Protokollidest loen, et valitsus kiitis täna heaks hasartmängumaksu seaduse uue eelnõu ja esitab selle Riigikogule. Muudatusi on selles palju, aga mängukirge maandavatest ja kasiinondust piiravatest sätetest pean neist tähtsamaiks kolme.
Inimlikul tasandil pean kõige olulisemaks nõuet kasiinokülastajad registreerida. On täiesti kaks eri asja, kas käia kasiinos anonüümsena või kohustuslikus korras nime kirja panemisega. Nii mõnigi avaliku raha käsutaja näiteks, jääb seejuures kindlasti mõtlema. Sõltuvuse juures ongi ju küsimuseks – minna või mitte minna? Usun, et paljudel jääb seaduse vastuvõtmisel nüüd kasiinos käimata. Uue sisu saab ka kasiinode endi poolt kasutusele võetud keelusäte. Kui varem oli võimatu või väga raske kontrollida, kas inimene sellise piirangu on endale võtnud või ei, siis nüüd on kõik mustvalgel kirjas.
Teiseks oluliseks muudatuseks on uuenevad nõuded mängukohtadele. Täiesti kindlasti väheneb nende kohtade arv, kus kasiinosid peetakse. Väiksemates linnades muutub nende pidamine üldse mõtetuks majanduslikus mõttes. Kasiinode kättesaadavus väheneb.
Kolmandaks oluliseks muudatuseks pean mitme kohaliku võimu poolt ülesvõetud küsimust nende õigustest kasiinodele tegevuslubade andmisel. Küsimus oli õige ja vastus eelnõus on selge. Kohalikule võimule antakse õigus planeeringute kinnitamisel tunnistada kasiinovabaks terved piirkonnad. Või kogu linna territoorium, kui vaid selleks soovi on. Kasiinovastased meeleavaldused tuleb tulevikus registreerida linnavalitsuse lähikonda, sest sisuline jah või ei on nende teha.
Muu maailma kogemus ütleb, et sõltuvust tekitavaid pattusid ei ole kasulik mitte keelata, vaid mõistlikul moel piirata. Põrandalune hasartmäng toetab varimajandust ja ei kedagi teist. Inimlike murede arv siis ei vähene, vaid suureneb.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment