UUS EELNÕU

Ametiühingud, tööandjad ja valitsus on vaidlused uue töölepinguseaduse asjus peetuks lugenud. Eestis taaselustati kuus aastat varjusurmas olnud sotsiaalne dialoog. Euroopalik tava, kõik tööelu puudutavad muudatused tööturu partneritega läbi arutada, andis tulemuseks erinevate huvide vahelise kompromissi. Päris rahul pole keegi. Tasakaalukas vaatleja hindab saavutatut. Läbirääkimiste vastutusest vaba tegelane saab süüdistada kõiki osapooli järeleandmistes. Kompromisside korral on see ilmselt paratamatu kaasnähe.

Kõige tähtsamast

Kui ma oleksin koolitatud diplomaat, siis ütleksin nii – uue eelnõu tekst on oluliselt tasakaalukam, kui jaanuaris välja pakutu. Kuna ma ei ole diplomaat, siis ütlen – uus eelnõu arvestab oluliselt paremini tööinimese huvidega ja vastab tegelikule olukorrale töösuhetes. Töölepingud on ka tulevikus kirjalikud ja neid saab muuta poolte kokkuleppel, mitte tööandja ühepoolse otsusega. Ehk siis kohustuslikus korras alampalgale viimine pole võimalik. Varaliselt vastutavad töötajad siis, kui nad tehtu või tegemata jäänu asjus tõesti ka vastutust kannavad. Seaduse tasemel tagatud lisatasud ületunnitöö ja riiklikel pühadel tehtud töö eest jäävad kehtima. Ilmse kompromissina hindab eelnõu kõrgemalt öötööd ning ei erista enam õhtust tööd.

Kõige keerulisemast

Targale tööandjale ja teadlikule töötajale on töösuhete alased õigused ja kohustused tähtsamad, kui vaidluste tippteemaks tõusnud koondamishüvitiste problemaatika. Olen jätkuvalt veendumusel, et tööandjale vähem koormavam töösuhete lõpetamine uusi töökohti ei loo. Inimesi palgatakse tööle töö tegemise huvides, mitte lootuses neist kiiresti lahti saada. Töösuhte lõpetamine ning sellega seonduv oli läbirääkijatele kindlasti kõige keerulisem teema. Saavutatud kompromissi kajastamisel on juba korduvalt eksitud. Nii näiteks on ekslik arvata, et uue eelnõu alusel langevad need kohustused nüüd riigile. Uusi kohustusi võtva töötukassa sissetulekud koosnevad tööandja ja töötaja maksetest. Seejuures on selles kassas kaks eraldi seisvat rahakotti, millest ühte täidavad tööandjad ja teist töötajad. Seejuures keelab seadus kasutada töötajate poolt kogutud raha tööandjate kohustuste katmiseks. Tulevikus maksab tööandja töötaja koondamisel talle ühe kuu palga. Ülejäänud osa koondamishüvitisest maksab töötukassa tööandjate alafondist. Ehk siis selle tasuvad Eesti tööandjad solidaarselt.
Töötuskindlustuse kui suuruse mõte seisneb selles, et uut ametit pole võimalik leida inimesel, kellel puudub kindel sissetulek. Tuleb ainult tervitada kokkuleppe seda osa, mis räägib töötuskindlustushüvise tõusust 70 %-ni varasemast palgast varem kokku lepitud 50% asemel. Veelgi olulisem on hüvisele õigust omavate inimeste ringi laienemine. Kõigepealt taastub töötuskindlustuses tema esialgselt vastuvõetud kujul olnud õigus hüvisele neile, kes lahkuvad töölt poolte kokkuleppel. Miks 2002 aastal võimule tulnud koalitsioon selle õiguse tühistas, jääb mulle siiani saladuseks. Ametiühingute jaoks oli oluline, et õigus hüvisele laieneks ka inimestele, kes lahkuvad töölt omal soovil. Kuritarvituste vältimiseks on siis küll hüvise suurus väiksem ja selle saamiseks nõutav tööaastate arv pikem. Kui aga amet ei istu või koostöö tööandjaga osutub võimatuks, siis on see tõesti võimalus enda arendamiseks ja uue töökoha leidmiseks. Selle sätte saavutamine oli ametiühingutele niivõrd oluline, et selle nimel peeti võimalikuks ühe kuu koondamisraha vähenemist. Julgen selle kuu asjus jääda kokkuleppe sõlmijatega eriarvamusele, aga poliitikuna austan saavutatud kokkuleppeid.
Töötuskindlustuse loomise ajal uskusime, et õigust töötuskindlustushüvisele omavad vähemalt pooled uut töökohta otsivad töötajad. Hiljem seatud keerukate piirangute tõttu on see number täna alla 25%. Kokkulepe alusel saaks töötuskindlustus tagasi oma esialgse mõtte.

Majandusest

Eesti majanduse arengu seisukohast on leppes kaks äärmiselt tervitatavat sätet. Kõigepealt- tööandja kulutusi töötajate tasemekoolituseks ei loeta enam erisoodustuseks ja ei maksustata täiendava maksuga. Tõepoolest – kui me tunnistame vajadust minna üle teadmistepõhisele majandusele, siis milleks karistada tööandjat täiendava maksuga siis, kui ta oma töötaja ja ka ettevõtte huvides oma töötajatesse investeerib? On ju kõigile kasuks, kui ehitusettevõte koolitab insenere, pank finantsiste, mööblivabrik tislereid. Oleme valitsusliidu kaaslastega reformierakonnast murdnud piike sellel teemal aastast 1999 ! Sama oluline on ka teise sotsiaaldemokraatide poolt aastaid tagasi tehtud ettepaneku jõudmine leppesse. Täna on Tööturuametil kohustus leida tööotsijale uus sobiv töökoht ning Töötukassal kohustus makstakse selle leidmiseni toetusraha. Tööturuameti üleandmisel Töötukassale tekib Eestis üks suurus, kus need kohustused on ühendatud. Meie kõigi huvides on, et töö kaotanud inimene leiaks võimalikult kiiresti uue ja parema töökoha. Nüüd tekib riigis üks institutsioon, kes sellest samast huvist peab lähtuma. Kokkulepe jääb kidakeelseks harukondlike kollektiivsete kokkulepete osakaalu suurendamise asjus. Nende osatähtsust ei vähendata, aga ka ei suurendata. Selle osas jääb turvaline paindlikus meie tööturul saavutamata, kuna nende lepete arv on täna selgelt liiga väike. Kaasajastatud töölepingu seaduse valguses kutsun üles Eesti tööandjaid – sõlmige rohkem kollektiivlepinguid ! Siis saame rääkida ka suuremast paindlikkusest, mida te väidetavalt igatsete aga mille saabumiseks eriti ei pinguta.

Poliitikast

Nüüd peaks olema siililegi selge, miks valitsusliidu leppe sõlmimisel sotsiaaldemokraadid pidasid vajalikuks töölepinguseaduse uuendamisel toetuda kokkuleppele tööandjate ja ametiühingutega. See koostöö peaks jätkuma ka eelnõu menetlemise ajal Riigikogus. Kindlasti leidub erakondi, kes peavad võimalikuks saavutatud kokkulepete asjus parastamist ja profiidi lõikamist. Elu muudavad alati kokkulepped, mitte populism. Millegipärast kipun arvama, et kompromisse tehes lähtusid ka ametiühingud teadmisest, et mingi muu võimuliidu koosseisu korral oleks jaanuaris väljapakutud eelnõu läbinud kõik lugemised nagu nuga või. Kogemus töötajate usaldusisiku seaduse menetlemisel eelmise Riigikogu koosseisu ajal andis neile selleks küllaldaselt alust.

PAY-TV

Teie kodusel telekapuldil see nupp muidugi puudub. Elu viib meid aga mõnikord hotellidesse ja numbritoas telerit sisse lülitades, võite selle nupu sealt kergesti leida. Vajutad sellele ja näidatakse teadagi mida. Vaatamise aega kontrollitakse ja hotellist lahkudes tuleb maksta.

Samal ajal on ju ka maksud meie endi poolt makstud. Jõuad nüüd koju, avad televiisori ja avastad, et Tallinna linnapead näidatakse. Juba mõnda aega ja maksumaksja raha eest. Nagu tasuliste telekanalite puhul ikka, on esmatähtis see, mida ekraanilt näed. Mitte heli, mis pildiga kaasneb. Asjaolu, kas vaatasid või mitte, õnneks veel ei kontrollita.
Ega muud vahet sisuliselt polegi.

Lõpphääletus kolmapäeval

Riigikogu lõpetas eelmisel nädalal tulumaksuseaduse muutmise teise lugemise, mille sisuks on meie seaduse vastavusse viimine Euroopa Liidu direktiividega. Ehk siis aastaid tagasi antud lubaduse täitmine.

Sisuline valik tuli teha kahe võimaluse vahel. Kas minna tagasi traditsioonilisele ettevõtete poolt teenitud tulu maksustamisele või jätkata erilist Eesti liini, ehk siis ettevõttesse reinvesteeritud kasumi mittemaksustamist. Valitsuskabinet otsustas juba möödunud aasta suvel viimase kasuks ja nüüd on samale järeldusele jõudnud ka Riigikogu. Sellegi poolest vajab kehtiv seadus muudatusi, et keegi ei saaks väita, et Eestis ema-tütarettevõtte direktiivi nõudeid ei täideta. Direktiiv ise ütleb, et riigid ei tohi maksudega takistada emaettevõttel teises Euroopa Liidu liikmesriigis asuvast tütarettevõttest teenitud raha välja võtta. Seejuures ei ütle direktiiv, milliseid makse nendeks takistavateks maksudeks loetakse. See teadmine on sündinud Euroopa Kohtu praktikast. Seega tuli eelnõu koosatmisel ja arutamisel lähtuda nii direktiivist kui kohtulahenditest.
Võime kindlad olla, et uues kuues seadusega me need nõuded täidame ja kui keegi kavatseb Eestiga sel teemal tulevikus kohut käia - jääb ta kaotajaks.

Kriitikat eelnõu aadressil on siiani tehtud kahes liinis. Esiteks on selge, et üksikud augud kehtivas seaduses saavad nüüd kinni lapitud ja enam ei saa olema võimalik Eestis teenitud raha aktsiamüügi abil maksuvabalt Hollandisse kantida. Kui kellegi äriidee selles seisneski, ei saagi ta uue seadusega rahul olla. Teiseks teemaks on kujunenud uuest seadusest tulenev avansiliste maksete kord ettevõtete tulu maksustamisel. Raamatupidajatele on avansiliste maksete maksmine selge. Paistab aga, et Eesti äriilm jaguneb siin kaheks. Need äriringkonnad, kes ka siiani Maksuametiga kultuurselt suhelnud, uut korda toetavad. Need mehed, kes maksude "optimeerimisega" ametilt vastu näppe saanud, jälle pelgavad.
Seega seisab seaduse autoritel ees ka tõsine töö selle põhimõtete seletamisel.

KOLM SUURT ASJA UUES HASARTMÄNGUMAKSU SEADUSES

Protokollidest loen, et valitsus kiitis täna heaks hasartmängumaksu seaduse uue eelnõu ja esitab selle Riigikogule. Muudatusi on selles palju, aga mängukirge maandavatest ja kasiinondust piiravatest sätetest pean neist tähtsamaiks kolme.
Inimlikul tasandil pean kõige olulisemaks nõuet kasiinokülastajad registreerida. On täiesti kaks eri asja, kas käia kasiinos anonüümsena või kohustuslikus korras nime kirja panemisega. Nii mõnigi avaliku raha käsutaja näiteks, jääb seejuures kindlasti mõtlema. Sõltuvuse juures ongi ju küsimuseks – minna või mitte minna? Usun, et paljudel jääb seaduse vastuvõtmisel nüüd kasiinos käimata. Uue sisu saab ka kasiinode endi poolt kasutusele võetud keelusäte. Kui varem oli võimatu või väga raske kontrollida, kas inimene sellise piirangu on endale võtnud või ei, siis nüüd on kõik mustvalgel kirjas.
Teiseks oluliseks muudatuseks on uuenevad nõuded mängukohtadele. Täiesti kindlasti väheneb nende kohtade arv, kus kasiinosid peetakse. Väiksemates linnades muutub nende pidamine üldse mõtetuks majanduslikus mõttes. Kasiinode kättesaadavus väheneb.
Kolmandaks oluliseks muudatuseks pean mitme kohaliku võimu poolt ülesvõetud küsimust nende õigustest kasiinodele tegevuslubade andmisel. Küsimus oli õige ja vastus eelnõus on selge. Kohalikule võimule antakse õigus planeeringute kinnitamisel tunnistada kasiinovabaks terved piirkonnad. Või kogu linna territoorium, kui vaid selleks soovi on. Kasiinovastased meeleavaldused tuleb tulevikus registreerida linnavalitsuse lähikonda, sest sisuline jah või ei on nende teha.

Muu maailma kogemus ütleb, et sõltuvust tekitavaid pattusid ei ole kasulik mitte keelata, vaid mõistlikul moel piirata. Põrandalune hasartmäng toetab varimajandust ja ei kedagi teist. Inimlike murede arv siis ei vähene, vaid suureneb.

Tühja kõhuga uut ametit ei õpi!

Pikema sissejuhatuseta teatan – Maailmapank pole palunud meil koondamishüvitisi vähendada, IMF pühade ajal tehtud töö eest makstavat lisatasu kärpida, Euroopa Liit töötajatelt saamata jäänud tulu tagasi nõuda.
Kõik kolm on tuletanud meelde seda, mis võiks Eestis niigi selge olla. Tööturu regulatsioonid vajavad uuendamist ja töösuhted arendamist. Euroopa Liit nendib brüssellikus kantseliidis (Euroopa Komisjoni hinnang Eestile aastast 2007) , et kuigi tööandjad ja ametiühingud on kaasatud ja toimekad riiklikul tasandil, on harukondlike lepete sõlmimine liiga vähene ja riigis tehtavate kulutuste suurus tööalaste oskuste ja teadmiste suurendamiseks mittepiisav.
Töösuhete uuendamisel lähtub mõistlik maailm turvalisest paindlikkusest, mitte paindes turvalisusest. Euroopas on ammu mõistetud, et edukas majandus otsib vastust küsimusele – kuidas kallimalt müüa ? Meie siin ka, vähemasti Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse konverentsil. Siis aga üllitame töölepinguseaduse eelnõu, mille eesmärgiks odavamalt osta. Absurd!
Paljuräägitud koondamishüvitis ei kaitse kedagi koondamiste eest ja ei ole mõeldud tööalase sissetuleku kaotamise kompenseerimiseks uue töökoha otsimise ajal. Töötajale kompenseeritakse asjaolu, et tema töökoht kaob. Tööandjale on see osa kulust, mis tuleb teha töötajate palkamiseks. Neoliberaalsete uurimisasutuste koefitsientide asemel lugege erapooletuid uuringuid. Deloitte ja Tousche andmetel (jaanuar 2008) oleme töötajate palkamiseks tehtavate kulutuste poolest Euroopa Liidus juba esimese viie seas. Ainult tagant poolt lugedes. Ehk Euroopa mõistes kulutame tööjõule pigem vähe kui palju.
Euroopas on tuntud paindlikud põhjamaised tööturud, kus tööturu reeglid sünnivad läbirääkimistel ja pannakse kirja kokkulepetes. Peamised tegelased tööturul on tööandjate ja töötajate ühingud. Riigivõimu osalus on edukatel aegadel läbirääkimistel pea olematu ja kehvematel paratamatu. Jäigad on Euroopa lõunapoolsete riikide tööturud, kus kokkulepete asemel reguleerivad tööelu seadused ja määrused. Nende koostamisel osalevad sõnaõigusega nii tööandjad kui töötajad, aga vastutust otseselt nad ei kanna. Lihtsustatult – kui soomlase ja rootslase tööelu pannakse valdavalt paika tööandjate ja ametiühingute läbirääkimistel, siis itaallase ja prantslase oma valimistel. Paindlikkus, kui selline, on saavutatud põhjamaades kahel teel. Kõigepealt on kokkulepete muutmine lihtsam, kui seaduste muutmine. Teiseks on kokkulepped elulähedasemad, kui seadused. Mis aga meil üles võetud vaidluse seisukohalt kõige tähtsam – tagatised töötajatele paindlikel põhjamaade tööturgudel ei pea olema, ega olegi väiksemad, kui Lõuna-Euroopas. Paindliku turvalisuse poole liikumine ei saa tähendada tagatiste vähendamist, vaid nende regulatsioonide leidmiseks kõige otstarbekama koha otsimist.
Selgunud on veel kaks lihtsat tõsiasja. Kokkulepetele toetuv tööturg suudab kiiremini vastata muudatustele majanduses ning on paremini võimeline kaasama uusi, industriaalühiskonnas tundmatuid töid. Mõisted “töökoht” ja “tööaeg” on uutel töödel oluliselt teistsuguse tähendusega, kui vabrikus “vilest vileni” tehtavatel töödel.
Mida siis Eestis tegema peaks ?
Kõigepealt jõudma koostöös tööandjate ja töötajate ühingutega selgusele, millised tööelu reguleerivad sätted on tarvilikud seaduse tasemel ja milliseid on tööandjate liidud ja ametiühingud valmis ise kokku leppima. Seejuures ei piisa alati teadmisest, et meil on olemas tööandjate keskliit ja kaks ametiühingute keskliitu. Kõige mõistlikumad lahendused sünnivad alati sektori tasemel. Tööandjate jaoks ausa konkurentsi tagamise ja töötajate tarvis ametikaaslastega samade töötingimuste loomise huvides. Seadused ja kokkulepped peavad arvestama ka sellega, et nii tööandjate kui töötajate ühinemine on rangelt vabatahtlik. Peame kurvalt tunnistama, et peale mõne üksiku erandi (transport, tervishoid), harukondlike kokkulepete arvukusega me ei hiilga. Kas seetõttu, et ei oska? Ei taha? Või on see teadlik, odavale tööjõule orienteeritud, tegevus?
Teiseks – turvalise paindlikkuse põhimõtetest lähtuvalt looma tingimused selleks, et tööjõud areneks. Tuleb suurendada töötuskindlustuse hüvitisi ja eriti sealt hüvise saamise õigust omavate töötajate hulka. Täna on see oluliselt väiksem, kui kunagi vastu võetud seadus ette nägi. Tühja kõhuga uut ametit ei õpi ! Tööturuamet koos õiguste, kohustuste ja tegevuse rahalise kattega tuleks üle anda Töötukassale. Siis oleks Eestis üks ja ainus institutsioon, kus oleksid ühendatud huvi võimalikult kiiresti leida töötule uus töökoht ja kohustus maksta töötuks olemise ajal hüvist. Kui me tõesti tõsiselt räägime üleminekust teadmistepõhisele majandusele, siis 15 koolituspäevaga aastas siin midagi suurt korda saata pole võimalik. Saab natukene teadmisi ja tunnistuse. Tegelik ja sisuline otsus oleks vabastada tööandja kulutused töötajate tasemekoolituseks erisoodustuste seast. Saab võrratult rohkem teadmisi ja diplomi. Pluss võimaluse minna üle uuele, keerukamale ja paremat palka võimaldavale tööle. Selles osas aga pole me kahjuks suutnud valitsusliidu sees üksmeelt leida. Isegi tööga kaasnevate riskide maandamine läbi tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse loomise muudab meie tööturgu oluliselt turvaliselt paindlikumaks.
Kõige tähtsam on aga teada, et muudatused tööturul on siis parimal moel tehtud, kui neid tehakse koostöös tööandjate ja ametiühingutega.

/avaldatud lühendatud kujul ajalehes Postimees/

Mõtlemise koht

Eesti poliitilised otsustajad on töötajatele ja tööandjatele võlgu ühe kindlustusliigi: tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse. Asi pole mitte ainult selles, et Eesti on ainus Euroopa riik, kus selline kindlustusliik puudub. Tööõnnetused ja kutsehaigused on risk nii töötajale kui tööandjale ja ohtude vastu on mõistlik end kindlustada.

Selle kindlustuse loomisega on mitmed valitsused edutult tegutsenud. Rohkem kahjuks sõnades. Nüüd, kus SDE valitsuses, on vaja ka tegusid.

Valida kahe variandi vahel
Täna pärinev töötaja nõudeõigusele põhinev kord on pärit nõukogude ajast ja plaanimajandusest. Turumajanduses on see selge rumalus, sest koos ettevõtte kadumisega kaob ka võimalus nõuda. Ja kes siis maksab?

Tegelikke valikuid, kuidas seda kindlustust korraldada, on jäänud sõelale kaks. Neil mõlemal on omad plussid ja miinused.
Esimene neist sarnaneks täna tuttava autokindlustusega. Tööandjale pandaks kohustus oma töötajad kindlustada tööõnnetuste ja kutsehaiguste vastu, kindlustusseltsid sõlmiksid lepinguid, ravi ja kahju hüvitamine oleks kindlustusseltside mure. Riigile oleks see tee kõige lihtsam ning saaks kasutada töötavate seltside kogemust kahjude käsitlemisel. Aastal 2000 sellisel põhimõttel töötav seaduseelnõu oli Riigikogu menetluses ja jäi vastu võtmata.

Milles on selle korralduse keerukus? Nimelt selles, et suureks küsimärgiks saab kindlustamiseks vajaliku makse määra leidmine. Tänane statistika selleks ei kõlba – nimelt on meil nii tööõnnetusi kui eriti kutsehaigusi vähem, kui näiteks põhjamaades (kes seda usub?). Ehk kõigile on selge, et kindlustuse loomine toob endaga kaasa hoopis teised ja suuremad numbrid. Nii võib juhtuda (nagu aastal 2000), et tööandjad näevad nendes maksemäärades kindlustusseltside ülemaksmist ja viimased samal ajal väidavad, et nii madalate maksemäärade korral pole kindlustada võimalik. Ja jääbki otsus tegemata.

Tähtis on, et riskid saaksid maandatud
Teine võimalus püüaks ülalmainitud probleemi vältida. Siis tuleks tööõnnetus ja kutsehaiguskindlustus luua tänase töötuskindlustuse sarnaselt. Avalik-õigusliku isikuna, tööandjate, ametiühingute ja riigi poolt juhituna. Kaoks ära kartus, et need koostöös kinnitaksid ülemäära kõrged maksemäärad. Majanduse mõttes käivituks uus kindlustus sujuvamalt. Selle võimaluse puuduseks on asjaolu, et sisuliselt tuleks selline kindlustusselts alles luua, kindlustusjuhtumite käsitlemise kogemus omandada jne. Nii et kindlasti mõnevõrra keerukam.
Töötajate seisukohalt suurt vahet ei ole, kuidas asja korraldada. Peaasi, et riskid saaksid maandatud. Kindlasti peaks aga valitsus mõlemad võimalused kolmepoolsetel läbirääkimistel tööandjate ja ametiühingutega läbi arutama. Ilma nende toetuseta uus kindlustus ei käivitu.

*Artikkel ilmus: Sotsiaaldemokraat veebruar 2008

TEATER

/käibemaksust/

Käimasolevat käibemaksuväitlust jälgides jääb mul tunne, et oleks kohane veelkord seletada seda, mida saab lubada ja mida mitte.
Kehtestatud maksud saab laias laastus jagada kaheks. Osadele neist näeb seadus ette ka otstarbe, milleks laekunud raha kulutada võib. Kõige paremaks näiteks on siinkohal sotsiaalmaks. Selle suuruseks on 33% makstud töötasudelt ja sihtotstarbeks on pensionid ning ravikindlustus. Muuks otstarbeks laekunud raha kasutada ei tohigi. Samamoodi on sildistatud ka kütuseaktsiis, mis kindlas suuruses peab minema teede ehituseks ja korrashoiuks. Eks näiteid on teisigi.

Tulumaksule ja käibemaksule aga seadus sihtotstarvet ette ei näe. See on riigi tulu, mille jaotamise aluseks on riigieelarves kinnitatud kulutused ning kui palju laekumistest jõuab kaitseväe, koolide, politsei või kultuuri käsutusse, on omaette otsustamise küsimus.

Kultuuriminister saab kindlasti lubada, et suurendab näiteks teatrite rahastamist. Kui see on tema prioriteet, siis nii ta ka teeb. Kui tal on teised eelistused, siis käitub ta teistmoodi. Selleks on ministril täielik õigus ja peabki olema.
Kultuuriminister ei saa aga lubada, et suurendab teatrite rahastamist siis, kui käibemaksu määr tõuseb. Sest nendel suurustel puudub igasugune seos – käibemaksul sihtotstarvet ei ole. Teatrite rahastamist saab suurendada sõltumata sellest, milline käibemaksumäär on. Kõik sõltub, kordan, konkreetse ministri prioriteetidest.
Seadusega määratud sihtotstarvet ei asenda ega saagi asendada ükskõik millised kokkulepped ükskõik kellega. Kõigepealt seetõttu, et poliitiline kokkulepe peab tuginema seadusele. Ja teadagi, keegi pole meist igavene.