Tallinna Sadama ja Eesti Energia poolt teenitu täies ulatuses riigi tuludesse kandmist on peaminister ja ministrid põhjendanud vajadusega sellisel moel vähendada puudujääki riigi tulude ja kulude vahel. Ja ära ei kavatseta võtta mitte palju, vaid hoopis kõik ! Omaniku õigus on omaniku õigus ja tõesti saab sellisel moel tulude poolt suurendada. Aga :
- sellega pannakse korralik pidur ettevõtete arengule ja kärbitakse võimalusi riigi tulude suurendamiseks tulevikus. Oleks ilmselt lihtsameelne arvata, et nende ettevõtete nõukogud ja juhatused siinkohal omanikuga vägikaigast hakkavad vedama. Sellegi poolest tuleks ka avalikult välja ütelda, mida selline samm nende ettevõtete arengukavadele sisuliselt kaasa toob.
- Eurole ülemineku hindamisel pole oluline mitte ainult fakt, et valitsussektori puudujääk ei ületa kolme protsenti kogutoodangust. Tähtis on, et me oleksime selles vallas jätkusuutlikud ehk siis võimelised hoidma puudujäägi suurust kontrolli all pikema aja jooksul. Ilmselt ei ole tõsiseltvõetav seletus, et Eesti riik omanikuna kavatsebki lähiaastatel kahest ettevõttest kõik teenitu riigi tuludesse kanda ja sellega neid ettevõtteid mahatampida. Suure tõenäosusega loevad hindajad sellise tulu mittejätkusuutlikuks ja eurokõlbmatuks. Kindlasti ei tekitaks arusaamatust regulaarne ja kindlale loogikale alluv mõistlikus suuruses omanikutulu arvestamine valitsussektori tulupoolele. Ühekordne paljakspügamine saab aga suure tõenäosusega hindajate poolt teeseldud tehinguks loetuks.
Seega rahahädas valitsussektorit selline samm kindlasti aitab ja eelarve puudujääki ka vähendab. Eurole ülemineku kriteeriumide osas on aga asi ülimalt kahtlane ning ettevõtetele keerame käki kokku.
Thursday, September 10, 2009
Friday, August 28, 2009
PENSIONID ja STRATEEGIAD
*artikkel ilmus Postimehes
Nad on pensionäridelt une võtnud ja inimesed ei tea enam, mida arvata. Aprillikuine pensionitõus olevat viga ja ilma kärpeta polevat võimalik. Kohusetundlik pensionär on mures – kuidas siis nii, pension niigi pisike aga ohustab Eesti krooni? Ning siis teatab kuivade arvude keeles kõnelev Eurostat, et meie pensionäride olukord on üks Euroopa kõige kurvemaid, sest kolmandik neist elab vaesuses. Selles tõsises statistikas ei pruugi kahelda, kuid sinna tuleb lisada veel kaks fakti, mis pensioni suurust otseselt mõjutavad. Eestis on iga kahe pensionäri kohta vaid kolm tööealist inimest, kellele tasutud summade pealt laekub raha pensionide väljamaksmiseks ja ka siin oleme kindlalt üheks Euroopa kõige probleemsemaks riigiks. Ja teiseks, Eesti on eelviimasel kohal sotsiaalkulutuste osakaalu suuruses sisemajanduse kogutoodangust. Vaesuses elavate pensionäride suurus on nende kahe viimase fakti tulemus.
Ning siis kutsutakse meid teadjameeste, professorite ja ka üksikute poliitikute poolt raskel ajal strateegiliselt mõtlema. Tuhat ja tuline, õigemat üleskutset polegi võimalik teha ! Aplaus!
Plaksutamise asemel aga paneb mind sellega kaasnev jutt sageli hoopis õlgu kehitama, sest mõnikord näib tulevikku suunatud mõtlemine lõppema kas eurole üleminekuga või koguni järgmise aasta eelarvega. Kuidas on võimalik ühes mõttelennus korraga kutsuda üles strateegiliselt mõtlema ja ülaltoodud kurbi fakte teades sotsiaalkulutusi vähendama ? Kujutan ette pikka meest, kummaski käes plakat. Ühel neist kutsutaks üles täielisele karsklusele, aga teisele oleks kirjutatud „Jooge õlut! Palju!”. Strateegiat luues ei saa tulevikku suunatud mõtlemine piirduda järgmise eelarveaasta või järgmiste Riigikogu valimiste aastaga. Pensionide asjus tuleb strateegiaid luua vähemalt viiekümneks aastaks ette. Julgen väita, et pensionide küsimuses on Eestis aastakümneteks ette mõeldud. Ei häbene tunnistada, et seejuures on tehtud ka vigu, lootes lihtsameelselt sellele, et poliitikud ei hakka rahaga hääli ostma. On eksitud ennustustes, sest kogumispensioniga liitunute nii suurt arvu ei osanud keegi ette näha. Järgneva aastakümne valitsustele tekitab see täiendavaid probleeme, 2030 ja hiljem võimul olijad ütlevad aitäh. Vananev ühiskond tekitab sama valusaid probleeme näiteks ka tervishoius, kus strateegiline mõtlemine näib takerdunud seisus olevat.
Pensionide küsimuses määrava tähtsusega suurus on tööealiste ja pensioniealiste inimeste suhe. Selle muutmine on lihtne loosungites, kuid keeruline praktikas. Iga samm, mis võimaldab töö- ja pereelu paremini kokku viia, suurendab sündimust. Iga ühiskonnas tehtav (kas või masust tingitud) kärbe, töötab sellele vastu. Võõrtööjõu abil olukorda parandada pole võimalik. Tõsi, probleemi saab nii paariks aastakümneks edasi lükata, kuid siis avaldub see veelgi räigemal kujul. Lisaks veel suur hulk muid pingeid, mis väikesel rahval seoses sellega kindlasti tõusevad. Seega puudub eeldus pensionidele strateegiliselt mõteldes loota, et selles suhtarvus midagi oluliselt paremaks muutuks. Seetõttu ei olnud võimalik pensionireformile ka uhkeid eesmärke seada.
Pensionireform Eestis peab tagama, et keskmise pensioni suurus keskmisest palgast oleks 40%, nii nagu täna. Ja vaatamata sellele, et tööealiste inimeste arv pensioniealistega võrreldes väheneb. Ka paljuräägitud pensioniea tõus on siinkohal mitte lahenduseks, vaid leevenduseks.
Seejuures tuleb arvestada, et see keskmise pensionäri 40% keskmisest palgast makstakse tulevikus välja põlvkondade solidaarsusel põhineva sotsiaalkindlustuse ja inimese enda poolt kogutu kokku liitmisel. Selle taseme hoidmiseks tuleb pensione indekseerida ja viimane asjaolu näibki päevapoliitilistele (taktikalistele) huvidele pinnuks silmas olevat. Kordan – kehtiv indeks hoiab keskmise pensioni 40% tasemel, mitte ei vii seda 45 või 50%-ni keskmisest palgast! Seega käitub indeks nii krooni kui tulevikus euro suhtes riigimehelikult ja vastutustundlikult.
Indeksi toime on ju lihtne. Kui tõusevad palgad, peavad tõusma ka pensionid. Kui palgad ei tõuse, pensionid ei tõuse. Tänaseks on pensionide indekseerimises toimunud neli suurt muudatust. Esialgu liig konservatiivsena tehtu viis palgad pensionidel eest ja headel aegadel tasandasid poliitikud selle puuduse järjekordse poliitilise otsusega. Indeks ideena peaks olema aga poliitikavaba. Teiseks säilub esimese samba ja teise samba koosmõjus olukord, kus 1/3 osas on pension võrdne ja 2/3 osas sõltub inimese palgast ja töötatud aastatest. Järsust majanduslangusest tingituna lisandusid sinna sätted, mis lubavad valitsusel indeksit ajutiselt vähendada ja palkade languse korral ( miinusmärgiga indeksi juhul) seda järgmistel indekseerimistel arvestada. Seejuures saab kõik toimuda eelmise aasta tulemuste alusel, sest laest ei ole võimalik indeksit leida. Sellel aastal toimus pensionitõus eelmisel aastal toimunud palgatõusu tõttu. Kui surutis tõusuks pöörab ja palgad jälle tõusma hakkavad, siis tõusevad pensionid aasta hiljem.
Iga muudatus indekseerimisel peab aga lähtuma pikast perspektiivist, mitte soovist järgmine eelarveaasta kuidagi ära klaarida.
Siinkohal on ilmselt sobilik üks vahemärkus. Kuna SKT on langenud 2006 aasta tasemele, siis olevat mõistlik viia ka avaliku sektori poolt tehtavad kulutused samale tasemele. Kuidas seda teha, pidavat olema poliitikute mure. Ma arvan, et poliitikud saavad selle ülesandega hakkama siis, kui ettepaneku tegijad leiavad lahenduse küsimusele, kuidas viia ka hinnad turumajanduse tingimustes 2006 aasta tasemele.
Lõpetuseks olen sunnitud minema veelgi laiemale pinnale, sest kui sest surutisest muud kasu pole, siis mõni asi võiks selgeks saada küll.
Tunnistagem fakti, et me elame vananevas riigis, kus sotsiaalkulutuste osakaal on Euroopa mõistes äärmiselt madal. Me oleme seetõttu sunnitud tegema pensionireformi ja peame tegema sama strateegilisi otsuseid tervishoius ja hoolekandes. Me soovime, et rahvus säiliks ja sündivus suureneks. Me tahame võimalikult kiiresti üle minna eurole, sest see oleks kõige universaalsem tee majanduslangusest jagu saamiseks ja oluliseks suuruseks ka siis, kui langus tõusule pöörab. Me loodame hoida avaliku sektori puudujääki langusaastatel võimalikult väikesena, sest muidu poleks meie raha usaldusväärne. Me soovime, et meie inimesed töötaksid valdavalt siin, ei peaks otsima paremat elu mujal, oleksid haritud ja oskajad. Ja siis me veel soovime, et maksud oleksid võimalikult madalad. Kas see kõik korraga on ikka võimalik? Ja kui millestki loobuda, siis millest? Strateegilises mõttes tähendaks sotsiaalpoliitikast loobumine kaitsejõudude laialisaatmist. Seetõttu lõpetagem see vapratele ja ilusatele mõeldud muinasjutt madalatest maksudest. Madalad maksud meeldivad meile ju seetõttu, et me lihtsalt ei taha maksta. Mitte seetõttu, et nad oleksid arengu vedajaks.
Nad on pensionäridelt une võtnud ja inimesed ei tea enam, mida arvata. Aprillikuine pensionitõus olevat viga ja ilma kärpeta polevat võimalik. Kohusetundlik pensionär on mures – kuidas siis nii, pension niigi pisike aga ohustab Eesti krooni? Ning siis teatab kuivade arvude keeles kõnelev Eurostat, et meie pensionäride olukord on üks Euroopa kõige kurvemaid, sest kolmandik neist elab vaesuses. Selles tõsises statistikas ei pruugi kahelda, kuid sinna tuleb lisada veel kaks fakti, mis pensioni suurust otseselt mõjutavad. Eestis on iga kahe pensionäri kohta vaid kolm tööealist inimest, kellele tasutud summade pealt laekub raha pensionide väljamaksmiseks ja ka siin oleme kindlalt üheks Euroopa kõige probleemsemaks riigiks. Ja teiseks, Eesti on eelviimasel kohal sotsiaalkulutuste osakaalu suuruses sisemajanduse kogutoodangust. Vaesuses elavate pensionäride suurus on nende kahe viimase fakti tulemus.
Ning siis kutsutakse meid teadjameeste, professorite ja ka üksikute poliitikute poolt raskel ajal strateegiliselt mõtlema. Tuhat ja tuline, õigemat üleskutset polegi võimalik teha ! Aplaus!
Plaksutamise asemel aga paneb mind sellega kaasnev jutt sageli hoopis õlgu kehitama, sest mõnikord näib tulevikku suunatud mõtlemine lõppema kas eurole üleminekuga või koguni järgmise aasta eelarvega. Kuidas on võimalik ühes mõttelennus korraga kutsuda üles strateegiliselt mõtlema ja ülaltoodud kurbi fakte teades sotsiaalkulutusi vähendama ? Kujutan ette pikka meest, kummaski käes plakat. Ühel neist kutsutaks üles täielisele karsklusele, aga teisele oleks kirjutatud „Jooge õlut! Palju!”. Strateegiat luues ei saa tulevikku suunatud mõtlemine piirduda järgmise eelarveaasta või järgmiste Riigikogu valimiste aastaga. Pensionide asjus tuleb strateegiaid luua vähemalt viiekümneks aastaks ette. Julgen väita, et pensionide küsimuses on Eestis aastakümneteks ette mõeldud. Ei häbene tunnistada, et seejuures on tehtud ka vigu, lootes lihtsameelselt sellele, et poliitikud ei hakka rahaga hääli ostma. On eksitud ennustustes, sest kogumispensioniga liitunute nii suurt arvu ei osanud keegi ette näha. Järgneva aastakümne valitsustele tekitab see täiendavaid probleeme, 2030 ja hiljem võimul olijad ütlevad aitäh. Vananev ühiskond tekitab sama valusaid probleeme näiteks ka tervishoius, kus strateegiline mõtlemine näib takerdunud seisus olevat.
Pensionide küsimuses määrava tähtsusega suurus on tööealiste ja pensioniealiste inimeste suhe. Selle muutmine on lihtne loosungites, kuid keeruline praktikas. Iga samm, mis võimaldab töö- ja pereelu paremini kokku viia, suurendab sündimust. Iga ühiskonnas tehtav (kas või masust tingitud) kärbe, töötab sellele vastu. Võõrtööjõu abil olukorda parandada pole võimalik. Tõsi, probleemi saab nii paariks aastakümneks edasi lükata, kuid siis avaldub see veelgi räigemal kujul. Lisaks veel suur hulk muid pingeid, mis väikesel rahval seoses sellega kindlasti tõusevad. Seega puudub eeldus pensionidele strateegiliselt mõteldes loota, et selles suhtarvus midagi oluliselt paremaks muutuks. Seetõttu ei olnud võimalik pensionireformile ka uhkeid eesmärke seada.
Pensionireform Eestis peab tagama, et keskmise pensioni suurus keskmisest palgast oleks 40%, nii nagu täna. Ja vaatamata sellele, et tööealiste inimeste arv pensioniealistega võrreldes väheneb. Ka paljuräägitud pensioniea tõus on siinkohal mitte lahenduseks, vaid leevenduseks.
Seejuures tuleb arvestada, et see keskmise pensionäri 40% keskmisest palgast makstakse tulevikus välja põlvkondade solidaarsusel põhineva sotsiaalkindlustuse ja inimese enda poolt kogutu kokku liitmisel. Selle taseme hoidmiseks tuleb pensione indekseerida ja viimane asjaolu näibki päevapoliitilistele (taktikalistele) huvidele pinnuks silmas olevat. Kordan – kehtiv indeks hoiab keskmise pensioni 40% tasemel, mitte ei vii seda 45 või 50%-ni keskmisest palgast! Seega käitub indeks nii krooni kui tulevikus euro suhtes riigimehelikult ja vastutustundlikult.
Indeksi toime on ju lihtne. Kui tõusevad palgad, peavad tõusma ka pensionid. Kui palgad ei tõuse, pensionid ei tõuse. Tänaseks on pensionide indekseerimises toimunud neli suurt muudatust. Esialgu liig konservatiivsena tehtu viis palgad pensionidel eest ja headel aegadel tasandasid poliitikud selle puuduse järjekordse poliitilise otsusega. Indeks ideena peaks olema aga poliitikavaba. Teiseks säilub esimese samba ja teise samba koosmõjus olukord, kus 1/3 osas on pension võrdne ja 2/3 osas sõltub inimese palgast ja töötatud aastatest. Järsust majanduslangusest tingituna lisandusid sinna sätted, mis lubavad valitsusel indeksit ajutiselt vähendada ja palkade languse korral ( miinusmärgiga indeksi juhul) seda järgmistel indekseerimistel arvestada. Seejuures saab kõik toimuda eelmise aasta tulemuste alusel, sest laest ei ole võimalik indeksit leida. Sellel aastal toimus pensionitõus eelmisel aastal toimunud palgatõusu tõttu. Kui surutis tõusuks pöörab ja palgad jälle tõusma hakkavad, siis tõusevad pensionid aasta hiljem.
Iga muudatus indekseerimisel peab aga lähtuma pikast perspektiivist, mitte soovist järgmine eelarveaasta kuidagi ära klaarida.
Siinkohal on ilmselt sobilik üks vahemärkus. Kuna SKT on langenud 2006 aasta tasemele, siis olevat mõistlik viia ka avaliku sektori poolt tehtavad kulutused samale tasemele. Kuidas seda teha, pidavat olema poliitikute mure. Ma arvan, et poliitikud saavad selle ülesandega hakkama siis, kui ettepaneku tegijad leiavad lahenduse küsimusele, kuidas viia ka hinnad turumajanduse tingimustes 2006 aasta tasemele.
Lõpetuseks olen sunnitud minema veelgi laiemale pinnale, sest kui sest surutisest muud kasu pole, siis mõni asi võiks selgeks saada küll.
Tunnistagem fakti, et me elame vananevas riigis, kus sotsiaalkulutuste osakaal on Euroopa mõistes äärmiselt madal. Me oleme seetõttu sunnitud tegema pensionireformi ja peame tegema sama strateegilisi otsuseid tervishoius ja hoolekandes. Me soovime, et rahvus säiliks ja sündivus suureneks. Me tahame võimalikult kiiresti üle minna eurole, sest see oleks kõige universaalsem tee majanduslangusest jagu saamiseks ja oluliseks suuruseks ka siis, kui langus tõusule pöörab. Me loodame hoida avaliku sektori puudujääki langusaastatel võimalikult väikesena, sest muidu poleks meie raha usaldusväärne. Me soovime, et meie inimesed töötaksid valdavalt siin, ei peaks otsima paremat elu mujal, oleksid haritud ja oskajad. Ja siis me veel soovime, et maksud oleksid võimalikult madalad. Kas see kõik korraga on ikka võimalik? Ja kui millestki loobuda, siis millest? Strateegilises mõttes tähendaks sotsiaalpoliitikast loobumine kaitsejõudude laialisaatmist. Seetõttu lõpetagem see vapratele ja ilusatele mõeldud muinasjutt madalatest maksudest. Madalad maksud meeldivad meile ju seetõttu, et me lihtsalt ei taha maksta. Mitte seetõttu, et nad oleksid arengu vedajaks.
Thursday, June 11, 2009
Jürgen Ligi, mis toimub?
JÜRGEN LIGI, MIS TOIMUB ?
Heakene küll. Meil on täna vähemusvalitsus ja sellel liidul võivad olla hoopis teised eesmärgid, kui eelmisel. Eelmise nädalani võis kuidagi eeldada, mida Reformierakonna ja IRL-i koalitsioon soovib. Hoida riigi tulud ja kulud mõistlikus suuruses defitsiidis ning mitte põhjustada ülemäärast hindade kasvu.
Igati arusaadav eesmärk, mille saavutamiseks nägid sotsiaaldemokraadid valitsusliidu kaaslastest erinevaid lahendusi ja nii meie teed lahku läksidki. Nüüd aga arutan, hääletan ja vaidlen Riigikogus nii lisaeelarve kui seadusemuudatuste üle ja pean seejuures tunnistama, et ei saa enam aru, kuhu püüdlete.
Teie ettepanekud valitsussektori puudujäägi viimiseks alla 3 protsendi SKP-st ei anna lõpptulemusena seda mahtu välja. Ligi miljard krooni jääb 2009. aasta arvestuses puudu.
Samal ajal olete teinud ise ettepaneku käibemaksu tõstmiseks ja toetate roheliste mõtteid, mille tulemusena ei tõuse mitte ainult kütuse ja gaasi hind vaid kõik hinnad ja seda juba 1. juulist. Seejuures ei varja ettevõtjad, et keskkonnatasude suurenemise tulemusel kasvab tööpuudus ning Maastrichti kuulsate kriteeriumide alusel on oht, et me ei suuda täita ka hindade stabiilsusele esitatavat nõuet.
Mulle on loomulikult vastumeelt, et kogu tulude tõusu maksab kinni ainult tarbija. Ehk siis inimene, kelle kogu tulu läheb ots-otsaga toimetulemisele. Väikesepalgalised ja pensionärid maksvad kogu asja kinni. Aga nende sammude tulemusena võib küllalt kindlalt väita, et lisaks eelarve tasakaalu kriteeriumile paneme nüüd suure küsimusmärgi alla ka hinnakriteeriumi täitmise.
Kokkuvõtvalt – valitsussektori tasakaalu saavutamisest oleks te nagu loobunud ja hindade tõusu osas ükskõiksed. Vähemalt rahandusministri tasemel võiks ju ausalt tunnistada, et eurole üleminek ei ole enam eesmärk.
Ja kui see eesmärk on maha maetud, siis saaks majanduse elavdamiseks kasutada hoopis teisi võimalusi. Näiteks ei pea enam vähendama haiguste korral makstavat hüvitist ja kasutama palju jõulisemalt ravikindlustuses olevaid reserve!
Hinnates teie samme, näen ma:
- tulude ja kulude tasakaalu viimine ei ole küllaldane ja me läheme oma defitsiidiga üle 3 protsendi
- tänu valitsusliidu koostööle rohelistega tõusevad hinnad kiiremini, kui me endale lubada võiks
- te suurendate tööpuudust ja maksukoormuse tõus jääb väiksema sissetulekuga inimeste kanda.
Ainsaks eesmärgiks paistab valitsusliidul olevat soov tõestada, et nad suudavad lisaeelarve vastu võtta ja vähemusvalitsusena tegutseda. Mis saab seejuures majandusest, töökohtadest ja töötutest, töötajatest ja ettevõtjatest, eelarve tasakaalust ja eurost ? Kas see siis polegi enam oluline?
Saturday, May 23, 2009
Enamusest, vähemusest ja ühtsusest
Üks kõige koomilisemaid lauseid poliitilises elus kõlab nii – on alustatud konsultatsioonidega, mis pole veel ülekasvanud läbirääkimisteks. Avalikkus võtab seda kui sõnademängu ja loomulikult on tal õigus.
Hetkel püüavad Reformierakond ja IRL luua enamusvalitsust koos Rahvaliiduga ning sisuliselt peavad läbirääkimisi uue koalitsioonileppe sõlmimiseks. Rahvaliidul on kindlasti keerukas otsuseid langetada, sest lisaks leppele on kaalukausil ka erakonna tulevik tervikuna. Ja seda Riigikogu järgmisi valimisi silmas pidades. Noorematel olijatel on usku Rahvaliidu iseseisvasse tulevikku. Kogemustega poliitikud aga saavad aru, et küsimus on selles, kellega koos Rahvaliit järgmistele Riigikogu valimistele läheb.
Igal juhul vajab moodustatav enamusvalitsus uut mandaati ja seoses sellega peaministri hääletust Riigikogus. Seda hääletust on vaja eelkõige peaministril endal, sest ilma selleta jääks „mine sa neid rahvaliitlasi tea…” mentaliteet uude koalitsiooni selle sünnihetkest peale. Kui kõiges muus on kokku lepitud, siis ei võta üks hääletus Riigikogus ka palju aega.
Kuna Ansip ja Laar leidsid kasuliku olevat sotsiaaldemokraadid igal juhul valitsusest välja tõrjuda, siis jätkatakse esialgu vähemusvalitsusega. See variant on valitsusliitlastele keerukas. Iga tõsise otsuse tarbeks on vaja opositsioonilt hääli küsida ja rahvasaadik Kundla häälest ei pruugi piisata. Valitsust pidada saaks küll härdas üksmeeles, aga seaduste muutmiseks tuleks sageli luua uus koalitsioon ja tark opositsioon ei jäta seda võimalust omalt poolt kasutamata.
Välja on käidud ka rahvusliku ühtsuse või siis kriisivalitsuse idee. Minu arvates täiesti valel ajal ja valede inimeste poolt. Kui tõesti vähemusvalitsus loobub ja enamusvalitsust ei õnnestu kellelgi moodustada, siis oleks selline valitsus alternatiiv Riigikogu erakorralistele valimistele. Kindlasti ei saa aga rahvusliku ühtsuse valitsust moodustada ühe erakonna eestvõttel. Kui see mõte on tõsine, saab ettepanek tulla näiteks presidendilt ja just valikuna – kas valitsus kõigi erakondade osavõtul või uued valimised. Hetkel näib mulle see mõte vee segamise või siis PR-trikina, kus lisaks kõigele kasutatakse tuntud ja tunnustatud inimeste nimesid neilt selleks luba küsimata.
Thursday, May 14, 2009
Must huumor (tööturul) ei lähe läbi
Kas olete ikka aru saanud, mille üle vaidlus töölepinguseaduse jõustumise asjus käib?
Aasta tagasi peetud läbirääkimistel tööandjate, ametiühingute ja valitsuse vahel saavutati tasakaal sellel teel, et tööandjale läks koondamine lihtsamaks ja töötajale töötuks jäämise korral kindlustus priskemaks.
Kiirelt kasvanud tööpuuduse juures tähendaks uue seaduse jõustumine seda, et tänastest sissemaksetest töötuskindlustusse ei piisa. Ehk siis peaks maksma rohkem, et uus seadus ka toimida saaks. Sotse see ei segaks, sest tööandjad ja ametiühingud on mõlemad ise nõus rohkem maksma. Aga kaaslased valitsusliidust ei julge sellega nõustuda.
Välja maksta saab töötukassast aga ikka niipalju, kui seal raha on.
Näen vaidluse lahendust selles, et kui sissemaksed töötukassasse ei suurene ja töötaja jaoks kindlustus paremat kaitset ei paku - siis ei saa ka koondamine lihtsamaks minna. Vastasel korral ei jää aasta tagasi tööturu osapoolte vahel saavutatud tasakaalust ju midagi järgi.
Lihtsamalt. Kui töötaja jaoks jääb kindlustushüvis poole palga peale ja omal soovil lahkudes hüvist ei saa, siis tuleb talle maksta ka sama suurt koondamishüvist, kui täna.
Maksemäära tõsta poleks vaja ja kehtima jääb vana kord.
Uued , tööandja elu lihtsamaks ja töötajale paremaid võimalusi pakkuvad seadusesätted - ootaksid paremaid aegu.
Ei peaks olema väga keeruline, või kuidas? Meile aga pakutakse päevast päeva, et tööandjale tuleks koondamine lihtsamaks teha, aga töötuks jäänule priskemaks ei lähe miskit.
Mõni eriti agar ei häbene seda isegi kompromissiks nimetada !!!
Must huumor ja ei lähe läbi. Mitte kuidagi kohe ei saa sellega nõustuda.
Aasta tagasi peetud läbirääkimistel tööandjate, ametiühingute ja valitsuse vahel saavutati tasakaal sellel teel, et tööandjale läks koondamine lihtsamaks ja töötajale töötuks jäämise korral kindlustus priskemaks.
Kiirelt kasvanud tööpuuduse juures tähendaks uue seaduse jõustumine seda, et tänastest sissemaksetest töötuskindlustusse ei piisa. Ehk siis peaks maksma rohkem, et uus seadus ka toimida saaks. Sotse see ei segaks, sest tööandjad ja ametiühingud on mõlemad ise nõus rohkem maksma. Aga kaaslased valitsusliidust ei julge sellega nõustuda.
Välja maksta saab töötukassast aga ikka niipalju, kui seal raha on.
Näen vaidluse lahendust selles, et kui sissemaksed töötukassasse ei suurene ja töötaja jaoks kindlustus paremat kaitset ei paku - siis ei saa ka koondamine lihtsamaks minna. Vastasel korral ei jää aasta tagasi tööturu osapoolte vahel saavutatud tasakaalust ju midagi järgi.
Lihtsamalt. Kui töötaja jaoks jääb kindlustushüvis poole palga peale ja omal soovil lahkudes hüvist ei saa, siis tuleb talle maksta ka sama suurt koondamishüvist, kui täna.
Maksemäära tõsta poleks vaja ja kehtima jääb vana kord.
Uued , tööandja elu lihtsamaks ja töötajale paremaid võimalusi pakkuvad seadusesätted - ootaksid paremaid aegu.
Ei peaks olema väga keeruline, või kuidas? Meile aga pakutakse päevast päeva, et tööandjale tuleks koondamine lihtsamaks teha, aga töötuks jäänule priskemaks ei lähe miskit.
Mõni eriti agar ei häbene seda isegi kompromissiks nimetada !!!
Must huumor ja ei lähe läbi. Mitte kuidagi kohe ei saa sellega nõustuda.
Wednesday, April 29, 2009
KOLMAPÄEVAL KELL POOL VIIS KÄRBETEST JA MUUST
Mitmest erakonnast koosneva valitsusliidu korral on poliitiliste otsuste langetamise loogiline käik selline, et kõigepealt lepitakse kokku selles, mida tehakse ja seejärel asuvad ministrid ja saadikud kokkulepitut täitma. Üleüldine majanduslangus on sundinud tänaseid võimuliitlasi pidevalt neid läbirääkimisi pidama. Kõige ehedam näide pärineb selle aasta algusest, kus erakondade vahel saavutatud kompromissid said seejärel valitsuses edasiarendatud ja Riigikogus vastu võetud.
Järjest kurjemaks muutuvad majandusprognoosid tõstatasid küsimuse kulude-tulude suuremast tasakaalust uuesti. Lihavõtte eel peetud vaidlustes leidsid meie kolleegid reformierakonnast ja isamaaliidust, et seekord poliitilisi kokkuleppeid erakondade vahel hakatakse otsima alles siis, kui rahandusminister on omad ettepanekud lauale pannud. Võib ka muidugi nii, kuigi minu meelest sellega kaotatakse ajas, sest minister peaks lähtuma eelkõige liidukaaslaste vahel kokkulepitust ja mitte niivõrd tema enda erakonna seisukohtadest. Kui aga need kokkulepped puuduvad, ei olegi tal midagi muud arutamiseks anda.
Seetõttu ei peaks olema midagi imestamisväärset Padari poolt ette pandus. Valitsussektori parema tasakaalu huvides tuleb tõesti mõelda nii kulude vähendamisele kui tulude tõstmisele. Nõustun hinnanguga, et valida on ainult väga halbade valikute vahel. Aga valida tuleb ikkagi.
Edasine sündmuste käik on iseenesest loogiline. Valitsusliidu kaaslased välistavad neile täiesti vastuvõetamatud ettepanekud. Tulude suurendamise osas on nii Reformierakond kui IRL osa ettepanekutest neile täiesti mittesobilikeks pidamas. Kulude kärpimise asjus aga leidsid, et Padari ettepanekutest jääb väheseks ja ollakse valmis veelgi rohkem kärpima.
Peaministri poolt eile antud suunis, et ministrid esitaksid homseks oma nägemuse nende poolt juhitava ministeeriumi kulude kärpimiseks 8% jagu, on äärmiselt keeruline. Ma tõesti ei kujuta ette, kuidas selle ülesandega hakkama saadakse. Tahaks siinkohal öelda, et tunnen ministritele kaasa, aga sotsiaalminister Pevkurile jääb peaministri suunise täitmise asjus kaastundeavaldusest selgelt väheseks. Ilmselt oleks see asjakohane ka mitme teise ministri puhul.
Siinkohal tahan aga meelde tuletada, et ministrite poolt tehtavad ettepanekud peavad saama kõigi valitsusliidu osapoolte heakskiidu. Ehk see loogika, mis kehtib tulude suurendamise võimaluste osas, kehtib ka kulude kärpimise asjus.
Tänu ajakirjanike tublile tööle jõudsid Padari ettepanekud kiiresti meediasse. Soovin, et sama tublid oldaks ka tulevikus ministrite või siis erakondade poolt tehtavate ettepanekute asjus. Siis saaksid kõik ka tegelikult aru, millised need väga halvad valikud tegelikult on.
Järjest kurjemaks muutuvad majandusprognoosid tõstatasid küsimuse kulude-tulude suuremast tasakaalust uuesti. Lihavõtte eel peetud vaidlustes leidsid meie kolleegid reformierakonnast ja isamaaliidust, et seekord poliitilisi kokkuleppeid erakondade vahel hakatakse otsima alles siis, kui rahandusminister on omad ettepanekud lauale pannud. Võib ka muidugi nii, kuigi minu meelest sellega kaotatakse ajas, sest minister peaks lähtuma eelkõige liidukaaslaste vahel kokkulepitust ja mitte niivõrd tema enda erakonna seisukohtadest. Kui aga need kokkulepped puuduvad, ei olegi tal midagi muud arutamiseks anda.
Seetõttu ei peaks olema midagi imestamisväärset Padari poolt ette pandus. Valitsussektori parema tasakaalu huvides tuleb tõesti mõelda nii kulude vähendamisele kui tulude tõstmisele. Nõustun hinnanguga, et valida on ainult väga halbade valikute vahel. Aga valida tuleb ikkagi.
Edasine sündmuste käik on iseenesest loogiline. Valitsusliidu kaaslased välistavad neile täiesti vastuvõetamatud ettepanekud. Tulude suurendamise osas on nii Reformierakond kui IRL osa ettepanekutest neile täiesti mittesobilikeks pidamas. Kulude kärpimise asjus aga leidsid, et Padari ettepanekutest jääb väheseks ja ollakse valmis veelgi rohkem kärpima.
Peaministri poolt eile antud suunis, et ministrid esitaksid homseks oma nägemuse nende poolt juhitava ministeeriumi kulude kärpimiseks 8% jagu, on äärmiselt keeruline. Ma tõesti ei kujuta ette, kuidas selle ülesandega hakkama saadakse. Tahaks siinkohal öelda, et tunnen ministritele kaasa, aga sotsiaalminister Pevkurile jääb peaministri suunise täitmise asjus kaastundeavaldusest selgelt väheseks. Ilmselt oleks see asjakohane ka mitme teise ministri puhul.
Siinkohal tahan aga meelde tuletada, et ministrite poolt tehtavad ettepanekud peavad saama kõigi valitsusliidu osapoolte heakskiidu. Ehk see loogika, mis kehtib tulude suurendamise võimaluste osas, kehtib ka kulude kärpimise asjus.
Tänu ajakirjanike tublile tööle jõudsid Padari ettepanekud kiiresti meediasse. Soovin, et sama tublid oldaks ka tulevikus ministrite või siis erakondade poolt tehtavate ettepanekute asjus. Siis saaksid kõik ka tegelikult aru, millised need väga halvad valikud tegelikult on.
Thursday, April 16, 2009
Tulud, kulud ja töötuskindlustus
Meeldetuletuseks. Töötuskindlustuse abil maandavad tööelu riske tööandjad ja töötajad. Selles kindlustuses on nad mõlemad nii andjad kui saajad. Tööandjate maksetest kaetakse tööandjate riskid ja töötajate maksetest töötajate omad. Põhimõte – nii palju kui maksad, nii palju ka saad, kehtib ka selles kindlustuses. Nii, nagu kõigis muudeski.
Tänaseks on siililegi selge, et uute kohustuste rahastamine töötuskindlustusest maksab rohkem, kui 1,5%-ni tõusev maksemäär. Sellest 0,5% on tööandja makse ja 1,0% töötaja poolt makstav. Uue töölepingu seaduse ja ka töötuskindlusest makstavate uute hüviste jõustumisest on sisuliselt huvitatud nii tööandjad kui töötajad. Tööandjad seetõttu, et osa koondamishüvistest ei maksa jõustuva seaduse alusel mitte enam iga tööandja ise, vaid tehakse seda tööandjate vahel solidaarselt töötuskindlustuse kaudu. Töötajad seetõttu, et laieneb hüvise saajate ring ning tõuseb ka hüvise määr.
Mis see maksma läheb, on arvutatav suurus.
Tänaseks on töötajate pool jõudnud teadmisele, et nad on valmis maksma 2,5% palgalt selle nimel, et neid uusi hüvitisi saada. See on rohkem, kui täna ja rohkem, kui 1. juulist peaks kehtima hakkama. Sellegi poolest on töötajate pool kõrgema maksumääraga nõus, sest ollakse valmis tööta jäänud kolleegi hädas aitama.
Ka tööandjate uute võimaluste hind on teada ja see on 1,2% väljamakstud palkadelt. Millegi pärast aga ei olda seda hinda valmis maksma. Ehk siis soovitakse rohkem, kui ollakse valmis panustama. Töötajad oskavad arvutada ja tööandjad millegi pärast mitte.
Ja veel. Ma ei saa kuidagi aru, mida head või halba on siinkohal poliitikutel ütelda? Kui töötajad on nõus töötuskindlusest saadava eest rohkem maksma, siis miks peaks seda keelama? Sisu poolest on ju asi selles, et uus seadus aitab raskeid aegu kergemini üle elada nii töötajatel kui tööandjatel.
Tänaseks on siililegi selge, et uute kohustuste rahastamine töötuskindlustusest maksab rohkem, kui 1,5%-ni tõusev maksemäär. Sellest 0,5% on tööandja makse ja 1,0% töötaja poolt makstav. Uue töölepingu seaduse ja ka töötuskindlusest makstavate uute hüviste jõustumisest on sisuliselt huvitatud nii tööandjad kui töötajad. Tööandjad seetõttu, et osa koondamishüvistest ei maksa jõustuva seaduse alusel mitte enam iga tööandja ise, vaid tehakse seda tööandjate vahel solidaarselt töötuskindlustuse kaudu. Töötajad seetõttu, et laieneb hüvise saajate ring ning tõuseb ka hüvise määr.
Mis see maksma läheb, on arvutatav suurus.
Tänaseks on töötajate pool jõudnud teadmisele, et nad on valmis maksma 2,5% palgalt selle nimel, et neid uusi hüvitisi saada. See on rohkem, kui täna ja rohkem, kui 1. juulist peaks kehtima hakkama. Sellegi poolest on töötajate pool kõrgema maksumääraga nõus, sest ollakse valmis tööta jäänud kolleegi hädas aitama.
Ka tööandjate uute võimaluste hind on teada ja see on 1,2% väljamakstud palkadelt. Millegi pärast aga ei olda seda hinda valmis maksma. Ehk siis soovitakse rohkem, kui ollakse valmis panustama. Töötajad oskavad arvutada ja tööandjad millegi pärast mitte.
Ja veel. Ma ei saa kuidagi aru, mida head või halba on siinkohal poliitikutel ütelda? Kui töötajad on nõus töötuskindlusest saadava eest rohkem maksma, siis miks peaks seda keelama? Sisu poolest on ju asi selles, et uus seadus aitab raskeid aegu kergemini üle elada nii töötajatel kui tööandjatel.
Subscribe to:
Posts (Atom)
