Wednesday, February 7, 2007

Energiadebati keskmes peab olema tarbija

Mul on juba jupp aega hinges kripeldanud meedia poolt kultiveeritud väide, et praegustel parlamendierakondadel (erinevalt muidugi Strandbergist) puudub oma nägemus energiapoliitikast. Vale puha. Sel ajal kui rohelised rahvast rohetehnoloogilise taevamannaga hullutavad ja kontrollimatult vasakust varrukast suvaliselt arve puistavad, peab keegi pakkuma lahendusi, mis oleksid realistlikud ja tasakaalustaksid keskkonna, tarbijate ja majanduse huve. Just nimelt selline on sotsiaaldemokraatide energiapoliitika.

Ma väidan, et tänane roheliste poolt domineeritud energiadebatt on: a) tehnoloogiakeskne, elik ei arvesta meie vajaduste ja võimalustega b) opereerib kontrollimatute arvudega c) on varjutatud Vene karust.

Ma arvan, et sotside energiapoliitikal on selgelt oma nägu ja see ei kannata ülaltoodud puuduste all.

Esiteks, tänane energiadebatt ignoreerib täielikult tarbijate huve. Ma arvan, et tarbijad tuleb tagasi tuua energiadebati keskmesse. Iseäranis just need tarbijad, kes hoolimata mühinal kasvavatest palkadest maksavad pool oma sissetulekust elektri ja soojaarvetele. 10. jaanuaril tegi Euroopa Komisjon ettepaneku kehtestada üleeuroopaline energiatarbijate harta, kus tarbijate õigused ja liikmesriikide kohustused tarbijate ees on selgelt kirja pandud. Hea plaan! Mis puudutab vähemkindlustatud tarbijaid, siis parim plaan vähendamaks elektri ja soojaarveid on oma elamise soojustamine. Leedus, Poolas, Ungaris, Ida-Saksamaal jt. ette võetud paneelmajade renoveerimised on näidanud, et põhjaliku renoveerimise korral on võimalik vähendada energiakadusid 80% võrra. See tähendab 80% väiksemaid arveid. Raha sellisteks projektideks on leitud riigivahenditest, eurorahadest, ent on ka teisi nupukaid lahendusi, millest teinekord hiljem kirjutan.

Teiseks, uute töökohtade loomine. Nõudlus alternatiivsete energiatootmise tehnoloogiate järele on kasvamas kiirusega, mis ka maailma tippsprinterid võhmale võtaks. Kui suur see kasv täpselt on, selles pole üksmeelt (minu käes olevate arvestuste kohaselt lisandub Euroopas aastas 50'000 - 100'000 töökohta sellesse sektorisse). Need on hästimakstud ja korralikud töökohad. Minu arvates peame me tegema kõik, et nendest töökohtadest osa saada. Mõtleme nüüd pisut. Kui nüüd EL lepib kokku, et aastaks 2020 peaks meie energiatarbimisest 20% tulema taastuvatest allikatest ja samaks ajaks peame suutma kokku hoida ka 20% oma energiatarbimisest, siis siin on konkreetne präänik mis peaks ärihaide rahakotirauad lahti lööma ja taastuvenergiasse rahakest tooma. Osa sellest rahahunnikust võiks Eestisse tulla. Tulenevalt meie asukohast oleksid loomulikeks sektoriteks kuhu investeerida tuul ja biomass. Viimane iseäranis, sest tuule osas on Saksamaa ja Taani teistest tublisti ette rebinud.

Kolmandaks, saastagem ja tarbigem vähem. Sellest mida täpselt ette võtta - võimaluste spekter on loomulikult lai. Aga millest siis alustada. Kõigepealt ma arvan, tuleb viia miinimumini põlevkivist saadava elektri kasutamine. Sotsiaaldemokraatide ettepanek on vähendada põlevkivienergiat 50%. Olgu see vähendamine 25%, 50% või 75%, me peame kokku leppima millega ja kui suures ulatuses me puudu tuleva osa katame. See eesmärk peab olema pikaajaline ja sisendama võimalikes investorites kindluse, et toodetav energia ka ära ostetakse. Võimalikud vähemsaastavad valikud on kõiksugu alternatiivenergiad (tuul, biomass, tõusude/mõõnade vaheldumisest vabanev energia, vähesel määral hürdo kui just Venemaaga Narva HEJ osas kokkulepet ei saa), gaas ja tuumaenergia. Enne korraliku rahvusvaheliste sôltumatute ekspertide poolt tellitud analüüsi mina pakkuma ei hakka, milliseks see eri energiate vaheline proportsioon võiks kujuneda. Ei oska lihtsalt öelda. Tuumaenergiast kirjutan ma lähiajal eraldi. Tants mis selle teema ümber toimub, väärib lihtsalt eraldi nupukest. Olgu siinkohal vaid öeldud, et tuumajaama loomist ei toeta ma seni kuni jaama propageerijad on vastanud väga suurele hulgale konkreetsetele küsimustele.

Inimesed võtke vabalt. Ärge minge igasugu kampaaniate ja hüsteeriatega kaasa. Usun, et igaüks kes minu jutu lõpuni luges tunnistab, et sotsiaaldemokraatide plaanil on jumet.

1 comment:

Oop said...

Ma ei näe, milles seisneb realistlikkus ja konkreetsus, kui lähemalt uurides sulab tekst kolmeks pisikeseks punktiks.

Esiteks, paneelmajad võiks ära renoveerida. - Egas ma vastu ole, aga see mõtisklus "keegi kuskil renoveerigu" ei jõua kuhugi, mingi riikliku programmi või investeeringutoetuse kavani näiteks. (Kas sellega ei võinuks omal ajal sotsiaalministrina tegeleda? Ja kui siis ei saanud, miks siis nyyd saab? Paneelmajad on meil juba tykk aega, ei tulnud eile.)

Teiseks, uute töökohtade loomise tarvis võiks osa Euroopa Liidu rahahunnikust Eestisse tulla. - Võiks. Võib ka mitte tulla. Milles seisneb konkreetne ettepanek? Kui selles, et "Kui nüüd EL lepib kokku, et aastaks 2020 peaks meie...", siis peaks soovituse saatma pigem ELile. Vaevalt, et ta siin blogi lugemas käib.

Kolmandaks, alternatiivenergiale tuleks yle minna 50% ulatuses. Aga võib-olla ka 25% või 75%, ega me enne ei tea, kui eksperdid ytlevad. - Eksperte on nähtud lõputult, igayks räägib selle juttu, kes talle palka maksab. (Põlekivi mittekaevandamise poolt muidugi natuke vähem, sest mittekaevandamisest tuleva mitterahaga saab ysna mitu eksperti mystiliselt mitterikkaks teha.) Millegipärast ei ole kellelgi oma korralikku analyysi, isegi rohelistel mitte. Ei, tea, kes neid kõik need aastad teha on keelanud. Aga "25, 50 või 75" on ysna samasugused suvalised arvud kui rohelistel. Muuseas, nii paneelmajade renoveerimine kui ka alternatiivenergeetika on tehnoloogilised lahendused. Ai-ai-ai, kuidas siis nii - tehnoloogia pidi ju paha olema?

Kogu oma sympaatia juures sotside vastu pean tunnistama: ideed on ju toredad, ehkki mitte originaalsed, teostusest rääkides sõimab pada paraku katelt. :)