Tühja kõhuga uut ametit ei õpi!

Pikema sissejuhatuseta teatan – Maailmapank pole palunud meil koondamishüvitisi vähendada, IMF pühade ajal tehtud töö eest makstavat lisatasu kärpida, Euroopa Liit töötajatelt saamata jäänud tulu tagasi nõuda.
Kõik kolm on tuletanud meelde seda, mis võiks Eestis niigi selge olla. Tööturu regulatsioonid vajavad uuendamist ja töösuhted arendamist. Euroopa Liit nendib brüssellikus kantseliidis (Euroopa Komisjoni hinnang Eestile aastast 2007) , et kuigi tööandjad ja ametiühingud on kaasatud ja toimekad riiklikul tasandil, on harukondlike lepete sõlmimine liiga vähene ja riigis tehtavate kulutuste suurus tööalaste oskuste ja teadmiste suurendamiseks mittepiisav.
Töösuhete uuendamisel lähtub mõistlik maailm turvalisest paindlikkusest, mitte paindes turvalisusest. Euroopas on ammu mõistetud, et edukas majandus otsib vastust küsimusele – kuidas kallimalt müüa ? Meie siin ka, vähemasti Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse konverentsil. Siis aga üllitame töölepinguseaduse eelnõu, mille eesmärgiks odavamalt osta. Absurd!
Paljuräägitud koondamishüvitis ei kaitse kedagi koondamiste eest ja ei ole mõeldud tööalase sissetuleku kaotamise kompenseerimiseks uue töökoha otsimise ajal. Töötajale kompenseeritakse asjaolu, et tema töökoht kaob. Tööandjale on see osa kulust, mis tuleb teha töötajate palkamiseks. Neoliberaalsete uurimisasutuste koefitsientide asemel lugege erapooletuid uuringuid. Deloitte ja Tousche andmetel (jaanuar 2008) oleme töötajate palkamiseks tehtavate kulutuste poolest Euroopa Liidus juba esimese viie seas. Ainult tagant poolt lugedes. Ehk Euroopa mõistes kulutame tööjõule pigem vähe kui palju.
Euroopas on tuntud paindlikud põhjamaised tööturud, kus tööturu reeglid sünnivad läbirääkimistel ja pannakse kirja kokkulepetes. Peamised tegelased tööturul on tööandjate ja töötajate ühingud. Riigivõimu osalus on edukatel aegadel läbirääkimistel pea olematu ja kehvematel paratamatu. Jäigad on Euroopa lõunapoolsete riikide tööturud, kus kokkulepete asemel reguleerivad tööelu seadused ja määrused. Nende koostamisel osalevad sõnaõigusega nii tööandjad kui töötajad, aga vastutust otseselt nad ei kanna. Lihtsustatult – kui soomlase ja rootslase tööelu pannakse valdavalt paika tööandjate ja ametiühingute läbirääkimistel, siis itaallase ja prantslase oma valimistel. Paindlikkus, kui selline, on saavutatud põhjamaades kahel teel. Kõigepealt on kokkulepete muutmine lihtsam, kui seaduste muutmine. Teiseks on kokkulepped elulähedasemad, kui seadused. Mis aga meil üles võetud vaidluse seisukohalt kõige tähtsam – tagatised töötajatele paindlikel põhjamaade tööturgudel ei pea olema, ega olegi väiksemad, kui Lõuna-Euroopas. Paindliku turvalisuse poole liikumine ei saa tähendada tagatiste vähendamist, vaid nende regulatsioonide leidmiseks kõige otstarbekama koha otsimist.
Selgunud on veel kaks lihtsat tõsiasja. Kokkulepetele toetuv tööturg suudab kiiremini vastata muudatustele majanduses ning on paremini võimeline kaasama uusi, industriaalühiskonnas tundmatuid töid. Mõisted “töökoht” ja “tööaeg” on uutel töödel oluliselt teistsuguse tähendusega, kui vabrikus “vilest vileni” tehtavatel töödel.
Mida siis Eestis tegema peaks ?
Kõigepealt jõudma koostöös tööandjate ja töötajate ühingutega selgusele, millised tööelu reguleerivad sätted on tarvilikud seaduse tasemel ja milliseid on tööandjate liidud ja ametiühingud valmis ise kokku leppima. Seejuures ei piisa alati teadmisest, et meil on olemas tööandjate keskliit ja kaks ametiühingute keskliitu. Kõige mõistlikumad lahendused sünnivad alati sektori tasemel. Tööandjate jaoks ausa konkurentsi tagamise ja töötajate tarvis ametikaaslastega samade töötingimuste loomise huvides. Seadused ja kokkulepped peavad arvestama ka sellega, et nii tööandjate kui töötajate ühinemine on rangelt vabatahtlik. Peame kurvalt tunnistama, et peale mõne üksiku erandi (transport, tervishoid), harukondlike kokkulepete arvukusega me ei hiilga. Kas seetõttu, et ei oska? Ei taha? Või on see teadlik, odavale tööjõule orienteeritud, tegevus?
Teiseks – turvalise paindlikkuse põhimõtetest lähtuvalt looma tingimused selleks, et tööjõud areneks. Tuleb suurendada töötuskindlustuse hüvitisi ja eriti sealt hüvise saamise õigust omavate töötajate hulka. Täna on see oluliselt väiksem, kui kunagi vastu võetud seadus ette nägi. Tühja kõhuga uut ametit ei õpi ! Tööturuamet koos õiguste, kohustuste ja tegevuse rahalise kattega tuleks üle anda Töötukassale. Siis oleks Eestis üks ja ainus institutsioon, kus oleksid ühendatud huvi võimalikult kiiresti leida töötule uus töökoht ja kohustus maksta töötuks olemise ajal hüvist. Kui me tõesti tõsiselt räägime üleminekust teadmistepõhisele majandusele, siis 15 koolituspäevaga aastas siin midagi suurt korda saata pole võimalik. Saab natukene teadmisi ja tunnistuse. Tegelik ja sisuline otsus oleks vabastada tööandja kulutused töötajate tasemekoolituseks erisoodustuste seast. Saab võrratult rohkem teadmisi ja diplomi. Pluss võimaluse minna üle uuele, keerukamale ja paremat palka võimaldavale tööle. Selles osas aga pole me kahjuks suutnud valitsusliidu sees üksmeelt leida. Isegi tööga kaasnevate riskide maandamine läbi tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse loomise muudab meie tööturgu oluliselt turvaliselt paindlikumaks.
Kõige tähtsam on aga teada, et muudatused tööturul on siis parimal moel tehtud, kui neid tehakse koostöös tööandjate ja ametiühingutega.

/avaldatud lühendatud kujul ajalehes Postimees/

Mõtlemise koht

Eesti poliitilised otsustajad on töötajatele ja tööandjatele võlgu ühe kindlustusliigi: tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse. Asi pole mitte ainult selles, et Eesti on ainus Euroopa riik, kus selline kindlustusliik puudub. Tööõnnetused ja kutsehaigused on risk nii töötajale kui tööandjale ja ohtude vastu on mõistlik end kindlustada.

Selle kindlustuse loomisega on mitmed valitsused edutult tegutsenud. Rohkem kahjuks sõnades. Nüüd, kus SDE valitsuses, on vaja ka tegusid.

Valida kahe variandi vahel
Täna pärinev töötaja nõudeõigusele põhinev kord on pärit nõukogude ajast ja plaanimajandusest. Turumajanduses on see selge rumalus, sest koos ettevõtte kadumisega kaob ka võimalus nõuda. Ja kes siis maksab?

Tegelikke valikuid, kuidas seda kindlustust korraldada, on jäänud sõelale kaks. Neil mõlemal on omad plussid ja miinused.
Esimene neist sarnaneks täna tuttava autokindlustusega. Tööandjale pandaks kohustus oma töötajad kindlustada tööõnnetuste ja kutsehaiguste vastu, kindlustusseltsid sõlmiksid lepinguid, ravi ja kahju hüvitamine oleks kindlustusseltside mure. Riigile oleks see tee kõige lihtsam ning saaks kasutada töötavate seltside kogemust kahjude käsitlemisel. Aastal 2000 sellisel põhimõttel töötav seaduseelnõu oli Riigikogu menetluses ja jäi vastu võtmata.

Milles on selle korralduse keerukus? Nimelt selles, et suureks küsimärgiks saab kindlustamiseks vajaliku makse määra leidmine. Tänane statistika selleks ei kõlba – nimelt on meil nii tööõnnetusi kui eriti kutsehaigusi vähem, kui näiteks põhjamaades (kes seda usub?). Ehk kõigile on selge, et kindlustuse loomine toob endaga kaasa hoopis teised ja suuremad numbrid. Nii võib juhtuda (nagu aastal 2000), et tööandjad näevad nendes maksemäärades kindlustusseltside ülemaksmist ja viimased samal ajal väidavad, et nii madalate maksemäärade korral pole kindlustada võimalik. Ja jääbki otsus tegemata.

Tähtis on, et riskid saaksid maandatud
Teine võimalus püüaks ülalmainitud probleemi vältida. Siis tuleks tööõnnetus ja kutsehaiguskindlustus luua tänase töötuskindlustuse sarnaselt. Avalik-õigusliku isikuna, tööandjate, ametiühingute ja riigi poolt juhituna. Kaoks ära kartus, et need koostöös kinnitaksid ülemäära kõrged maksemäärad. Majanduse mõttes käivituks uus kindlustus sujuvamalt. Selle võimaluse puuduseks on asjaolu, et sisuliselt tuleks selline kindlustusselts alles luua, kindlustusjuhtumite käsitlemise kogemus omandada jne. Nii et kindlasti mõnevõrra keerukam.
Töötajate seisukohalt suurt vahet ei ole, kuidas asja korraldada. Peaasi, et riskid saaksid maandatud. Kindlasti peaks aga valitsus mõlemad võimalused kolmepoolsetel läbirääkimistel tööandjate ja ametiühingutega läbi arutama. Ilma nende toetuseta uus kindlustus ei käivitu.

*Artikkel ilmus: Sotsiaaldemokraat veebruar 2008

TEATER

/käibemaksust/

Käimasolevat käibemaksuväitlust jälgides jääb mul tunne, et oleks kohane veelkord seletada seda, mida saab lubada ja mida mitte.
Kehtestatud maksud saab laias laastus jagada kaheks. Osadele neist näeb seadus ette ka otstarbe, milleks laekunud raha kulutada võib. Kõige paremaks näiteks on siinkohal sotsiaalmaks. Selle suuruseks on 33% makstud töötasudelt ja sihtotstarbeks on pensionid ning ravikindlustus. Muuks otstarbeks laekunud raha kasutada ei tohigi. Samamoodi on sildistatud ka kütuseaktsiis, mis kindlas suuruses peab minema teede ehituseks ja korrashoiuks. Eks näiteid on teisigi.

Tulumaksule ja käibemaksule aga seadus sihtotstarvet ette ei näe. See on riigi tulu, mille jaotamise aluseks on riigieelarves kinnitatud kulutused ning kui palju laekumistest jõuab kaitseväe, koolide, politsei või kultuuri käsutusse, on omaette otsustamise küsimus.

Kultuuriminister saab kindlasti lubada, et suurendab näiteks teatrite rahastamist. Kui see on tema prioriteet, siis nii ta ka teeb. Kui tal on teised eelistused, siis käitub ta teistmoodi. Selleks on ministril täielik õigus ja peabki olema.
Kultuuriminister ei saa aga lubada, et suurendab teatrite rahastamist siis, kui käibemaksu määr tõuseb. Sest nendel suurustel puudub igasugune seos – käibemaksul sihtotstarvet ei ole. Teatrite rahastamist saab suurendada sõltumata sellest, milline käibemaksumäär on. Kõik sõltub, kordan, konkreetse ministri prioriteetidest.
Seadusega määratud sihtotstarvet ei asenda ega saagi asendada ükskõik millised kokkulepped ükskõik kellega. Kõigepealt seetõttu, et poliitiline kokkulepe peab tuginema seadusele. Ja teadagi, keegi pole meist igavene.

Keskpäevatund

Kuulnud kahel laupäeval jutti Keskpäevatundi ja seal Rein Kilgi poolt väidetut, ütlen järgmist.
Ühe ja sama pealkirja all saab kirjutada väga erineva sisuga eelnõusid. Nii saab kirjutada tulumaksuseaduse, kus tulumaksuprotsendiks on 20 ja maksuvabaks tuluks loetakse 2250 krooni kuus. Aga saab kirjutada ka eelnõu, kus see protsent on näiteks 15 ja maksuvaba tulu üldse polegi. Oma sisult on need täiesti erinevad seadused.
Nii saab ka kirjutada töölepingu seaduse eelnõu, kus töötajate palka kolmeks kuuks tööandja ühepoolse otsusega maha ei kärbita ja kauaaegse töö korral makstakse korralikku hüvist töökoha ülesütlemisel. Aga saab kirjutada ka hoopis teistsuguse.
Ma usun, et Rein Kilk teab ülalmainitut isegi. Aga kuna ta on kahel laupäeval järjest teinud näo, et ei tea, siis teen ka mina näo, et ei tea, et Rein ei tea.

Saapavabrik ei ole teater

Etendusasutuste seadust lugedes saab küllalt ruttu vilunud lugejale selgeks, et selle seaduse algatajate mõtteks oli kindlustada etenduste korraldajatele õigus riiklikule toetusele sõltumata teatri või kontserdikorraldaja omandivormist. Olgu siis tegu riigi, omavalitsuse või eraomanduses oleva asutusega. On ka kirjas, mispoolest etendusasutus eriline on. Etendusasutuseks saamiseks piisab nende nõuete täitmisest ja teatest Kultuuriministeeriumile.

Hoopis uue tähenduse antud seadusele andis Riigikohus oma otsusega käibemaksu asjus. Madalama käibemaksu kasutamise õigus ei sõltu enam avaliku sektori poolt antavast toetusest. Tähtis on aga olla etendusasutus. Siit ka tung selleks asutuseks saada. Ja siit ka selge vajadus mainitud seadust muuta.
Küsimus ei ole ainult Õllesummeris või ööklubis. Etendusasutuseks saab täna ka saapavabrik, kui:
- regulaarselt esitleb vabrikus toodetud susse ja botikuid;
- sõlmib töötajatega töölepingud;
- seal on loominguline juht ja loomenõukogu;
- teavitab esitlustest avalikkust.
Ah õigus küll - lisaks sellele tuleb ka Kultuuriministeeriumit etendusasutuseks olemisest teavitada. Selline seis seaduses ei ole normaalne ja etendusasutuse seadust tuleb kiiresti muuta.

SDE on vastu sellele, et meie väärtkulutuuri huvilised peaksid kõrgema käibemaksu tõttu piletite eest rohkem maksma. Me oleme vastu ka sellele, et suvaline meelelahutus, koos napsi ja naljaga, vajaks riigi abi madalama käibemaksumäära kaudu. Õige koht vahe tõmbamiseks ongi etendusasutuste seaduses, sest nii ööklubide kui ka Õllesummeri toetamine riigi eelarvest, oleks rumalus. Täna kehtiva seaduse alusel aga napsi ja nalja korraldajatel selline õigus tekiks.
Kultuuriminister Jänes on meile teatanud, et ministeeriumis puudub kompetents sellise seaduseparanduse tegemiseks. Ma ei saa seda tõesti uskuda. Ehk puudub kultuuriministril endal kompetents selle kompetentsuse hindamiseks?
Etendusasutuste seadus peaks selgelt looma vahe nende vahel, kellel on õigus riigi abile nii madalama maksumäära kui ka muude toetuste näol, ja kellel mitte.
Edu kultuuriministrile seadusloomes!

Võrkude punumine õiguskantsleri ümber

Head inimesed, kes Te õiguskantsleri asjus huvilised olete !
Katkendlik meediamonitooring sunnib mind sõna võtma ja meelde tuletama kahte lihtsat tõsiasja.
Esiteks – Riigikogus ei toimu õiguskantsleri valimisi, kas Ülle Madise või Allar Jõks.
Teiseks - Riigikogus toimub Vabariigi presidendi ettepanekul Allar Jõksi asjus hääletus.

Ehk siis küsimus, millele riigikogu liikmed peavad nupulevajutuse abil vastama on järgmine: kas toetad presidendi ettepanekut, nimetada Allar Jõks õiguskantsleriks järgmisteks aastateks, või mitte.
Presidendil pole õigust nimetada kahte kandidaati. Riigikogu liikmetel pole õigust valida, vaid õigus otsustada, kas nad presidendi ettepanekut toetavad või ei.
Erakonnad, teadagi, punuvad “võrke”. Selles mõttes oli õpetlik eelmine neljapäev. Pärast seda, kui oli teatavaks saanud presidendi otsus Jõksi asjus, teatas Keskerakond, et nemad toetavad Madise kandidatuuri. Puudus veel, et Reformierakond oleks teatanud, et nemad toetavad omakorda Koolmeistrit.
Sellel pole aga mingit tähtsust, sest Ülle Madise ja ka Indrek Koolmeister ei ole õiguskantsleri kandidaadid !

Kui nüüd hea valija peab vajalikuks tema poolt valitud saadiku käest selle otsuse tegemise asjus midagi pärida, siis saab küsida ühte – kas toetad Jõksi nimetamist või mitte? Kui “jah”, siis miks? Kui “ei” - siis miks? Nii et ärge laske ennast “võrgu punujatel” eksitada.

Politseinikele, päästjatele ja piirivalvuritele

5. detsembril toimus minu kindla veendumuse alusel lausa ajalooline sündmus. Sisejulgeoleku töötajate huve esindav ametiühing ja siseminister Jüri Pihl jõudsid kokkuleppele ja sõlmisid palgaleppe. Ühtpidi on tore, et 2008 aastal politseinike, päästjate ja piirivalvurite palk tõuseb. Vaatamata nii arusaadavatele kui ka täiesti arusaamatutele (eilne tööandjate avaldus, millele Taliga millegipärast alla kirjutas) rünnakutele riigiteenistujate palgatõusude vastu.

Tegelikult on see sündmus tähtis mitte ainult 2008 aasta kontekstis.
Tööturu teooria ja praktika näitavad, et kõige raskem on jõuda esimese leppeni. Näide meie enda uuemast ajaloost. Aastaid tagasi alustati läbirääkimisi alampalga suuruse üle Eestis. Ka siis olid vaidluse all küsimused – miks seda ikka vaja on ?
Oli ergast poliitilist võitlust ja hääletamisi, kui palgaseadust vastu võeti. Jätan siinkohal meenutamata, kes ja kuidas alampalga kui mõiste vastu võitlesid. Usun, et tolleaegsetel vastalistel on täna endalgi seda ebameeldiv meenutada. Tänaseks on alampalgast saanud üldriiklik sotsiaalne norm. Vaieldakse selle üle, kui suur peaks alampalk olema, mitte selle üle, kas seda üldse vaja läheb. Ilmselt ei saaks üldsus aru, kui sellist lepet ei sünniks ja alampalk jääks kehtestamata.

Loodan siiralt samasugust pikka iga ka uuele leppele. Sisuliselt on sellise traditsiooni puudumine olnudki sisejulgeoleku madalate palkade põhiline põhjus. Valitsused teatavasti ei ole igavesed ja isegi mina ei usu, et sotsiaaldemokraadid alati valitsusse kuuluvad. Veel vähem aga on võimalik see, et siseminister alati sotsiaaldemokraat juhtub olema. Küll aga saab igal järgmisel ministril keeruline olema keelduda läbirääkimistest ja leppest, kui sellisest. Kui Pihl sai, miks siis tema sellega toime ei tule?

Milles on siin võit politseinikule , päästjale ja piirivalvurile ?
Toon näite nii käesolevast, kui mõnest varasemast aastast. Kurtmine on ju tuttav, aga vajab meenutamist. Palgafondi tõus ei pruugi tähendada konkreetse ametniku palga tõusu. Mitme aasta jooksul kordus olukord, kus palkade maksmiseks eraldatud raha “kuskile” kadus. Väidetavalt kõrgemate ametnike töötasude tõstmiseks. Olukorras, kus kõigi astmete palganumber on paberil ja kokku lepitud, ei saa nii enam juhtuda. 2007.aasta eelarve tegemisel juhtus aga eelmise valitsusega hoopis imelik lugu. Nimelt kinnitati määrusega küll palganumbrid, mis vast polnudki kõige kehvemad, aga palgafondi selle palga väljamaksmiseks riigieelarvest välja kaubelda, kas ei suudetud või ei osatud. See võlg kaeti alles nüüd 2007. aasta lisaeelarve vastuvõtmisega sellel kolmapäeval.

Nii et edu ka tulevikuks. Nii politseinikele, päästjatele kui piirivalvuritele ja nende ühingule. Jüri Pihlile ja ka kõigile järgmistele siseministritele.
Meie Teiega kodanikena sellest ainult võidame!