Laari harjutused lindiga ja Ligi omad rõngaga

Kuukene ongi seda aastat möödunud ja kaks väljapaistvat koalitsioonipoliitikut kostitavad avalikkust iluvõimlemisega. Ja täiesti asjatult teevad tõsisele spordialale liiga. Reformierakonna juhatus jaanuari alguses on andnud teada soovist vähendada 2010 aastal makskoormust ja IRL jälle võidelda maksutõusude vastu. Täielik harmoonia ju, milles siis küsimus?

Asi on selles, et valitsusel tuleb mitte kauges tulevikus kokku panna 2011 aasta eelarve ja teha seda eurokriteeriumite tarvis usutaval moel. Avaliku sektori tulude ja kulude hoidmine alla kolmeprotsendilist puudujääki ei saa aga olema sugugi lihtne. Nii 2009. aasta tegelik kui 2010. aastaks kavandatud eelarve on olulises suuruses sõltuvuses ühekordsetest tuludest. Ei saa ju mitme aasta jooksul jutti teha purupaljaks Eesti Energiat ja Tallinna Sadamat, müüa mitmel korral sama maatükki või teha riigi rahadega muid eleringe. Mitmemiljardiline suurusjärk parema tasakaalu huvides tähendab jällegi valikut, kas kärpida või tulusid tõsta. Valimiste aastal kärpima minna pole nagu sünnis. Ja ega õieti polegi kuskilt kärpida, kui suured reformid on tegemata ja nendest tulu tõuseb alles ikkagi aastate pärast. Sama lugu on maksude tõstmisega, kus ma usun tegelikku võitlust Laari ja Ligi vahel ei tule ega ole. Mis siis üle jääb? Riigi reservid ja laenu võtmine ja ongi kõik.

Uskudes valitsuse tervesse mõistusesse, siis ilmselt reservide kallale rohkem ei minda. Suur mõistmine saabub laenuvõtmise abil ja selleks on Eestil ruumi küllaga. Nii et milleks siin siis niipalju omavahel möllata? Erinevate võimaluste vahel kaalumisel soovitaksin valitsusel tõsiselt mõelda ka riigi võlakirjade emiteerimisele. Siiani on ehk mõistetav, et valitsus pole soovinud veel üht ja ehk ka kahtlast mõõdupuud eurole ülemineku asjus luua. Kuna Eesti Vabariik pole võlakirju emiteerinud, siis eurole üleminekuks tarviliku intressimäära kriteeriumi osas ei tohiks probleeme tulla. Või vähemasti täna usume me nii. Kui aga Eesti eurole üle läheb, siis võiks seda võimalust hoolega kaaluda. Eriti meie investorite ja pensionifondide tarvis, sest neil sellise kindlusastmega kodumaine suurus täna valikutes puudub. Täna aitavad meie pensionifondid jalule tõusta Saksa ja Prantsuse majandusel, miks siis mitte ka Eesti omal. Ilus oleks anda neile võlakirjadele ka mingi selge otstarve.

Mis aga puutub eluasemelaenude tulumaksutagastusse, siis 2011 aasta tulude seisukohalt ei olegi millegi üle vaielda. Tubli kooliõpetaja võit kohtus tegelikult riigi /mitte valla/ üle, näitab, et õigustatud ootuste põhimõtteid rikkuda ei tohi kuidagi. Seega saab siinkohal targutada ainult teemal, kas tagastus peaks kehtima ka tulevikus võetavatele laenudele, sest juba võetud laenudelt seda maha võtta ei luba meie põhiseadus. Riigi tulude seisukohalt poleks võit kuigi suur ja kinnisvaraturu olukorda arvestades oleks tegu ülimalt kahtlane. Ei tule veel buumi, mida tagasi hoidma peaks.

Siin Tallinn, Tartu ja Türi!

Tarmukamad on ammu taibanud, et kõik Riigikogus algatatud uuendused tuleb endale selgeks teha sellises järjestuses:
- tuleb aru saada, miks selline algatus tehti
- lugeda läbi seletuskiri
- vaadata üle rakendussätted
- seejärel tutvuda eelnõu tekstiga.

Vastupidises järjekorras tegutsemine võtab kaua aega ja mis veelgi hullem, võib viia valede järeldusteni. Küsigem siis – miks Keskerakond tegi algatuse rahvusringhäälingu seaduse muutmiseks?

Esimesena torkas mul pähe soov taaselustada vahepeal soikunud vastandust Keskerakond versus Meedia, sest valimised ju varsti jälle tulemas. Seda konflikti on ülal hoitud ja toidetud aastaid, täiesti teadlikult ja äärmiselt meisterlikult. Pidev meeldetuletus valijale stiilis „meedia teeb meile liiga”, kõigepealt taastoodab selle erakonna valijatele meelepärast „ kaaskannataja” kuvandit. Ei ole tähtis, kas Keskerakonnale teeb liiga raadiosaade, ajaleht või siis näiteks vabariigi valimiskomisjon. Oluline on, et valija ja erakond kannatavad mõlemad, kuigi erinevatel põhjustel. Tänu sellele vastandusele on suudetud saavutada immuunsus meediast tuleva kriitika suhtes. Keskerakonna valijale on iga kriitika nende lemmiku asjus juba ette vale, laim ja väljamõeldis. Pikemalt pole siin midagi tarvis mõtelda. Poliitikas nimetatakse seda „oma valija kinnistamiseks”. Väga „proffilt” tehtud, midagi pole ütelda.

Teisena võis eelnõu algatamise ajendiks olla eelseisvad läbirääkimised Tallinna tasandil, kus sisuliselt „linnameediast” ehk siis võimulolijate meediast on soov teha „linnakodanike meedia”, tallinlastele tarvilik selline. Kuigi mitmed kriitikud on need juba ennem algust läbikukkunuks lugenud, ei tunta ennast ehk siiski kõige kindlamalt ? Ja kolmandana tuli pähe, et ehk soovitakse lüüa mõlemat kärbest ühe hoobiga. Kindlasti ei ole ka algatajatel mingitki usku, et see eelnõu sellisel kujul ka vastu võetakse. Ja selles on neil õigus.

Kui soovitaks antud seadust ka tegelikult muuta, peaks käitumine olema hoopis teistsugune. Võtame näiteks juhatuse liikmete arvu muutmise. Mis võiks olla veel loogilisem, kui arutada küsimus läbi kõigepealt rahvusringhäälingu nõukogus? Seal on esindatud kõik parlamendierakonnad koos ala asjatundjatega. Kui jõutakse ühisele arusaamisele, läheb seadus muutmisele ja hääled Riigikogus on tagatud! Tehtud! On siis seda küsimust nõukogu ehk arutanud? See näide oli teadlikult toodud teemal, mis ei ole tekitanud värelust ja ärevust. Eelnõus on tõesti siirast koomikat, mis nüüdseks tuntuks saanud „parteilise kaugushüppe” ja „erakondliku koorijuhtimise” näidete varal. Hoopis tõsisem on küsimus tasakaalustatusest ja nõukogu õigustest sisuliselt „ise saateid teha” või siis nende tegemisse sekkuda. Ringhäälingu juhtide ja asjatundjate valuline reageering sellele ettepanekule on rohkem kui õigustatud.

Küsimusele – kas rahvusringhäälingu saated võiksid olla tasakaalustatumad -tuleb kindlasti vastata jaatavalt. Küsimusele – kas selle tasakaalu hindajad peavad olema poliitikud – saab kindlasti vastata ainult eitavalt. Kui on vaja teha selgeks näiteks inimese pikkust, siis mõõdetakse seda sirgelt seistes meetri ja sentimeetrite abil. Ei ole nii, et meist igaüks ise ütleb, kui pikk ta on! Poliitikute jaoks võivad kõik saated, kus neid ei ole, näida tasakaalust väljas olevat. Ükskõik siis, kas erakondade vaheliselt või koguni siseselt. Erapooletut ja ausat hinnangut saadete kohta saavad anda ainult need inimesed, keda see tasakaalustatus ennast ei puuduta. Kehtivas seaduses on võimalused parema tasakaalu saavutamiseks olemas ja sisuliselt saab selle alusel märgata ja märkust teha teine ajakirjanik või ekspert.

Lõpetuseks ka „olukorrast riigis”. Iroonia on teemakäsitlusel alati ohtlik suurus, seepärast vabandan ette, kui keegi asjast päris hästi aru ei saa. Ka mina arvan, et see saade on tasakaalust väljas. See saade kinnistab Keskerakonnale valijaid ja võtab neid maha kõigilt teistelt. Seega on see saade kasulik ainult Keskerakonnale. Palju õnne! Kui nüüd tõsiselt rääkida, siis pragmaatilisem Samost ja emotsionaalsem Muuli räägivad seal seda, mida mõtlevad. Kuulaja asi on nendega nõustuda või mitte. Mul isiklikult sama lugu, teinekord olen nõus ja teinekord justkui „kandideeriks nad ise” Riigikokku. Aga kõik see on osa sõnavabadusest, mille piiramise vastu jään ma lõpuni. Kui seda saadet midagi vaevab, siis sama häda, mis kogu ajakirjandust. Käsitletavate teemade rohkus ei lase ajakirjanikul asjade „sisse minna” ja seetõttu tehakse teinekord järeldusi liiga kiiresti. Ehk siis, ennem kui ilkuda teemal, miks bussijuhid ei streigi, võiks endale selgeks teha, kas palgalepe tööandja ja ametiühingu vahel pole hoopis kehtiv ja seega ka streikimine keelatud. Näitena toodud, viimasest saatest. Erinevalt aga paljust muust meediast, suudavad selle saate osalised ka oma vigu tunnistada ja aja jooksul vastupidistele järeldustele jõuda. Suurem süvenemine ja vigade tunnistamine ei teeks ka poliitikutele paha. Nii et jõudu kõigile rahvusringhäälingus ja palju õnne ka Keskerakonnale. Nende algatus on tänaseks talle pandud lootusi hästi täitnud ja teeb seda ilmselt ka edaspidigi, kuigi eelnõu endaga pole suurt teha mitte midagi.

KORDUMA KIPPUVAD KÜSIMUSED

Päevalehe arvamusplats Eesti demokraatia arengute suhtes on elav. Sekka Taagepera professionaalne ja kainestav arvamus ja neljapäevases lehes Suurkase must-valge hinnang. Olen mitmel korral iseendaga vaielnud, et kas sobib ühel elukutselisel poliitikul sel teemal kaasa lüüa. Aga Valneri esmaspäevane, hästi kirjutatud ja sama hästi loetav, lugu sunnib sõna võtma. Sest ka selle loo lugedes kerkis minu jaoks üles juba mitmendat korda kaks küsimust. Ehk mõni järgmine arvaja võtab vaevaks vastata.

Üheks põhiküsimuseks näib olevat valitud Riigikogu liikme seotus valijaga, mis vajab tugevdamist. Selle väitega pole mul vähimatki soovi mitte nõustuda. Küll aga on kõik mõtted, mis seda seotust suurendaks, lähtunud just ja ainult saadiku seotusest oma valimisringkonna valijatega. Aga miks just nii?? Riigikogus tehtav töö ja lahendamisele kuuluvate küsimuste ring ei anna selleks alust. Ehk siis rahvasaadiku Eiki Nestori side on Põhja-Tallinnas, Haaberstis ja Kristiines minu poolt hääletanutega samasugune kui Võrumaal Ivari Padari või Hiiumaal Kalev Kotkase poolt hääle andnutega. Isegi siis, kui erakonna valimislubadus kandiski regionaalset iseloomu ja oli seotud kas siis Võrumaa või Hiiumaaga, tuleb seda lubadust täita ka sellel rahvasaadikul, kes kandideeris Koplis ja Kalamajas. Valdavalt aga ei ole Riigikogus lahendamist vajavate küsimuste ring üldsegi mitte regionaalne vaid peab aitama elu edasi viia piirist piirini. Ma nüüd küll väga vabandan, kui eksin, aga viimase peaaegu kaheksateist aasta jooksul olen lugenud ma oma kohustusi valijate ees samasuguseks sõltumatult sellest, kus nad hääletasid. Ja ausalt öelda ka sellest, kas nad hääletasid ja kelle poolt hääletasid. Valijal peab alati olema õigus küsida.

Teine korduv teema on Valneril kokku võetud eriti sõnaosavalt. Kui varasematel aegadel mõeldi sellele , kuidas võimule tõustes midagi head ära teha, siis nüüd rohkem sellele, mida teha, et võimule tõusta. Paljudele selline poliitika tegemise viis ei meeldi. Mulle ka ei meeldi, kohe üldse ei istu mitte kuidagi. Aga siit „seestpoolt” vaadates , kui nii võib öelda, olen ma sunnitud kurvastuseks tõdema üht – see „mida teha , et võimule tõusta” pragmaatiline poliitika tegemise viis on valimistel palju edukam kui aateline. Miks? Kas see on mingi vähese demokraatia kogemusega ühiskondadele omane nähtus? Või toimub sama mujal vanades demokraatiates? Ei saaks ju süüdistada erakondi selles, et nad tahavad olla valimistel edukad. Fakt, et jagati kartuleid, toob hääli. Fakt, et kartulid läksid mädanema, hääli ära ei vii. See on fakt.

Pensioniea tõstmisest (vol.2)

Eelmise loo jätkuks kõigepealt sellest, et Praxise anlüütiku Andres Võrgu andmetel võimaldaks pensioniea tõus riigile 8% väiksemaid kulutusi pensionide väljamaksmiseks. Ühes kuus on täna väljamakstav summa on 1, 325 miljardit kokku. Halbadest töötingimustest varasem pensioniõigus moodustab sellest 166 miljonit. Ehk siis tervistkahjustavatel töödel ja väljateenitud aastate pensioniõiguse uutele alustele viimisest on ka riigi kulutuste kokkuhoid suurem.
Mis mõttega siis pensioniea tõstmisega tulistjalu kiirustada, kui pakilisemad tööd tegemata ?

Pensioniiga suurusena on aastate jooksul oluliselt muutunud. Ka Eestis näiteks ei pea 63 aastaselt pensionile minema ja võib pensioni saamist edasi lükata. Õigust edasilükatud pensionile kasutab Eestis täna 559 inimest võites sellega iga edasilükkunud kuu eest 0,9 % pensioni suurusest. Veel ennem seda viisime sisse ennetähtaegse pensioni. Siin loomulikult vastupidiselt inimene kaotab iga varem pensionile mindud kuu eest 0,4% pensionist. Ennetähtaegsel pensionil on 14 639 pensionäri. Põhjused, miks üks inimene otsustab minna varem pensionile ja teine hiljem, on väga individuaalsed. Sõltub see ära tehtavast tööst ja palgast või koguni lootusetusest tööd leida. Aga ka tervisest loomulikult.

Eesrindliku pensionikorraldusega riigid on siin veelgi kaugemale läinud. Lihtsalt seletatuna tähendaks see seda, et seaduses sätestatud pensioniiga pole mitte 63 aastat vaid näiteks 60 kuni 65 aastat /tõesti näitena toodud, mitte palun võtta ettepanekuna/. Sisuliselt otsustab iga inimene ise tervise ja tehtava töö ja saadava tulu alusel, millal tal selle aja jooksul on mõistlik pensionile jääda. Loomulikult sõltub tehtavast valikust pensioni suurus. Mida hiljem lähed, seda suurem pension on. Ehk siis samad põhimõtted, mis meie täna kehtivas seaduses, aga veelgi suuremas sõltuvuses tehtavast valikust. Seejuures on kaasaegse pensionikorraldusega riigid suutnud arvestada ka kõige olulisema näitajaga pensioniea tõstmisel - see on pensionieas elatud aastate arvu kasvuga.

Kokkuvõtteks. Penisoniea tõstmine vajab palju tõsisemat ja sisulisemat ettevalmistust. Temast loodetav kasu jääb saamata, kui palju pakilisemad küsimused on veel lahendamata. Tööpensioni loomine võtab oma aja. Seejärel saame arutada, kas ja kuidas pensioniiga tõsta.

PENSIONIEA TÕSTMISEST (vol.1)

Pensioniiga on teemaks kõikides vananevates ühiskondades. Ehk siis seadustes sätestatud pensioniõigust andev vanus tekitab paljudele Euroopa riikidele probleeme ja neid püütakse lahendada. Eesti tingimustes peaks see tähendama seda, et pensionileminek 63 aasta vanuses peaks olema meil probleemiks. Minu arvates meil hetkel sellist probleemi pole. Riiklikus pensionikindlustuses on lahendamata hoopis üks teine küsimus – paljud inimesed saavad 20%-lise sotsiaalmaksu kulul pensionile veelgi varem, kui 63 eluaastat täis saab. Seejuures on nendel inimestel täiesti õigustatud ja sisuline põhjus, miks nad teistest varem pensionile peaksid minema.

Arvudest. Vanaduspensioni saajate arvuks teatab meile sotsiaalkindlustusamet 290 967 inimest. Nende seast on tervistkahjustava või pingelise töö tõttu ennem üldist pensioniga, ehk siis veel varem kui 63 aastaselt, pensionile siirdunuid 37 834 . Isegi protsendiarvutust mitte kõige paremini valdavale on selge, et nende osakaal vanaduspensionide saajate arvus ei ole sugugi väike.

Nende inimeste igati põhjendatud õigus varasemale pensionieale on seotud tehtud tööga. Kindlustuskeeles kõneldes katab täna riiklik pensionikindlustus lisaks vananemisriskile ka tervistkahjustavate töötingimuste riski, sest ka varasemat pensioniõigust andvatel töödel maksab tööandja samasuurust sotsiaalmaksu, kui mujalgi. Kui te kindlustate oma auto, siis te ju ei oota, et kindlustatud oleks ka teie maja või korter? Riiklikus pensionikindlustuses paraku täna aga asi niimoodi kipub olema.

Oleks vale väita, et valitsused ei tea, mida selle probleemi lahendamiseks tarvis oleks teha. Otse ja ausalt öeldes on kontseptuaalsed lahendused leitud juba kümme aastat tagasi. Praktikasse pole need aga jõudnud. Ka eelmine valitsus kiitis heaks tööpensionide süsteemi. Kas hetkel võimul olev kooslus julgeb selle alusel ka seadusega välja tulla, jääb esialgu küsimärgiks. Tööpensionide süsteem näeb ette halbade töötingimuste tõttu varasema pensionilemineku õiguse eraldi kindlustamist. Töötingimuste eest vastutav tööandja oleks kohustatud varasema pensioniõiguse oma töötajatele kindlustama. Ehk siis need viis aastat näiteks, mis saabuksid inimesele ennem üldist pensioniiga, oleks kinni makstud tööpensionina ja mitte riiklikust pensionikindlustusest. Asi oleks aus nii nende inimeste suhtes, kes tervistkahjustavatel töödel töötavad, kui ka nende suhtes, kes sellist tööd ei tee.

Seetõttu ei ole täna üldise pensioniea tõstmisega kuskile kiiret, sest probleemid on hoopis mujal.

Päästjate palgaraha

Olen veendunud, et puuduoleva 22,8 miljoni krooni leidmine päästjatele on pelgalt tahtmise küsimus ja esmaspäevasel rahanduskomisjoni istungil saaks probleem lahenduse. Võin arvata, et sotsiaaldemokraatide selleks pakutud katteallikas võimuliitlastele ei sobi. Mis siis ikka, ega selle tõttu ei saa tegu tegemata jätta. Riigikogu reformierakondlastest, isamaaliitlastest ja rohelistest koosnev enamus hääletas maksuseadustesse sisse näiteks täiendava aktsiisitõusu. Komisjoni arutelul pakuti selle arvel riigi tulude suurenemise numbriks esialgu 450 miljonit, mis hilisema täpsustuse käigus muutus 530 miljoniks. Päästjatele vajaliku raha suurus on peaaegu neli korda väiksem, kui see täpsustus. Võimuliitlaste lubadus, et see raha läheb ainult eelarve tasakaalu parandamiseks, oleks siinkohal viisakas unustada. Ütleme siis nii, et mul ongi juba meelest läinud. Need 22,8 miljonit meid eurole lähemale ei vii. Küll aga jääb nii mõnigi inimene elu ja tervise juurde ja maja maha põlemata.

Võimuliidu juhtivate komisjoni liikmete (Peep Aru, Margus Tsahkna) kommentaarid on olnud pigem lahendust otsivad, kui probleemi eemale põrgatavad. Otsime siis seda lahendust ja teeme ära!

Põllumajandusministrile valgetes kinnastes!!

Hea lugeja ! Põllumajandusministri protest eriotstarbelise diislikütuse aktsiisitõusu osas jätab mulje, nagu ta ei teaks, kuidas need asjad käivad. Seetõttu teen ka mina näo, nagu ma ei teaks, et Seeder teab, kuidas poliitikat tehakse.
Nii eriotstarbelise kütuse kui muude aktsiistõusude taga ei ole mitte anonüümne ja paha rahanduskomisjon, kes põllumehi ja ministrit kiusavad, vaid IRL-ist ning Reformierakonnast koosnev valitsusliit ja neid toetavad Strandbergi sõbrad Riigikogus. Muudatusettepanekuid arutati komisjoni selle nädala esmaspäevasel istungil rahandusministri juuresolekul, teadmisel ja toetusel.
Varem teada olnud ettepanekutest oli hääletamata vaid üks – Eestimaa Roheliste fraktsiooni ettepanek tõsta elektrienergia aktsiisimäära. Hääletuse eel teatas komisjoni liige nende fraktsioonist, et rohelised on valmis oma muudatusettepaneku tagasi võtma, kui komisjon toetab teist ettepanekut. Seda ettepanekut ei julgenud või ei jõudnud IRL ja Reformierakond oma nimel teha ning seetõttu sooviti see esitada komisjoni poolse ettepanekuna. Ühte ettepanekusse oli kogutud nii bensiini, diislikütuse, eriotstarbelise kütuse kui ka elektriaktsiisi tõstmine. Viimast tõsteti madalamas määras, kui roheliste fraktsioon esialgu soovis. Pakkusin välja, et muudatuse tegelikud autorid võiksid selle ju ausalt ise ka alla kirjutada. See ei sobinud ja komisjon hääletas, kas sellist muudatust teha või mitte. Muudatuse poolt 6 liiget (reformierakond, IRL, rohelised) ja vastu 5 liiget ( keskerakond, rahvaliit, SDE).
Nii see käib ja seda teab Seeder ise ka. Ei ole ta ju esimest päeva poliitikas. Seetõttu ei sobi ka valgetes kinnastes puhast poissi etendada.
IRL näitab oma suhtumist sellega, kas hääletab homme komisjonis aktsiisi tõusu poolt või vastu.