa koondamishüvitisest maksab töötukassa tööandjate alafondist. Ehk siis selle tasuvad Eesti tööandjad solidaarselt.
Töötuskindlustuse kui suuruse mõte seisneb selles, et uut ametit pole võimalik leida inimesel, kellel puudub kindel sissetulek. Tuleb ainult tervitada kokkuleppe seda osa, mis räägib töötuskindlustushüvise tõusust 70 %-ni varasemast palgast varem kokku lepitud 50% asemel. Veelgi olulisem on hüvisele õigust omavate inimeste ringi laienemine. Kõigepealt taastub töötuskindlustuses tema esialgselt vastuvõetud kujul olnud õigus hüvisele neile, kes lahkuvad töölt poolte kokkuleppel. Miks 2002 aastal võimule tulnud koalitsioon selle õiguse tühistas, jääb mulle siiani saladuseks. Ametiühingute jaoks oli oluline, et õigus hüvisele laieneks ka inimestele, kes lahkuvad töölt omal soovil. Kuritarvituste vältimiseks on siis küll hüvise suurus väiksem ja selle saamiseks nõutav tööaastate arv pikem. Kui aga amet ei istu või koostöö tööandjaga osutub võimatuks, siis on see tõesti võimalus enda arendamiseks ja uue töökoha leidmiseks. Selle sätte saavutamine oli ametiühingutele niivõrd oluline, et selle nimel peeti võimalikuks ühe kuu koondamisraha vähenemist. Julgen selle kuu asjus jääda kokkuleppe sõlmijatega eriarvamusele, aga poliitikuna austan saavutatud kokkuleppeid.
Töötuskindlustuse loomise ajal uskusime, et õigust töötuskindlustushüvisele omavad vähemalt pooled uut töökohta otsivad töötajad. Hiljem seatud keerukate piirangute tõttu on see number täna alla 25%. Kokkulepe alusel saaks töötuskindlustus tagasi oma esialgse mõtte.

Majandusest

Eesti majanduse arengu seisukohast on leppes kaks äärmiselt tervitatavat sätet. Kõigepealt- tööandja kulutusi töötajate tasemekoolituseks ei loeta enam erisoodustuseks ja ei maksustata täiendava maksuga. Tõepoolest – kui me tunnistame vajadust minna üle teadmistepõhisele majandusele, siis milleks karistada tööandjat täiendava maksuga siis, kui ta oma töötaja ja ka ettevõtte huvides oma töötajatesse investeerib? On ju kõigile kasuks, kui ehitusettevõte koolitab insenere, pank finantsiste, mööblivabrik tislereid. Oleme valitsusliidu kaaslastega reformierakonnast murdnud piike sellel teemal aastast 1999 ! Sama oluline on ka teise sotsiaaldemokraatide poolt aastaid tagasi tehtud ettepaneku jõudmine leppesse. Täna on Tööturuametil kohustus leida tööotsijale uus sobiv töökoht ning Töötukassal kohustus makstakse selle leidmiseni toetusraha. Tööturuameti üleandmisel Töötukassale tekib Eestis üks suurus, kus need kohustused on ühendatud. Meie kõigi huvides on, et töö kaotanud inimene leiaks võimalikult kiiresti uue ja parema töökoha. Nüüd tekib riigis üks institutsioon, kes sellest samast huvist peab lähtuma. Kokkulepe jääb kidakeelseks harukondlike kollektiivsete kokkulepete osakaalu suurendamise asjus. Nende osatähtsust ei vähendata, aga ka ei suurendata. Selle osas jääb turvaline paindlikus meie tööturul saavutamata, kuna nende lepete arv on täna selgelt liiga väike. Kaasajastatud töölepingu seaduse valguses kutsun üles Eesti tööandjaid – sõlmige rohkem kollektiivlepinguid ! Siis saame rääkida ka suuremast paindlikkusest, mida te väidetavalt igatsete aga mille saabumiseks eriti ei pinguta.

Poliitikast

Nüüd peaks olema siililegi selge, miks valitsusliidu leppe sõlmimisel sotsiaaldemokraadid pidasid vajalikuks töölepinguseaduse uuendamisel toetuda kokkuleppele tööandjate ja ametiühingutega. See koostöö peaks jätkuma ka eelnõu menetlemise ajal Riigikogus. Kindlasti leidub erakondi, kes peavad võimalikuks saavutatud kokkulepete asjus parastamist ja profiidi lõikamist. Elu muudavad alati kokkulepped, mitte populism. Millegipärast kipun arvama, et kompromisse tehes lähtusid ka ametiühingud teadmisest, et mingi muu võimuliidu koosseisu korral oleks jaanuaris väljapakutud eelnõu läbinud kõik lugemised nagu nuga või. Kogemus töötajate usaldusisiku seaduse menetlemisel eelmise Riigikogu koosseisu ajal andis neile selleks küllaldaselt alust.

PAY-TV

Teie kodusel telekapuldil see nupp muidugi puudub. Elu viib meid aga mõnikord hotellidesse ja numbritoas telerit sisse lülitades, võite selle nupu sealt kergesti leida. Vajutad sellele ja näidatakse teadagi mida. Vaatamise aega kontrollitakse ja hotellist lahkudes tuleb maksta.

Samal ajal on ju ka maksud meie endi poolt makstud. Jõuad nüüd koju, avad televiisori ja avastad, et Tallinna linnapead näidatakse. Juba mõnda aega ja maksumaksja raha eest. Nagu tasuliste telekanalite puhul ikka, on esmatähtis see, mida ekraanilt näed. Mitte heli, mis pildiga kaasneb. Asjaolu, kas vaatasid või mitte, õnneks veel ei kontrollita.
Ega muud vahet sisuliselt polegi.

Lõpphääletus kolmapäeval

Riigikogu lõpetas eelmisel nädalal tulumaksuseaduse muutmise teise lugemise, mille sisuks on meie seaduse vastavusse viimine Euroopa Liidu direktiividega. Ehk siis aastaid tagasi antud lubaduse täitmine.

Sisuline valik tuli teha kahe võimaluse vahel. Kas minna tagasi traditsioonilisele ettevõtete poolt teenitud tulu maksustamisele või jätkata erilist Eesti liini, ehk siis ettevõttesse reinvesteeritud kasumi mittemaksustamist. Valitsuskabinet otsustas juba möödunud aasta suvel viimase kasuks ja nüüd on samale järeldusele jõudnud ka Riigikogu. Sellegi poolest vajab kehtiv seadus muudatusi, et keegi ei saaks väita, et Eestis ema-tütarettevõtte direktiivi nõudeid ei täideta. Direktiiv ise ütleb, et riigid ei tohi maksudega takistada emaettevõttel teises Euroopa Liidu liikmesriigis asuvast tütarettevõttest teenitud raha välja võtta. Seejuures ei ütle direktiiv, milliseid makse nendeks takistavateks maksudeks loetakse. See teadmine on sündinud Euroopa Kohtu praktikast. Seega tuli eelnõu koosatmisel ja arutamisel lähtuda nii direktiivist kui kohtulahenditest.
Võime kindlad olla, et uues kuues seadusega me need nõuded täidame ja kui keegi kavatseb Eestiga sel teemal tulevikus kohut käia - jääb ta kaotajaks.

Kriitikat eelnõu aadressil on siiani tehtud kahes liinis. Esiteks on selge, et üksikud augud kehtivas seaduses saavad nüüd kinni lapitud ja enam ei saa olema võimalik Eestis teenitud raha aktsiamüügi abil maksuvabalt Hollandisse kantida. Kui kellegi äriidee selles seisneski, ei saagi ta uue seadusega rahul olla. Teiseks teemaks on kujunenud uuest seadusest tulenev avansiliste maksete kord ettevõtete tulu maksustamisel. Raamatupidajatele on avansiliste maksete maksmine selge. Paistab aga, et Eesti äriilm jaguneb siin kaheks. Need äriringkonnad, kes ka siiani Maksuametiga kultuurselt suhelnud, uut korda toetavad. Need mehed, kes maksude "optimeerimisega" ametilt vastu näppe saanud, jälle pelgavad.
Seega seisab seaduse autoritel ees ka tõsine töö selle põhimõtete seletamisel.

KOLM SUURT ASJA UUES HASARTMÄNGUMAKSU SEADUSES

Protokollidest loen, et valitsus kiitis täna heaks hasartmängumaksu seaduse uue eelnõu ja esitab selle Riigikogule. Muudatusi on selles palju, aga mängukirge maandavatest ja kasiinondust piiravatest sätetest pean neist tähtsamaiks kolme.
Inimlikul tasandil pean kõige olulisemaks nõuet kasiinokülastajad registreerida. On täiesti kaks eri asja, kas käia kasiinos anonüümsena või kohustuslikus korras nime kirja panemisega. Nii mõnigi avaliku raha käsutaja näiteks, jääb seejuures kindlasti mõtlema. Sõltuvuse juures ongi ju küsimuseks – minna või mitte minna? Usun, et paljudel jääb seaduse vastuvõtmisel nüüd kasiinos käimata. Uue sisu saab ka kasiinode endi poolt kasutusele võetud keelusäte. Kui varem oli võimatu või väga raske kontrollida, kas inimene sellise piirangu on endale võtnud või ei, siis nüüd on kõik mustvalgel kirjas.
Teiseks oluliseks muudatuseks on uuenevad nõuded mängukohtadele. Täiesti kindlasti väheneb nende kohtade arv, kus kasiinosid peetakse. Väiksemates linnades muutub nende pidamine üldse mõtetuks majanduslikus mõttes. Kasiinode kättesaadavus väheneb.
Kolmandaks oluliseks muudatuseks pean mitme kohaliku võimu poolt ülesvõetud küsimust nende õigustest kasiinodele tegevuslubade andmisel. Küsimus oli õige ja vastus eelnõus on selge. Kohalikule võimule antakse õigus planeeringute kinnitamisel tunnistada kasiinovabaks terved piirkonnad. Või kogu linna territoorium, kui vaid selleks soovi on. Kasiinovastased meeleavaldused tuleb tulevikus registreerida linnavalitsuse lähikonda, sest sisuline jah või ei on nende teha.

Muu maailma kogemus ütleb, et sõltuvust tekitavaid pattusid ei ole kasulik mitte keelata, vaid mõistlikul moel piirata. Põrandalune hasartmäng toetab varimajandust ja ei kedagi teist. Inimlike murede arv siis ei vähene, vaid suureneb.