Miks vaikivad tööteaduste „doktorid“ ??

Just alles vaidlesime siin Riigikogus, et kui vabatahtlik see omal soovil töölt lahkumine ikkagi on. Ja tööteaduste „doktoreid“ oli alates Riigikogu liikmetest kuni peaministrini välja. Nende jutu järgi oli midagi veelgi vabatahtlikumat, kui töölt omal soovil lahkumine, raske ette kujutada.

Aga tegelik elu toimub kaasuse Pere pagarid näitel. Hetkel on selge, et ettevõte, kus nad töötasid, läheb haamri alla. Sama äri ajaks edasi teine ettevõte, kes on valmis tööle võtma neid, kes vanast omal soovil lahkuvad. Seejuures kõiki haamri alla mineva äri töötajaid ei vajata.

Niisiis on Pere pagarid valikute ees:

• ei lahku töölt omal soovil, säilub õigus koondamishüvitisele ja ka töötuskindlushüvitisele, võib aga ilma jääda uuest töökohast;
• lahkud töölt omal soovil ja võid saada alustavas ettevõttes oma töökoha tagasi, aga võid ka sellest töökast ilma jääda ning siis oled ilma koondamishüvitisest kui ta töötuskindlustusest.

Karm valik igal juhul ja mõiste „vabatahtlikus“ seejuures ülbuse tipp nende inimeste suhtes.

Tööteaduste  „doktorid“ võiksid nüüd konkreetse kaasuse näol oma õpetussõnu  edasi arendada . Huvitav, mis neil öelda on?

Vanemapensioni asjus

Sellel valitsusliidul oleks justkui mingi kohustus teha isegi õigeid asju valesti. Või on siis mingi needus nende peal?

Igal juhul on riigi poolt mõistlik, kui pensioni maksmisel arvestatakse ka laste kasvatamisega. See pole küll mingi sündivust tõstev tegu, kuid arvestab asjaoluga, et laste kasvatamise tõttu võis vanemate töötasu jääda napimaks ning seetõttu tuleb ka tulevane pension väiksem.

Probleem, mida lahendada, on seega olemas. Kui me teeme seda varem, kui pensionireformi kavandajad üheksakümnendate keskel Koonderakonna valitsuse ajal vajalikuks pidasid, pole midagi katki? Küsimus on, kuidas me seda teeme.

Asi on selles, et varem sündinud laste kasvatamise eest saab täna lisaks kaks aastat pensioniõiguslikku staaži iga lapse kohta, kui teda on kasvatatud vähemalt kaheksa aastat. Mõistlik on, et nüüd luuakse kord, kus hiljem sündinud laste eest, keda on samuti vähemalt kaheksa aastat kasvatatud, makstakse samuti pensionilisa. Selle väärtus vanema pensionis on sisuliselt võrdne varem sündinud laste eest makstavaga. Ehk siis hindame pensionisüsteemis vanemate panust samadel alustel ja sõltumata sellest, millal nende lapsed sündisid.

Täiesti rappa läheb aga asi nende laste kasvamise arvestamisel, kes sünnivad  1.jaanuaril 2013 ja hiljem. Siinkohal näeb valitsuse eelnõu ette täiendava makse tegemise vanema kogumispensioni kontole lapse esimese kolme eluaasta jooksul.

Ja need on kaks täiesti erinevat suurust, kas vanem kasvatas last kaheksa aastat ja rohkem või siis ta kasvatas last tema kolme aastaseks saamiseni.

Esimesel juhul võime kindlad olla, et pensionilisa saab tulevikus vanem, kes last ka tegelikult kasvatas.

Teisel juhul võib pensionilisa saada ka juhul, kui vanem last peale tema kolme aastaseks saamist enam ei kasvatanudki. Veelgi hullem – need, kes last ka tegelikult kasvatasid, jäävad pensionilisata.

Märkus: ärgu teid segagu teadmine, et seda lisa saab lapse kasvatamise eest vähemalt kaheksa aasta jooksul ja et seda makstakse ühele vanematest nende kokkuleppel. Need reeglid on kirjutanud elu ise, sest on ka peresid, kus nii ema lapsi kui isa lapsi kasvatatakse kui ühiseid lapsi.

Miks?

Täna otsustas siis riigikogu enamus kahjuks tuhanded inimesed jätta ilma õigusest saada töötuskindlustusest hüvist töötuks jäämise korral.  Lubatu täitmata jätmine on asja üks pool. Ühe kindlustusliigi maine rüvetamine teine. Aga siinkohal tahaks rääkida hoopis rahast. Kõik järgnevad numbrid on pärit valitsuse eelarvestrateegiast, mis rahandusministeeriumi koduleheküljel üleval. Olgu öeldud, et maksemäärad on aastate jooksul olnud erinevad, aga sellegipoolest on numbrid kõnekad. Miljonites eurodes siis.

Kui sotsiaaldemokraatide ettepanek oleks läinud läbi ja sisuliselt 2008 sõlmitud kokkulepe jõustuks, oleks see suurendanud 2013 aastal töötuskindlustuse kulusid 50 miljoni euro võrra. Ja sellegi poolest oleks ka madalama 3 %-lise maksemäära juures jäänud eelarve tasakaalustamiseks rohkem kui 50 miljonit eurot valitsusele ikkagi.

Kus on uudis ???

Eesti Vabariigis möllab juba mitmendat päeva teadmine, et peaministri sõnapruuk Riigikogu infotunnis oli teisitimõtlejate suhtes oli ülbe ja solvav. Minu jaoks on siinkohal uudiseks asjaolu, et tegemist on uudisega! No ei ole selles ju midagi uut! Aga näe, seekord ületas „künnise“.

Üldiselt on meil ju teada asjaolu, et Ansip reeglina esineb „varem salvestatud plaatide“ toel. Nende „sissemängimisel“ kasutatakse lihtsaid reegleid:

• Argumente toetavad suvalised nopped statistikast. Seejuures teadmine, et samast statistikast saab leida ka vastuargumente, pole Ansipi jaoks oluline. ACTA asjus pole aga statistikaga suurt midagi teha ja esimesed selle alged ilmusid alles kahetsuseks nimetatud avalduses.

• Meediaruumis käibetõdedeks muudetud väljendid, mida kasutatakse valede ja poolvaledena. Näiteks „Kreekat tegema“ ja muu sarnane. Selles mõttes ei erine Ansip ühest teisest suurest juhist, kes ka on võimeline üllitama kirjutisena spekulatsiooni /eesti keeles luulu/ ja lõpetama selle sõnadega – ma loodan, et see pole tõsi!!! Täpselt sama nipp ka Ansipi esinemistes. ACTA teemal käibetõed seni puudusid.

• „i“-le täpina üleolev suhtumine küsijasse, et jumala pärast mitte kellelgi ei jääks arusaamist, et pärimise taga on mingi suurem mure või tähelepanu juhtimine probleemile. Olgu selleks siis kas või asjaolu, et miks te seal valitsuses rahvaga ei räägi.

ACTA küsimuses polnud „plaadi sissemängijatel“ esimese kahe reegliga midagi teha ja jäi üle ainult kolmas. Seejuures oli peaminister siiras ja avameelne.

Võimalus kuulata võimul olija monoloogi, ei ole dialoog! Oma seisukoha välja ütlemist ei tohi võtta ultimaatumina! Suhtlus valijaga, ei saa käia ainult ülevürtsitatud ja tuunitud valimiskampaania ajal!

Need siin kolm ei ole mitte loosungid, vaid kibe käibetõde neile, kes võimuga püüavad suhelda.

Et see nüüd kõik uudiseks pöördus, on omaette fenomen. Ehk sai karikas täis? Oleks juba ka aeg.

Mage lugu

Tulekahju kustutamise korras esitas Riigikogu sotsiaalkomisjon eilsel päeval menetlusse Töötukassa nõukogu pädevust puudutavad seadusemuudatused. Valitsuse suutmatus tööandjaid ja ametiühinguid kuulata on valatud vormi, mis täitevvõimu sekkumisõigust veelgi suurendab. Seejuures laiutasid valitsusliitlased käsi, et mis meil muud üle jääb. No põrgut, on see siin Riigikogu või ei ole? Tahaks ma teada.

Lugupeetud rahvasaadikud, kes te valitsust toetate. See valitsus allub eelkõige teile, kuigi vastutab meie kõigi ees.

Teise inimese, isegi kui ta on parlamendi liige, pähe ju ei näe. Küsisin igaks juhuks, kas nad peavad tänast töötuskindlustuse ja ravikindlustuse juhtimismudelit, kus koos valitsusega on vastutus pandud ka kodanikuühiskonnale, õigeks. Öeldi, et see on õige mudel ja masin töötas mulluse aastani hästi. Miks siis keegi seda masinat ei paranda? Ja ei kavatsegi seda? Viimast näitab asjaolu, et aprillis saabuvad nõukogu kohustused lähevad ka selle eelnõuga juba valitsusele. Kui nüüd Haigekassa nõukogu peaks midagi suuremat otsustama, siis tullakse ilmselt tagaukse kaudu muutma seda seadust ja otsustusõigus ikka valitsusele, kellele siis veel??

Ja sõnagi pole kuulda ka mitte, kes–kus–millal suhted tööandjate ja ametiühingutega ära silub ja normaalse juhtimise taastab. Kas Teil peaminister ka ehk valitsuses on??

Seetõttu tegin komisjonile ettepaneku esitada hoopis Riigikogu otsuse eelnõu, mis kohustab valitsust taastama sotsiaalkindluse juhtimine kehtivatele seadustele vastavalt. Riigikogu tahtel valitsusele kohustuse panemine on normaalne osa parlamentaarsest tööst. Nii on käitutud varem ja tehakse ka tulevikus. Küsiti, mis siis saab, kui valitsus selle ülesandega hakkama ei saa? Mis siis ikka saab valitsusega, kes parlamendi otsuseid ei täida? Astub ise tagasi või võetakse maha. Mis siin imelikku on?

Tänaste teadmiste juures jätkub see ooper 2015 aasta märtsini ja parlamendi enamus peab seda õigeks! Absurd!

Õiguskomisjoni eelnõust ehk Valitsuse „palavad tervitused“ palgasaajatele

Kõigepealt lühidalt sellest, mis meie avalikkust ja valijaid kahjuks eriti ei huvita. Nimelt on Eesti Vabariik võtnud endale kohustuse arutada tööelu puudutavad seaduseelnõud eelnevalt läbi tööturu osapooltega. See oleks ka lihtsalt viisakas. Teiseks näeb isegi esitatavate eelnõude normtehnika ette nõude, et eelnõu koostaja peaks saama nimetatud eelnõu seletuskirjas. Antud õiguskomisjoni algatatud eelnõu puhul ei juletud lihtsalt autorit kirja panna, sest siis selguks järjekordselt, et valitsus on meil ülbe ja sülitab nii palgasaajate kui rahvusvaheliste kohustuste peale.

Nüüd siis sellest, mis võiks huvitada, sest võib viia hulga eurosid teie rahakotist, lühendada puhkust või siis korda saata muid sigadusi.

Kehtiv kollektiivlepingute seadus ütleb üheselt kahte asja:

• lepingu kehtimise ajal ei tohi töötajad streikida ja tööandjad korraldada töösulge;

• lepingu tähtaja lõppedes see piirang enam ei kehti, kuid varem kokkulepitud palka tuleb maksta endiselt ning täita ka muid lepingu tingimusi.

Sellise regulatsiooni mõte seisneb selles, et osapooled oleksid huvitatud uue kollektiivlepingu sõlmimisest ehk siis töörahu taastamisest. Kui töötajad soovivad oma palgatingimusi parandada, peavad nad asuma läbirääkimistele ja koos kohustusliku lepitusprotseduuri läbimisega on neil õigus ka streikida. Kui tööandja aga peab varasemaid tingimusi enda jaoks koormavaks, siis on ka tal õigus asuda läbirääkimistele. Seejuures on tal õigus uue töörahu kehtestamise nimel korraldada ka töösulge. Seni, kuni uus lepe aga sõlmimata, täidetakse vana leppe tingimusi nii palga kui muus osas. Tööandja ja töötajate võimalused on ühesugused.

Õiguskomisjoni sildi alt väljunud eelnõu muudab asja niivõrd, et tööandjal tekiks õigus lepingu tähtaja möödumisel see ühepoolselt üles ütelda. Ehk siis õigus kõigi töötajate palka ühe ropsuga vähendada, puhkust lühendada ja nii edasi ja nii edasi.

Ühepoolse vähendamise võimalus tekib seetõttu, et Sinu poolt aastaid tagasi allakirjutatud personaalses töölepingus on sellel ajal mõistlikuks peetud palganumber. Selle edasine tõstmine käib ettevõtte ja tema töötajate seisukohalt mõistlikul moel aga kollektiivsete kokkulepete kaudu. Sellest aga saab tööandja võimaluse nüüd lahti ütelda ja seda eriliste pingutusteta. Kas ei peaks mitte tasakaalu huvides andma ka ametiühingutele õiguse töötajate palka ühepoolselt tõsta, või mis?

Mõnevõrra teistsugune on olukord siis, kui kollektiivselt kokkulepitud kõrgemad palganumbrid saavad vormistatud ka töötajate personaalsetes lepingutes. Õiguskomisjoni nime alt väljapakutud mõte loob siis olukorra, kus varem tööl olnutele tuleb maksta kõrgemat palka ja uutele tulijatele saab maksta vähem. Ehk siis selge majanduslik huvi vanad lahti lasta ja uutega asendada. Kellele on sellised pingeid vaja, ma küsin?

Nood meie parempoolsed kolleegid võiksid aga endalt küsida, millised on siin riigi huvid? Kas riigi huvides on võimalikult suur streikide arv, mis selle muudatusega paratamatult kaasas käib? Tänane kord, kus varem kokku lepitud palka tuleb ka lepingu tähtaja lõppedes edasi maksta, on nende võimalikku arvu kindlasti vähendanud.

Või on lootus jätkuvalt sellele, et Eesti palgasaaja ei suudagi aru saada, et talle on põhiseadusega antud õigus oma palga üle kaasa rääkida? Moodustada ametiühinguid, streikida kui vaja? Lihtsam on Soome ametiühingute kaitse alla kolida?

Kindlasti peaksid aga Reformierakond ja IRL kasutuselt võtma maha mõiste „paindlik tööturg“. Ilma kollektiivlepinguteta on see võimatu ja nüüd tehakse kõik selleks, et neid ei sõlmitaks. Öelgugi ausalt välja, et nemad toetavad tööandjate omavoli seadustamist ja igasugused lepingulised suhted võivad küll seadustes kirjas olla, aga vaid sellisel kujul, et neid jumala pärast keegi ei kasuta ega huvi ka ei tekiks.

Kui palgasaajate huvid jätavad nii Ansipi kui IRLi külmaks, siis sellest võiks nad küll aru saada, et selline muudatus on kahjulik ka Eesti majandusele, sest jääme jätkuvalt madalate palkadega allhankemaaks.

Olukorrast riigis

Head inimesed ! Napisõnalisus, mis valitseb meie meediaruumis seoses juhtimiskriisiga sotsiaalkindlustuste korraldamises, on ületanud minu valuläve. Tänud üksikutele ajakirjanikele, kes teemat puudutanud. Olen mõelnud, kui antud olukord oleks mingil põhjusel tekkinud meie põhjanaabrite juures, siis YLE 1 ja YLE 2 annaksid päevast päeva erakorralisi uudisprogramme valitsuse ja tööandjate ning ametiühingute läbirääkimistest olukorra lahendamiseks. Meil keegi läbirääkimisi ei pea. Poliitmonoloogilt üleminek sotsiaaldialoogile näib valitsusele ülejõukäivana. Kindlasti on lõbus arutleda, kas suitsu müüa ainult apteegis või mitte. Ma ei imestaks, kui sellele järgneks midagi veelgi künnistületavamat. Näiteks, et poliitikute pilte saab vaadata ainult tsirkuses ja seda retsepti esitamisel. Kõrvuti lusti ja lõbuga on ka kurvemaid ja tõsisemaid asju.

Eesti ravikindlustus ja töötuskindlustus on loodud sellisel kujul, et probleemidest enim puudutatud huvigrupid osaleksid ise nende juhtimises. Sellise ülesehituse eesmärk on lihtne – saavutada kindlustatute huvides parim võimalik tulemus. Valitsuse ülbus on loonud olukorra, kus tööandjad on oma esindajad kindlustusi juhtivatest nõukogudest tagasi kutsunud ja töötajad oma esindajate volitused peatanud.

Haigekassa nõukogu alaesindatus tähendab seda, et mitte ühtegi suuremat sisulist otsust Eesti tervishoiu juhtimisel vastu võtta ei saaks. Ravikindlustuse eelarve suudeti vastu võtta eelmise aasta viimastel päevadel ja seda ka tänu tööandjate ja ametiühingute mõistvale suhtumisele. Ja tõesti – teha ühiskonnale selgeks, et meil on võimul ülbikutest eneseimetlejad ravimata haiguste ja piinade abil, oleks äärmiselt valus. Ega siis haiged ja arstid –õed pole milleski süüdi !

Töötuskindlustuse nõukogu kuuest liikmest saaks täna kokku tulla ainult kolm. Ainus asi, mida nad saaksid nentida, on tõsiasi, et nad ei saa mitte midagi otsustada. Seda selle nädala neljapäeva hommikul siis oldigi sunnitud tunnistama. Seejuures on selle kindlustusliigi 2012 eelarve veel vastu võtmata. Ja kui lähinädalatel midagi positiivses suunas ei juhtu, peaksid nad 1.veebruarist oma uksed lihtsalt kinni panema. Sest selle kindlustusliigi eelarvet pole olemas, ehk siis alust rahade kasutamiseks ei ole.

Usun, et Töötukassa juhatus uksi sulgeda ei soovi, sest teab, et Eestis on tuhandeid inimesi, kes vajavad tööd. Valitsus seda ilmselt ei tea. Selle asemel, et mingeid jokk-skeeme välja nuputada peaks peaministri ülesannetes olev inimene tööandjad ja töötajate esindajad enda juurde kutsuma ja asju arutama. Või siis tagasi astuma.