Valikuvabadus – kelle jaoks??

Täiesti müstiline on usk, et keedetud supis kulpi liigutades saab teha seda rammusamaks.

Täna on kord selline, et ravikindlustatute ravimiseks sõlmib Haigekassa meie nimel haigemajadega lepingud. Kindlustatu saab arstiabi, haigla kirjutab selle alusel välja arve ja haigekassa maksab selle kinni.

Valikuvabadusena on siis väljapakutud süsteem, kus teenuse osutaja ja Haigekassa vaheline leping pole vajalik. Kindlustatu valib ise haigemaja, saab abi ja arve läheb haigekassale. Sellega pidavat valikuvabadus suurenema. Aga kas see ikka on nii?

Asja olemus on ju teadmises, et raviteenuste osas on riik asjade korraldajana täna võlgu patsientide ees. Väljendub see võlg ravijärjekordades, mida mitte ainult meil, vaid kogu maailmas, taluda tuleb.

Kui nüüd ülalpakutud moel asi ümber korraldada ja seda nii, et inimeste tervise huvides maksumaksjalt laekuva raha hulk jääb samaks, tekib võlg teenuste osutajate ees. Seejuures saab see võlg olema mitte ainult pidev vaid ka pidevalt ajas kasvav. Selline lahendus teatavasti ei sobi mitte kuidagi riigi rahanduse seisukohast ja tekib ajalooline küsimus – mida teha? Ja teada on ka vastus – laua peale pannakse loetelu raviteenustest, mille eest haigekassa täna tasub ja teise kätte võetakse pliiats. Seejuures punane.

Ehk siis tekib süsteemne surve aasta aastalt vähendada nende raviteenuste arvu, mille eest kindlustus tasub.

Tulemus – valikuvabadus valida teenuse osutajat vähendab võimalust saada tasuta arstiabi. Teenuse kättesaadavus väheneb ja seda eriti nende jaoks, kellel raha vähem.

Sisuline muudatus saabub siis, kui me lõppude lõpuks aru saame, et inimeste tervise huvides kasutatava raha hulk toodetud rikkusest suureneb paratamatult. Seetõttu veelkord ettepanek – rahastada perearstiteenust nii nagu täna me rahastame kiirabi ja vältimatut abi – riigieelarvest. Ja ravikindlustusest seetõttu vabanev raha läheks järjekordade vähendamiseks ja arstide-õdede palkadeks.

Nii ja naa valitsus

Tänases Riigikogu infotunnis olid peaministri esimesed sõnad – nii ja naa. Kümme minutit hiljem nimetas kaitseminister seda juba klassikaks.
Pidupäevakõnedes meeldib mitmetele rõhutada kodanikuühiskonna tähtsust, tegelikus elus on aga valitsuste suhtumine „nii ja naa“. Tüüpiline näide on Töötukassa reservide riigistamisega toimuv. Töötuskindlustus Eestis loodi kümme aastat tagasi tööandjate ühingute, ametiühingute ja valitsuse koostöös.
Kõik kolm said aru, et töötuks olek vajab paremaid tagatisi ja aktiivsemat tegutsemist uuesti tööle saamiseks. Siis sõlmitud kolmepoolse kokkuleppe alusel loodi kindlustus, kuhu olid oma raha nõus panustama nii tööandjad kui töötajad. Loomulikult lepiti kokku ka kõik muud tingimused, mille alusel see kindlustus peab töötama. Raha panustajatele /tööandjatele ja töötajatele/ oli ja on oluline selle kindlustuse iseseisvus. Täna pean ma kuulma „nii ja naa“ valitsuse ministri suust imestust, et kuidas nad saavad seda nimetada „oma rahaks“ !! Kurat võtaks, kelle raha see siis veel on ?? See ongi nende raha, mille nad tööpuuduse leevendamiseks kõrvale on pannud. Neid protsente, mida me kassasse maksame, ei nimetata isegi maksuks. Tegemist on kindlustusmaksega, mis näiteks ei kajastu riigieelarve tuludes sendigi eest. Head inimesed, kes te sellel teemal arutate, saage palun aru, et tegemist on sihtotstarbelise kindlustusega. Ja valitsuse soov on kasutada loodud reserve hoopis muuks. Kõigile neile, kes valitsuse kavasse soodsalt suhtuvad, soovitan ka isiklikud säästud riigikassaga ühendada. Valitsusel saab veelgi lihtsam olema oma võlakohustusi täita.
Püüdsin täna peaministrilt teada saada, kas valitsus kavatseb kümne aasta tagust kokkulepet tööandjate ja ametiühingutega muuta ja selleks läbirääkimisi alustada. Või sõidetakse koostööpartneritest lihtsalt üle. Vastuseks sain – nii ja naa. Kodanikuühiskond ei vaja patsutamist, vaid usaldamist.
Vot.