Poliitikud seletavad ilmaelu ikka oma nurga alt ja maailmavaatele vastavalt. Ning seda mitte ainult valimiste ajal. Harvemini tuleb ette otsest valetamist ja kahjuks tundlikul pensioniteemal mõned erakonnad sellega nüüd tegelevadki. Seepärast lubage Keskerakonna ja Rahvaliidu tegelastele meelde tuletada ajalugu. Seejuures võib iga soovija seda Riigikogu stenogrammidest ja kehtinud ning kehtivatest seadustest lugeda ja kontrollida.
Valepropaganda juures on luiskajatele abiks inimeste vähene teadmine kehtivatest seadustest. Kuidas muidu seletada asjaolu, et teadmine saadud töötasu ja saadava pensioni seostest jõudis inimesteni niivõrd kaua.
Riikliku pensionikindlustuse põhialused vormiti seadusteks Koonderakonna valitsemise ajal. Seejuures kuulusid valitsusliitu ka tänase Rahvaliidu eelkäijad. Pensionäride ühendused nõudsid kümme aastat tagasi, et riiklik vanaduspension peaks sõltuma ka inimese töötasust, mitte ainult töötatud aastatest. Sisuliselt ei vaielnud ka mitte ükski erakond sellele vastu.
Et sellist arvestust luua, on alates 1.jaanuarist 1999 kehtima hakanud seaduse alusel sotsiaalmaks Eestis isikustatud ehk iga isiku kohta täpselt teada. Samast ajast kehtib ka kord, et inimese töötasu võetakse arvesse pensioni arvutamisel. Igal aastal leitakse aritmeetilise keskmise abil keskmise tulusaaja panus. Nende panust, kes teenisid kaks korda rohkem, hinnatakse ka kaks korda kõrgemalt. Nende panust, kes teenisid poole vähem, hinnatakse ka vastavalt madalamalt. Tuletan ka meelde, et tookord loodud pensionivalem koosneb kahest osast. Selle baasosa on kõikide pensionäride jaoks võrdne ning moodustab keskmisest vanaduspensionist ühe kolmandiku. Inimese panusest sõltuv osa seega siis kaks kolmandikku.
Kas teadlikult või rumalusest on selle korra väljatöötamist valimiskampaania ajal seostatud minu nimega. Lubage meelde tuletada, et Eiki Nestorist sai minister 1999 aasta kevadel ja Koonderakonna juhitud valitsusse ei saanud ma kuidagi 1998 aastal kuuluda. Olen veendunud, et aritmeetilise keskmise aluseks võtmine oli tollaste võimuparteide viga. Seejuures ei teinud nad seda viga tahtlikult vaid teadmatusest. Neil puudus selge ülevaade (ja kas neil saigi seda olla), kui suured erinevused töötasudes meil tegelikus elus eksisteerivad.
Riikliku pensionikindlustuse korda tuli muuta sisuliselt seoses kogumispensionide süsteemi käivitamisega. Seetõttu alates 1999 aasta sügisest sai välja käidud mõte pensionide indekseerimisest. Selleks, et pensionide tõus ei sõltuks teise sambaga liitunute arvust ja sinna mineva raha hulgast ning ka selleks, et mitte ühelgi poliitikul ei tuleks pähe ennast pensionäride sambaks kuulutada. Tunnistan, et see idee ei olnud poliitikutele kohe meeltmööda. Sest kardeti katteta lubaduste andmist. Hiljem õnnestus indekseerimise vajalikkuses küll poliitikuid veenda ja alates aastast 2002 tõusevad meil igal aastal 1.aprillil pensionid sõltumata sellest, kes valitsusse kuulub.
Inimese panusest sõltuva osa vigane arvutus sai must-valgel selgeks 2000 aasta varasuvel, kui eelmise aasta sotsiaalmaksu laekumise tulemused iga inimese kohta said selgeks. Seetõttu sai ka täiendatud pensionireformi kava ja lisaks indekseerimise ettepanekule tuli ka ettepanek võtta keskmise panuse aluseks mitte aritmeetiline keskmine, vaid mediaanpalk. See on palk, millest pooled palagasaajad jäävad allapoole ja pooled ülespoole. Hiljem kordas seda ettepanekut Partsi valitsuse ajal kokku pandud ekspertide töörühm. Kahjuks on see mõte ainult ettepanekuks jäänudki. Pensionäride kaitsjad olid küll mitu aastat võimul aga vastava eelnõu koostasid alles siis, kui Riigikogu seda enam arutada ei saagi. Ehk siis lihtsalt valimiste tarbeks.
On kohane küsida, miks Ansipi valitsus sellist ettepanekut ei teinud. Minu arvates on vastus selles, et Reformierakonna koalitsioon Keskerakonna ja Rahvaliiduga ei püüdnudki mõelda kaugemale, kui 4.märts 2007. Mediaanpalaga aluseks võtmine tähendab aga nii riikliku pensionikindlustuse õiglasemaks muutumist madalama töötasu saajatele, kui ka suuremaid kulutusi riigile indekseeritud pensionide väljamaksmisel järgmise kümne-viieteistkümne aasta jooksul.
Lõpetuseks lubage meenutada, et kunagise sotsiaalministri Eiki Nestori kritiseerijad on olnud võimul juba viis aastat. Kui midagi sai kunagi tehtud väga valesti, siis paremaks tegemiseks on aega olnud küll ja küll. Kahjuks pole midagi uut ega edasiviivat pakutud ega ka Sotsiaaldemokraatidel lubatud kunagi tehtut paremaks teha. Meie ettepanekud, kas või näiteks pensioniindeksi muutmiseks, on lihtsalt maha hääletatud või jäetud tähelepanuta.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment