Keskpäevatund

Kuulnud kahel laupäeval jutti Keskpäevatundi ja seal Rein Kilgi poolt väidetut, ütlen järgmist.
Ühe ja sama pealkirja all saab kirjutada väga erineva sisuga eelnõusid. Nii saab kirjutada tulumaksuseaduse, kus tulumaksuprotsendiks on 20 ja maksuvabaks tuluks loetakse 2250 krooni kuus. Aga saab kirjutada ka eelnõu, kus see protsent on näiteks 15 ja maksuvaba tulu üldse polegi. Oma sisult on need täiesti erinevad seadused.
Nii saab ka kirjutada töölepingu seaduse eelnõu, kus töötajate palka kolmeks kuuks tööandja ühepoolse otsusega maha ei kärbita ja kauaaegse töö korral makstakse korralikku hüvist töökoha ülesütlemisel. Aga saab kirjutada ka hoopis teistsuguse.
Ma usun, et Rein Kilk teab ülalmainitut isegi. Aga kuna ta on kahel laupäeval järjest teinud näo, et ei tea, siis teen ka mina näo, et ei tea, et Rein ei tea.

Saapavabrik ei ole teater

Etendusasutuste seadust lugedes saab küllalt ruttu vilunud lugejale selgeks, et selle seaduse algatajate mõtteks oli kindlustada etenduste korraldajatele õigus riiklikule toetusele sõltumata teatri või kontserdikorraldaja omandivormist. Olgu siis tegu riigi, omavalitsuse või eraomanduses oleva asutusega. On ka kirjas, mispoolest etendusasutus eriline on. Etendusasutuseks saamiseks piisab nende nõuete täitmisest ja teatest Kultuuriministeeriumile.

Hoopis uue tähenduse antud seadusele andis Riigikohus oma otsusega käibemaksu asjus. Madalama käibemaksu kasutamise õigus ei sõltu enam avaliku sektori poolt antavast toetusest. Tähtis on aga olla etendusasutus. Siit ka tung selleks asutuseks saada. Ja siit ka selge vajadus mainitud seadust muuta.
Küsimus ei ole ainult Õllesummeris või ööklubis. Etendusasutuseks saab täna ka saapavabrik, kui:
- regulaarselt esitleb vabrikus toodetud susse ja botikuid;
- sõlmib töötajatega töölepingud;
- seal on loominguline juht ja loomenõukogu;
- teavitab esitlustest avalikkust.
Ah õigus küll - lisaks sellele tuleb ka Kultuuriministeeriumit etendusasutuseks olemisest teavitada. Selline seis seaduses ei ole normaalne ja etendusasutuse seadust tuleb kiiresti muuta.

SDE on vastu sellele, et meie väärtkulutuuri huvilised peaksid kõrgema käibemaksu tõttu piletite eest rohkem maksma. Me oleme vastu ka sellele, et suvaline meelelahutus, koos napsi ja naljaga, vajaks riigi abi madalama käibemaksumäära kaudu. Õige koht vahe tõmbamiseks ongi etendusasutuste seaduses, sest nii ööklubide kui ka Õllesummeri toetamine riigi eelarvest, oleks rumalus. Täna kehtiva seaduse alusel aga napsi ja nalja korraldajatel selline õigus tekiks.
Kultuuriminister Jänes on meile teatanud, et ministeeriumis puudub kompetents sellise seaduseparanduse tegemiseks. Ma ei saa seda tõesti uskuda. Ehk puudub kultuuriministril endal kompetents selle kompetentsuse hindamiseks?
Etendusasutuste seadus peaks selgelt looma vahe nende vahel, kellel on õigus riigi abile nii madalama maksumäära kui ka muude toetuste näol, ja kellel mitte.
Edu kultuuriministrile seadusloomes!

Võrkude punumine õiguskantsleri ümber

Head inimesed, kes Te õiguskantsleri asjus huvilised olete !
Katkendlik meediamonitooring sunnib mind sõna võtma ja meelde tuletama kahte lihtsat tõsiasja.
Esiteks – Riigikogus ei toimu õiguskantsleri valimisi, kas Ülle Madise või Allar Jõks.
Teiseks - Riigikogus toimub Vabariigi presidendi ettepanekul Allar Jõksi asjus hääletus.

Ehk siis küsimus, millele riigikogu liikmed peavad nupulevajutuse abil vastama on järgmine: kas toetad presidendi ettepanekut, nimetada Allar Jõks õiguskantsleriks järgmisteks aastateks, või mitte.
Presidendil pole õigust nimetada kahte kandidaati. Riigikogu liikmetel pole õigust valida, vaid õigus otsustada, kas nad presidendi ettepanekut toetavad või ei.
Erakonnad, teadagi, punuvad “võrke”. Selles mõttes oli õpetlik eelmine neljapäev. Pärast seda, kui oli teatavaks saanud presidendi otsus Jõksi asjus, teatas Keskerakond, et nemad toetavad Madise kandidatuuri. Puudus veel, et Reformierakond oleks teatanud, et nemad toetavad omakorda Koolmeistrit.
Sellel pole aga mingit tähtsust, sest Ülle Madise ja ka Indrek Koolmeister ei ole õiguskantsleri kandidaadid !

Kui nüüd hea valija peab vajalikuks tema poolt valitud saadiku käest selle otsuse tegemise asjus midagi pärida, siis saab küsida ühte – kas toetad Jõksi nimetamist või mitte? Kui “jah”, siis miks? Kui “ei” - siis miks? Nii et ärge laske ennast “võrgu punujatel” eksitada.

Politseinikele, päästjatele ja piirivalvuritele

5. detsembril toimus minu kindla veendumuse alusel lausa ajalooline sündmus. Sisejulgeoleku töötajate huve esindav ametiühing ja siseminister Jüri Pihl jõudsid kokkuleppele ja sõlmisid palgaleppe. Ühtpidi on tore, et 2008 aastal politseinike, päästjate ja piirivalvurite palk tõuseb. Vaatamata nii arusaadavatele kui ka täiesti arusaamatutele (eilne tööandjate avaldus, millele Taliga millegipärast alla kirjutas) rünnakutele riigiteenistujate palgatõusude vastu.

Tegelikult on see sündmus tähtis mitte ainult 2008 aasta kontekstis.
Tööturu teooria ja praktika näitavad, et kõige raskem on jõuda esimese leppeni. Näide meie enda uuemast ajaloost. Aastaid tagasi alustati läbirääkimisi alampalga suuruse üle Eestis. Ka siis olid vaidluse all küsimused – miks seda ikka vaja on ?
Oli ergast poliitilist võitlust ja hääletamisi, kui palgaseadust vastu võeti. Jätan siinkohal meenutamata, kes ja kuidas alampalga kui mõiste vastu võitlesid. Usun, et tolleaegsetel vastalistel on täna endalgi seda ebameeldiv meenutada. Tänaseks on alampalgast saanud üldriiklik sotsiaalne norm. Vaieldakse selle üle, kui suur peaks alampalk olema, mitte selle üle, kas seda üldse vaja läheb. Ilmselt ei saaks üldsus aru, kui sellist lepet ei sünniks ja alampalk jääks kehtestamata.

Loodan siiralt samasugust pikka iga ka uuele leppele. Sisuliselt on sellise traditsiooni puudumine olnudki sisejulgeoleku madalate palkade põhiline põhjus. Valitsused teatavasti ei ole igavesed ja isegi mina ei usu, et sotsiaaldemokraadid alati valitsusse kuuluvad. Veel vähem aga on võimalik see, et siseminister alati sotsiaaldemokraat juhtub olema. Küll aga saab igal järgmisel ministril keeruline olema keelduda läbirääkimistest ja leppest, kui sellisest. Kui Pihl sai, miks siis tema sellega toime ei tule?

Milles on siin võit politseinikule , päästjale ja piirivalvurile ?
Toon näite nii käesolevast, kui mõnest varasemast aastast. Kurtmine on ju tuttav, aga vajab meenutamist. Palgafondi tõus ei pruugi tähendada konkreetse ametniku palga tõusu. Mitme aasta jooksul kordus olukord, kus palkade maksmiseks eraldatud raha “kuskile” kadus. Väidetavalt kõrgemate ametnike töötasude tõstmiseks. Olukorras, kus kõigi astmete palganumber on paberil ja kokku lepitud, ei saa nii enam juhtuda. 2007.aasta eelarve tegemisel juhtus aga eelmise valitsusega hoopis imelik lugu. Nimelt kinnitati määrusega küll palganumbrid, mis vast polnudki kõige kehvemad, aga palgafondi selle palga väljamaksmiseks riigieelarvest välja kaubelda, kas ei suudetud või ei osatud. See võlg kaeti alles nüüd 2007. aasta lisaeelarve vastuvõtmisega sellel kolmapäeval.

Nii et edu ka tulevikuks. Nii politseinikele, päästjatele kui piirivalvuritele ja nende ühingule. Jüri Pihlile ja ka kõigile järgmistele siseministritele.
Meie Teiega kodanikena sellest ainult võidame!

Hoidke joont, härrased!

Poliitikal on oma kalender ja sügise saabumine tähendab paratamatult riigieelarve meediakajastust. Seda täiesti arusaadavatel põhjustel – tegemist on äärmiselt olulise otsusega riigi elus ning rohked kommentaarid sellel teemal on teretulnud.
Aga……
Tahan juhtida austet vaba ajakirjanduse tähelepanu vajadusele oma sõltumatutes hinnangutes “hoida joont”. Nii näiteks on arusaadav, kui keegi peab vajalikuks eelarvet kritiseerida põhimõttel – riigieelarve ülejääk on liiga väike ja palku tõstetakse liiga palju. Kuigi ma ei ole selle väitega nõus, on selles oma loogika. Arusaadav oleks ka vastupidine, kui keegi peab palgatõusu tühiseks ja eelarve ülejääki mittevajalikuks. Ka selle väitega ma pole nõus, kuid ka selles on oma loogika.
Kardan ma aga hoopis kolmandat ja seda paljude hiljutiste sõltumatute majanduskommentaaride valguses. Näiteks juhtus nii elektri hinna võimaliku tõusmise asjus. Võib juhtuda, et valitsust süüdistatakse korraga nii liig väikeses palgatõusus kui ka liig madalas eelarve ülejäägis. Vaat selles pole ei loogikat ega majandust. See ajab naerma, selle väitega pole midagi teha, sellega ei ole kohane isegi vaielda.
Ma saan aru küll, et Riigikogu valimised on kord nelja aasta jooksul aga konkurents ajalehtede vahel toimub kuus päeva nädalas. Sellegi poolest ei saa sõltumatute kommentaaride pähe kirjutada süüdimatuid.

Miks Padar ei asenda enam Partsi?

Vabariigi Valitsuse liikmete asendamine on meil ärasätitud kellaajalise täpsusega ja teistmoodi ei saakski olla. Isegi valitsusliikmete arv, kes peavad kindlasti viibima Eestis, on paigas. Teistmoodi ei saakski olla, sest vabariik ei saa olla sekundikski valitsuseta. Paratamatult tuleb ühel ministril teist asendada nii lähetuste kui puhkuste ajal. Seejuures ka allkirjastada dokumente. Allkirja juurde märgitakse seejuures kindlasti näiteks “ haridusminister sotsiaalministri ülesannetes” või siis “siseminister justiitsministri ülesannetes”. Ministrit saab asendada ainult teine minister ja mitte keegi muu.

Poliitikas kehtivad must-valgele kirja pandud kordade kõrval ka kirjutamata tavad ja seda ka ministrite asendamise asjus. Nii näiteks on saanud heaks tavaks, et eriti tundlikes küsimustes ministeeriumi poolt võetavad seisukohad jäävad asendavale ministrile esitamata. Selline kiri lihtsalt ootab “oma” ministri saabumist ja ei kuulugi “asendusministrile” esitamisele. Tõsi, võib juhtuda, et seisukohavõtt on kiireloomuline ja seetõttu ka asendava ministri allkiri hädavajalik. Sellisel juhul eeldab hea tava lähetuses või puhkusel oleva ministri telefonikõnet kolleegile, milles antakse kiire seletus soovitava allkirja asjus. Kui seda kõnet ei tule või ei ole eeldab iga asendav minister, et dokument on saanud “oma” ministri heakskiidu. Kirja pandu on selle ministri ja selle ministeeriumi seisukoht.

Võin isikliku kogemuse pinnal tõdeda, et koostöö koolivenna ja kaasministri Tõnis Lukasega toimus heade tavade ja vastastikuse lugupidamise alusel. Just nii, nagu ülal kirjeldasin.
Täna muutis valitsus ministrite asendamise korda. Ja tegi seda rahandusminister Ivari Padari ettepanekul, sest eilsete Juhan Partsi ja tema juhitava ministeeriumi poolt toodetud uudiste alusel ei saa eeldada võimet heade tavade järgimiseks. Tõesti, nagu lasteaias, kus püksid täis teinud Juku leiab, et tema pole mitte neid täis lasknud. Sellist poliitilises mõttes matslust pole endale lubanud mitte ükski minister mitte üheski koalitsioonis. Poliitikas tuleb korraga olla nii konkurent kui koostööpartner ja need kes sellest aru ei saa…….

Eiki Nestor: Eesti Energia juhib valitsust

*Kirjutis ilmus 17. mail 2006 DELFI arvamusküljel.

Kuuldused valitsusliidus puhkenud suurtest erimeelsustest elektriaktsiisi kehtestamise osas on tugevasti liialdatud. Pärast seda, kui valitsus eelmisel neljapäeval otsustas kabinetiistungil kehtestada 5% suuruse elektriaktsiisi, keelas riigiettevõte Eesti Energia selle lihtsalt ära. Põhjus, miks suurettevõte jõuliselt valitsuse tegevusse sekkus, on lihtne. Eesti Energia on ise lähiajaks hinnatõusu kavandanud. Kui nüüd valitsuse otsus muudaks elektri hinna aktsiisi kehtestamise tõttu järgmisest aastast 4,7% kallimaks, siis tekib avalikkuses väga tugev vastuseis järgmisele elektri hinnatõusu soovile ning Eesti Energia jääks oma äriplaanis ette nähtud lisarahast lihtsalt ilma.
Just selle pärast saatis Eesti Energia eile oma ühe osakonna vahendusel — mis juhtumisi kannab majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi nime — kirja, milles otsesõnu põhjendab vastuseisu elektriaktsiisi kehtestamisele Eesti Energia vajadusega tõsta elektri hinda.
Teised Eesti Energia tublid esindajad valitsuses, näiteks majandusminister Juhan Parts, tulid aga välja uskumatu mõttega, et elektriaktsiisi võib küll kehtestada, aga ainult siis, kui selle võrra vähendada keskkonna saastetasusid.
Hiljutise pronkssõduri kriisi ajal näitas Eesti riik, et suudab ennast ka väga raskes sise- ja välispoliitilises olukorras kehtestada. Tänasel valitsuse kabinetistungil selgub, kas elektriaktsiisi küsimuses suudab valitsus ka end kehtestada võib seab oma otsuste tegemisel esikohale Eesti Energia nõudmised ja soovi tõsta lähiajal elektri hinda.
Seda, kui palju ja miks monopoolne elektriettevõte lähiajal hinda tõsta tahab, soovitan ajakirjanikel küsida monopoolselt elektriettevõttelt. Ja miks mitte sama jõuliselt nagu valitsuse liikmetelt elektriaktsiisi kehtestamise vajalikkuse kohta.