ARSTID JA ÕED TUNNEVAD END ÕIGUSTATULT PETETUNA

Headel aegadel jätkus Haigekassa juhtidel ettenägelikkust varuda raha halbade aegade tarvis. Raha nõudlevale tervishoiuperele lubati selle abil paratamatult saabuvad halvad ajad kergema vaevaga üle elada. Nüüd, kus need ajad käes, ei lubata aga seda raha kasutada. Arstid ja õed tunnevad end petetuna. Haigekassa juhtkond on aga pandud eriti lolli olukorda.
Küsimus on 400 miljonis kroonis valitsussektori tasakaalu huvides. Aga küsimus on eelkõige selles, kas me sellise rapsimisega ei suuna mitte järjekordset lainet kõrgelt ja kallilt koolitatud inimesi Eestist lahkuma.

IMF väitis nädala alguses, et soovitud tulemusest eelarvepuudujäägi parandamisel on Eestil niigi 2 miljardit puudu. Kui valitsus julgeks seda tunnistada, oleks kärbe tervishoius täiesti tarbetu. Kui soovitud miinus on suurem kui 3% SKPst, siis ei ole vahet, kas minnakse „lõhki” 2 miljardiga või 2,4 miljardiga. Latt jääb ikkagi ületamata.
Aga kui veel jätkuvalt soovitakse eurokõrgusest üle saada, siis mõistlik lahendus on ju olemas. Üks protsent tulumaksumäära on väärt 750-800 miljonit krooni näiteks. Ehk siis jõuame olukorda, kus targad inimesed lahkuvad Eestist madala maksukoormuse tõttu. Kas nii?

Veelkord pensionäride unest

Nad ei lase ikka veel pensionäridel rahulikult magada !
Rääkimata rumalatele mõeldud mustast valmisreklaamist kerkis teemaks Riigikontrolli tähtis paber.
Olgu siis veelkord (ma ei tea mitmendat korda) välja öeldud, et Eestis ületavad pensionide väljamaksmiseks tehtavad kulutused laekumisi juba viis aastat. Ja nii saab olema veel kakskümmend viis aastat. Ja seda sõltumata sellest, kas meie majandus tõuseb, kukub või seisab paigal. Põhjuseks on pensionireform ehk siis kogumispensioni sisseviimine. Need samad neli protsenti, mille kogumispensionär oma kontole kaasa viib. Neid protsente, lugupeetavad kogumispensionärid, teie emade-isade ja vanaemade-vanaisade pensionist maha ei arvata. Nii tekibki pensionikindlustuse esimeses sambas puudujääk ja see puudujääk on pensionireformi paratamatu osa. Ette kavandatud lugu!

Puudujäägi katmiseks on riigil kolm võimalust ja neist kõigist sai räägitud, siis räägitud ja siis veelkord räägitud juba kogumispensionide sisseviimise ajal. Need võimalused on:
- riigi muud tulud (lisaks sotsiaalmaksule)
- riigi reservid ehk siis stabilisatsioonireserv
- riigi kohustused (võlakirjad või laenud).

Siiani võlakirju pole emiteeritud, laenu pole võetud. Stabilisatsioonireservi vahendeid kasutatakse raskel ajal aastal 2009 esimest korda ja kõigi riigi rahaliste kohustuste täitmise huvides. Ehk siis mitte üksnes pensionide väljamaksmise huvides.
Pensionisüsteemi puudujäägi ainus katmisallikas on siiani olnud „riigi muud tulud”.
Riigikontrolli poolt märgitud pensionireserv ei ole midagi muud, kui headel aastatel kõrvale pandud ülelaekunud maksuraha ülalmainitud puudujäägi katmiseks tulevikus. Ehk siis seda raha kasutataksegi selleks, milleks ta oli mõeldud. Seda ei tohiks isegi Riigikontroll kellelegi pahaks panna! Pensionäride uni on aga järjekordselt viidud, sest loomulikult tuleb hirm peale, kui uudistes öeldakse, et kohe saab raha otsa!
Kogu austuse juures kõikvõimalike nõustajate ja muude asjameeste vastu – tehke endale head inimesed selgeks lihtne tõsisasi. Pensionireformi korral tavapärane aastane tulude ja kulude hindamisviis on kõlbmatu!
Siinkohal kostub alati küsimus – aga mis te siis pensione tõstsite, kui majandus juba langes? Vastus on – tõstsime seetõttu, et 2008 aastal sotsiaalmaksu laekumine tõusis ja pensionide korrigeerimine toimub ajalise nihkega. Siis muuseas, kui majandus jälle tõuseb, suurenevad pensionid ka ajalise nihkega ehk mõnevõrra hiljem! Nii et mitme aasta kontekstis on kõik tasakaalus. Vaat nii!
Ja jätke ükskord pensionäride uni rahule, kurat võtaks!
Vabandust, aga vanduma paneb juba.

See ebahuvitav suurus nimega Demokraatia

Aastate vältel on arvamusuuringud andnud ühe ja sama tulemuse – üks kõige vähem huvi pakkuvaid teemasid meie inimestele on suurus nimega demokraatia. Selle tõsiasja üle kipuvad ka ühiskonnateadlased rohkem kurvastama, kui seda seletama. Kõige enam korratud tarkuseks on targa mehe lause, et demokraatia on küll kulukas aga ainuvõimalik valitsemisviis. Vaat siis, isegi demokraatiast rääkides ei suuda me tarbijamentaliteedist loobuda. Põhiküsimus ikka üks – palju maksab?

Heakene küll, kui see kõige rahas hindamine on ka demokraatia asjus kõige tähtsam, siis alustuseks rahast ja seda käimasoleva valimiskampaania näitel. See viis, kuidas Tallinna linnas võimul olev Keskerakond kasutab ülbelt ja varjamatult tallinlaste raha erakonna huvides, ei tuleks pika demokraatia kogemusega riikides kõne allagi. Kõigepealt tambiks sellise erakonna maatasa ajakirjandus. Rääkimata valijast, kes sellist tema enda kulu ja kirjadega tehtud kampaaniat peab seal õigusega varguseks. Erakonnale tähendaks see kadu igaveseks. Ei saaks ju öelda, et meie ajakirjanikud sellele tähelepanu ei pööraks. Aga ei saa ka öelda, et see valijat nii väga huvitaks.

Teine näide ei ole rahaline, aga veelgi otsesemalt demokraatiaga seotud. On jäänud tähelepanuta, et suure tõenäosusega valivad valijad sellel pühapäeval mitte ainult uut volikogu linnale/vallale, vaid ka valijamehi 2011 aasta sügisel toimuvatele presidendivalimistele. Eks vaoshoitus ole seotud eelkõige sellega, et need valimised veel kaugel ja kandidaadid ainult ennustatavad. Aga – kas te teate, et mitmed volikogud oma endises koosluses on kehtestanud sellise presidendi valijameeste väljaselgitamise korra, mis ei võimaldagi nende esindajate valimist vastavalt valijate tahtele ? Näiteks samas Tallinnas kehtiv kord andis viimastel presidendivalimistel Rüütlile 10 häält ja Ilvesele 0 ! Idees peaksid ju valijameeste hääled kajastama valijate soovi ! Oli see soov siis selline?

Ja et mitte 2011 sügisel asja eest teist taga halada, võiks alustada sellest, et volikogude poolt kehtestatav kord tagaks valijameheks saamise vastavalt sellele, kuidas austatud valijad sellel pühapäeval hääletavad. Siis jätkuks volitatud mehi/naisi nii presidendikandidaadile A kui B.

RAHVA OMAKAITSEL ON OHTLIK KONKURENT !?

Eks see sõltub paljuski sellest, kuidas keegi naljast aru saab ja mille üle naerda suudab, aga minu vaieldamatuks lemmikuks on „Rahva Omakaitse” Raadio Kahes. Juurele ja Kivirähule on aga tekkimas ohtlik konkurent Vabariigi Valitsuse pressikonverentsi näol, kui seal juhtuvad mikrofonide ette Ansip ja Ligi.

Rahandusminister leidis täna vajaliku olevat suunata suupruukimist euro saabumise asjus ehk siis sõnumite olulisust Eesti majanduse ja rahanduse kohta. Seepeale tormas peaminister kolleegi „täiendama ja parandama”, mispeale jäi rahandusministril omakorda võimalus Ansipi poolt öelduga „nõustuda, aga täpsustada”.
Must huumor seisneb selles, et peaminister tegi just seda, mida rahandusminister ei pidanud õigeks. Ansipi väide , et peaminister pole aastast 2011 eurot lubanud, ületab uudisena ükskõik millise panga ükskõik kelle poolt koostatud prognoosi euro saabumise aja kohta. Selles maailmas, kelle jaoks taolised uudised on tähtsad, peaministrid niivõrd graatsiliselt piruette tehes antud lubadustest ei loobu.

Ligi „täpsustusest” saab vähegi asja jälgiv inimene aru, et valitsus ei tea isegi, kuidas üht või teist seni tehtud sammu eurokriteeriumide hindajad arvesse võtavad. Ühekordne tulude ülesupitamine omanikutulu ja kõige vähegi sobiva müügi näol ei ole eelarve tasakaalu mõttes jätkusuutlik tegu. Mis müüdud see müüdud ja mis edasi saab?
Musta rahandushuumori austajatele siinkohal lugemissoovitus – Vabariigi Valitsuse pressikonverentsi stenogramm 8.oktoobrist 2009.

Viie päeva haigusrahast ja tulumaksuseadusest

Nüüd juba paar kuud kehtib meil kord, mille alusel omavastutuse lõppedes maksab viie järgmise haiguspäeva eest hüvist tööandja ja mitte ravikindlustus.

Sellest korrast on eelkõige võitnud Haigekassa ja tervishoid tervikuna. Probleemid ravikindlustuse eelarvega nii sellel kui järgmisel aastal on üldtuntud. Ilma selle sammuta oleksid ravijärjekorrad veelgi pikemad ja võimalus osta haiglatelt teenuseid veelgi väiksemad.

Sellest korrast on võitnud ka riigi rahanduse eest hoolekandjad, sest näiteks järgmisel aastal väheneb valitsussektori puudujääk seetõttu peaaegu 800 miljoni krooni jagu.

Selle korra tulised toetajad on need inimesed Eestis, kes mõistuse ja südamega rahva tervise peale ka pikemas perspektiivis vaatavad. Sest esimest korda tekitati selge rahaline huvi tööandja kuludes – mida tervemad töötajad on, seda väiksemad on tööandja kulud. Varasem kord paraku oli vastupidine ja majanduslikult keerukal ajal oli tööandjal hoopis huvi, et tema töötajad tööseisaku ajal haiguslehel oleksid !

Kõige suuremad kaotajad hetkel on aga tööandjad ja töötajad. Kui töötajate kaotus on kõigile silmaga näha, siis tööandjate puhul on asi veelgi keerulisem. Nimelt nüüd, kus tööandjal on selge huvi töötajate tervise asjus olemas, on iga nende samm töötajate tervise huvides karistatav täiendava maksuga. Vaktsineerid kõiki gripi vastu –erisoodustus ! Üürid spordisaali või ujulas paar rada – erisoodustus! Maksad kinni taastusravi – jälle erisoodustus !

See ei ole mõistlik! See ei ole ei inimeste tervise, ettevõtete ega ka tervishoiukulude seisukohalt ratsionaalne.

Kui me juba kord loeme tulumaksuvabaks investeeringuid, siis miks me karistame neid, kes töötajatesse investeerivad?

Terviseedenduse kulude erisoodustuste alt väljatoomise vastased väidavad, et nii jäävad riigil saamata miljonid, ohus olevat pensionid, eelarve tasakaal ja koguni Eesti kroon!

Tegelikult on asi just vastupidine, sest kui inimesed ei tööta ja rikkust ei loo, jäävad saamata miljonid ja ohus on kõik muu.

Hetkel jätab tööandja need kulud lihtsalt tegemata või leiab mooduse, kuidas seaduse piiril kõndides neist mööda hiilida. Miks me ei võiks ausalt ja avalikult asju ajada?

Hätta jääks ka see hing, kes püüaks laekuva erisoodustusmaksu alusel saamata jäävat numbrit välja arvutada. Sellist lahtrit, muuseas, pole isegi mitte erisoodustuste maksudeklaratsioonis. Ja kui riigi tulu on sellest erisoodustusest täna „null”, siis millest me räägime?

KAKS MIINUST ÜHE PLUSSIGA

Tallinna Sadama ja Eesti Energia poolt teenitu täies ulatuses riigi tuludesse kandmist on peaminister ja ministrid põhjendanud vajadusega sellisel moel vähendada puudujääki riigi tulude ja kulude vahel. Ja ära ei kavatseta võtta mitte palju, vaid hoopis kõik ! Omaniku õigus on omaniku õigus ja tõesti saab sellisel moel tulude poolt suurendada. Aga :

- sellega pannakse korralik pidur ettevõtete arengule ja kärbitakse võimalusi riigi tulude suurendamiseks tulevikus. Oleks ilmselt lihtsameelne arvata, et nende ettevõtete nõukogud ja juhatused siinkohal omanikuga vägikaigast hakkavad vedama. Sellegi poolest tuleks ka avalikult välja ütelda, mida selline samm nende ettevõtete arengukavadele sisuliselt kaasa toob.

- Eurole ülemineku hindamisel pole oluline mitte ainult fakt, et valitsussektori puudujääk ei ületa kolme protsenti kogutoodangust. Tähtis on, et me oleksime selles vallas jätkusuutlikud ehk siis võimelised hoidma puudujäägi suurust kontrolli all pikema aja jooksul. Ilmselt ei ole tõsiseltvõetav seletus, et Eesti riik omanikuna kavatsebki lähiaastatel kahest ettevõttest kõik teenitu riigi tuludesse kanda ja sellega neid ettevõtteid mahatampida. Suure tõenäosusega loevad hindajad sellise tulu mittejätkusuutlikuks ja eurokõlbmatuks. Kindlasti ei tekitaks arusaamatust regulaarne ja kindlale loogikale alluv mõistlikus suuruses omanikutulu arvestamine valitsussektori tulupoolele. Ühekordne paljakspügamine saab aga suure tõenäosusega hindajate poolt teeseldud tehinguks loetuks.

Seega rahahädas valitsussektorit selline samm kindlasti aitab ja eelarve puudujääki ka vähendab. Eurole ülemineku kriteeriumide osas on aga asi ülimalt kahtlane ning ettevõtetele keerame käki kokku.

PENSIONID ja STRATEEGIAD

*artikkel ilmus Postimehes

Nad on pensionäridelt une võtnud ja inimesed ei tea enam, mida arvata. Aprillikuine pensionitõus olevat viga ja ilma kärpeta polevat võimalik. Kohusetundlik pensionär on mures – kuidas siis nii, pension niigi pisike aga ohustab Eesti krooni? Ning siis teatab kuivade arvude keeles kõnelev Eurostat, et meie pensionäride olukord on üks Euroopa kõige kurvemaid, sest kolmandik neist elab vaesuses. Selles tõsises statistikas ei pruugi kahelda, kuid sinna tuleb lisada veel kaks fakti, mis pensioni suurust otseselt mõjutavad. Eestis on iga kahe pensionäri kohta vaid kolm tööealist inimest, kellele tasutud summade pealt laekub raha pensionide väljamaksmiseks ja ka siin oleme kindlalt üheks Euroopa kõige probleemsemaks riigiks. Ja teiseks, Eesti on eelviimasel kohal sotsiaalkulutuste osakaalu suuruses sisemajanduse kogutoodangust. Vaesuses elavate pensionäride suurus on nende kahe viimase fakti tulemus.
Ning siis kutsutakse meid teadjameeste, professorite ja ka üksikute poliitikute poolt raskel ajal strateegiliselt mõtlema. Tuhat ja tuline, õigemat üleskutset polegi võimalik teha ! Aplaus!

Plaksutamise asemel aga paneb mind sellega kaasnev jutt sageli hoopis õlgu kehitama, sest mõnikord näib tulevikku suunatud mõtlemine lõppema kas eurole üleminekuga või koguni järgmise aasta eelarvega. Kuidas on võimalik ühes mõttelennus korraga kutsuda üles strateegiliselt mõtlema ja ülaltoodud kurbi fakte teades sotsiaalkulutusi vähendama ? Kujutan ette pikka meest, kummaski käes plakat. Ühel neist kutsutaks üles täielisele karsklusele, aga teisele oleks kirjutatud „Jooge õlut! Palju!”. Strateegiat luues ei saa tulevikku suunatud mõtlemine piirduda järgmise eelarveaasta või järgmiste Riigikogu valimiste aastaga. Pensionide asjus tuleb strateegiaid luua vähemalt viiekümneks aastaks ette. Julgen väita, et pensionide küsimuses on Eestis aastakümneteks ette mõeldud. Ei häbene tunnistada, et seejuures on tehtud ka vigu, lootes lihtsameelselt sellele, et poliitikud ei hakka rahaga hääli ostma. On eksitud ennustustes, sest kogumispensioniga liitunute nii suurt arvu ei osanud keegi ette näha. Järgneva aastakümne valitsustele tekitab see täiendavaid probleeme, 2030 ja hiljem võimul olijad ütlevad aitäh. Vananev ühiskond tekitab sama valusaid probleeme näiteks ka tervishoius, kus strateegiline mõtlemine näib takerdunud seisus olevat.

Pensionide küsimuses määrava tähtsusega suurus on tööealiste ja pensioniealiste inimeste suhe. Selle muutmine on lihtne loosungites, kuid keeruline praktikas. Iga samm, mis võimaldab töö- ja pereelu paremini kokku viia, suurendab sündimust. Iga ühiskonnas tehtav (kas või masust tingitud) kärbe, töötab sellele vastu. Võõrtööjõu abil olukorda parandada pole võimalik. Tõsi, probleemi saab nii paariks aastakümneks edasi lükata, kuid siis avaldub see veelgi räigemal kujul. Lisaks veel suur hulk muid pingeid, mis väikesel rahval seoses sellega kindlasti tõusevad. Seega puudub eeldus pensionidele strateegiliselt mõteldes loota, et selles suhtarvus midagi oluliselt paremaks muutuks. Seetõttu ei olnud võimalik pensionireformile ka uhkeid eesmärke seada.

Pensionireform Eestis peab tagama, et keskmise pensioni suurus keskmisest palgast oleks 40%, nii nagu täna. Ja vaatamata sellele, et tööealiste inimeste arv pensioniealistega võrreldes väheneb. Ka paljuräägitud pensioniea tõus on siinkohal mitte lahenduseks, vaid leevenduseks.
Seejuures tuleb arvestada, et see keskmise pensionäri 40% keskmisest palgast makstakse tulevikus välja põlvkondade solidaarsusel põhineva sotsiaalkindlustuse ja inimese enda poolt kogutu kokku liitmisel. Selle taseme hoidmiseks tuleb pensione indekseerida ja viimane asjaolu näibki päevapoliitilistele (taktikalistele) huvidele pinnuks silmas olevat. Kordan – kehtiv indeks hoiab keskmise pensioni 40% tasemel, mitte ei vii seda 45 või 50%-ni keskmisest palgast! Seega käitub indeks nii krooni kui tulevikus euro suhtes riigimehelikult ja vastutustundlikult.

Indeksi toime on ju lihtne. Kui tõusevad palgad, peavad tõusma ka pensionid. Kui palgad ei tõuse, pensionid ei tõuse. Tänaseks on pensionide indekseerimises toimunud neli suurt muudatust. Esialgu liig konservatiivsena tehtu viis palgad pensionidel eest ja headel aegadel tasandasid poliitikud selle puuduse järjekordse poliitilise otsusega. Indeks ideena peaks olema aga poliitikavaba. Teiseks säilub esimese samba ja teise samba koosmõjus olukord, kus 1/3 osas on pension võrdne ja 2/3 osas sõltub inimese palgast ja töötatud aastatest. Järsust majanduslangusest tingituna lisandusid sinna sätted, mis lubavad valitsusel indeksit ajutiselt vähendada ja palkade languse korral ( miinusmärgiga indeksi juhul) seda järgmistel indekseerimistel arvestada. Seejuures saab kõik toimuda eelmise aasta tulemuste alusel, sest laest ei ole võimalik indeksit leida. Sellel aastal toimus pensionitõus eelmisel aastal toimunud palgatõusu tõttu. Kui surutis tõusuks pöörab ja palgad jälle tõusma hakkavad, siis tõusevad pensionid aasta hiljem.
Iga muudatus indekseerimisel peab aga lähtuma pikast perspektiivist, mitte soovist järgmine eelarveaasta kuidagi ära klaarida.
Siinkohal on ilmselt sobilik üks vahemärkus. Kuna SKT on langenud 2006 aasta tasemele, siis olevat mõistlik viia ka avaliku sektori poolt tehtavad kulutused samale tasemele. Kuidas seda teha, pidavat olema poliitikute mure. Ma arvan, et poliitikud saavad selle ülesandega hakkama siis, kui ettepaneku tegijad leiavad lahenduse küsimusele, kuidas viia ka hinnad turumajanduse tingimustes 2006 aasta tasemele.

Lõpetuseks olen sunnitud minema veelgi laiemale pinnale, sest kui sest surutisest muud kasu pole, siis mõni asi võiks selgeks saada küll.
Tunnistagem fakti, et me elame vananevas riigis, kus sotsiaalkulutuste osakaal on Euroopa mõistes äärmiselt madal. Me oleme seetõttu sunnitud tegema pensionireformi ja peame tegema sama strateegilisi otsuseid tervishoius ja hoolekandes. Me soovime, et rahvus säiliks ja sündivus suureneks. Me tahame võimalikult kiiresti üle minna eurole, sest see oleks kõige universaalsem tee majanduslangusest jagu saamiseks ja oluliseks suuruseks ka siis, kui langus tõusule pöörab. Me loodame hoida avaliku sektori puudujääki langusaastatel võimalikult väikesena, sest muidu poleks meie raha usaldusväärne. Me soovime, et meie inimesed töötaksid valdavalt siin, ei peaks otsima paremat elu mujal, oleksid haritud ja oskajad. Ja siis me veel soovime, et maksud oleksid võimalikult madalad. Kas see kõik korraga on ikka võimalik? Ja kui millestki loobuda, siis millest? Strateegilises mõttes tähendaks sotsiaalpoliitikast loobumine kaitsejõudude laialisaatmist. Seetõttu lõpetagem see vapratele ja ilusatele mõeldud muinasjutt madalatest maksudest. Madalad maksud meeldivad meile ju seetõttu, et me lihtsalt ei taha maksta. Mitte seetõttu, et nad oleksid arengu vedajaks.