Töötukassast

Suur soov oli, et järgmise nädala alul saaks Töötukassa nõukogu rahulikult ja konstruktiivselt keerulist olukorda arutada. Tõsine asi vajab lahendusteks töörahu, mitte tulistamist. Aga näe, läks laskmiseks.

Kõigepealt seisust. Töölepinguseaduse ja töötuskindlustuse seaduse muudatused on kompromiss, mis sündisid aasta tagasi. Hoopis teistes oludes, „lehmanni eelsel” ajal, nagu saanud kombeks öelda. Juba mõnda aega on selge, et kehtestatud maksemäärad ja uue seaduse jõustumisel kaasnev hüviste tõus ja selle saajate ringi laienemine viivad lõpptulemusena töötuskindlustuse 2010 aasta lõpuks miinusesse. Tuleb teada ka seda, et kehtiv seadus nõuab töötukassa nõukogult ettepanekut maksemäärade tõusuks siis, kui kassa kohustused ja rahalised võimalused ei ole vastavuses.

Valitsus ootas tööandjatelt ja ametiühingutelt üksmeelt ja ettepanekut olukorra lahendamiseks. Seda ettepanekut kahjuks ei tulnud. Kui ametiühingute väljaöeldud seisukohti võib lugeda riigimehelikeks ja mõistlikeks, siis tööandjate soov kompromissidest eemale hoida, on mulle ebameeldivalt üllatav ja isegi naiivne.

Iseenesest lahendusi rohkem polegi, kui ainult kaks. Need on maksemäära senisest kiirem tõstmine ja suurenevate kohustuste edasilükkamine. Kui palju tõsta ja kui kauaks edasi lükata, on puhas rehkendus. Lahendus tuleb leida loomulikult kolmepoolses koostöös, aga kas või ainult näitena julgen teha ettepaneku viia maksemäär 1.juulist 2009 seaduses lubatud maksimumini ning lükata töölepingu seaduse jõustumine poole aasta võrra edasi.
Seejuures saab edasi lükata vastuvõetud seadust ainult kogu selle hiilguses, mitte osaliselt. Möönan, et see on ebameeldiv kõigile. Tööandjate jaoks lükkub edasi suurem paindlikkus töösuhte lõpetamisel ja töötajate jaoks suurem turvalisus töökoha kaotusel. Äärmiselt rumal oleks arvata, et ametiühingud ja sotsiaaldemokraadid nõustuksid töötajatele vajalikke sätteid edasi lükkama ning samal ajal tööandjatele meelepäraseid juuli algusest rakendama.
Tööturu probleeme saab ja tuleb lahendada ainult kokkulepete teel. Soov ainult töö tegija kulul lahendusi leida ei ole mitte ainult ebaviisakas, vaid ka rumal.

kultuurisündmus: Eiki Nestor dj-puldis

pildil DJ EikiNestor koos biitnikust poja Madis Nestoriga

Kultuurisündmus BiiT esitleb!

Reedel, 13. märtsil toimus Von Krahli baaris"VINGED VANAD" (Vanad ja noored? Isad ja pojad? ) Taas oli aeg võtta kapist välja tantsukingad, hea tuju, avatud meel ning tulla reede õhtul osa saama millestki kordumatust. Seekord tehti kummardus geniaalsetele melomaanidele, kes on mõjutanud meid kõiki - küll erinevatel viisidel, aga siiski!

Daamid ja härrad, oma plaadikogu lemmikuid jazzist rockini esitles EIKI NESTOR ning võimsa videodiskoga Cat Stevensist Smokie'ni PEETER JALAKAS.Tõusva Päikese maale sooritab kummarduse Jaapani-eri'ga HELEN SALUVEER.Lisaks teise generatsiooni BiiTnikud Madis Nestor, Sten "Gun" Saluveer ja Jaagup Jalakas.

Vaata ka http://www.biit.me/ kust saad tellida muusikat, filme ja mänge, mida hing ihaldab.

Vinged Vanad läksid hinge ja sellest räägitakse linnapeal siiani. Neid oodatakse ikka ja jälle tagasi...

Haldusreformist lühidalt

Päevalehe ajakirjanik Mirko Ojakivi on viidud eksiteele ja ma ei teagi, kes sellise apsaka tema täna Päevalehes ilmunud loo sisse suskas. Nimelt pole sotsiaaldemokraadid mitte kunagi väitnud, et nad ei pooldaks haldusreformi elluviimist. Ma ei oskakski seletada, miks me minister Kiisleri kava ei toeta. Sest mida pole näinud, seda pole näinud!
Kui nüüd mingi kava tehtud on, siis tuleb seda kindlasti arutada. Tähtis on, et haldusreformi tehes oleks meil selge, miks me seda reformi teeme. Haldusreformi eesmärk ei saa olla omavalitsuste arv. Heal juhul saab see olla haldusreformi tulemus.
Haldusreformi eesmärgis peab olema selgus selles, milliseid avaliku halduse ülesandeid täidetakse riigi, milliseid maakonna ja milliseid tänase valla või linna tasandil. Täna me oleme sunnitud tõdema, et mitmed ülesanded jäävad keskvalitsuse ja omavalitsuste vahele õhku. Mõlemad peaksid neid funktsioone täitma, aga saavad näpuga ka üksteise peale osutada.
Õigus on ka õiguskantsleril ja riigimehelik on riigikontrolör, kui nad väidavad, et omavalitsustele on pandud ülesandeid, mida üksinda lahendada nad ei suuda. Kehtivas halduses on pandud suur lootus omavalitsusliitudele ehk siis omavalitsuste vahelisele koostööle. Olen veendunud, et inimesed nendes liitudes on täitnud neile pandud kohustusi heas usus ja vaimus. Kohustetundlikult. Aga samas olen ka veendunud, et loota ratsionaalseid otsuseid maakonna tasandil nendelt liitudelt kõigis küsimustes oleks naiivne. Kas või seetõttu, et liitudel puudub näiteks kindel tulubaas.

Seega on minu esimene ettepanek minister Kiislerile haldusreformi läbiviimiseks -
määratleda selgelt, milliseid avaliku halduse õigusi ja kohustusi tuleb teha keskvalitsuse, milliseid maakonna ja milliseid tänase omavalitsuse tasandil. Kui see on tehtud, siis saab arutada edasi, kas maakonna tasandil saame loota omavalitsuste koostööle või tuleks valida maavolikogu. Minu selge eelistus on valitud volikogu ja tema poolt määratud maavanema poolt. On täiesti selge, et paljud avaliku halduse ülesanded on mõistlik ka tulevikus otsustada tänasel valla tasandil. Ja miks ei peaks ka siis selle tasandi volikogu kätte võimu usaldama ?
Kui kõik need küsimused on vastuse leidnud, selgub ka mõistlik omavalitsusüksuste arv.
Puusalt tulistades reforme ei tehta.
Aga Kiislerile soovin edu.

Nota Bene!

Kõigepealt tahan öelda seda, et igasugune kärpeettepaneku tegemine ajakirjanduse vahendusel ei ole tark tegevus. Peale segaduse, suure arvu hämmelduses või lausa vihaseid inimesi ja kahtlaselt suure hulga vastukäivaid uudisklippe, ei saavuta me midagi. Siin ei ole võitu. Mitte kellelegi.


Teiseks peaks reformierakonna peasekretär vabandama kõikide “krokodillide” koosolekutel osalenute ees, sest mitte ühelgi neist pole mitte mingisugusel kujul arutatud kogumispensioni riigipoolse panuse kaotamist.
Ja seda panust ei olegi võimalik kaotada. Eelkõige seetõttu, et liitusid inimesed teise sambaga vabatahtlikult ja kindlate tingimuste alusel. Neid tingimusi olematuks teha pole võimalik. Neid tingimusi muuta saab ainult sellisel moel, et vabatahtliku otsuse langetanud inimesed ei kaota. Valitsussektori tasakaalu me aga siis ei mõjuta. Pensionireform on niivõrd pikaajaline suurus, et mõneaastased majandussurutised või ka muud tähtsad muudatused (näiteks rahareform), on selle kõrval köömes.

Riigi panuse kaotamine kogumispensionisse ei tule kõne allagi.

Tankid või eurod

Tänases Terevisioonis leidis Kaitseministeeriumi värske kantsler, et üheks tema ülesandeks on ühiskonnale selgeks teha lihtne tõsiasi – riigi kaitsevõime ei ole ainult sõjaväelaste pärusmaa. Kümme punkti kümnest !
Ma püüaks seda sama seletada ka kaitseministrile. Kõikvõimalikud analüütikud tunnistavad, et kaasajal ei ole riikide julgeolek ohustatud mitte niivõrd tankide ja püsside põhiselt, vaid majanduse kaudu. Seetõttu on selge huvi vähendada majanduse haavatavust võõra ja vaenuliku jõu poolt.
Suurus nimega “Eesti kroon” on ilma mingi kahtluseta kergesti rünnatavam kui suurus nimega “euro”. Täiesti võrreldav seis asjaoluga, et Eesti NATO liikmena on kindlasti paremini kaitstud, kui me NATO liikmeks poleks mitte.

NATO-sse astudes võtsime me kohustusi ja andsime lubadusi. Euroga liitumiseks tuleb meil samuti kohustusi täita ja , kahju küll, samas mitmeid valitsusliidu poolt antud lubadusi keerulises majandusolukorras paremaid aegu ootama jätta. Või siis täita mahus, mis hetkel jõukohane.

Minu veendumus on, et ka Eesti parema kaitstuse nimel tuleb meil võimalikult kiiresti ühineda euroga. Selle saavutamiseks aga tuleb paraku oodata meie lubaduste osas kaitsekulude tõstmisel. Langeva sisemajanduse kogutoodangu juures on kaitsekulutuste külmutamine 2008. aasta tasemele samm, mida võiksid hinnata ka meie NATO partnerid.
Ühinemine euroga suurendab meie julgeolekut kordades rohkem, kui miljonid kaitsekulude kasvuks. Ja kuidagi tobe oleks tõdeda, et Eestil jäi euroga ühinemata seetõttu, et on NATO liige ! Need kaks liikmelisust ei saa olla kuidagi vastuolus.

Tööpuudus on probleem number üks

Tänaseks vastavad ärevad teated tööturult sama murelikele uudistele majanduses toimuvast. Nii, nagu võis karta, ei jäänud nad tulemata. Ja kuigi hetkel on veel tööpuudus kaks korda väiksem, kui kõige raskematel aastatel, ei ole olukorra peatset paranemist veel näha.

Kindlasti on Eesti tööpuuduse kasvuks paremini valmis, kui kümme aastat tagasi. Seda eelkõige tänu valitsuse, ametiühingute ja tööandjate koostöös loodud töötuskindlustusele, mida siis ju veel polnud. Aga siis polnud ka neid tuhandeid inimesi, kes oleks oma tulevikku kavandanud pangalaenu abil loodud kodule. Murede koorem, mida tööta jäänud inimesel lahendada tuleb, on samuti suurenenud. Kas saab siinkohal midagi asist kiiresti ette võtta, et turumajandusliku lainetuse miinuspool kergemate valudega üle elada?

Riigikogu menetluses on palju vaidlusi tekitanud töölepinguseadus, mis ametiühingute ja tööandjate kokkuleppe tulemusena sai turvaliselt paindliku kuju. Sama kokkulepe näeb ette, et seadus peaks jõustuma 1.jaanuaril 2010. Eelnõu näeb ette olulisi muudatusi töötuskindlustuses ja seda nii töötaja kui tööandja poole pealt. Töötajate jaoks on tähtis kindlustusest makstava hüvitise suurenemine töötuks jäämise korral 70 % protsendini varasemast palgast ning veelgi olulisemana isikute ringi laienemine, kellel hüvitisele on õigus. Asetagem end tööta jäänud ja panga ees kohustust omava inimese olukorda. Teadmine, et kui menetluses olev eelnõu oleks juba seadus, ei anna talle suuremat hüvitist või õigust sellele hüvitisele. Seda annab ikkagi seadus siis, kui see vastu võetud on ja kehtib. Uus seadus vähendab pankrotistumise ohtu ka ettevõtjate tarvis. Siit ka selge küsimus lepingu sõlmijatele – kas me mitte ei vaja uut seadust veelgi varem, kui senine kokkulepe ette näeb?

Suurem sissetulek töötuks olemise korral on aga ajutine abinõu, mis rasked ajad aitab üle elada. Palju tähtsam on uus töö. Selles vallas on oluline samuti kolmepoolselt kokku lepitud samm, et riigi tööturuameti kohustused antakse üle töötukassale. Kui kohustus maksta hüvitisi ja kohustus otsida inimesele uut tööd on ühe mütsi all, oleme kõik ainult võitnud. Vastava seaduseparanduse ettevalmistus on aga võtnud kahjuks loodetust rohkem aega. Eelnõud ettevalmistav sotsiaalministeerium võiks suuremate vaidlusteta nõustuda tööandjate ja ametiühingute ettepanekutega ühendasutuse nime ja juhtimise asjus ning eelnõu Riigikogule kiiresti üle anda. Äärmiselt rumal oleks mainitud põhjustel kaotada aega, mida meil enam pole.

Valitsuse ees seisab veelgi keerulisem ülesanne, elavdada majandust ja suurendada tööhõivet. Eesti liitumine Euroopa Liiduga pani meie majanduse rööbastel kiiresti liikuma. Varasem liitumine euroga oleks andnud sellele liikumisele täiendava tõuke ning kes iganes analüütik või mis iganes pank poleks saanud spekuleerida meil kehtiva rahavääringu asjus nii, nagu osad seda täna teevad. Inetult ja otse öeldes – meil on nüüd raskem selgitada, et Eesti pole Läti. Üleminek eurole oleks aga see nupp, millele vajutamine meie majanduse uuesti käima veab ning sellega töökohti loob.

Haldamisest ja reformist

Esimene küsimus, mida üks muudatusi kavandav tegelane küsima peaks on lihtne – mis on uuenduste eesmärk ? Kuni sellele küsimusele vastus saamata, on igasugune sebimine tarbetu ja avalikkusele arusaamatu. Näiteks nüüdseks kurikuulsaks saanud seni toimumata haldusreform. Ehk mis on selle reformi eesmärk?
Kodanikule / maksumaksjale on tähtis, et otsused avalike teenuste ulatuse ja rahastamise asjus on langetatud selleks kõige pädevamal tasandil. Mida peaks tegema Riigikogu ja Vabariigi Valitsus? Mida kohalik volikogu ja linna-vallavalitsus? Vastuste leidmine nendele küsimustele ongi haldusreformi eesmärgiks.

Võimude segasus
Kõige häbiväärsem on, et paljudel juhtudel on pädevus kesk- ja kohaliku võimu vahel sellisel moel “ära jagatud”, et maksumaksjal ei õnnestu ka kõige parema tahtmise juures selgust saada, kellega asju ajada.
Riigi haldamise asjus on jabur, et mitmeid näiliselt kohalikule võimule pandud kohustustusi on neil keeruline täita. Kui mitte võimatu. Kas me saame rääkida pädevast ja iseseisvast omavalitsusest, kui vallavanem ja linnapea peavad neile pandud ülesannete täitmiseks pidevalt “kaapima” riigieelarve või ministeeriumide “kintsu”?

Ideaalis peab riigieelarves piisama ühest reast, et kirja panna kogu omavalitsuste toetuseks minev summa. Täna ei jaksa ega viitsi neid ridu keegi kokku lugeda.
Täiesti lubamatu on aga olukord, kus kohalik võim talle selgelt üle jõu käivate küsimuste lahendamisel arvestab eelkõige enda, mitte aga omavalitsuse piirides elavate inimeste huvidega. Seejuures olen mina viimane, kes siinkohal kohalikule volikogule näpuga näitab. Sellised otsused on tegemata haldusreformiga sissekodeeritud.
Teemad, kus kõik ülalmainitu kõige teravamalt hinge riivab: haridus, hoolekanne, tervishoid, ühistransport, vee - ja prügimajandus. Võite ise loetelu jätkata.

Haldusreformi eesmärk ei saa olla kohalike omavalitsuste arv. Vastupidi – see arv peab olema haldusreformi tulemus. Seejuures kaugeltki mitte kõige olulisem tulemus.
Kindlasti leidub teadjate seas neid, kes väidavad, et sellisel moel haldusreformile lähenedes jõuame me kahetasandilise omavalitsuse vajaduse tunnustamiseni, sest üks otsustuskoht näikse puudu olevat. Õige ! Kui riiklik tasand ei annaks head tulemust ja valla-linna tasandile pole vastuste andmine jõukohane, tulebki maavolikogud valida. Aga ka teise tasandi omavalitsus pole haldusreformi eesmärk, vaid tulemus.