Uue ootuses

Valimiste eel ei ole üleliigne arutleda, mis paneb valijat langetama otsust ühe või teise erakonna poolt. Seejuures võib täheldada kahte lähenemist, üks neist on positiivse ja teine negatiivse alatooniga.

Positiivseks loen ma seda, kui valija teadvustab endale riigi või ise enda seisukohast kõige olulisemat probleemi ja leiab oma soovidele kõige sobivama valiku. Selline suhtumine on suunatud tulevikku ja loob midagi uut.
Negatiivseks alatooniks tuleb aga ilmselt lugeda sellist lähenemist, kus valija püüab valimiste kaudu heastada tema meelest ülekohtuselt toimunut või isegi hääle andmise teel kätte maksta. Selline hääletamine võib küll anda soovitud tulemuse ja isegi rõõmuhõiske valimistulemuse asjus, kuid sinna reeglina ka asi jääb. Sest uue loomisel saavad otsa nii valija kui valitute mõistus.
Millegipärast usun, et pikaajalistes demokraatiates on valijate käitumises domineeriv positiivne lähenemine. Ka seal ilmselt on võimalik kättemaksumotiiv, aga lähtuvalt loogikast – lubasite aga ei teinud.

Demokraatiat alles õppivates riikides on aga asi vastupidine. Sest eelnev elu ja ka üleminekuaeg on pakkunud ihalust kättemaksu järgi rohkem kui tarvis.
Üleminekuriikide edukus põhinebki sellel, kui palju suudavad erakonnad ja valijad mõelda tulevikule ja loobuda niivõrd magusast ja hingele lähedasest soovist teha kaotatut tagasi.
Võtan endale julguse käsitleda selles kontekstis Eesti erakondi ja nende valijaid ja loodan südamest, et keegi nende tõsiasjade tõdemistest ei solvu. Kaasa arvatud sotsiaaldemokraatide valijad. Minu kodanikumure asjade käigu üle seisneb selles, et 15 aastat poliitikas olnuna ei näe ma kahjuks, et positiivne valijakäitumus suureneks ja negatiivne väheneks. Või et erakonnad oma praktilises poliitilises tegevuses suunduksid rohkem positiivsele, kui negatiivsele hõlmamisele. Ja see pidurdab arengut.

Isamaaliidu valijate põhiline lähenemisviis on olnud siiras soov heastada Nõukogude võimu poolt kasutatud vägivalda. Seejuures isegi selle lähenemise positiivsed tulemid (liitumine NATO ja Euroopa Liiduga) on olnud pigem möödunud aegade ülekohtust lähtuvad. Kuna nii NATO kui Euroopa Liit olid “siis” pahad, siis järelikult on nad head. Konservatiivne valija ei saaks olla muidu niivõrd Euroopa Liidu aldis, mis paratamatult ühiste huvide nimel rahvuslike huve koondab. Millegipärast usun, et nüüdseks IRL-iks saanud erakonna edukus konkurentsis parempoolse valija hääle eest sõltub paljuski sellest, kuivõrd erakond suudab ise positiivsemaks muutuda. Ehk on vaja selleks lihtsalt aega.

Isamaaliiduga tänaseks ühinenud Res Publica saatus on sajaprotsendiline noore demokraatia nähtus. Res Publicat poleks kunagi sündinud, kui kunagine Isamaaliidu, Reformierakonna ja Mõõdukate koalitsioon poleks teinud vigu. Nende loomislugu ja valijate käitumus oli protest kolmikliidu tegevuse ja lagunemise vastu. Kuna selgus, et ei uue loomisel ega ka võimu teostamisel ei erineta eelkäijatest, siis pidigi nii minema nagu läinud on. Midagi tegelikult uut ju ei tulnud. Kolmikliit oli kadunud ja vajadus selle vastu protestida samuti. Täiesti sarnane on siinkohal Koonderakonna saatus, milline heastas samuti juhtimisel toimunud vigu, tegi neid siis ise ja kadus.

Minu jaoks täiesti arusaamatuid liigutusi on tegemas Reformierakond, otsustades võistelda häälte nimel negatiivses valijakäitumuses Isamaliiduga. Reformistide ja nende valijate koostöö on põhinenud usul, et tegemist on edukate erakonnaga. Valija jaoks tähendab see lihtsat tõsiasja – kui hääletad edukate erakonna poolt siis järelikult oled ise edukas. Kes ei tahaks, eks? Kindlasti on ka reformistide valijate seas olnud siiani teatud ülekohtu heastamise soov. Sest nõukogude ajal ei saanud osta-müüa-vahetada. Siis oli sellise tegevuse nimi spekulatsioon, nüüd äri. Kuid kindlasti pole olnud see määrav, sest selges ülekaalus on olnud tulevikku suunatud visioonid. Nüüdne võitlus pronkssõduri eemaldamise asjus on loodetavasti episood, mille alge peitub erakonna liidri soovis muutuda endisest nomenklatuursest tegelasest 20 aastat hiljem vabadusvõitlejaks. Hilja nagu ja ei usu et toob edu.

Sotsiaaldemokraatide kindel valija on hästi võrreldav nii Isamaliidu kui Reformierakonna valijaga. Meid valides on ilmselt inimesed heastanud niivõrd mitte ülekohut nõukogude võimu poolt, kui vabaduse puudumist sellel ajal. Kui Reformierakonna puhul on tegu “edukad valivad edukaid” fenomeniga, siis sotsiaaldemokraatide juures saame rääkida “mõistlikud inimesed valivad mõistlikke inimesi” juhtumiga. Olgu siinkohal öeldud, et valijate arusaam mõistetest konservatism, liberaalsus või sotsiaaldemokraatia, on täpselt ühesugune. Mitte väike või suur, vaid just ühesugune.

Siinkohal vahekokkuvõtteks, et vaatamata sellele, millised on kolm ülalmainitud erakonda ja millised on nende valijad, on nad suutnud luua just uut ja edasiviivat. Ükskõik, kui palju nad on seejuures vaielnud või üksteist kritiseerinud. Kõik uus on kas nende kolme maailmavaate segu või mõne nägu.

Kui ülalmainitud kolmes erakonnas on nii heastamise kui loomise motiivi, siis täiesti teise nurga alt tuleb vaadata Keskerakonda ja tema valijat. Seal on valitsev toimunud ülekohtu heastamise vajadus. Seejuures on see ülekohus loodud viimase viieteistkümne aastaga, alates rublade vahetamisest kroonide vastu ja omandireformist kuni selleni, et meie raudteel sõidavad mitte vene, vaid ameerika vedurid. Ka Savisaar fenomenina asendab Suure Juhi puudumist demokraatias, sest nii lihtne on istuda ja astuda, kui keegi ütleb, kuhu. Juhil on see hea omadus, et ta saab võtta endale kogu toimunud ülekohtu heastaja kuju ning piisab sellest, kui ta võimul on. Ainult kättemaksule põhineval valikul on aga võimatu uut luua. Siit ka näiteks peataolek Euroopa Liidu referendumi asjus. Kui valijad olid keskerakonna poolt hääletades sinnani hääletanud tegelikult millegi “vastu”, siis kuidas saakski neile selgeid juhiseid anda? Täielik segadus !Parema puudumisel heastab Savisaar ka nõukogude võimu kadumist osale valijatest, kuigi siin on tal konkurente suhteliselt edutult aeg-ajalt tekkinud. Nende ebaedu on seotud Juhi puudumisega ja uues iseseisvas Eestis on seda ka keeruline leida.

Sisuliselt samadel motiividel, aga ühes sektoris, on tegutsenud Rahvaliit. Kolhooside ja sovhooside kadumine vajas ilmselt sama moodi heastamist ja pidigi seetõttu leidma poliitilise väljundi.

Huvitav saab olema Roheliste Erakonna tulevik. Senisest rohelisemast tulevikust unistavale valijale on see kindlasti positiivse loomuga võimalus. Võib ka aru saada nendest, kes heastavad oma varasemate eelistuste mitte küllalt roheliseks olemist. Kui aga valija annab oma hääle Roheliste poolt samadel põhjustel, kui kunagi Koonderakonna ja Res Publica poolt, siis uut tulemust ei tule.

Nii et ootaks rohkem uut, austatud oponendid ja konkurendid. See viib elu edasi. Lisaks Marek Tamme suurepärasele esseele viimases Areenis julgen Teile meenutada ka vanasõna – kes vana asja meelde tuletab, sellel silm peast välja. Valimiste kontekstis tuleb siin “silma” all loomulikult hääli silmas pidada.