Esimene küsimus, mida üks muudatusi kavandav tegelane küsima peaks on lihtne – mis on uuenduste eesmärk ? Kuni sellele küsimusele vastus saamata, on igasugune sebimine tarbetu ja avalikkusele arusaamatu. Näiteks nüüdseks kurikuulsaks saanud seni toimumata haldusreform. Ehk mis on selle reformi eesmärk?
Kodanikule / maksumaksjale on tähtis, et otsused avalike teenuste ulatuse ja rahastamise asjus on langetatud selleks kõige pädevamal tasandil. Mida peaks tegema Riigikogu ja Vabariigi Valitsus? Mida kohalik volikogu ja linna-vallavalitsus? Vastuste leidmine nendele küsimustele ongi haldusreformi eesmärgiks.
Võimude segasus
Kõige häbiväärsem on, et paljudel juhtudel on pädevus kesk- ja kohaliku võimu vahel sellisel moel “ära jagatud”, et maksumaksjal ei õnnestu ka kõige parema tahtmise juures selgust saada, kellega asju ajada.
Riigi haldamise asjus on jabur, et mitmeid näiliselt kohalikule võimule pandud kohustustusi on neil keeruline täita. Kui mitte võimatu. Kas me saame rääkida pädevast ja iseseisvast omavalitsusest, kui vallavanem ja linnapea peavad neile pandud ülesannete täitmiseks pidevalt “kaapima” riigieelarve või ministeeriumide “kintsu”?
Ideaalis peab riigieelarves piisama ühest reast, et kirja panna kogu omavalitsuste toetuseks minev summa. Täna ei jaksa ega viitsi neid ridu keegi kokku lugeda.
Täiesti lubamatu on aga olukord, kus kohalik võim talle selgelt üle jõu käivate küsimuste lahendamisel arvestab eelkõige enda, mitte aga omavalitsuse piirides elavate inimeste huvidega. Seejuures olen mina viimane, kes siinkohal kohalikule volikogule näpuga näitab. Sellised otsused on tegemata haldusreformiga sissekodeeritud.
Teemad, kus kõik ülalmainitu kõige teravamalt hinge riivab: haridus, hoolekanne, tervishoid, ühistransport, vee - ja prügimajandus. Võite ise loetelu jätkata.
Haldusreformi eesmärk ei saa olla kohalike omavalitsuste arv. Vastupidi – see arv peab olema haldusreformi tulemus. Seejuures kaugeltki mitte kõige olulisem tulemus.
Kindlasti leidub teadjate seas neid, kes väidavad, et sellisel moel haldusreformile lähenedes jõuame me kahetasandilise omavalitsuse vajaduse tunnustamiseni, sest üks otsustuskoht näikse puudu olevat. Õige ! Kui riiklik tasand ei annaks head tulemust ja valla-linna tasandile pole vastuste andmine jõukohane, tulebki maavolikogud valida. Aga ka teise tasandi omavalitsus pole haldusreformi eesmärk, vaid tulemus.
Friday, October 24, 2008
Wednesday, October 22, 2008
Nobeli preemia riigieelarve koostamise eest ?
Muidugi on Teil õigus. Sellist preemiat Nobeli nimel ei jagata, ei ole kunagi jagatud ja ei hakata ka kunagi jagama. Tänu jumalale, et ei hakata. Sellise preemia taotlejad keeraksid oma rahvale ja riigile korraliku käki. Ometigi näib meil levima arvamus, et 2009 aasta riigieelarve ei ole koostatud Nobeli preemiale kandideerimise vaimus.
See arvamus on sündinud oskamatusest vahet teha riigi ja äriettevõtte eelarvete erinevusest. Tõesti, nii riigil kui äril on tulud ja kulud. Tõesti, nad mõlemad peavad nende tulude-kuludega toime tulema ehk siis kulud tuludega katma. Kui aga äri võib tulude-kulude mittevastavuse korral sulgeda või liigsete riskide kogunemisel ka maksjõuetuks tunnistada, siis riigid endale seda lubada ei saa.
Demokraatlikus riigis on riigieelarve koostamise juures veel üks omapära. Kui diktaator saab suurendada tulusid ja vähendada kulutusi mitu korda päevas, siis demokraatias peab jääma aega arutamiseks ja hääletamiseks. Ehk siis ühel hetkel kell lööb ja eelarve koostajad ei saa enam arutada, kas Lehmanni saatus tabab ka tema Vendi. Meie riigis on selleks kellaks septembri lõpp. Ehk siis riigieelarve tuleb koostada tarkuse ja ettenägelikkuse alusel, mis selleks hetkeks olemas. Ennustatav seis majanduses, sellele vastavad oodatavad tulud ja poliitiliste valikute alusel tehtavad kulud. Järgmised kuud jäävad demokraatiliseks aruteluks sinnamaani välja, et kui riigieelarve jääb riigikogus vastu võtmata, tuleb rahval uuesti valida.
Käesoleval aastal ei jäänud Eesti valitsus lootma kevadistele lootustele majanduses ja ootas augustini. Ka siis oli valida optimistliku, pessimistliku ja nende vahele jääva pragmaatilise majandusennustuse vahel. Kõige lihtsam oleks olnud võtta aluseks kõige optimistlikum 3,5%-line majanduskasvu prognoos ja eelarve selle alusel kokku panna. Rahandusministri ettepanekul oldi vaoshoitumad ja käiku läks 2,6%-line, pragmaatiline. Selle alusel vähendati kulutusi ja kergitati võimalikke tulusid. Aga mingi valik oli vaja valitsusel teha, sest kell lööb.
Loomulikult riskis valitsus sellega, et see prognoos võib osutuda valeks. Hilisemad ennustused võivad olla hoopis teistsugused, järgmise aasta keskel tehtavad veelgi täpsemad ja 2009 aasta kokkuvõtted saavad olema eriti täpsed. Häda on aga selles, et aastal 2010 pole enam võimalik 2009 aasta eelarvet koostada.
Ja ei ole ka võimalik koostada kahte erinevat eelarvet, üht headeks ja teist halvemateks aastateks. Ei saa öelda tuletõrjujale, et hea aasta korral saab su palk olema selline ja halval aastal jälle väiksem. See viimane näide on ülekantav kõigile ja kõigele, mis riigieelarvest sõltuv.
Seega risk riigi tulude ja kulude kavandamisel on alati olemas. Tuntavaks ja tundlikuks saab olukord alati siis, kui tegu raskesti määratlemisele kuuluva seisuga.
Riskid aga on suurused, mida tuleb kuidagi maandada.
Tuleb tunnistada, et meist palju kogenenumad riigid on majanduses toimuva suhtes rahulikud. Eelarveaasta jooksul paratamatutest ala- või ülelaekumistest ei lasta end häirida. Isegi tulude-kulude tasakaalu hinnatakse eelkõige mitme aasta jooksul toimuva alusel. Tähtis on, et halvaks ajaks oleks valmis reservid ja kui neid ei jätku, võetakse kohustusi ette ning tasutakse nende eest hiljem.
2009 aasta riigieelarve asjus tähendab see seda, et kui tulud oodatud mahus ei laeku, on meil olemas üle paari miljardi kassatagavara, peaaegu viis miljardit täiendavat varu pensionide maksmiseks ja ligemale seitse miljardit stabilisatsioonireservis. Pluss neli miljardit ülelaekumisi eelmisest aastast, mis tagavarade täiendamiseks käiku läheb. Vajadusest emiteerida riigi võlakirju või võtta laenu on asi väga kaugel. Ikka väga-väga kaugel. Aga paljudes riikides oleks see kõigile arusaadav loomulik lahendus.
Nii et kindlasti tuleb olla murelik ja tõsine, aga mitte panna end põlema. Väita täna, et 2009 –ndal aastal ületavad riigi tulud kulusid, saab ainult olematu Nobeli preemia laureaat riigieelarve koostamise küsimuses.
See arvamus on sündinud oskamatusest vahet teha riigi ja äriettevõtte eelarvete erinevusest. Tõesti, nii riigil kui äril on tulud ja kulud. Tõesti, nad mõlemad peavad nende tulude-kuludega toime tulema ehk siis kulud tuludega katma. Kui aga äri võib tulude-kulude mittevastavuse korral sulgeda või liigsete riskide kogunemisel ka maksjõuetuks tunnistada, siis riigid endale seda lubada ei saa.
Demokraatlikus riigis on riigieelarve koostamise juures veel üks omapära. Kui diktaator saab suurendada tulusid ja vähendada kulutusi mitu korda päevas, siis demokraatias peab jääma aega arutamiseks ja hääletamiseks. Ehk siis ühel hetkel kell lööb ja eelarve koostajad ei saa enam arutada, kas Lehmanni saatus tabab ka tema Vendi. Meie riigis on selleks kellaks septembri lõpp. Ehk siis riigieelarve tuleb koostada tarkuse ja ettenägelikkuse alusel, mis selleks hetkeks olemas. Ennustatav seis majanduses, sellele vastavad oodatavad tulud ja poliitiliste valikute alusel tehtavad kulud. Järgmised kuud jäävad demokraatiliseks aruteluks sinnamaani välja, et kui riigieelarve jääb riigikogus vastu võtmata, tuleb rahval uuesti valida.
Käesoleval aastal ei jäänud Eesti valitsus lootma kevadistele lootustele majanduses ja ootas augustini. Ka siis oli valida optimistliku, pessimistliku ja nende vahele jääva pragmaatilise majandusennustuse vahel. Kõige lihtsam oleks olnud võtta aluseks kõige optimistlikum 3,5%-line majanduskasvu prognoos ja eelarve selle alusel kokku panna. Rahandusministri ettepanekul oldi vaoshoitumad ja käiku läks 2,6%-line, pragmaatiline. Selle alusel vähendati kulutusi ja kergitati võimalikke tulusid. Aga mingi valik oli vaja valitsusel teha, sest kell lööb.
Loomulikult riskis valitsus sellega, et see prognoos võib osutuda valeks. Hilisemad ennustused võivad olla hoopis teistsugused, järgmise aasta keskel tehtavad veelgi täpsemad ja 2009 aasta kokkuvõtted saavad olema eriti täpsed. Häda on aga selles, et aastal 2010 pole enam võimalik 2009 aasta eelarvet koostada.
Ja ei ole ka võimalik koostada kahte erinevat eelarvet, üht headeks ja teist halvemateks aastateks. Ei saa öelda tuletõrjujale, et hea aasta korral saab su palk olema selline ja halval aastal jälle väiksem. See viimane näide on ülekantav kõigile ja kõigele, mis riigieelarvest sõltuv.
Seega risk riigi tulude ja kulude kavandamisel on alati olemas. Tuntavaks ja tundlikuks saab olukord alati siis, kui tegu raskesti määratlemisele kuuluva seisuga.
Riskid aga on suurused, mida tuleb kuidagi maandada.
Tuleb tunnistada, et meist palju kogenenumad riigid on majanduses toimuva suhtes rahulikud. Eelarveaasta jooksul paratamatutest ala- või ülelaekumistest ei lasta end häirida. Isegi tulude-kulude tasakaalu hinnatakse eelkõige mitme aasta jooksul toimuva alusel. Tähtis on, et halvaks ajaks oleks valmis reservid ja kui neid ei jätku, võetakse kohustusi ette ning tasutakse nende eest hiljem.
2009 aasta riigieelarve asjus tähendab see seda, et kui tulud oodatud mahus ei laeku, on meil olemas üle paari miljardi kassatagavara, peaaegu viis miljardit täiendavat varu pensionide maksmiseks ja ligemale seitse miljardit stabilisatsioonireservis. Pluss neli miljardit ülelaekumisi eelmisest aastast, mis tagavarade täiendamiseks käiku läheb. Vajadusest emiteerida riigi võlakirju või võtta laenu on asi väga kaugel. Ikka väga-väga kaugel. Aga paljudes riikides oleks see kõigile arusaadav loomulik lahendus.
Nii et kindlasti tuleb olla murelik ja tõsine, aga mitte panna end põlema. Väita täna, et 2009 –ndal aastal ületavad riigi tulud kulusid, saab ainult olematu Nobeli preemia laureaat riigieelarve koostamise küsimuses.
Tuesday, October 14, 2008
ATS
1. Kõigepealt tuleb kahjuks järjekordselt nentida, et sotsiaaldemokraatidel on reformierakonnast täiesti erinev arusaam üldsuse kaasamisest eelnõude ettevalmistamisse. Kahjuks ei pidanud justiitsminister vajalikuks kutsuda eelnõud ettevalmistavasse töörühma riigitöötajate volitatud esindajaid. Näiteks töölepingu seaduse eelnõu sai pärast tööturu osapoolte kaasamist hoopis uue kuju.
2. Antud eelnõu asjus väljendub ülalmainitud asjaolu selles, et tegemist on pooliku tööga. Avaliku teenistuse ümberkorraldamise juures ei ole tundlik teema niivõrd mitte eelnõus sisalduv, vaid üleminek seniselt süsteemilt uuele. Üleminekusätteid on aga kirjeldatud vaid eelnõu seletuskirjas ja rakendusosa siiani koostamata. Loodetavasti suudetakse siinkohal riigilt palka saavate inimestega asjalikult suhelda.
Põhimõte, et ametnikeks loetakse tulevikus neid riigipalgalisi, kes otseselt teostavad avalikku võimu - on õige. Kahjuks ei ole eelnõu selles mõttes lõpuni läbi mõeldud. Ametnikeks loetakse eelnõu alusel ministeeriumi põhifunktsioone täitvaid inimesi, andmata täpsemat seletust, kes need inimesed on. Üheselt on arusaadav, et näiteks maksuametnik või tervisekaitseinspektor on ametnikud. Aga selle sama eelnõu koostanud juristid? Mina neil avalikku võimu teostavat funktsiooni ei näe. Kuigi ministeeriumi põhifunktsiooni ehk eelnõude koostamist tuleb neil teha. Kindlasti peab aga neil olema õigus streikida. Kohaliku omavalitsuse tasandil on võimalus vahet teha ametniku ja töölepingu alusel tööl käiva töötaja vahel veelgi raskem kui mitte võimatu.
3. Pean õigeks, et üleminek vanalt avalikult teenistuselt uuele toimuks sotsiaalsete pingeteta. Olgu siin eeskujuks riigid, kus varem tööle võetud jätkavad teenistust endistel alustel ja uued töötajad võetakse tööle uute põhimõtete järgi. Seletuskirjast võib järeldada, et seda seisukohta on võetud arvesse. Kahjuks piirdub see teadmine seletuskirjaga.
4. Eelnõus toodu ei lähe kokku varem vabariigi valitsuse poolt heaks kiidetud seisukohtadega muudatustest soodustingimustel pensionide uuendamisest. Ehk siis eelnõu /täpsemalt selle seletuskiri/ on selles osas liiga karm.
5. On tervitatav, et põhipalk peaks tulevikus moodustama ametniku ametipalgast vähemalt 70 %. Samal ajal jäävad lahtiseks paljud küsimused mitte ainult töötasude, vaid ka näiteks tööaja osas. Nende küsimuste täpsustamine on võimalik ka valitsuse ja riigitöötajate vahel sõlmitava kollektiivlepinguga. Kutsun üles justiitsministrit avalikult teavitama valmisolekust nendesse läbirääkimistesse asuda ja selline lepe sõlmida.
6. Küsimus sellest, keda uus seadus loeb ametnikuks ja keda mitte, on äärmiselt tähtis töötajate õiguste seisukohast. Rahvusvaheline tööõigus lubab ametnike kui otseselt avalikku võimu teostavate inimeste streigiõigust piirata. Teistel mitte. Streigiõiguse seisukohast on eelnõu liiga lakooniline. Olen kaugel arvamusest, et selle sätte muutmine kollektiivsete töötülide seaduses tooks endaga kaasa kohe suure arvu streike. Aga õigus selleks, peab inimestel olema.
7. Pean vajalikuks kohtumist justiitsministriga selle eelnõu asjus SDE fraktsioonis ning valitsuse poolset avatud ning koostööaldist dialoogi riigitöötajaid esindavate ametiühingutega.
8. Kaasajal peab töötamine avalikus teenistuses olema loomulik osa tööinimese arengus ja karjääris. Vana avaliku teenistuse kontseptsioon motiveerib inimest pikka aega riigitööl olema. Peaksime mõistma, et see aeg, kus nooruses lõpetatud kool andis inimesele tööd ja leiba pensionipõlveni, on paratamatult möödas. Sellega tuleks arvestada ka avalikus teenistuses. Võimalus eneseteostuseks ja korralik palk – need on 21. sajandil hea ja tõhusa tööjõu leidmise võlusõnad. Mitte pisike ja pikk leib, nagu eelmisel sajandil.
2. Antud eelnõu asjus väljendub ülalmainitud asjaolu selles, et tegemist on pooliku tööga. Avaliku teenistuse ümberkorraldamise juures ei ole tundlik teema niivõrd mitte eelnõus sisalduv, vaid üleminek seniselt süsteemilt uuele. Üleminekusätteid on aga kirjeldatud vaid eelnõu seletuskirjas ja rakendusosa siiani koostamata. Loodetavasti suudetakse siinkohal riigilt palka saavate inimestega asjalikult suhelda.
Põhimõte, et ametnikeks loetakse tulevikus neid riigipalgalisi, kes otseselt teostavad avalikku võimu - on õige. Kahjuks ei ole eelnõu selles mõttes lõpuni läbi mõeldud. Ametnikeks loetakse eelnõu alusel ministeeriumi põhifunktsioone täitvaid inimesi, andmata täpsemat seletust, kes need inimesed on. Üheselt on arusaadav, et näiteks maksuametnik või tervisekaitseinspektor on ametnikud. Aga selle sama eelnõu koostanud juristid? Mina neil avalikku võimu teostavat funktsiooni ei näe. Kuigi ministeeriumi põhifunktsiooni ehk eelnõude koostamist tuleb neil teha. Kindlasti peab aga neil olema õigus streikida. Kohaliku omavalitsuse tasandil on võimalus vahet teha ametniku ja töölepingu alusel tööl käiva töötaja vahel veelgi raskem kui mitte võimatu.
3. Pean õigeks, et üleminek vanalt avalikult teenistuselt uuele toimuks sotsiaalsete pingeteta. Olgu siin eeskujuks riigid, kus varem tööle võetud jätkavad teenistust endistel alustel ja uued töötajad võetakse tööle uute põhimõtete järgi. Seletuskirjast võib järeldada, et seda seisukohta on võetud arvesse. Kahjuks piirdub see teadmine seletuskirjaga.
4. Eelnõus toodu ei lähe kokku varem vabariigi valitsuse poolt heaks kiidetud seisukohtadega muudatustest soodustingimustel pensionide uuendamisest. Ehk siis eelnõu /täpsemalt selle seletuskiri/ on selles osas liiga karm.
5. On tervitatav, et põhipalk peaks tulevikus moodustama ametniku ametipalgast vähemalt 70 %. Samal ajal jäävad lahtiseks paljud küsimused mitte ainult töötasude, vaid ka näiteks tööaja osas. Nende küsimuste täpsustamine on võimalik ka valitsuse ja riigitöötajate vahel sõlmitava kollektiivlepinguga. Kutsun üles justiitsministrit avalikult teavitama valmisolekust nendesse läbirääkimistesse asuda ja selline lepe sõlmida.
6. Küsimus sellest, keda uus seadus loeb ametnikuks ja keda mitte, on äärmiselt tähtis töötajate õiguste seisukohast. Rahvusvaheline tööõigus lubab ametnike kui otseselt avalikku võimu teostavate inimeste streigiõigust piirata. Teistel mitte. Streigiõiguse seisukohast on eelnõu liiga lakooniline. Olen kaugel arvamusest, et selle sätte muutmine kollektiivsete töötülide seaduses tooks endaga kaasa kohe suure arvu streike. Aga õigus selleks, peab inimestel olema.
7. Pean vajalikuks kohtumist justiitsministriga selle eelnõu asjus SDE fraktsioonis ning valitsuse poolset avatud ning koostööaldist dialoogi riigitöötajaid esindavate ametiühingutega.
8. Kaasajal peab töötamine avalikus teenistuses olema loomulik osa tööinimese arengus ja karjääris. Vana avaliku teenistuse kontseptsioon motiveerib inimest pikka aega riigitööl olema. Peaksime mõistma, et see aeg, kus nooruses lõpetatud kool andis inimesele tööd ja leiba pensionipõlveni, on paratamatult möödas. Sellega tuleks arvestada ka avalikus teenistuses. Võimalus eneseteostuseks ja korralik palk – need on 21. sajandil hea ja tõhusa tööjõu leidmise võlusõnad. Mitte pisike ja pikk leib, nagu eelmisel sajandil.
Monday, October 13, 2008
25.septembril 2008
Eiki kõne peale 2009.aasta riigieelarve üleandmist Riigikogule
Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Härra peaminister!
Kevadel, kui valitsuses läks kiireks tööks eelarve ettevalmistamisel, mäletate, rahandusminister Ivari Padar teatas, et tuleb keerukas eelarve koostamine. Tuleb mõelda nii kulude kärpimisele kui tulude suurendamisele. Aga koht, kust kindlasti kärpeid ei tehta, on need kokkulepped, mis on seadusesse kirjutatud ja puudutavad pensionireformi. Huvitaval kombel oli pärast seda palju imestajaid, miks see Padar sellest räägib. Võib-olla poliitilises mõttes võis seda imestada, aga eelarve koostamise suurte arvude keeles väljendatuna oli see esimene tõsine ja selge valitsusliidu otsus, et neid lubadusi ei rikuta ja neid täidetakse lõpuni. Ja oleks ka olnud imelik, kui seesama valitsus, kes kümneteks ja kümneteks aastateks ette mõeldud sammud seadusesse on kirjutanud, hakkab neid ise esimesena muutma, kui esimene probleemne aasta käes on.
Teine moment, mis ma tahan öelda. Oleks kindlasti parem ja ka see eelarveprotsess ise võib-olla ei oleks nii käre, kui me elaksime stabiilsemal ajal. Paraku jäi selles mõttes valitsuse töö keerukaks, eelkõige seetõttu, et sedasama majandusprognoosi, mille üle täna siin ka kolleegid oma sõnavõttudes vaidlevad, ei saanud kindlaks pidada. Augusti lõpus see kindlus saabus, siis aga jäi aega liiga väheks.
Ma arvan, et olulise panuse üksmeelele jõudmisse ja eelarve valmimisse andis see, et kõik valitsusliidu osapooled, kes olid kevadest saadik omavahel vaielnud, jõudsid sügisel üksmeelele, et midagi ei ole teha: meid aitab välja see, kui me tulumaksureformi maksulangetused vähemalt aastaks edasi lükkame. Edasine töö läks väga kiiresti.
Nii et ma tahan kõigepealt tunnustada valitsust ja Rahandusministeeriumi, kes selle kiiruse puhul toime tulid. Pole ka midagi imelikku selles, et kui kaks nädalat pahandati valitsusega selle pärast, et mingid maksud tõusevad, siis pärast eelarve üleandmist ilmselt kaks nädalat pahandatakse selle pärast, miks mõned kulutused ära jäävad ehk teisisõnu miks makse ei tõstetud.
Meie fraktsioon võtab riigieelarve arutelu tõsiselt. Me usume, et koostöös koalitsioonipartneritega eelkõige, aga mine tea, võib-olla ka opositsiooniga õnnestub meil mõelda selle peale, et saaksid lahendatud needki mured, mis on seotud sisejulgeoleku töötajate ja kultuuritöötajate palkadega. Kindlasti oleme veendunud ka selles, et tuleb lihvida päris mitut seaduseelnõu, mis eelarvega meile üle anti. Aga võib-olla kolleegid Jürgen ja Mart lubavad, et ma opositsiooni õpetama ei hakka. Sellest ei ole niikuinii abi. Aitäh!
Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Härra peaminister!
Kevadel, kui valitsuses läks kiireks tööks eelarve ettevalmistamisel, mäletate, rahandusminister Ivari Padar teatas, et tuleb keerukas eelarve koostamine. Tuleb mõelda nii kulude kärpimisele kui tulude suurendamisele. Aga koht, kust kindlasti kärpeid ei tehta, on need kokkulepped, mis on seadusesse kirjutatud ja puudutavad pensionireformi. Huvitaval kombel oli pärast seda palju imestajaid, miks see Padar sellest räägib. Võib-olla poliitilises mõttes võis seda imestada, aga eelarve koostamise suurte arvude keeles väljendatuna oli see esimene tõsine ja selge valitsusliidu otsus, et neid lubadusi ei rikuta ja neid täidetakse lõpuni. Ja oleks ka olnud imelik, kui seesama valitsus, kes kümneteks ja kümneteks aastateks ette mõeldud sammud seadusesse on kirjutanud, hakkab neid ise esimesena muutma, kui esimene probleemne aasta käes on.
Teine moment, mis ma tahan öelda. Oleks kindlasti parem ja ka see eelarveprotsess ise võib-olla ei oleks nii käre, kui me elaksime stabiilsemal ajal. Paraku jäi selles mõttes valitsuse töö keerukaks, eelkõige seetõttu, et sedasama majandusprognoosi, mille üle täna siin ka kolleegid oma sõnavõttudes vaidlevad, ei saanud kindlaks pidada. Augusti lõpus see kindlus saabus, siis aga jäi aega liiga väheks.
Ma arvan, et olulise panuse üksmeelele jõudmisse ja eelarve valmimisse andis see, et kõik valitsusliidu osapooled, kes olid kevadest saadik omavahel vaielnud, jõudsid sügisel üksmeelele, et midagi ei ole teha: meid aitab välja see, kui me tulumaksureformi maksulangetused vähemalt aastaks edasi lükkame. Edasine töö läks väga kiiresti.
Nii et ma tahan kõigepealt tunnustada valitsust ja Rahandusministeeriumi, kes selle kiiruse puhul toime tulid. Pole ka midagi imelikku selles, et kui kaks nädalat pahandati valitsusega selle pärast, et mingid maksud tõusevad, siis pärast eelarve üleandmist ilmselt kaks nädalat pahandatakse selle pärast, miks mõned kulutused ära jäävad ehk teisisõnu miks makse ei tõstetud.
Meie fraktsioon võtab riigieelarve arutelu tõsiselt. Me usume, et koostöös koalitsioonipartneritega eelkõige, aga mine tea, võib-olla ka opositsiooniga õnnestub meil mõelda selle peale, et saaksid lahendatud needki mured, mis on seotud sisejulgeoleku töötajate ja kultuuritöötajate palkadega. Kindlasti oleme veendunud ka selles, et tuleb lihvida päris mitut seaduseelnõu, mis eelarvega meile üle anti. Aga võib-olla kolleegid Jürgen ja Mart lubavad, et ma opositsiooni õpetama ei hakka. Sellest ei ole niikuinii abi. Aitäh!
Thursday, September 4, 2008
Kulka, hasartmängumaks ja klassika
Kibe vaidlus hasartmängumaksust laekuva raha jaotamise üle toob minuni teadmise, et poliitikas on klassika kategooriasse paigutuvaid reegleid. Need olid, on ja jäävad. Tee või tina, aga ei kao nad kunagi! See reegel kõlab nii: süüdi on alati see, kes kompromissi välja pakub.
Kehtiva seaduse asjus oleks sobilik võrdlus suletud ruumiga, kus jaotatav ühik 100 on protsentides laiali jagatud. Kui selle sisse midagi uut tuua, tuleb kellelgi vähemaks võtta. Sama kehtib siis, kui täna rahastamisele kuuluvate tegevuste vahel midagi ümber jagada soovitakse.
Loo algus on selles, et kultuuriminister Jänes soovis leida laulupidude korraldamisele tema meelest kas siis püsivamat või paremat rahastamise alust. Selleks tuli kelleltki midagi maha võtta ja see koht leiti regionaalministri kontori kaudu rahastamisele kuuluvate kultuuriinvesteeringute kärpimise abil. Pole vast midagi imestada, et see soov leidis väärilise vastuseisu.
Nii moodustati komisjon, kes saja piires arvutas ja kompromissi välja pakkus. Kuna tegu on maksuseadusega, siis vormistaja on loomulikult rahandusministeerium, kes muu.
Nüüd olemegi olukorras, kus kultuuriminister kõigi kaunite kunstide nimel pahameelt avaldab.
Regionaalministri kontor, kas väiksema poliitilise kogemuse või pikema toimemehhanismi tõttu, on veel vakka.
Rahandusministeerium ei saa aru, miks kultuuriminister oma enda ettepanekut ei kooskõlasta, ja võtab vastu vopse.
Siit ka lihtne järeldus – kehtiv seadus jääb päris kindlasti kehtima. Nii on olnud ka varem, kui selles vallas keegi midagi liigutada tahab.
See lugu annab tunnistust teisegi poliitikas igikestva reegli olemasolust:
ametnike tasemel tehtud otsuste eest vastutavad alati poliitikud. Aga see on hoopis teise loo teema.
Kehtiva seaduse asjus oleks sobilik võrdlus suletud ruumiga, kus jaotatav ühik 100 on protsentides laiali jagatud. Kui selle sisse midagi uut tuua, tuleb kellelgi vähemaks võtta. Sama kehtib siis, kui täna rahastamisele kuuluvate tegevuste vahel midagi ümber jagada soovitakse.
Loo algus on selles, et kultuuriminister Jänes soovis leida laulupidude korraldamisele tema meelest kas siis püsivamat või paremat rahastamise alust. Selleks tuli kelleltki midagi maha võtta ja see koht leiti regionaalministri kontori kaudu rahastamisele kuuluvate kultuuriinvesteeringute kärpimise abil. Pole vast midagi imestada, et see soov leidis väärilise vastuseisu.
Nii moodustati komisjon, kes saja piires arvutas ja kompromissi välja pakkus. Kuna tegu on maksuseadusega, siis vormistaja on loomulikult rahandusministeerium, kes muu.
Nüüd olemegi olukorras, kus kultuuriminister kõigi kaunite kunstide nimel pahameelt avaldab.
Regionaalministri kontor, kas väiksema poliitilise kogemuse või pikema toimemehhanismi tõttu, on veel vakka.
Rahandusministeerium ei saa aru, miks kultuuriminister oma enda ettepanekut ei kooskõlasta, ja võtab vastu vopse.
Siit ka lihtne järeldus – kehtiv seadus jääb päris kindlasti kehtima. Nii on olnud ka varem, kui selles vallas keegi midagi liigutada tahab.
See lugu annab tunnistust teisegi poliitikas igikestva reegli olemasolust:
ametnike tasemel tehtud otsuste eest vastutavad alati poliitikud. Aga see on hoopis teise loo teema.
Wednesday, September 3, 2008
Kanade munemise ja neljanda stsenaariumi asjus
Tänases Postimehes on Taavi Veskimägi (IRL) avaldanud loo eelarvest, kui valitsuse proovikivist. Sellele arvamusele tuleb vastata juba ainult seetõttu, et valdavas ülekaalus järgmise aasta eelarve käsitlemisel on kahjuks pealiskaudsus, emotsioonid või eelarvetaotluste kaitsmine meedia, kui erilise advokaadi abil. Taavi aga tõsise inimesena kirjutab aiast ja mitte august selles.
Väidetavalt pole siiani suudetud tuvastada, kust on pärit see muna, millest koorus esimene kana. Sisuliselt sama oluline ja põhimõtteline vaidlus on aastaid /ja mitte ainult meil/ käimas ka eelarve teemal.
Taavi Veskimägi väidab, et “.. kõik muud poliitikad tuleb lähiaastatel allutada eelarvepoliitikale ja kulutada just nii palju või veidi vähem, kui meil tulusid laekub”. Selle väite viimase poolega võib nõustuda, aga ei pea. Selle väite esimese poolega ei saa ma aga kuidagi nõus olla. Möönan, et kui inimene jääb pikaks ajaks teatud valdkonnaga seotuks, siis tundubki see “maailma nabana”. Ka finantsistid – fundamentalistid võiksid mõista, et tähtis on eelkõige enesega toimetulev ühiskond ja rahapoliitika on ainult tühipaljas vahend selle saavutamiseks!
See ei tähenda, et eelarvepoliitika peab kinni maksma kõik, mis kellelegi pähe tuleb. See ei tähenda aga ka seda, et elu riigis suretatakse välja eelarvepoliitika tõttu.
Ehk siis – asi peab olema tasakaalus.
Valitsus kanana peab munema ehk saama valmis riigieelarve. Taavi pakub oma loo lõpetuseks välja kolm võimalikku stsenaariumit, mis kõik paraku on pessimistlikud:
- valitsus üritab terminitega susserdades jõuda tasakaalus eelarveni, kuid ei jõua, ehk siis susserdatud lootusetu muna stsenaarium;
- valitsuse eelarvelise tegevuse pankrot, valitsus eelarvet kokku ei saa, ehk siis munatuse stsenaarium;
- valitsus suudab 2009.
aasta laekuvad tulud ja kulud viia vastavusse, aga sellega on lootusetult hiljaks jäädud ehk siis hilineva munemise stsenaarium.
Julgen siinkohal välja pakkuda neljanda ehk siis muna munemine olukorra, kus teri napib:
- valitsus leiab katteallikad puuduva nelja miljardi krooni leidmiseks, millega tagatakse jõudmine seni kehtinud eelarvekava piirnumbrini. Selleks tuleb poliitikutel käituda riigimehelikult, millestki loobuda, midagi paremasse tulevikku lükata. Seejuures mitte halada ja partneritele näpuga näidata;
- valitsus vaatab kriitilise pilguga üle ministeeriumite eelarvetaotlused, kärbib sealt, kust võimalik ja jätab kärpimata sealt, kust võimatu. Suure tõenäosusega selgub, et puudu jääb veel neli-viis miljardit krooni;
- valitsus langetab otsused viimati mainitud kulutuste rahastamiseks. Seejuures ei peaks häbenema terade võtmist ka salvest kui peos jooksvatest teradest puudu jääb.
Väidetavalt pole siiani suudetud tuvastada, kust on pärit see muna, millest koorus esimene kana. Sisuliselt sama oluline ja põhimõtteline vaidlus on aastaid /ja mitte ainult meil/ käimas ka eelarve teemal.
Taavi Veskimägi väidab, et “.. kõik muud poliitikad tuleb lähiaastatel allutada eelarvepoliitikale ja kulutada just nii palju või veidi vähem, kui meil tulusid laekub”. Selle väite viimase poolega võib nõustuda, aga ei pea. Selle väite esimese poolega ei saa ma aga kuidagi nõus olla. Möönan, et kui inimene jääb pikaks ajaks teatud valdkonnaga seotuks, siis tundubki see “maailma nabana”. Ka finantsistid – fundamentalistid võiksid mõista, et tähtis on eelkõige enesega toimetulev ühiskond ja rahapoliitika on ainult tühipaljas vahend selle saavutamiseks!
See ei tähenda, et eelarvepoliitika peab kinni maksma kõik, mis kellelegi pähe tuleb. See ei tähenda aga ka seda, et elu riigis suretatakse välja eelarvepoliitika tõttu.
Ehk siis – asi peab olema tasakaalus.
Valitsus kanana peab munema ehk saama valmis riigieelarve. Taavi pakub oma loo lõpetuseks välja kolm võimalikku stsenaariumit, mis kõik paraku on pessimistlikud:
- valitsus üritab terminitega susserdades jõuda tasakaalus eelarveni, kuid ei jõua, ehk siis susserdatud lootusetu muna stsenaarium;
- valitsuse eelarvelise tegevuse pankrot, valitsus eelarvet kokku ei saa, ehk siis munatuse stsenaarium;
- valitsus suudab 2009.
aasta laekuvad tulud ja kulud viia vastavusse, aga sellega on lootusetult hiljaks jäädud ehk siis hilineva munemise stsenaarium.
Julgen siinkohal välja pakkuda neljanda ehk siis muna munemine olukorra, kus teri napib:
- valitsus leiab katteallikad puuduva nelja miljardi krooni leidmiseks, millega tagatakse jõudmine seni kehtinud eelarvekava piirnumbrini. Selleks tuleb poliitikutel käituda riigimehelikult, millestki loobuda, midagi paremasse tulevikku lükata. Seejuures mitte halada ja partneritele näpuga näidata;
- valitsus vaatab kriitilise pilguga üle ministeeriumite eelarvetaotlused, kärbib sealt, kust võimalik ja jätab kärpimata sealt, kust võimatu. Suure tõenäosusega selgub, et puudu jääb veel neli-viis miljardit krooni;
- valitsus langetab otsused viimati mainitud kulutuste rahastamiseks. Seejuures ei peaks häbenema terade võtmist ka salvest kui peos jooksvatest teradest puudu jääb.
Wednesday, August 20, 2008
TULUMAKSUREFORMIGA POLE KIIRET
Pea pooled meist ei näe tulu tõusvat maksude langetamisest olukorras, kus riigil tuleb kulutusi tõsiselt kärpida. Võidetud kroonid ei too tulu, kui riigi poolt rahastatavates teenustes kaotame. Ehk siis suurele osale inimesteni on jõudnud lihtne teadmine – tasuta pole siin riigis midagi. Küsimus on ainult selles, kas maksame millegi eest kõik koos, või siis tuleb igal ühel endal maksta. Madalate maksudega neid inimesi valimistel hullutada pole ilmselt võimalik. Sest nad oskavad arvutada. Väga tore!
Tänaseks seadusesse kirjutatud tulumaksuvähendus on iseenesest klassikaline poliitiline kompromiss. Sotsiaaldemokraatide lubadus tõsta maksuvaba tulu määra, reformierakonna lubadus vähendada maksuprotsenti ja IRL-I lubadus anda maksusoodustus ka ühe lapse korral perekonnas. Ma pean tõdema, et ei näe selget eesmärki maksuprotsendi vähendamises ning pean maksuvabastust laste arvust sõltuvalt kaunis ebatõhusaks perepoliitiliseks meetmeks (mõistlikum oleks tõsta peretoetusi). Aga nii kokku lepiti, sest kõik olid ju lubanud ja teisiti ei saanud.
Heakene küll. Nüüd peaks olema kõigil selge, et nende lubaduste täitmiseks pole kahanenud majanduskasvu tingimustes meil võimalust. Siit ka ettepanek tulumaksu kärpimine paariks aastaks edasi lükata. Paremate aegade lootuses.
Kui sotsiaaldemokraatide ja reformierakondlaste lubaduste edasilükkamine on lihtne, siis maksusoodustus ühe lapse korral perekonnas kehtib ka juba aastal 2008. Vältimaks heietusi Peetritest ja nende võileibadest, ei ole võimalik ühe koalitsioonipartneri lubadust täita ja teiste omi selle nimel kaugemasse tulevikku lükata. Siit ka mitme inimese kindel teadmine, et tulumaksureformi edasilükkamine polevat seetõttu võimalik. Kuigi ka nende meelest on vajalik.
Ma usun, et lähemad nädalad annavad tunnistust tõsiasjast - tulumaksureformi edasilükkamisele meil alternatiivi pole. Käibemaksu tõstmisega pole nõus kindlasti SDE, kuna see muudatus mõjutaks eelkõige keskmise ja sellest väiksema sissetulekuga inimeste toimetulekut. Kõigile koalitsioonipartneritele oleks vastuvõetamatu käibemaksu tõusuga kaasnev inflatsiooni tõus. Samal ajal ei saa petta ka inimeste õigustatud ootusi.
Seega tuleks vastu võtta seadus, kus maksuprotsendi vähendamine ja maksuvaba määra tõus lükkuvad edasi. Soodustus ühe lapsega peredele kehtiks küll aastal 2008, aga mitte näiteks 2009 ja 2010. Möönan, et tegemist oleks küll mõnevõrra kentsaka kompromissiga, aga millal need poliitilised kompromissid erilise tarkusega ikka silma on paistnud?
Tulemuseks oleks kate pooleteisele miljardile kroonile aastal 2009 ja kahele ja poolele aastal 2010. Ja see on suur raha.
Tänaseks seadusesse kirjutatud tulumaksuvähendus on iseenesest klassikaline poliitiline kompromiss. Sotsiaaldemokraatide lubadus tõsta maksuvaba tulu määra, reformierakonna lubadus vähendada maksuprotsenti ja IRL-I lubadus anda maksusoodustus ka ühe lapse korral perekonnas. Ma pean tõdema, et ei näe selget eesmärki maksuprotsendi vähendamises ning pean maksuvabastust laste arvust sõltuvalt kaunis ebatõhusaks perepoliitiliseks meetmeks (mõistlikum oleks tõsta peretoetusi). Aga nii kokku lepiti, sest kõik olid ju lubanud ja teisiti ei saanud.
Heakene küll. Nüüd peaks olema kõigil selge, et nende lubaduste täitmiseks pole kahanenud majanduskasvu tingimustes meil võimalust. Siit ka ettepanek tulumaksu kärpimine paariks aastaks edasi lükata. Paremate aegade lootuses.
Kui sotsiaaldemokraatide ja reformierakondlaste lubaduste edasilükkamine on lihtne, siis maksusoodustus ühe lapse korral perekonnas kehtib ka juba aastal 2008. Vältimaks heietusi Peetritest ja nende võileibadest, ei ole võimalik ühe koalitsioonipartneri lubadust täita ja teiste omi selle nimel kaugemasse tulevikku lükata. Siit ka mitme inimese kindel teadmine, et tulumaksureformi edasilükkamine polevat seetõttu võimalik. Kuigi ka nende meelest on vajalik.
Ma usun, et lähemad nädalad annavad tunnistust tõsiasjast - tulumaksureformi edasilükkamisele meil alternatiivi pole. Käibemaksu tõstmisega pole nõus kindlasti SDE, kuna see muudatus mõjutaks eelkõige keskmise ja sellest väiksema sissetulekuga inimeste toimetulekut. Kõigile koalitsioonipartneritele oleks vastuvõetamatu käibemaksu tõusuga kaasnev inflatsiooni tõus. Samal ajal ei saa petta ka inimeste õigustatud ootusi.
Seega tuleks vastu võtta seadus, kus maksuprotsendi vähendamine ja maksuvaba määra tõus lükkuvad edasi. Soodustus ühe lapsega peredele kehtiks küll aastal 2008, aga mitte näiteks 2009 ja 2010. Möönan, et tegemist oleks küll mõnevõrra kentsaka kompromissiga, aga millal need poliitilised kompromissid erilise tarkusega ikka silma on paistnud?
Tulemuseks oleks kate pooleteisele miljardile kroonile aastal 2009 ja kahele ja poolele aastal 2010. Ja see on suur raha.
Subscribe to:
Posts (Atom)
