Kas olete ikka aru saanud, mille üle vaidlus töölepinguseaduse jõustumise asjus käib?
Aasta tagasi peetud läbirääkimistel tööandjate, ametiühingute ja valitsuse vahel saavutati tasakaal sellel teel, et tööandjale läks koondamine lihtsamaks ja töötajale töötuks jäämise korral kindlustus priskemaks.
Kiirelt kasvanud tööpuuduse juures tähendaks uue seaduse jõustumine seda, et tänastest sissemaksetest töötuskindlustusse ei piisa. Ehk siis peaks maksma rohkem, et uus seadus ka toimida saaks. Sotse see ei segaks, sest tööandjad ja ametiühingud on mõlemad ise nõus rohkem maksma. Aga kaaslased valitsusliidust ei julge sellega nõustuda.
Välja maksta saab töötukassast aga ikka niipalju, kui seal raha on.
Näen vaidluse lahendust selles, et kui sissemaksed töötukassasse ei suurene ja töötaja jaoks kindlustus paremat kaitset ei paku - siis ei saa ka koondamine lihtsamaks minna. Vastasel korral ei jää aasta tagasi tööturu osapoolte vahel saavutatud tasakaalust ju midagi järgi.
Lihtsamalt. Kui töötaja jaoks jääb kindlustushüvis poole palga peale ja omal soovil lahkudes hüvist ei saa, siis tuleb talle maksta ka sama suurt koondamishüvist, kui täna.
Maksemäära tõsta poleks vaja ja kehtima jääb vana kord.
Uued , tööandja elu lihtsamaks ja töötajale paremaid võimalusi pakkuvad seadusesätted - ootaksid paremaid aegu.
Ei peaks olema väga keeruline, või kuidas? Meile aga pakutakse päevast päeva, et tööandjale tuleks koondamine lihtsamaks teha, aga töötuks jäänule priskemaks ei lähe miskit.
Mõni eriti agar ei häbene seda isegi kompromissiks nimetada !!!
Must huumor ja ei lähe läbi. Mitte kuidagi kohe ei saa sellega nõustuda.
Thursday, May 14, 2009
Wednesday, April 29, 2009
KOLMAPÄEVAL KELL POOL VIIS KÄRBETEST JA MUUST
Mitmest erakonnast koosneva valitsusliidu korral on poliitiliste otsuste langetamise loogiline käik selline, et kõigepealt lepitakse kokku selles, mida tehakse ja seejärel asuvad ministrid ja saadikud kokkulepitut täitma. Üleüldine majanduslangus on sundinud tänaseid võimuliitlasi pidevalt neid läbirääkimisi pidama. Kõige ehedam näide pärineb selle aasta algusest, kus erakondade vahel saavutatud kompromissid said seejärel valitsuses edasiarendatud ja Riigikogus vastu võetud.
Järjest kurjemaks muutuvad majandusprognoosid tõstatasid küsimuse kulude-tulude suuremast tasakaalust uuesti. Lihavõtte eel peetud vaidlustes leidsid meie kolleegid reformierakonnast ja isamaaliidust, et seekord poliitilisi kokkuleppeid erakondade vahel hakatakse otsima alles siis, kui rahandusminister on omad ettepanekud lauale pannud. Võib ka muidugi nii, kuigi minu meelest sellega kaotatakse ajas, sest minister peaks lähtuma eelkõige liidukaaslaste vahel kokkulepitust ja mitte niivõrd tema enda erakonna seisukohtadest. Kui aga need kokkulepped puuduvad, ei olegi tal midagi muud arutamiseks anda.
Seetõttu ei peaks olema midagi imestamisväärset Padari poolt ette pandus. Valitsussektori parema tasakaalu huvides tuleb tõesti mõelda nii kulude vähendamisele kui tulude tõstmisele. Nõustun hinnanguga, et valida on ainult väga halbade valikute vahel. Aga valida tuleb ikkagi.
Edasine sündmuste käik on iseenesest loogiline. Valitsusliidu kaaslased välistavad neile täiesti vastuvõetamatud ettepanekud. Tulude suurendamise osas on nii Reformierakond kui IRL osa ettepanekutest neile täiesti mittesobilikeks pidamas. Kulude kärpimise asjus aga leidsid, et Padari ettepanekutest jääb väheseks ja ollakse valmis veelgi rohkem kärpima.
Peaministri poolt eile antud suunis, et ministrid esitaksid homseks oma nägemuse nende poolt juhitava ministeeriumi kulude kärpimiseks 8% jagu, on äärmiselt keeruline. Ma tõesti ei kujuta ette, kuidas selle ülesandega hakkama saadakse. Tahaks siinkohal öelda, et tunnen ministritele kaasa, aga sotsiaalminister Pevkurile jääb peaministri suunise täitmise asjus kaastundeavaldusest selgelt väheseks. Ilmselt oleks see asjakohane ka mitme teise ministri puhul.
Siinkohal tahan aga meelde tuletada, et ministrite poolt tehtavad ettepanekud peavad saama kõigi valitsusliidu osapoolte heakskiidu. Ehk see loogika, mis kehtib tulude suurendamise võimaluste osas, kehtib ka kulude kärpimise asjus.
Tänu ajakirjanike tublile tööle jõudsid Padari ettepanekud kiiresti meediasse. Soovin, et sama tublid oldaks ka tulevikus ministrite või siis erakondade poolt tehtavate ettepanekute asjus. Siis saaksid kõik ka tegelikult aru, millised need väga halvad valikud tegelikult on.
Järjest kurjemaks muutuvad majandusprognoosid tõstatasid küsimuse kulude-tulude suuremast tasakaalust uuesti. Lihavõtte eel peetud vaidlustes leidsid meie kolleegid reformierakonnast ja isamaaliidust, et seekord poliitilisi kokkuleppeid erakondade vahel hakatakse otsima alles siis, kui rahandusminister on omad ettepanekud lauale pannud. Võib ka muidugi nii, kuigi minu meelest sellega kaotatakse ajas, sest minister peaks lähtuma eelkõige liidukaaslaste vahel kokkulepitust ja mitte niivõrd tema enda erakonna seisukohtadest. Kui aga need kokkulepped puuduvad, ei olegi tal midagi muud arutamiseks anda.
Seetõttu ei peaks olema midagi imestamisväärset Padari poolt ette pandus. Valitsussektori parema tasakaalu huvides tuleb tõesti mõelda nii kulude vähendamisele kui tulude tõstmisele. Nõustun hinnanguga, et valida on ainult väga halbade valikute vahel. Aga valida tuleb ikkagi.
Edasine sündmuste käik on iseenesest loogiline. Valitsusliidu kaaslased välistavad neile täiesti vastuvõetamatud ettepanekud. Tulude suurendamise osas on nii Reformierakond kui IRL osa ettepanekutest neile täiesti mittesobilikeks pidamas. Kulude kärpimise asjus aga leidsid, et Padari ettepanekutest jääb väheseks ja ollakse valmis veelgi rohkem kärpima.
Peaministri poolt eile antud suunis, et ministrid esitaksid homseks oma nägemuse nende poolt juhitava ministeeriumi kulude kärpimiseks 8% jagu, on äärmiselt keeruline. Ma tõesti ei kujuta ette, kuidas selle ülesandega hakkama saadakse. Tahaks siinkohal öelda, et tunnen ministritele kaasa, aga sotsiaalminister Pevkurile jääb peaministri suunise täitmise asjus kaastundeavaldusest selgelt väheseks. Ilmselt oleks see asjakohane ka mitme teise ministri puhul.
Siinkohal tahan aga meelde tuletada, et ministrite poolt tehtavad ettepanekud peavad saama kõigi valitsusliidu osapoolte heakskiidu. Ehk see loogika, mis kehtib tulude suurendamise võimaluste osas, kehtib ka kulude kärpimise asjus.
Tänu ajakirjanike tublile tööle jõudsid Padari ettepanekud kiiresti meediasse. Soovin, et sama tublid oldaks ka tulevikus ministrite või siis erakondade poolt tehtavate ettepanekute asjus. Siis saaksid kõik ka tegelikult aru, millised need väga halvad valikud tegelikult on.
Thursday, April 16, 2009
Tulud, kulud ja töötuskindlustus
Meeldetuletuseks. Töötuskindlustuse abil maandavad tööelu riske tööandjad ja töötajad. Selles kindlustuses on nad mõlemad nii andjad kui saajad. Tööandjate maksetest kaetakse tööandjate riskid ja töötajate maksetest töötajate omad. Põhimõte – nii palju kui maksad, nii palju ka saad, kehtib ka selles kindlustuses. Nii, nagu kõigis muudeski.
Tänaseks on siililegi selge, et uute kohustuste rahastamine töötuskindlustusest maksab rohkem, kui 1,5%-ni tõusev maksemäär. Sellest 0,5% on tööandja makse ja 1,0% töötaja poolt makstav. Uue töölepingu seaduse ja ka töötuskindlusest makstavate uute hüviste jõustumisest on sisuliselt huvitatud nii tööandjad kui töötajad. Tööandjad seetõttu, et osa koondamishüvistest ei maksa jõustuva seaduse alusel mitte enam iga tööandja ise, vaid tehakse seda tööandjate vahel solidaarselt töötuskindlustuse kaudu. Töötajad seetõttu, et laieneb hüvise saajate ring ning tõuseb ka hüvise määr.
Mis see maksma läheb, on arvutatav suurus.
Tänaseks on töötajate pool jõudnud teadmisele, et nad on valmis maksma 2,5% palgalt selle nimel, et neid uusi hüvitisi saada. See on rohkem, kui täna ja rohkem, kui 1. juulist peaks kehtima hakkama. Sellegi poolest on töötajate pool kõrgema maksumääraga nõus, sest ollakse valmis tööta jäänud kolleegi hädas aitama.
Ka tööandjate uute võimaluste hind on teada ja see on 1,2% väljamakstud palkadelt. Millegi pärast aga ei olda seda hinda valmis maksma. Ehk siis soovitakse rohkem, kui ollakse valmis panustama. Töötajad oskavad arvutada ja tööandjad millegi pärast mitte.
Ja veel. Ma ei saa kuidagi aru, mida head või halba on siinkohal poliitikutel ütelda? Kui töötajad on nõus töötuskindlusest saadava eest rohkem maksma, siis miks peaks seda keelama? Sisu poolest on ju asi selles, et uus seadus aitab raskeid aegu kergemini üle elada nii töötajatel kui tööandjatel.
Tänaseks on siililegi selge, et uute kohustuste rahastamine töötuskindlustusest maksab rohkem, kui 1,5%-ni tõusev maksemäär. Sellest 0,5% on tööandja makse ja 1,0% töötaja poolt makstav. Uue töölepingu seaduse ja ka töötuskindlusest makstavate uute hüviste jõustumisest on sisuliselt huvitatud nii tööandjad kui töötajad. Tööandjad seetõttu, et osa koondamishüvistest ei maksa jõustuva seaduse alusel mitte enam iga tööandja ise, vaid tehakse seda tööandjate vahel solidaarselt töötuskindlustuse kaudu. Töötajad seetõttu, et laieneb hüvise saajate ring ning tõuseb ka hüvise määr.
Mis see maksma läheb, on arvutatav suurus.
Tänaseks on töötajate pool jõudnud teadmisele, et nad on valmis maksma 2,5% palgalt selle nimel, et neid uusi hüvitisi saada. See on rohkem, kui täna ja rohkem, kui 1. juulist peaks kehtima hakkama. Sellegi poolest on töötajate pool kõrgema maksumääraga nõus, sest ollakse valmis tööta jäänud kolleegi hädas aitama.
Ka tööandjate uute võimaluste hind on teada ja see on 1,2% väljamakstud palkadelt. Millegi pärast aga ei olda seda hinda valmis maksma. Ehk siis soovitakse rohkem, kui ollakse valmis panustama. Töötajad oskavad arvutada ja tööandjad millegi pärast mitte.
Ja veel. Ma ei saa kuidagi aru, mida head või halba on siinkohal poliitikutel ütelda? Kui töötajad on nõus töötuskindlusest saadava eest rohkem maksma, siis miks peaks seda keelama? Sisu poolest on ju asi selles, et uus seadus aitab raskeid aegu kergemini üle elada nii töötajatel kui tööandjatel.
Thursday, March 26, 2009
Töötukassast
Suur soov oli, et järgmise nädala alul saaks Töötukassa nõukogu rahulikult ja konstruktiivselt keerulist olukorda arutada. Tõsine asi vajab lahendusteks töörahu, mitte tulistamist. Aga näe, läks laskmiseks.
Kõigepealt seisust. Töölepinguseaduse ja töötuskindlustuse seaduse muudatused on kompromiss, mis sündisid aasta tagasi. Hoopis teistes oludes, „lehmanni eelsel” ajal, nagu saanud kombeks öelda. Juba mõnda aega on selge, et kehtestatud maksemäärad ja uue seaduse jõustumisel kaasnev hüviste tõus ja selle saajate ringi laienemine viivad lõpptulemusena töötuskindlustuse 2010 aasta lõpuks miinusesse. Tuleb teada ka seda, et kehtiv seadus nõuab töötukassa nõukogult ettepanekut maksemäärade tõusuks siis, kui kassa kohustused ja rahalised võimalused ei ole vastavuses.
Valitsus ootas tööandjatelt ja ametiühingutelt üksmeelt ja ettepanekut olukorra lahendamiseks. Seda ettepanekut kahjuks ei tulnud. Kui ametiühingute väljaöeldud seisukohti võib lugeda riigimehelikeks ja mõistlikeks, siis tööandjate soov kompromissidest eemale hoida, on mulle ebameeldivalt üllatav ja isegi naiivne.
Iseenesest lahendusi rohkem polegi, kui ainult kaks. Need on maksemäära senisest kiirem tõstmine ja suurenevate kohustuste edasilükkamine. Kui palju tõsta ja kui kauaks edasi lükata, on puhas rehkendus. Lahendus tuleb leida loomulikult kolmepoolses koostöös, aga kas või ainult näitena julgen teha ettepaneku viia maksemäär 1.juulist 2009 seaduses lubatud maksimumini ning lükata töölepingu seaduse jõustumine poole aasta võrra edasi.
Seejuures saab edasi lükata vastuvõetud seadust ainult kogu selle hiilguses, mitte osaliselt. Möönan, et see on ebameeldiv kõigile. Tööandjate jaoks lükkub edasi suurem paindlikkus töösuhte lõpetamisel ja töötajate jaoks suurem turvalisus töökoha kaotusel. Äärmiselt rumal oleks arvata, et ametiühingud ja sotsiaaldemokraadid nõustuksid töötajatele vajalikke sätteid edasi lükkama ning samal ajal tööandjatele meelepäraseid juuli algusest rakendama.
Tööturu probleeme saab ja tuleb lahendada ainult kokkulepete teel. Soov ainult töö tegija kulul lahendusi leida ei ole mitte ainult ebaviisakas, vaid ka rumal.
Kõigepealt seisust. Töölepinguseaduse ja töötuskindlustuse seaduse muudatused on kompromiss, mis sündisid aasta tagasi. Hoopis teistes oludes, „lehmanni eelsel” ajal, nagu saanud kombeks öelda. Juba mõnda aega on selge, et kehtestatud maksemäärad ja uue seaduse jõustumisel kaasnev hüviste tõus ja selle saajate ringi laienemine viivad lõpptulemusena töötuskindlustuse 2010 aasta lõpuks miinusesse. Tuleb teada ka seda, et kehtiv seadus nõuab töötukassa nõukogult ettepanekut maksemäärade tõusuks siis, kui kassa kohustused ja rahalised võimalused ei ole vastavuses.
Valitsus ootas tööandjatelt ja ametiühingutelt üksmeelt ja ettepanekut olukorra lahendamiseks. Seda ettepanekut kahjuks ei tulnud. Kui ametiühingute väljaöeldud seisukohti võib lugeda riigimehelikeks ja mõistlikeks, siis tööandjate soov kompromissidest eemale hoida, on mulle ebameeldivalt üllatav ja isegi naiivne.
Iseenesest lahendusi rohkem polegi, kui ainult kaks. Need on maksemäära senisest kiirem tõstmine ja suurenevate kohustuste edasilükkamine. Kui palju tõsta ja kui kauaks edasi lükata, on puhas rehkendus. Lahendus tuleb leida loomulikult kolmepoolses koostöös, aga kas või ainult näitena julgen teha ettepaneku viia maksemäär 1.juulist 2009 seaduses lubatud maksimumini ning lükata töölepingu seaduse jõustumine poole aasta võrra edasi.
Seejuures saab edasi lükata vastuvõetud seadust ainult kogu selle hiilguses, mitte osaliselt. Möönan, et see on ebameeldiv kõigile. Tööandjate jaoks lükkub edasi suurem paindlikkus töösuhte lõpetamisel ja töötajate jaoks suurem turvalisus töökoha kaotusel. Äärmiselt rumal oleks arvata, et ametiühingud ja sotsiaaldemokraadid nõustuksid töötajatele vajalikke sätteid edasi lükkama ning samal ajal tööandjatele meelepäraseid juuli algusest rakendama.
Tööturu probleeme saab ja tuleb lahendada ainult kokkulepete teel. Soov ainult töö tegija kulul lahendusi leida ei ole mitte ainult ebaviisakas, vaid ka rumal.
Saturday, March 14, 2009
kultuurisündmus: Eiki Nestor dj-puldis
pildil DJ EikiNestor koos biitnikust poja Madis Nestoriga
Kultuurisündmus BiiT esitleb!
Reedel, 13. märtsil toimus Von Krahli baaris"VINGED VANAD" (Vanad ja noored? Isad ja pojad? ) Taas oli aeg võtta kapist välja tantsukingad, hea tuju, avatud meel ning tulla reede õhtul osa saama millestki kordumatust. Seekord tehti kummardus geniaalsetele melomaanidele, kes on mõjutanud meid kõiki - küll erinevatel viisidel, aga siiski!
Daamid ja härrad, oma plaadikogu lemmikuid jazzist rockini esitles EIKI NESTOR ning võimsa videodiskoga Cat Stevensist Smokie'ni PEETER JALAKAS.Tõusva Päikese maale sooritab kummarduse Jaapani-eri'ga HELEN SALUVEER.Lisaks teise generatsiooni BiiTnikud Madis Nestor, Sten "Gun" Saluveer ja Jaagup Jalakas.
Vaata ka http://www.biit.me/ kust saad tellida muusikat, filme ja mänge, mida hing ihaldab.
Vinged Vanad läksid hinge ja sellest räägitakse linnapeal siiani. Neid oodatakse ikka ja jälle tagasi...
Tuesday, March 3, 2009
Haldusreformist lühidalt
Päevalehe ajakirjanik Mirko Ojakivi on viidud eksiteele ja ma ei teagi, kes sellise apsaka tema täna Päevalehes ilmunud loo sisse suskas. Nimelt pole sotsiaaldemokraadid mitte kunagi väitnud, et nad ei pooldaks haldusreformi elluviimist. Ma ei oskakski seletada, miks me minister Kiisleri kava ei toeta. Sest mida pole näinud, seda pole näinud!
Kui nüüd mingi kava tehtud on, siis tuleb seda kindlasti arutada. Tähtis on, et haldusreformi tehes oleks meil selge, miks me seda reformi teeme. Haldusreformi eesmärk ei saa olla omavalitsuste arv. Heal juhul saab see olla haldusreformi tulemus.
Haldusreformi eesmärgis peab olema selgus selles, milliseid avaliku halduse ülesandeid täidetakse riigi, milliseid maakonna ja milliseid tänase valla või linna tasandil. Täna me oleme sunnitud tõdema, et mitmed ülesanded jäävad keskvalitsuse ja omavalitsuste vahele õhku. Mõlemad peaksid neid funktsioone täitma, aga saavad näpuga ka üksteise peale osutada.
Õigus on ka õiguskantsleril ja riigimehelik on riigikontrolör, kui nad väidavad, et omavalitsustele on pandud ülesandeid, mida üksinda lahendada nad ei suuda. Kehtivas halduses on pandud suur lootus omavalitsusliitudele ehk siis omavalitsuste vahelisele koostööle. Olen veendunud, et inimesed nendes liitudes on täitnud neile pandud kohustusi heas usus ja vaimus. Kohustetundlikult. Aga samas olen ka veendunud, et loota ratsionaalseid otsuseid maakonna tasandil nendelt liitudelt kõigis küsimustes oleks naiivne. Kas või seetõttu, et liitudel puudub näiteks kindel tulubaas.
Seega on minu esimene ettepanek minister Kiislerile haldusreformi läbiviimiseks -
määratleda selgelt, milliseid avaliku halduse õigusi ja kohustusi tuleb teha keskvalitsuse, milliseid maakonna ja milliseid tänase omavalitsuse tasandil. Kui see on tehtud, siis saab arutada edasi, kas maakonna tasandil saame loota omavalitsuste koostööle või tuleks valida maavolikogu. Minu selge eelistus on valitud volikogu ja tema poolt määratud maavanema poolt. On täiesti selge, et paljud avaliku halduse ülesanded on mõistlik ka tulevikus otsustada tänasel valla tasandil. Ja miks ei peaks ka siis selle tasandi volikogu kätte võimu usaldama ?
Kui kõik need küsimused on vastuse leidnud, selgub ka mõistlik omavalitsusüksuste arv.
Puusalt tulistades reforme ei tehta.
Aga Kiislerile soovin edu.
Kui nüüd mingi kava tehtud on, siis tuleb seda kindlasti arutada. Tähtis on, et haldusreformi tehes oleks meil selge, miks me seda reformi teeme. Haldusreformi eesmärk ei saa olla omavalitsuste arv. Heal juhul saab see olla haldusreformi tulemus.
Haldusreformi eesmärgis peab olema selgus selles, milliseid avaliku halduse ülesandeid täidetakse riigi, milliseid maakonna ja milliseid tänase valla või linna tasandil. Täna me oleme sunnitud tõdema, et mitmed ülesanded jäävad keskvalitsuse ja omavalitsuste vahele õhku. Mõlemad peaksid neid funktsioone täitma, aga saavad näpuga ka üksteise peale osutada.
Õigus on ka õiguskantsleril ja riigimehelik on riigikontrolör, kui nad väidavad, et omavalitsustele on pandud ülesandeid, mida üksinda lahendada nad ei suuda. Kehtivas halduses on pandud suur lootus omavalitsusliitudele ehk siis omavalitsuste vahelisele koostööle. Olen veendunud, et inimesed nendes liitudes on täitnud neile pandud kohustusi heas usus ja vaimus. Kohustetundlikult. Aga samas olen ka veendunud, et loota ratsionaalseid otsuseid maakonna tasandil nendelt liitudelt kõigis küsimustes oleks naiivne. Kas või seetõttu, et liitudel puudub näiteks kindel tulubaas.
Seega on minu esimene ettepanek minister Kiislerile haldusreformi läbiviimiseks -
määratleda selgelt, milliseid avaliku halduse õigusi ja kohustusi tuleb teha keskvalitsuse, milliseid maakonna ja milliseid tänase omavalitsuse tasandil. Kui see on tehtud, siis saab arutada edasi, kas maakonna tasandil saame loota omavalitsuste koostööle või tuleks valida maavolikogu. Minu selge eelistus on valitud volikogu ja tema poolt määratud maavanema poolt. On täiesti selge, et paljud avaliku halduse ülesanded on mõistlik ka tulevikus otsustada tänasel valla tasandil. Ja miks ei peaks ka siis selle tasandi volikogu kätte võimu usaldama ?
Kui kõik need küsimused on vastuse leidnud, selgub ka mõistlik omavalitsusüksuste arv.
Puusalt tulistades reforme ei tehta.
Aga Kiislerile soovin edu.
Wednesday, January 28, 2009
Nota Bene!
Kõigepealt tahan öelda seda, et igasugune kärpeettepaneku tegemine ajakirjanduse vahendusel ei ole tark tegevus. Peale segaduse, suure arvu hämmelduses või lausa vihaseid inimesi ja kahtlaselt suure hulga vastukäivaid uudisklippe, ei saavuta me midagi. Siin ei ole võitu. Mitte kellelegi.
Teiseks peaks reformierakonna peasekretär vabandama kõikide “krokodillide” koosolekutel osalenute ees, sest mitte ühelgi neist pole mitte mingisugusel kujul arutatud kogumispensioni riigipoolse panuse kaotamist.
Ja seda panust ei olegi võimalik kaotada. Eelkõige seetõttu, et liitusid inimesed teise sambaga vabatahtlikult ja kindlate tingimuste alusel. Neid tingimusi olematuks teha pole võimalik. Neid tingimusi muuta saab ainult sellisel moel, et vabatahtliku otsuse langetanud inimesed ei kaota. Valitsussektori tasakaalu me aga siis ei mõjuta. Pensionireform on niivõrd pikaajaline suurus, et mõneaastased majandussurutised või ka muud tähtsad muudatused (näiteks rahareform), on selle kõrval köömes.
Riigi panuse kaotamine kogumispensionisse ei tule kõne allagi.
Teiseks peaks reformierakonna peasekretär vabandama kõikide “krokodillide” koosolekutel osalenute ees, sest mitte ühelgi neist pole mitte mingisugusel kujul arutatud kogumispensioni riigipoolse panuse kaotamist.
Ja seda panust ei olegi võimalik kaotada. Eelkõige seetõttu, et liitusid inimesed teise sambaga vabatahtlikult ja kindlate tingimuste alusel. Neid tingimusi olematuks teha pole võimalik. Neid tingimusi muuta saab ainult sellisel moel, et vabatahtliku otsuse langetanud inimesed ei kaota. Valitsussektori tasakaalu me aga siis ei mõjuta. Pensionireform on niivõrd pikaajaline suurus, et mõneaastased majandussurutised või ka muud tähtsad muudatused (näiteks rahareform), on selle kõrval köömes.
Riigi panuse kaotamine kogumispensionisse ei tule kõne allagi.
Subscribe to:
Posts (Atom)
