Töötukassast

Suur soov oli, et järgmise nädala alul saaks Töötukassa nõukogu rahulikult ja konstruktiivselt keerulist olukorda arutada. Tõsine asi vajab lahendusteks töörahu, mitte tulistamist. Aga näe, läks laskmiseks.

Kõigepealt seisust. Töölepinguseaduse ja töötuskindlustuse seaduse muudatused on kompromiss, mis sündisid aasta tagasi. Hoopis teistes oludes, „lehmanni eelsel” ajal, nagu saanud kombeks öelda. Juba mõnda aega on selge, et kehtestatud maksemäärad ja uue seaduse jõustumisel kaasnev hüviste tõus ja selle saajate ringi laienemine viivad lõpptulemusena töötuskindlustuse 2010 aasta lõpuks miinusesse. Tuleb teada ka seda, et kehtiv seadus nõuab töötukassa nõukogult ettepanekut maksemäärade tõusuks siis, kui kassa kohustused ja rahalised võimalused ei ole vastavuses.

Valitsus ootas tööandjatelt ja ametiühingutelt üksmeelt ja ettepanekut olukorra lahendamiseks. Seda ettepanekut kahjuks ei tulnud. Kui ametiühingute väljaöeldud seisukohti võib lugeda riigimehelikeks ja mõistlikeks, siis tööandjate soov kompromissidest eemale hoida, on mulle ebameeldivalt üllatav ja isegi naiivne.

Iseenesest lahendusi rohkem polegi, kui ainult kaks. Need on maksemäära senisest kiirem tõstmine ja suurenevate kohustuste edasilükkamine. Kui palju tõsta ja kui kauaks edasi lükata, on puhas rehkendus. Lahendus tuleb leida loomulikult kolmepoolses koostöös, aga kas või ainult näitena julgen teha ettepaneku viia maksemäär 1.juulist 2009 seaduses lubatud maksimumini ning lükata töölepingu seaduse jõustumine poole aasta võrra edasi.
Seejuures saab edasi lükata vastuvõetud seadust ainult kogu selle hiilguses, mitte osaliselt. Möönan, et see on ebameeldiv kõigile. Tööandjate jaoks lükkub edasi suurem paindlikkus töösuhte lõpetamisel ja töötajate jaoks suurem turvalisus töökoha kaotusel. Äärmiselt rumal oleks arvata, et ametiühingud ja sotsiaaldemokraadid nõustuksid töötajatele vajalikke sätteid edasi lükkama ning samal ajal tööandjatele meelepäraseid juuli algusest rakendama.
Tööturu probleeme saab ja tuleb lahendada ainult kokkulepete teel. Soov ainult töö tegija kulul lahendusi leida ei ole mitte ainult ebaviisakas, vaid ka rumal.

kultuurisündmus: Eiki Nestor dj-puldis

pildil DJ EikiNestor koos biitnikust poja Madis Nestoriga

Kultuurisündmus BiiT esitleb!

Reedel, 13. märtsil toimus Von Krahli baaris"VINGED VANAD" (Vanad ja noored? Isad ja pojad? ) Taas oli aeg võtta kapist välja tantsukingad, hea tuju, avatud meel ning tulla reede õhtul osa saama millestki kordumatust. Seekord tehti kummardus geniaalsetele melomaanidele, kes on mõjutanud meid kõiki - küll erinevatel viisidel, aga siiski!

Daamid ja härrad, oma plaadikogu lemmikuid jazzist rockini esitles EIKI NESTOR ning võimsa videodiskoga Cat Stevensist Smokie'ni PEETER JALAKAS.Tõusva Päikese maale sooritab kummarduse Jaapani-eri'ga HELEN SALUVEER.Lisaks teise generatsiooni BiiTnikud Madis Nestor, Sten "Gun" Saluveer ja Jaagup Jalakas.

Vaata ka http://www.biit.me/ kust saad tellida muusikat, filme ja mänge, mida hing ihaldab.

Vinged Vanad läksid hinge ja sellest räägitakse linnapeal siiani. Neid oodatakse ikka ja jälle tagasi...

Haldusreformist lühidalt

Päevalehe ajakirjanik Mirko Ojakivi on viidud eksiteele ja ma ei teagi, kes sellise apsaka tema täna Päevalehes ilmunud loo sisse suskas. Nimelt pole sotsiaaldemokraadid mitte kunagi väitnud, et nad ei pooldaks haldusreformi elluviimist. Ma ei oskakski seletada, miks me minister Kiisleri kava ei toeta. Sest mida pole näinud, seda pole näinud!
Kui nüüd mingi kava tehtud on, siis tuleb seda kindlasti arutada. Tähtis on, et haldusreformi tehes oleks meil selge, miks me seda reformi teeme. Haldusreformi eesmärk ei saa olla omavalitsuste arv. Heal juhul saab see olla haldusreformi tulemus.
Haldusreformi eesmärgis peab olema selgus selles, milliseid avaliku halduse ülesandeid täidetakse riigi, milliseid maakonna ja milliseid tänase valla või linna tasandil. Täna me oleme sunnitud tõdema, et mitmed ülesanded jäävad keskvalitsuse ja omavalitsuste vahele õhku. Mõlemad peaksid neid funktsioone täitma, aga saavad näpuga ka üksteise peale osutada.
Õigus on ka õiguskantsleril ja riigimehelik on riigikontrolör, kui nad väidavad, et omavalitsustele on pandud ülesandeid, mida üksinda lahendada nad ei suuda. Kehtivas halduses on pandud suur lootus omavalitsusliitudele ehk siis omavalitsuste vahelisele koostööle. Olen veendunud, et inimesed nendes liitudes on täitnud neile pandud kohustusi heas usus ja vaimus. Kohustetundlikult. Aga samas olen ka veendunud, et loota ratsionaalseid otsuseid maakonna tasandil nendelt liitudelt kõigis küsimustes oleks naiivne. Kas või seetõttu, et liitudel puudub näiteks kindel tulubaas.

Seega on minu esimene ettepanek minister Kiislerile haldusreformi läbiviimiseks -
määratleda selgelt, milliseid avaliku halduse õigusi ja kohustusi tuleb teha keskvalitsuse, milliseid maakonna ja milliseid tänase omavalitsuse tasandil. Kui see on tehtud, siis saab arutada edasi, kas maakonna tasandil saame loota omavalitsuste koostööle või tuleks valida maavolikogu. Minu selge eelistus on valitud volikogu ja tema poolt määratud maavanema poolt. On täiesti selge, et paljud avaliku halduse ülesanded on mõistlik ka tulevikus otsustada tänasel valla tasandil. Ja miks ei peaks ka siis selle tasandi volikogu kätte võimu usaldama ?
Kui kõik need küsimused on vastuse leidnud, selgub ka mõistlik omavalitsusüksuste arv.
Puusalt tulistades reforme ei tehta.
Aga Kiislerile soovin edu.