Mitmest erakonnast koosneva valitsusliidu korral on poliitiliste otsuste langetamise loogiline käik selline, et kõigepealt lepitakse kokku selles, mida tehakse ja seejärel asuvad ministrid ja saadikud kokkulepitut täitma. Üleüldine majanduslangus on sundinud tänaseid võimuliitlasi pidevalt neid läbirääkimisi pidama. Kõige ehedam näide pärineb selle aasta algusest, kus erakondade vahel saavutatud kompromissid said seejärel valitsuses edasiarendatud ja Riigikogus vastu võetud.
Järjest kurjemaks muutuvad majandusprognoosid tõstatasid küsimuse kulude-tulude suuremast tasakaalust uuesti. Lihavõtte eel peetud vaidlustes leidsid meie kolleegid reformierakonnast ja isamaaliidust, et seekord poliitilisi kokkuleppeid erakondade vahel hakatakse otsima alles siis, kui rahandusminister on omad ettepanekud lauale pannud. Võib ka muidugi nii, kuigi minu meelest sellega kaotatakse ajas, sest minister peaks lähtuma eelkõige liidukaaslaste vahel kokkulepitust ja mitte niivõrd tema enda erakonna seisukohtadest. Kui aga need kokkulepped puuduvad, ei olegi tal midagi muud arutamiseks anda.
Seetõttu ei peaks olema midagi imestamisväärset Padari poolt ette pandus. Valitsussektori parema tasakaalu huvides tuleb tõesti mõelda nii kulude vähendamisele kui tulude tõstmisele. Nõustun hinnanguga, et valida on ainult väga halbade valikute vahel. Aga valida tuleb ikkagi.
Edasine sündmuste käik on iseenesest loogiline. Valitsusliidu kaaslased välistavad neile täiesti vastuvõetamatud ettepanekud. Tulude suurendamise osas on nii Reformierakond kui IRL osa ettepanekutest neile täiesti mittesobilikeks pidamas. Kulude kärpimise asjus aga leidsid, et Padari ettepanekutest jääb väheseks ja ollakse valmis veelgi rohkem kärpima.
Peaministri poolt eile antud suunis, et ministrid esitaksid homseks oma nägemuse nende poolt juhitava ministeeriumi kulude kärpimiseks 8% jagu, on äärmiselt keeruline. Ma tõesti ei kujuta ette, kuidas selle ülesandega hakkama saadakse. Tahaks siinkohal öelda, et tunnen ministritele kaasa, aga sotsiaalminister Pevkurile jääb peaministri suunise täitmise asjus kaastundeavaldusest selgelt väheseks. Ilmselt oleks see asjakohane ka mitme teise ministri puhul.
Siinkohal tahan aga meelde tuletada, et ministrite poolt tehtavad ettepanekud peavad saama kõigi valitsusliidu osapoolte heakskiidu. Ehk see loogika, mis kehtib tulude suurendamise võimaluste osas, kehtib ka kulude kärpimise asjus.
Tänu ajakirjanike tublile tööle jõudsid Padari ettepanekud kiiresti meediasse. Soovin, et sama tublid oldaks ka tulevikus ministrite või siis erakondade poolt tehtavate ettepanekute asjus. Siis saaksid kõik ka tegelikult aru, millised need väga halvad valikud tegelikult on.
Wednesday, April 29, 2009
Thursday, April 16, 2009
Tulud, kulud ja töötuskindlustus
Meeldetuletuseks. Töötuskindlustuse abil maandavad tööelu riske tööandjad ja töötajad. Selles kindlustuses on nad mõlemad nii andjad kui saajad. Tööandjate maksetest kaetakse tööandjate riskid ja töötajate maksetest töötajate omad. Põhimõte – nii palju kui maksad, nii palju ka saad, kehtib ka selles kindlustuses. Nii, nagu kõigis muudeski.
Tänaseks on siililegi selge, et uute kohustuste rahastamine töötuskindlustusest maksab rohkem, kui 1,5%-ni tõusev maksemäär. Sellest 0,5% on tööandja makse ja 1,0% töötaja poolt makstav. Uue töölepingu seaduse ja ka töötuskindlusest makstavate uute hüviste jõustumisest on sisuliselt huvitatud nii tööandjad kui töötajad. Tööandjad seetõttu, et osa koondamishüvistest ei maksa jõustuva seaduse alusel mitte enam iga tööandja ise, vaid tehakse seda tööandjate vahel solidaarselt töötuskindlustuse kaudu. Töötajad seetõttu, et laieneb hüvise saajate ring ning tõuseb ka hüvise määr.
Mis see maksma läheb, on arvutatav suurus.
Tänaseks on töötajate pool jõudnud teadmisele, et nad on valmis maksma 2,5% palgalt selle nimel, et neid uusi hüvitisi saada. See on rohkem, kui täna ja rohkem, kui 1. juulist peaks kehtima hakkama. Sellegi poolest on töötajate pool kõrgema maksumääraga nõus, sest ollakse valmis tööta jäänud kolleegi hädas aitama.
Ka tööandjate uute võimaluste hind on teada ja see on 1,2% väljamakstud palkadelt. Millegi pärast aga ei olda seda hinda valmis maksma. Ehk siis soovitakse rohkem, kui ollakse valmis panustama. Töötajad oskavad arvutada ja tööandjad millegi pärast mitte.
Ja veel. Ma ei saa kuidagi aru, mida head või halba on siinkohal poliitikutel ütelda? Kui töötajad on nõus töötuskindlusest saadava eest rohkem maksma, siis miks peaks seda keelama? Sisu poolest on ju asi selles, et uus seadus aitab raskeid aegu kergemini üle elada nii töötajatel kui tööandjatel.
Tänaseks on siililegi selge, et uute kohustuste rahastamine töötuskindlustusest maksab rohkem, kui 1,5%-ni tõusev maksemäär. Sellest 0,5% on tööandja makse ja 1,0% töötaja poolt makstav. Uue töölepingu seaduse ja ka töötuskindlusest makstavate uute hüviste jõustumisest on sisuliselt huvitatud nii tööandjad kui töötajad. Tööandjad seetõttu, et osa koondamishüvistest ei maksa jõustuva seaduse alusel mitte enam iga tööandja ise, vaid tehakse seda tööandjate vahel solidaarselt töötuskindlustuse kaudu. Töötajad seetõttu, et laieneb hüvise saajate ring ning tõuseb ka hüvise määr.
Mis see maksma läheb, on arvutatav suurus.
Tänaseks on töötajate pool jõudnud teadmisele, et nad on valmis maksma 2,5% palgalt selle nimel, et neid uusi hüvitisi saada. See on rohkem, kui täna ja rohkem, kui 1. juulist peaks kehtima hakkama. Sellegi poolest on töötajate pool kõrgema maksumääraga nõus, sest ollakse valmis tööta jäänud kolleegi hädas aitama.
Ka tööandjate uute võimaluste hind on teada ja see on 1,2% väljamakstud palkadelt. Millegi pärast aga ei olda seda hinda valmis maksma. Ehk siis soovitakse rohkem, kui ollakse valmis panustama. Töötajad oskavad arvutada ja tööandjad millegi pärast mitte.
Ja veel. Ma ei saa kuidagi aru, mida head või halba on siinkohal poliitikutel ütelda? Kui töötajad on nõus töötuskindlusest saadava eest rohkem maksma, siis miks peaks seda keelama? Sisu poolest on ju asi selles, et uus seadus aitab raskeid aegu kergemini üle elada nii töötajatel kui tööandjatel.
Subscribe to:
Posts (Atom)
